Mereaasta

Minu arust peaks vihuviimanegi aasta aegade lõpuni olema mereaasta. Lihtsalt meri on minu jaoks üks vägaväga oluline nähtus või fenomen. Igatahes inspireerib ta mind alati.
Apelsini poes Rakveres jäi mulle silma üks tore puust kast. Vähemalt selle nime all teda müüdi. Kastist oli asi tegelikult kaugel- kandik mis kandik oli see vidin. Hea sõber Anu küsis mu käest filosoofilise näoga, et kas sul on just see kast puudu. Pidin alandlikult tunnistama, et ega mul ju tõele näkku vaadates tõesti ühtegi vidinat juurde vaja ei ole. Ei kasti ega kandikut. Aga sõrmed sügelesid, sest sealsamas riiuli ees tuli mul pilt silme ette, mis sest kastist-kandikust kõik teha kannataks. Nii sai kastkandik koju toodud.
Esiku seina värvi oli ka potskupõhjas alles ja juhus-juhus- see oli üsna merekarvaline toon. Nii see tuuning siis sündis- pintsliga vehkisin ma taotluslikult võimalikult lohakalt, ei ole asi selles, et ma värvida ei oska. Värvi lahjendasin veega ka peaaegu siniseks veeks, et oleks sihuke aimatav vanutatud päevinäinud mulje. Igatahes nii tema tuli ja ma ise olen üliväga rahul. Hommikusöök maitses palju paremini.

Häbinägu peas

See on ikka päris kole, kuidas ma selle käsitöö tegemise olen unarusse jätnud. Lihtne on öelda, et mu kass ei lase midagi teha. No ega ta lase ka muidugi, aga ülejäänud inimesed ju saavad kududa oma kasside kõrvalt.  Ju ma siis olen kas saamatu või kudulaisk. Sest kududa oleks väga vaja- pruudi ema kleit ootab valmimist hiljemalt juuli lõpuks (ja seda on kootud natu-natuke kaela ümbert- sorry, Leili!) ja kaks pisitillukest kaksiktüdrukut ootavad oma titetekke (sest võrdse kohtlemise printsiipi järgides vanemal õel on sihuke tekk ja pisiõed on põhjendatud ootuses...) aga minul on kass ja konspekti kirjutamine :).
Eelmises postituses ma kirjutasin, kuidas ma karpi käisin tegemas ja mis sest kõik edasi sai.
Sai kaks kaanega karpi ja kaks avatud teekarpi ja veel üks teekarp, mida ma siis täna näidata kavatsen.
Idee oli uhke. Noh et karbi allosast saab teepakke välja sikutada ja et muidu on ka uhkemast uhkem.
Mõõtsin ja mõõtsin veel ja jooonistasin tooriku tavalisele paberile ja ikka nii edasi. Kuulete jah? Mina mõõtsin ja tegin lõikeid ja mõõtsin veel. Uskumatu, endale ka on uskumatu, aga nii see värk oli.
Tegin karbi tooriku valmis ja siis selgus karm tõsiasi. Teekarp nägi välja nagu mererannas sada viiskümmend aastat seisnud vintaaz-peldik. Ausalt, päris kole oli see pettumus. Ja nii see karp siis seisis kapipeal ja ootas mingeidki katseid kaunistuste läbi oma olemust pisut parandada. Ja täna see päev oligi. Natuke siia, natuke sinna ja nii ta läks.
Natsa sai justkui parem küll :)

 Ja ega kohustuslikest kassipiltidestki pole pääsu :)

Vot nii me siis elame

Karbikesi, kuhu kallisasjad peitu saab panna

Kudumine on hetkel kuidagi tahaplaanile nihkunud aga mingisugust peenmotoorset tegevust inimene ju ikka vajab. Nii ma siis paberitrenni sattusingi. Valijana oli taaskord käimas Virumaa tuuril, et soovijaid pisut paberimaailma juhatada.
Teemaks oli sedapuhku kaanega karp. Ma mingi eriline karbifänn pole ja kaalusin päris tõsimeeli, et kas ma ikka õpituppa kohale lähen. Aga läksin ja küll on tore, et ma seda tegin ;)
Valijana on sündinud õpetaja ja karbitegemine oli väga lahe ja arendav tegevus. Kohe nii arendav, et õpitoast tulles sai ühe hooga nikerdatud valimis avatud teekarp aga seda ma hetkel ei näita, liiga primitiivne kukkus ta välja. Mitte paha aga liiga tavaline. On küll mu köögis kasutusel aga ju ta tahab mingil hetkel tuunimist...
Karbitegemise isu aga ei kadunud veel kuhugi. 3 mm pappi olin ma ka kunagi koju ostnud, ikka mõttega, et las ta olla, ehk läheb tarvis. Läkski.
Mul on nüüd tööle lauapeale karp, kuhu ma saan igasugu vajalikku tavaari sisse peita, mälupulki ja pastakaid ja stikkereid ja muud mudru.

See mereteemaline lopsakate vintaaz-kaunitaridega karp on õpitoas tehtud, hõbedane linnupuuridega sündis eile öösel köögis :) Kuna see hõbedane tapeet oli nii edev, siis sellele karbile kaunistusi ei tulnudki. Tundus kuidagi hea ilma mingi lisa-blingita. Aga ma olen sügavalt imestunud, et ma täitsa ise need karbid valmis nikerdasin.
Ja kui juba läks papitööks, siis täna sündis teekarp töö juurde. Parem ikka, kui igav papist karp, milles teed müüakse.

 Tagumine külg võiks ju ka huvitav välja näha ühel lauapeal presenteeritaval karbil, kas pole ;)

Loodetavasti lubavad kolleegid karbi kapile sättida :)

Lüganuse labakud

Olin juba umbes aasta võlgu ühed lüganuse kirilabakud oma täditütrele, kes on Viljandi vilistlane aga ise hetkel peent kudutööd ette võtta ei saa.
Ma olin ikka hullult leilis nende kinnastega. Esiteks eriharidusega kindakandja ja lähisugulane ja muidu ka on meil ilmaasjadele suhteliselt sarnane vaatepunkt.
Janne vaatas ja valis ja valis lõpuks välja... üllatus-üllatus- just need kindad muisist, mida ma olin aastaid plaaninud kududa. Nüüd tekib loomulikult õigustatud küsimus, et kui aastaid kiibitsetud, siis miks ometi siiamaani kudumata? Lisaks veel asjaolu, et kuigi Lüganuse kindaid presenteeritakse igasugu kindaraamatutes suhteliselt napilt, siis see kinnas on igas raamatus sees nagu aamen kirikus.

Põhjus on lihtne ja üsna labane tegelikult- ma olin sügavas  segaduses selle kalasaba-mustri suhes kinda päras. No täiesti vale ja ebaloogiline tundus see... Uurisin kunagi isegi Kristi Jõeste käest, et mida sellega teha võiks ja ta arvas, et tasuks teha seda natuke kitsamalt ja kõik saab korda.
Võtsin kindateo ette teadmisega, et Janne jätab mulle suhteliselt vabad käed ja muuseumikinnast ei taha. Samuti ei tahtnud ta näha nn protsessipilte ja värvivalikut. Ühesõnaga masohhist- ma oleksin uudishimust rõngas, kui keegi mulle midagi kooks... aga inimesed on erinevad. Mõõte me muidugi ei võtnud, lootsime,et ju meie käed enamvähem samas mõõdus on. Ja siit jookseb sisse esimene viga...

Kududa oli väga-väga mõnus. Lihtne ja loogiline muster, mis kuidagi "oma" oli. Juured-juurikad ilmselt mängisid oma osa siin.
Kindavarre lähteülesanne oli hoida väga tihedalt ümber randme ja kuna ma tavasoonikut väga kududa ei taha siis otsustasin vingulise varre kasuks. Nõu polnud ju ka kelleltki küsida, Janne ei tahtnud midagi näha ega arutada.
Igatahes tuli vinguline vars, kalaroog sai tõmmatud kitsamaks ja teist värvi, kõik muu on suhteliselt sama muuseumikindaga, isegi kirjakordade arv.

Ühesõnaga- kindad said valmis, ma jäin ise nendega üsna rahule ja Janne sai oma paki kätte. Selgus karm tõde, et kindad on täpselt üks kirjakord liiga kitsad ja täpselt üks kirjakord liiga madalad...
Ehk siis varre 18 silma vardal on ok, aga 21 silma vardal liiga väga. Tundub, et kudutihedus ajaga tõepoolest suureneb, vanasti oli 21 silma vardal päris lohvka käes...
Egas midagi, koon rõõmuga uued labakud, oletatavasti Janne viiekümnendaks sünnipäevaks, milleni on ca kaks aastat aega. Seda ta "naljatas" muudkui juubeli ümber...

Kanaperse, tuituss ja kuldtäht, ehk "Lootust on!"

On lootust, on! Kõigi eelpoolnimetatud lillede õitsema hakkamiseks ja laiemas plaanis siis kevadeks.
Just kevad vemmeldas mu südames, hinges ja lihaskonnas, kui ma neid käpikuid kudusin. No niiii kevadised olid nad!
Aga alustame algusest, ehk siis kust saab inimene inspiratsiooni ja innustust. Kohe nii palju, et küll saab ja rahutuks teeb. Minuga juhtus  just nii, kui ma  Anneli täiesti hunnituid meestesõrmikuid nägin. Hullupööra ilusad kindad olid ja kohe oli selge, et midagi sellelaadset pean ma kuduma.  Lugege kindlasti Anneli kinnaste saamislugu ka, see on nii tore. Ja siis selgus, et ka Anneli sai kuskilt innustust, eks ikka MUISist.
Kui on vajadus kududa, siis on alati kuskil keegi, kellel on vajadus kootut omada. Ehk siis kohtuvad nõudlus ja pakkumine.
Tellija talveriided olid rohekas-kollastes toonides ja mul lõi kohe peas lambikese põlema- et mul on just sellist lõnga ja just need kihnu-uuema-aja-labakud tahavad kudumist. Õnneks sobis pakutud valikust Katrinile just see minu lemmikmuster, nii et kõik oligi korras.
Kudumine on tüsilik :)

Nööp läheb puhta hulluks, kui kuskil lõnga näeb. Nagu mingi koi, kohe on vaja seda närida ja nätsutada...Ma arvan, et see on lõnga lõhnast.
Valvekass positsioonidel :)

Aga hoolimata Nööbi pingutustest said need kindad siiski valmis. Ja mulle meeldivad nad kohe väga :) (ütlen ma enesekriitika täieliku puudumisega)

Vardad 1,25, varreosas 18 s vardal, labaosas 20 ja tulemus sobib kitsamale naisekäele. Lõng eesti ja leedu 8/2, tihked ja kuulikindlad said need kindad mu meelest.
Loodame, et Katrinile ka meeldivad ja kindad leiavad aastateks tema garderoobis koha. Tuult nad igatahes läbi ei lase.

Varastatud hetked

Ma ei tea isegi, kuidas mul õnnestus need labakud valmis kududa. Ikka ilmselt niimoodi, et kudukotiga sai hiilitud magamsituppa ja seal natukesehaaval kootud.
Kindad saab endale kolleeg Mirge, kes kaebas ühel hommikul, et ta sõrmed külmetavad. Uuris veel kindlameelse häälega, et kas ma kindaid koon ja kas ma koon kindaid ikka päris lõngast. Oi ma armastan inimesi, kes teavad, et käpik käib päris lõngast, ikka sellest natuke torkivast lambavillast, et lõhnaks nagu päris ja tunduks käes ka nagu päris.
Ega muid piiranguid polnudki, isegi värvid lubas Mirge mul valida.  Ma siis valisin sellised natuke murtud toonid, et oleks selline tunne nagu oleks need kindad mitmeid talvi näinud ja nagu oleks neid pestud ja pestud...
Mirgel on nii väike käsi, et mulle need kindad kätte ei mahtunud, ma muidugi paar korda pressisin käe sisse ka, selleks, et pöidlaava kõrgus hea saaks. Loodetavasti siis sai.
Vardal on randmeosas 16 silma ja labaosas 18. Lõngades kõlab kokku tõeline Balti koostöö- esindatud on eesti, läti ja leedu lõng :)
Novot siis niimoodi.

Üldiselt on elu kiire ja tormiline. Just lõppes sanuuzeli (no sihuke koht, kus on miksitud vets ja pesukoht ;) ) remont. Remont oli ok, aga suurem osa ajast kulus kassiräbala värvist ja muust heast-paremast puhastamisele. Aquastop on siiamaani kõhu all klimpis, ära ka ei lase lõigata neid kamakaid... Elu esimene jooksuaeg vist tabas ka Nööpi, igatahes kuidagi muudmoodi ei oska ma seda märatsemist ja tujutsemist seletada. Ta oli ikka lihtsalt kohutavalt pahas tujus :D Naiste värk...
Järgmised kindad on varrastel, jälle koon nagu partisan luureretkel- hiilides ja varitsedes :) Aga tundub, et jaanuaris pikalt kestnud külm on inimeste mõttesse istutanud kindavajaduse. Mis mul ikka, ma koon ju hea meelega, kui ainult võimalust on. Tingimused pole muidugi kiita. Kui on midagi, mida Nööp pööraselt armastab, siis on see kudumise takistamine.

Koletu viirus on mu maha murdnud ja ma ootan iga hetk, et kohe-kohe kutsuvad naabrid politsei, et mu köhimisele mingigi piir panna, seni pole politsei veel tulnud...Eks neil on rahvast vähe ka, igale poole ei jõua.
aga sen

Võitluseta ma alla ei anna

Umbes nii võiks iselomustada minu käsitöist tegemist- kogu aeg on üks draama ja tagaajamine ja kisma, et natukenegi kududa saaks.
Sparringupartneriks muidugi minu kassiräbal Nööp, kes on veninud teismeliseks teismelise kommetega. Ainult näriks ja kiusaks ja krutskitaks, sest kudumisele kulutatud aeg on ju aeg, kus kogu tähelepanu pole temal ja see on täiesti ilmvõimatu olukord.
Seega arvestades olukorda tuleb sügavasti imestada asjaolu üle, et kaks ja pool paari sokke on siiski valmis saanud. Ei kudunud öösel, öösiti mina magan- kudusin magamistoas, kinnise ukse taga, kui kassi kasvatada oli vaja- st kaks ühes.

Pealmistesse sokkidesse, mis paistavad, sai kootud lausa 8 eri sorti lõnga- ikka otsade lõpetamise eesmärgil, nüüd on nutsakud otsas ja meel hea. Sokke sarnasuses süüdistada muidugi ei saa. Aga mulle meeldib.
Teine tegemine on hoopis teisest ooperist. Mul oli juba pikka aega südamel üsna ära lagunuenud Reimanni Pitsiliste koekirjade raamat. Te kindlasti teate seda 1986 aastal ilgelt viletsas liimköites kehvade kaantega raamatut. Ohtra kasutamise tulemusena oli raamatust saanud kogumik lahtisi lehti, mida hoidis tinglikult koos äranärunud kaas. Olukord vajas sekkumist ja ma olin otsinud mingit köitefirmat, kes asja korda ajaks. Aga polnud sobivat leidnud.
Nüüd, saanud julgustust märkmiku tegemise koolitusest haarasin ise härjal sarvist sõjahüüatusega "Kui keeruline see ikka olla saab?!"
Paberitöö eeldab suure hulga abivahendite olemasolu ja mul neid loomulikult polnud. Seega- aitab välja pööning, kus pesitseb suur hulk kümneid aastaid vanu tapeete ja kaste ja muud mudru. Valik langes ca kolmkümmend viis aastat vanale köögitapeedile. Mitte et see nüüd hirmusilus oleks olnud aga sellel on teatav võime ilmselt kesta pikemalt, kui viiskümmend aastat vanal pabertapeedil.
Seega, tapeet, jõupaber, vana pappkast, PVA liim, käärid, vaibanuga ja lendasime peale.

 Halliku 1973 aasta silmuskudumine sai uue kuue nö kaasuvana.
Ma jäin peris rahule, targad raamatud said palju parema väljanägemise, mina tarkust juurde. Ja mis kõige olulisem- raamatud käivad lahti ka ;), ei liiminudki kõike üheks kamakaks kokku. Kuigi töö oli keerukas, kui kogu aeg on mingi vuntsiline asjapulk juures. Juhtus sedagi, et raamatusse sai kass kleebitud. Hiljem tuli ta siiski sealt lahti võtta. Liimijälgede pesemisest ma ei räägigi ;)
Need raamatud ootavad hetkel veel kaanenurki ja üsna mitu närakat tahavad ka uusi kaasi saada. See on tore töö, ausõna. Ma teen seda kindlasti veel ja veel

Kõik ei saa olla geeniused, keegi peab normaalne ka olema

Paberitöö on mind seni üsna külmaks jätnud. Teha on muidugi väga tore, eriti, kui õpetaja on hingega asja juures. Seega ei olnud mingit võimalust jätta kasutamata võimalust minna Püssi Kultuurimajja šokolaaditaskut ja klapiga märkmikku tegema.
Šokolaaditaskud on maailma kõige asjalikum pisikink, kuhu saab peita nii šokolaadi, raha, kinkekaarte kui ka näiteks pileteid. Ja mõistusevastaselt keeruline ka ei ole. Olen seda varem ka õppinud ja asjast püsivas vaimustuses.
Keerulisem oli minu jaoks mõista ideed, et ma teen ise, algusest lõpuni, valmis märkmiku. Müstika! Piltide pealt vaadates on alati teiste omad nii imeilusad ja kolekeerulised tundunud, et kujutleda ennast sama asjaga valmis saada see tundus kuidagi müstiline.
aga nii tema läks. Õmblesime märkmikulehti, liimisime ja kleepisime ja valmis need märkmikud said- üks ilusam ja huvitavam kui teine. Mul kahjuks seda pilti pole, kus kõikide õpitoas osalejate näputöö korraga peal on  ja seega tuleb leppida minu märkmikuga. Ma kavatsen hakata sinna kirja panema eriti ägedaid ideid... Loodetavasti neid ikka on tulemas...

Kui teie tahate ka hästi ja toredasti aega veeta, siis kutsuge Valijana õpetama. Valijana leiate siit. Mina näiteks tean täpselt, et oma sünnipäeva pean ma sellel aastal hoopis teisiti...

Ei uskunud mina...

... et selles blogis saabuvad päevad, kus tavaliste sokkide valmimine ületab uudiskünnise.
Aga näe- rõõmustada tuleb ka selle üle, et üks (loe ÜKS) paar tavalisi otsasokke on valmis saanud.
Otsasokid siis ses mõttes, et tegemist on tavalise jäägikasutusega.
Põhilõng on mingi Novita Nalle tokilõpp ja karvasust lisab meeltesegaduses ostetud mingisugune mohääritaoline tokk.
Ega neid sokke vaadates ei teki just väga selget ideed, et nad ühest paarist olla võiksid. Aga nii on. Asjas on süüdi need kohutavalt pikad värvivahetused selles mohäärses olluses.
Seoses kassipidamisega olen ma alates septembrist valmis saanud tegelikult kolm paari maailma kõige tavalisemaid sokke, neist tubli kolm ja pool sokki said kootud konverentsil. Loodetavasti ei ole korraldajad väga solvunud aga ma usun, et kudumine on palju viisakam tegevus, kui süüdimatult telefonis või tahvlis FBs surfata ;)
Need konverentsisokid olid nii vanad võlad, et vahetasid omanikku kiiremini, kui nad pildile jõudsid. Ja mis neist ikka pildistada, nii tavalised kui tavalised ühed sokid olla saavad.

Eraldame sardiinid saabastest

Kuna kaks kõva isiksust oma tegemistega ühte blogisse ära ei mahu, siis Nööbi seiklustest saate te edaspidi lugeda siit

Käsitöises mõttes pean ma ilmselt hakkama kapist vanu sokke võtma ja neid ükshaaval siin näitama  :D Midagi uut ju peale ei tule

Lihtne müts, Nööbiga

Et kuidagigi selle blogi olemasolu õigustada, siis toon ma täna teie ette ühe väga lihtsa mütsi. Kudusin selle enne Nööpi, sest temaga on kudumine väga komplitseeritud.
Kohutav vaist või kuulmine vms, sest ta võib sügavalt magada ja siis ma hoian hinge kinni ja võtan kudumise kätte ja saan kootud kolm kuni seitse silma... Ja siis on sellel karvasel pätitaril silmad lahti ja juba ta kisub lõnga või närib vardaid või kõike korraga :) Ühesõnaga- keeruline on see elu hetkel. Aga väga tore!
Nüüd siis mütsist.
Müts on Piretile kootu kaksik, st samast tokist ja kootud puhtal kujul selleks, et tokk otsa saada.
aga välja kukkus selline, et ma käin selle mütsiga väga hea meelega. Kuidagi mõnus on peas, sihuke lötakas ja pehme ja mitte liiga palav- just selliste ilmade jaoks, nagu praegu õues on.
Varras on 2,5, lõngaks sakslaste Jawoll Magic. Ega ma väga seda lõnga sokina ette ei kujuta, kui nüüd lõpuni aus olla... Et tulem pisut toekam saaks, siis võtsin kõrvale mingi mohääri (tegelikult oleks vist isegi kaks otsa pidanud võtma...) No ja siis see nööp- mulle meeldivad sellised lötakad mütsid aga nende pähe sättimine on vahest keeruline. Mina lahendasin selle küsimuse nööbi ja aasaga- nüüd on alati sättimise vaev juba tehtud ja piisab mütsi lihtsalt pähe tõmbamisest. Ja natuke nagu huvitavam on vist ka...

Vot sihukesed lood siis. Pooleli on üks sokk ja üks haapsaluline kampsun ja veel mingit mudru. Millal valmis saab- jumal seda teab, ehk siis kui Nööp suuremaks saab...

Uued tuuled

Tere taas, armas rahvas!
minu september on nagu tuntud lasteluuletuses- kõik-kõik on uus septembrikuus. Augusti lõpust on mul uus töökoht- Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, kus ma noori õdesid õpetama asusin.
 Septembri esimesest päevast on mul uus pereliige- Nööp, tilluke kassilaps, kelle kurjad käed meie koridori viskasid.
Tänu suurtele muutustele mu elus pole kudumise peale isegi mõelda saanud. Nii nagu 31. augustil mu kollane kampsun poole rea pealt seisma jäi, nii tema seisabki. Sest kudumise peale ei ole aega isegi mõelda, kui sul on terve õhtu süles tissivalus kassititt, kelle kõrvad valutavad ja kes on muidu ka titelikult pahur. Kasvavad ja sügelevad hambad veel pealekauba ;) Aga ma ei kurda, sest see tunne, kui üks elus hingeke sind kõige kallimaks peab on hindamatu. Häälekas hommikuäratus on ka kindlustatud, kui titt voodi ees lärmi lööb, et aitab magamisest ja mul on igav või kõht tühi või igav või igav :D

Enne suuremaid elumuutusi ma ikka kudusin. Ühe mütsi tegin valmis, ühed sokid ka aga need vahetasid omanikku enne, kui pildile said. Ja mis neist tavalistest triibikutest ikka pildistadagi.  Müts ootab pildile saamist. Aga ega seegi midagi imelist pole- tavaline müts, endale.
Natuke erilisem töö oli aga titetekk päris uuele inimesele, meesinimesele.  Tekk on omanikul käes ja loodetavasti on mehehakatisel selle all soe ja mõnus magada. Mulle see töö igatahes meeldis.
Kudusin Novita seitsevennast, mida kulus kahe toki ringis. Mõõdud said üsna suured- 80x115, kui mu mälu mind alt ei vea.

Just täna sain Uue Inimese emmelt kirja ja pildi, et tekk on õige meelepärane saanud ja kasutuseski. No mis saab olla toredamat!

Rohelise lellepoeg

Kunagi novembris kudusin ma päästeoperatsiooni korras mütsi, mis kukkus teatavast eelarvamusest ja umbusust hoolimata üsna kabe välja. Ei pigistanud ega torkinud ega tekitanud munapäisust.  Soe oli ka. Ühesõnaga täitsa asjalik asi, kolleegidele näikse ka meeldivat. sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et nüüd, keset suur suve nägi ilmavalgust Rohelise lellepoeg, kelle eluülesanne on soojendada Pireti pead ja kõlada kenasti kokku lilla jopega.

Kasutasin kunagi meeltesegaduses kokku ostetud saksa sokilõnga, mille lõngavöö on kaduviku teed läinud. Aga selge on see, et tegemist on klassikalise sokilõngaga (25% polüamiidi,75% villa, 100 gr tokk), teiseks osapooleks valisin mingi mohäärilaadse poolilostetud lõnga, mille koostis on jäänud suureks küsimuseks. Aga koos kõlasid kenasti, tuleb tunnistada. Voodriks , et kõrvade kohal oleks natuke toekam ja tuul läbi ei vuhiseks, on  kasutatud Novita sokilõnga tokilõppu. Ühesõnaga- mitte meetritki, mitte grammigi pole lõnga juurde ostetud, ikka kasutataud lõngakastis leidunut. Paraku näeb jumal, et lõngakastis on materjali kümnete (võimalik, et ka sadade!) mütside tegemiseks...
Modelliks kasutasin oma lemmikmütsimodelli Mossnägu. Kuna Mossnäol on stabiilselt paha tuju, kogu aeg, siis mingeid üllatusi ei ole ja kõik on selge ja sirge ;)
Natuke ka tehnilisi andmeid, et iga kord ei peaks uuesti mõtlema ja arvutama hakkama. Üles lõin 120 silma, varras 2,5