teisipäev, 29. juuli 2014

Enne ja nüüd ehk kuidas ma õmblesin kardinaid :D

:D Mind on juba mõnda aega vaevanud mingi õmblemise-isu- laadne tunne. Noh et mis oleks, kui ma natuke prooviks vms. Prooovisingi :DDDDD
Alguses oli Abakhani Pärnu mnt pood ja kaalukauba kast. Ja seal oli selline natuke idamaise vurfiga kangas, mustritrükk puha kunstipäraselt natuke untsu läinud ja puha. Pure Art, ühesõnaga! Täitsa palju oli seda puhast kunsti, no oma 8 meetrit.
 Mina, kodukaunistaja, mõtlesin kohe, et vot sellest saavad kaunid kardinad.  Ostsin kanga ära, kauplesin naabrinaiselt õmblusmasina ja vurasin kolm kardinat valmis. Polnudki väga hull.
Aga! Point alles tuleb! Kuna kangas oli natsa nagu määrdunud vms, no selline laos olnud olemisega, siis ma mõtlesin, et pesen kardinad enne ülesriputamist läbi ka. Noh et saaks kenasti sirgeks ja muu sihuke jutt. Pesin, käsipesu programmiga, väga kerge pesuvahendiga... Ja nüüd on siis see legandaarne "enne ja nüüd" olukord.
Ehk siis enne oli nii
Teie ka näete ikka lilli ja linnukesi, eksju? Et ma ei kujutanud seda endale ette?
 Aga nüüd, peale pesu on mul kolm täiesti neitsilikult valget palakat :D
 Ilma MINGI vihjeta mustrile :DDD


Nii naljakas on, et ma ei suuda vihastada ka. Kuigi, kui ma mõtllen, kuidas ma eile, lõõskava päikese käes õmblesin, siis tahaks... no vägivaldseks muutuda vms ;)
Ehk on seee vihje, et ma peaks pigem ikka kudumise juurde jääma?

teisipäev, 22. juuli 2014

Miinivälja passist maikellukesemetsaks

Kolitud on, mustad kotid on kodust kadunud ja kogu kraam on mullegi selgusetuks jäänud asjaoludel kappidesse ära paigutatud. Olen siiani veidi imestunud ja üllatunud, et kõik enamvähem ikka ära mahtus. Ja Edgargradiga on kõik, nüüd olen jälle kodus, juurte küljes kõvasti kinni. Hea on. Ühesõnaga- tegusad ajad on olnud.
Kottide tühjendamise käigus tuli välja ka sinine pitskleit ja vajalikud vardad. Mis siis ikka muud, kui et kleit tuli ära lõpetada.
Kleidi valmimisest võiks ka veel paar sõna mainida- esimesele reale tuli ühendamise käigus LOOMULIKULT keerd sisse ja avastasin ma selle alles siis, kui kootud oli juba üsna mitu ringi. Harutasin. Kudusin jaapanlaste kuduraamatust mahajoonistatud mustri järgi ja küll oli tore... Noh et nii vahva muster aga vata, kuramuse japsid olid paar viga sisse jätnud. Ikka keegi teine, eksole, egas mina ometi...Lennult tegin mustrisse kahandused ja lasin aga rõõmsalt kududa. Täpselt äärepits ja kaks mustrikorda hiljem taipasin, et ma olen kudunud poolikut mustrit. Noh et mustrijoonistamine oli mingitel asjaoludel pooleli jäänud ja... Ühesõnaga, poolkogemata sündis vist peaaegu omaloominguline piibelehemuster :D
Kudusin Red Hearti Soft Cottonistvardaga nr 2,5 ja kulus peaaegu neli tokki.
Pilte tegin ka. Noh et juhuks, kui noor daam kehakatet selga panemast keeldub või veel midagi. Need poole neljased on ju ettearvamatud (jah, ma mäletan, et mõõtude kerjamise ajal rääkisin ma viieaastasest. Tont neid laste vanuseid mäletab ;))

Muster veidi lähemalt ka. Nuppe tegin sedapuhku veidi teistmoodi. Kokku kudusin kohe, samal real. Eks see keerutamine on natuke tüütu, aga tulemus on vähemalt puuvillasega parem.
Ja nüüd palun ärge vaadake mitte seda, kui kehvasti need pildid on välja kukkunud vaid hoopis noore kleidiomaniku ehadat lusti ja spontaansust. Mingit taustasättimist ja pooside võtmist polnud, tabada tuli hetke, kui Browni element enamvähem paigal püsis ;)

Istus kleit uskumatult hästi ja tulem on see, et mul on uus kehakate juba varrastelgi. Puhas sõltuvuse värk noh...

Uue kleidini, sõbrad ;)

kolmapäev, 16. juuli 2014

"...ja ma olin ilma viinata purjus!"

Mitte et ma nüüd mingiks võitlevaks karsklaseks oleks hakanud või veel midagi sellist. Oh ei. Mina tegin ära tiiru oma lemmiklinnas Haaapsalus ja just selline kerge narkojoobe-laadne tunne saatis mind kõik see kolm päeva :D
Käsitööpilte mul ei ole. Jälle. Sest kolimise käigus on peaaegu-valmis sinine kleit ära pakitud ja nüüd jääb oodata vaid lahtipakkimist, et asi üles leida, kaelus ära lõpetada ja mingid varrukalaadsed asjad kududa. Paari tunni töö, ma arvan. Kui vaid kleidi üles leiaks ;) Nojah, Käsitööga on siis asi tänaseks ühel pool. Edasi puhas tilulilu, turism ja hingele-pai-seisund.
Haapsaluga seovad mind kaks asja- sõbranna vanematekodu ja puhas ning siiras armastus. Vastastikune, kusjuures. Mina armastan seda linna ja see linn armastab mind. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ma pole kunagi Haapsalus kurb ega eksinud, vihmast ja koleilmast rääkimata.
Ühesõnaga- edasi tuleb palju pilte. Käsitööhuvilised peavad pettuma. Vabandust!
Tahaks näidata teile natuke teise rakursi alt nähtud Haapsalut




Loomulikult tuuritasime me ka käsitööpoodides,aga pilte seekord ei ole.
On hoopis väga romantiline lugu Ungru lossihärrast, kes kosis kauni aadlikutütre, kes lubas krahvile mehele minna vaid siis, kui see ehitab oma armastatule samasuguse lossi nagu on (tema isal) Saksamaal Mersenburgi loss. Armunud krahv hakkaski armastatule imelist eluaset püstitama, kuid kahjuks ei saanud see abielu kunagi teoks- neiu suri, loss ei saanud kunagi valmis ja ka krahv sai veeta oma lossi vaid ühe öö. Seadagi kahjuks juba surnuna, kui tema põrm Peterburist kodumaale saadeti ja ta oma lossis enne matuseid vaid ühe öö veetis.



Leia piltidelt olümpiasümboolika (kõikide vene oblastite külad ja linnad, vene sõtkade pruutide nimed jne)
Ma tõesti ei tea, kuidas toimuvad sünapsid nende inimeste ajudes, kes otsustasid, et selle lossi kive võiks kasutada oma kuuri ehitamiseks ja nt Kiltsi lennuvälja lennuraja täiteks...
Üldiselt armastan ma käia võõrastes linnades kuskil väljas söömas ja kindlasti ka muuseumides.
Tegin seda ka Haapsalus.
Alustaks söögikohaspionaažist.
Kui te tahate hästi ja mõnusalt süüa saada, siis ostke Pitsikeskuse kõrvalt poiste käest värskelt suitsutatud (kui veab, siis sooja!) ahvenat ja vastastpoest värsket leiba. Vot see on gurmee ja nauding ja mmmmm-elamus! Kui teil ei ole nii palju mõistust ja tahaks peenutseda, siis te lähete Talumehe Kõrtsi (juhul, kui Müüriääre ja Hapsal Dietrich on juba läbitud etapp)
No meie igatahes eirasime iga turisti raudset reeglit, et kui söögikoha väliterrass on tühi, siis koht on jama. Ei, ikka oli vaja mul jaurata, et ma tahaks seda kohta lähedalt vaadata... Vaatasingi. Poolteist tundi. Pulsikaotuseni. Närvivapustuseni :D Tõe huvides tuleb öelda, et kohal on potensiaali. Päriselt ka. Sest  toit, kui te selle lõpuks saate, on maitsev. Aga te ootate kõigepealt hullumiseni teenindajat, kes püüdlikult silmsidet vältides kappab teie lauast mööda vähemalt neli korda , neist paaril korral koguni kahekesi :D
KUI teil on lõpuks õnnestunud luua teenindajaga enam-vähem püsiv pilkkontakt, siis saabub ebalev neiu teie lauda ja algab vaevaline arutelu teemal, et mis siis menüüsse kirja pandud asjadest ka täna saadaval on. Kui juba teist menüüs pakutavat toitu polnud, sest " seda ei ostetud meil üldse", olevat mul sõbranna sõnade kohaselt "ninajuur tõmblema hakanud" ja ta ootas huviga, et mis siis nüüd juhtuma hakkab. Ma ise ei mäleta ei tormi puhkemise ohtu ega ninajuure tõmblemist...
Ühesõnaga- tellitud me saime. Ja kuna ilmselt räime mindi alles püüdma ja minu kõrvits pandi idanema, siis oodata ikka tuli... Ja siis tuli veel oodata. Me siis ootasime.
Lühidalt kokku võetuna on mul koha omanikele paar sõbralikku soovitust- võtke palun teenindajaks tööle tütarlapsi, kes inimesi ei karda, seda ka juhul, kui " nad hakkavad jälle igasugu asju küsima, ma ei taha sinna lauda minna!" (tsitaat vestlusest!). Palun tehke teenindajatele selgeks, et kui ta võtab parasjagu tellimust, siis ei ole sünnis kintsu sügada (ega ka mõnda muud kohta, ofkoors), sularaha tagastamise küsimust ei lahendata nii, et klient seisab ühel pool letti, teenindaja teisel pool, kassasahtel on lahti ja teenindaja vaatab unelevalt aknast välja, sest talle tundub, et tal pole tagastatavat raha. Raha pole, lahendust ka ei ole, normaalne :D Selle koha peal ma tundsin, et veel hetk ja ma hakkan TÕESTI möirgama :D Aga kokk on neil hea! Pilte ei teinud, sest sisekujundus on pisut ühelaadne, sest kõik pinnad on tavalise saekaatri servamata lauaga üle löödud. Aga ägedad on menüüd ja nendega seonduv kujundus. Toitude nimedega on ka fantaasiat rakendatud. Ehk siis teenindus saab kaks punkti viiest, sisekujundus kaks viiest, lauanõud ja menüü kujundus 5 ja kokk neli. Pole kokkuvõttes vist kõige hullem ;)
Muuseumikülastused aga on hoopis teisest puust :)
külastasin nii Rannarootsi Muuseumi

Rannarootslaste ajalugu käsitlev kahekümnemeetrine vaip. Fragment.

Ja nüüd tuleb minu absoluutne lemmik-muuseum, Läänemaa Muuseum raekojas
Absoluutselt täiesti vapustav väljapanek, imelised muuseumiprouad ja ... Ah, mis ma seletan, vaadake parem pilte(kui veel viitsite)





Ja nüüd! Kroonijuveel ja kirssi koogil!
Lugu ise on väga huvitav, 2002 aastal leiti Saue/ Suvorovi tänava endise üürimaja pööningult ladustatud makaronide ja Sulevi kombinaadi lõngaga koos ka kottide kaupa 1900 aasta naisterõivaid, kuna monogramm riideesemetel rääkis kellestki MKst, siis ajalooürikud suudavad tuvastada sellel aadressil elanud neli Mariat, kellele riided suure tõenäosusega kuuluvadki.




Mis siin ikka muud öelda, kui et olgu ajad millised tahes- naised on alati tahtnud ilusad välja näha.
Muuseumimamsel saatis meid sellise sooja lehvitusega ära. Kas pole tore, kui inimesele meeldib see, mida ta teeb?!

neljapäev, 10. juuli 2014

Ausad emandad, Bordoopunane Draakon ning Monumentaalselt ornamentaalne

Jagan lihtsalt muljeid Keskaja Päevadelt Tallinna vanalinnas. Pildimassinat kaasas polnud ja seega on kõik pildid netist saadud (vaatame, mis näppu hakkab)
Alustada tuleb muidugi sellest, et ega ma mingi laada- ja meluinimene ei ole, seda enam tuleb imestada, et ma täna oma tagajalad tagumiku alt välja ajasin ja kogunisti vanalinna kondama läksin.
Alustasin loomulikult Vabaduse platsist ja Kunstihoonest, palju kiidetud ja-kirjutatud OrnaMentaalse näitusega. Uhke oli!  No oli kohe uhke ja ilus olla eestlane! Minu üllatuseks ei kõnetanud mind sugugi kõige enam kindad, mis oleks ju nagu loogiline ja oodatav ega ka mitte Haapsalu imekaunid sallid, mis oleks ja ootuspärane (Mitte et neile oleks mida ette heita olnud- oh ei, kõik nad olid nii kaunid, nii perfektsed et ainult imesta!) vaid minu endagi üllatuseks kaks eksponeeritud eset. Üks oli pitsliniku mustri järgi kootud vaip,(keri allapoole ka, seal tulevad eriti kaunid fotod näituselt!)Täiesti imelineasi, ma olen ise ka selle mustri järgi linikut kudunud aga vaibana on ta ikka täiesti vaimustav!
Ja minu teine lemmik oli Lääne Eesti vaiba aineline metsseaga vaip. Mis ei tähenda muidugi, et muud eksponaadid oleks kuigivõrd kehvemad või vähema mõnuga tehtud. Muide- just tegemise rõõmu paistis igast viimasest tööst küllaga. Kui te vähegi saate, siis minge kindlasti vaatama, see väärib kulutatud aega saja- ja tuhandekordselt!
Kultuuramuljetest tulvil lonkasin edasi vanalinna poole ja sattusin Niguliste mäele, kui keskaja küla ennast lahti pakkis. Imetlesin Monika uhket emandariietust ja tema kedratud lõnga ja seadsin sammud Raekoja platsi poole, et käsitöölaadal ehk mõnda nobenäpset tuttavat kohata. Etteruttavalt olgu öeldud, et trehvand ma kedagi. ilusat käsitööd oli aga küllaga. Tõsi, mineid hinge kinni võtvaid imeasju mulle silma ei hakanud. Aga õnneks ei müüdud ka matrjoškasid!
Laval lasid keskaegset laulu hispaanlased ja meeleolu oli mõnus. Ja siis, ja siis! tulid lavale madjarid! Oh seda sära ja sarmi ja hoogu, mida tumedasilmsed hõimuvelled rahvale paista lasid! Ansambli nimi on täiesti hääldamatu sõnaühend Bordó Sàrkàny, mis maakeeli tähendavat Bordoopunast draakonit. Rahvas lustis ikka kogu hingest. 
Väike stiilinäide Punastelt Draakonitelt, ainuke vahe oli see, et Raekoja platsil lustisid nad umbes poole rohkem ;) Igatahes mulle hingega tehtud asjad sobivad ja see oli just see, mis mul hetkel vaja oli. Jala võttis  tatsumaja suu oli tund aega järjest kõrvuni. Kuuldavasti esinevad nad täna õhtul ja homme ka- seega minge neid vaatama, kui vähegi võimalust on, te ei pea seda mitte kahjatsema;)
Muusikaelamus pani mind nagu narkarit ikka enam ja enam tahtma ja kuna Raekoja plats pole mitte väga kaugel Pika tänava EEsti Käsitöö poest, siis seadsin järgmiseks sammud sinna, et oma silmaga üle kaeda näitus "SEE on rahvarõivas", mis kestab selle nädala lõpuni.  Oh seda uhkust ja ilu ja näpuosavust ja jälle puhast tegemise rõõmu ja uhkust. Lüganuse riideid kahjuks polnud.  Nagu polnud poes ka Lüganuse seelikukangast. Olla nii pisike ja tundmatu kihelkkond. Mina kodukoha partioodina tõstsin muidugi huilge üles, et MISMOODI pisike ja tähtsusetu, et Õ täht tuli lõppude lõpuks Lüganuselt! Ja üldse on selle Lüganuse seelikuga kehvad lood. Lüganusel arvati, et on ikka hirmus ilus ja kolekena, kui seelikus saavad kokku kollane ja roheline...näiteks nii... Et hirmus uhke oli, kui põll tehti lausa helerohelisest riidest. No ma ei tea. Tegelikult, kui uskuda muisi, ja mida me siis veel usume, kui mitte seda, eksole, siis Lüganuse kandi naised-noorikud võtsid kasutusele hoopis ruudulised seelikud. Nüüd ma siis ei teagi mida teha- kas hoida ema suguvõsa poole, mis on vähemalt kolmsada aastat paiksed olnud, justsealsamas Lüganuse kihelkonnas ja kanda seda rohe-kollasetriibulist, mille kätte saamine ei osutu vist kõige lihtsamaks ülesandeks, liikuda ca 40 kilomeetrit edasi läände, Viru-Jaagupi kihelkonda, kust on pärit mu isa isapoolsed juured või teha hoopis kannapööre ja liikuda oma veerandmulgi vere sunnil hoopistükkis Viljandi kihelkonda? Issver, kui keeruline see kõik on! LOOMULIKULT on minu enda juured ikkagi Lüganusel, siin pole midagi rääkida. Aga veri viskab ikka vahest vimkasid ka- üheksakümnendate alguses, kui seelikutriibustikust polnud mul halli aimugi ostsin ma puhta meeldivuse mõjul Suure-Jaani seelikukupongi, millest ma täiesti tavalise seeliku tegin ja käisin ma selle riidetükiga ikka pikalt ja pikalt. Kole uhke olin ka, sest no nõnda kena oli ju!
Vot sihuke ilma käsitööta jutt täna. Ma lähen nüüd oma kleiti edasi kuduma, sest karta on, et ega ta ilma kudumata valmis ei saa ;)

kolmapäev, 9. juuli 2014

Suvi, lõpuks ometi

Võiks ju virisema hakata, et küll on palav ja hingata pole midagi ja et  pappel tolmab... Aga ma ei vingu, sest ma tean, et see pikalt oodatud eesti suvi on  nii kriminaalselt lühike, et selle kaebusega võiks vabalt Euroopa Kohtusse minna ja võita.
Suve konserveerimiseks võtsin ette ka järgmise käsitöise tegemise.
Täiesti ootamatult ja planeerimatult jäi mu teele Hemtexi pood- ilusad, karged ja põhjamaised tekstiilid, aga no need hinnad... Õnneks oli suve algamise puhul kaunis suvine laudlina alla hinnatud päris mõistliku tasemeni ja nii ma ta soetasin. Juba poes tekkis plaan, et sellist lilleilu peaks heegeldisega veidi väärtustama.
Nii ma siis nokkisin ilmselge naudinguga äärt heegeldada ja minu imestusel pole siiani piire- heegeldamine on osutunud täiesti jõukohaseks tegevuseks. Tõsi, mustrit ma lugeda ei viitsi, ikka teen nii nagu tuleb.
 Vot sihuke vahelugemine siis heegeldusest ;) Konks 1,5, niidiks Maxi, mille ma sain Kersti käest, kui lubasin suure suuga fileekardinat heegeldama hakata. Kus mu aru küll oli?
Ah jaa-ma ju lubasin kleidisaagal sõrme pulsil hoida. Kleit edeneb kenasti, käsil on kolmas tokk ja hakkan kohekohe jõudma seelikuosa lõpetamiseni, ehk siis enamvähem rinna alla.

Lugudeni ;)

pühapäev, 6. juuli 2014

Miinivälja pass

Miinivälja pass on militaartermin. Mitte et ma teile täna nüüd kavatseksin hakata militaarsõnavara tutvustama ;) aga...
Eelmises postituses sain ma teilt kindla sõnumi, et ka progressipildid ja -jutud on oodatud. Huvitav, et ma ise selle peale väga tulnud pole- mulle endale küll väga meeldib lugeda teiste lugusid loomevaevadest ja kudu-(ning muudest) protsessidest, aga enda analoogseid lugusid pole väga vaevunud kirjutama. Nüüd siis teen otsa lahti.
Ühesõnaga-töökohustused viisid mind Paatsalu Puhkekeskusesse. Oi, see on üks kena koht kallil kodumaal!  Meri, kajakid, ehe ja mõnus puuküttega saun, bassein, tervete närvidega pererahvas- mida muud võiks veel ühelt puhkamisekohalt tahta?! Pidasime oma haavatutega meie suveüritust ja mina loomulikult lasin muuhulgas ka kätel käia ja kudusin. Väga armas on vaadata, kuidas visa tilkumisega on vesi kulutanud kivisse augu :D Kui mõned aastad tagasi oli poiste jaoks uskumatu ime, kui ma vardad peos istusin ja nende arvates suht mittemillegagi tegelesin siis nüüd vaatavad nad mu tegemisi ülima arusaamisega. Nii tore on vaadata, kuidas nad ennast asjaosalistena tunnevad ja siirast huvi üles näitavad, kui ma jälle mingit asja "kudun".
Nii oli ka eile. Istusin päikese käes, nokkisin kleiti kududa ja rääkisin kuttidega juttu. Kuduskeem oli ka igaks juhuks laual. Üks meie jutupaunikutest viskas pilgu skeemile ja teatas teistele" see on nagu miiniväljapass" :D Ja kõik sõjamehed said korrapealt aru mis värk on ja milleks seda paberilipakat vajatakse :D Puhas rõõm on asju ajada teadjate inimestega.
Haapsalu Pitsikeskuses käimine pani mulle pähe mõtte, et tuleb kududa kleit. Soovitavalt lapsele (kleidikudumine on teadupärast suur töö), soovitavalt puuvillane (sest seda materjali oli kodus sobivas värvis olemas). Eh, see kergesti mõjutatava inimese elu on ikka maru keeruline...
Aga ma usun, et te mõistate mind- kuidas saab selline pilt kuduinimest MITTE mõjutada?!

On olemas üks armas tüdruk, kes mulle aegajalt annab loa endale mõni asjake kududa. Sellel korral leppisime me kokku sinise kleidi osas. Noor daam andis mulle armulikult loa teha endale sinine pitsine kleit ;) Oluline on esitada küsimusi õigete sõnadega, eksole ;)
Lasin siis fantaasial märatseda ja nii saavad kleidis kokku paar-kolm erinevat pitsimustrit Haapsalu salli- ja rätiraamatust ja kuulsast jaapanlaste pitsiraamatust. Eks näis, mis sest saab ja tuleb, aga tänane piilupilt on siin

Kleidi värv ja basseini vee värv on päris sarnane, onju?
Nuppe koon sellel korral teistmoodi, kui tavaliselt. Eks siis paistab, kas ja kuivõrd see ennast õigustab...

järgneb... ;)

neljapäev, 3. juuli 2014

Tehted kolmega, "palju on üks kord kuus?" ja filosoofiline arutlus keskpärasusest

Noniinoniinonii!
Hüüavad pasunad, põrisevad trummid ja nii edasi... (loodetavasti oli piisavalt intrigeeriv algus?)
Kõigepealt muidugi suured tänud kõikidele blogipäeva õnnitlejatele ja kaasaelajatele. Tänu teile ongi minu jaoks see bloogerdamine nii paganama nauditav ja mõnus tegevus. AITÄH!, et olemas olete, et viitsite kuidagimoodi siia sattuda ja mu lugulaule lugeda ja erilised tänusõnad neile, kes ka kommentaari kirjutamist liiaseks vaevaks pole pidanud.
Väike sotsioloogiline uurimus eelmises postituses andis mulle kindlalt teada, et kirjutada tuleb tihemini.
 Tihedamini kirjutamine ei oleks probleem (juttu mul jätkuks!) kuid, oh häda!, käsitöölaadsed esemed ei taha vajaliku kiirusega valmida... Ehk siis vanast anekdoodist teada-tuntud küsimus" Kui palju on üks kord kuus?" (õige vastus on "Liiga vähe!!!!") annab vähemalt hetkel siin välja vastuse "parasjagu". Teisisõnu- püüan (ma vähemalt püüan!) kirjutada midagi umbestäpselt korra kuus. Kui mingi asjatükk valmis saab, selle pildistamine läheb enamvähem talutava kvaliteediga, siis annan endast kõik, et aruanne jõuaks ka minu kallite lugejateni.
Teine moment, mis mulle kommentaaridest silma ja südamesse jäi oli teie lahke arvamus mu kirjutamisoskuse kohta.
Kirjutada on mulle alati meeldinud ja vastutavaks pean ma siin oma kallist kadunud kirjandusõpetajat, kes aegajalt mu kirjandeid lugedes ütles, et see, mida ma hetkel paberile panen, on mög(GGG)a. :D Et mitte mö(GGG)a kirjutada pingutasin ma ilmselt rohkem... Raamatulugemine on ilmselt ka kaasa aidanud- Kivirähk ja Pratchett teevad teie keelekasutusega imet ;) Kunagi üks hea sõber ütles mulle, te ma kirjutavat FBs umbes samamoodi nagu ma ka elus räägin. Ei oska kommenteerida, aga suure tõenäosusega see nii on. Aga jah, kõige alus on ikkagi kohutav logorrhöa gradus gravis ja protsessi nautimine ;)
Kolmas moment, mis on kallites televaatajates pahameelt tekitanud on blogi nimes figureeriv omadussõna ;)
See on tegelikult päris pikk lugu, miks see sõna seal on. Asi algas tõesti Kristi Jõeste arutelust autentsuse ja koopia teemal, mida ma siinkohal kohe päris kindlasti ei taha uuesti üles tõmmata. Tol korral sai emotsiooni pealt blogi nimi ära muudetud ja üsna pikalt oli minu virtuaalpesa nimi "MB kehvapoolne käsitööblogi" Minu poolest oleks võinud see nii jäädagi, sest juba Raja Teele ütles, et "nimiamet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austusvääriline", aga blogi lugejad tõstsid ühel päeval nagu kokku lepitult mässu ja teatavasti tuleb vähemusel mokk maas hoida ja enamuse survele järele anda. Nii ma siis muutsingi "kehvapoolse" "keskpäraseks". Kusjuures selles epiteedis pole mitte vähimatki poosi või mingit manifestaalsust. Mul ongi täiesti keskpärane blogi.  Üsna keskpäraste tegemiste ja töö kvaliteediga. Jalgratast leiutada pole õnnestunud, mingeid meeletuid "ahh-faktoriga" asju teha ka mitte, aga ma ei mata lootust mitte maha ;) Nii et, blogi nimesse jääb "keskpärane" sisse :P Ole loll ja vaene, aga ole aus, eksole!
Kõik need kallid käsitöised virtuaalsõbrad, kellega ma tahaks päriselus kohtuda- maailm on vahest hämmastavalt väike ja ümmargune. Mine sa tea, kus me trehvame, grillime, tšillime, hängime ja mängime. Usun raudkindlalt, et ma naudikes teiega veedetud iga hetke sajakahekümnega!
Nüüd natuke ka lubatud loosimisest. Kõigepealt sai välja lubatud kolm kingitust, nagu te ehk mäletate. Protsessi käigus sai kolm korrutatud kahega, aga lõpuks juhtus nii, et kolm korda KOLM on ju igal juhul kenam nummer, kui kolm korda KAKS, eksole. Ühesõnaga posti läks kolm korda kolm ümbrikku pisitillukeste kingitusekestega (no see üheksas läheb posti siis, kui neiu Tumevalge mulle oma aadressi teatab). Loosivõitjate nimesid ma siin ei ütle :P Las Eesti Post või see uue nimega
Omni[voori]a teeb teile üllatuse
Et te ei arvaks, et ma niisama udu ajan, mingeid pakke pole posti pannud ja ei kavatsegi seda teha, siis vastupidise tunnismärgiks mõned pildikesed


Loosimisega läks sellel korral ka nii, et ei mingeid süütuid lapsukesi Fortuuna saadikuteks. Ikka tuleb kõik endal teha- voltida nimesilte, ühe käega sedeleid krabada ja teisega püüda kunstkaadreid tabada. Välja kukkus nii nagu kukkus, oodatult, tuleb tunnistada. Ehk siis pildi kvaliteet on oodatult halb, loosimistulemused on mulle vägagi meelepärased ;)
 Et kogu postitus ei oleks ainult mingi kuiv jurajutt, siis panen siia mõned pildid mu viimastest käsitöölistest tegemistest ka.
Veidike kameedega mässamast...,
 
...natuke järjehoidjandust...,
 
...ja minu ülimaks imestuseks ka natuke paberivärki...
 

See paberiasi paneb mind ennast ka väga imestama, kui aus olla. Olen alati igasugusesse paberitöösse suhtunud pehmelt öeldes jahedalt. Noh et on tore, kui on inimesi, kellele see sobib aga mina see kindlasti ei ole. Aga võta näpust!  Väikese korraldatud õpitoa käigus nautisin ma iga sekundit sellest ja valmis sai kaks šokolaadiümbrikku... Ma ei julge enam mitte ühegi asja kohta arvamust avaldada, et "see minu jaoks küll ei ole" :D Aga võib-olla peaks seda kõva häälega rääkima õmblemise kohta? Ehk hakkan siis isegi mina õmblema?
Eelmises postituses kurdetud riistvara vastu maad viskamine on olnud nii edukas, et vanast massinast enam elulooma pole ja tänase jutu tipin juba uuel ratsul. Me alles katsume üksteise kapriisidega harjuda, seega peate ka teie kannatust varuma, et näiteks pildid saaksid pisut suuremaks timmitud ;)
Tänaseks tundub, et saigi kõik. Äärepitsistatud laudlina näete siis, kui a) ma olen talle uuesti kaubandusliku välimuse andnud ja b) leidnud lina presenteerimiseks sobiliku laua. Ja kuuldavasti toimuvad ühe tüdruklapse mõõdistamised, et tädi Ivi saaks talle sinise kleidi kududa ;)
Teate küll- üks kord kuus on liiga vähe ! ;)