Rohelise lellepoeg

Kunagi novembris kudusin ma päästeoperatsiooni korras mütsi, mis kukkus teatavast eelarvamusest ja umbusust hoolimata üsna kabe välja. Ei pigistanud ega torkinud ega tekitanud munapäisust.  Soe oli ka. Ühesõnaga täitsa asjalik asi, kolleegidele näikse ka meeldivat. sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et nüüd, keset suur suve nägi ilmavalgust Rohelise lellepoeg, kelle eluülesanne on soojendada Pireti pead ja kõlada kenasti kokku lilla jopega.

Kasutasin kunagi meeltesegaduses kokku ostetud saksa sokilõnga, mille lõngavöö on kaduviku teed läinud. Aga selge on see, et tegemist on klassikalise sokilõngaga (25% polüamiidi,75% villa, 100 gr tokk), teiseks osapooleks valisin mingi mohäärilaadse poolilostetud lõnga, mille koostis on jäänud suureks küsimuseks. Aga koos kõlasid kenasti, tuleb tunnistada. Voodriks , et kõrvade kohal oleks natuke toekam ja tuul läbi ei vuhiseks, on  kasutatud Novita sokilõnga tokilõppu. Ühesõnaga- mitte meetritki, mitte grammigi pole lõnga juurde ostetud, ikka kasutataud lõngakastis leidunut. Paraku näeb jumal, et lõngakastis on materjali kümnete (võimalik, et ka sadade!) mütside tegemiseks...
Modelliks kasutasin oma lemmikmütsimodelli Mossnägu. Kuna Mossnäol on stabiilselt paha tuju, kogu aeg, siis mingeid üllatusi ei ole ja kõik on selge ja sirge ;)
Natuke ka tehnilisi andmeid, et iga kord ei peaks uuesti mõtlema ja arvutama hakkama. Üles lõin 120 silma, varras 2,5