Arabella Roosa

Mõni aeg tagasi kudusin ma Dagmarile kampsunit ja sellest kampsikuteost jäi järgi 275 gr lõnga. Küsimusi liiga palju ei tekkinudki, mis sellest lõngast saama peaks. Ikka samasugune pitsine-palmikune, pepu-sees kampsun Dagmari tütrekesele Arabellale.
Kudumine läks libedalt, tootevalmimist lükkasid edasi saabuvad jõulud ja alltöövõtt Jõuluvanale aga nüüd on kõik korras- sokid on kootud ja kampsun ka valmis saanud.
Mustrid on kokku sätitud siit ja sealt, ikka nii et silmale hea vaadata oleks. Mingit disainiimet ei sündinud, sest mall oli emme kampsiku näol juba ees.  Nüüd saavad tüdrukud "ühtekat" teha ;) Ja roosa lõng sai ka suht viimase jupikeseni otsa kootud. Eh, hea lõng oli. Aru ma ei taipa, miks võetakse tootmisest maha hea asi? (aga mul on seda lõnga varutud mitmes punases toonis!)
Lõngaks Linate Hobby 100% merino, vardad 2,5. Kudutöö ühes tükis, alt üles. Ma ei oskagi midagi muud kõnelda sest kampsikust.

Üks tore uudis on mul teiega veel jagada.
Meie asjalikud naised MTÜ Purtse Jõe arenduskeskusest andsid välja raamatu Lüganuse kihelkonna rahvajuttudega.

Täiesti kummaline tunne oli seda raamatut lugeda. Seni arvasin ma ikka, et mu ema mahlane ja natuke kummaliste (aga väga ägedate!) sõnade kasutamine on pärit lihtsalt tema  heast huumorimeelest aga võta näpust- see puhas Lüganuse murre, mida me siin puhta alateadlikult kõik veeretame. Vägev! Ja huvitav on näha, et samad perenimed, mis rahvajuttudes on ära märgitud- need pered elavad seniajani siin. Juurte värk noh!

Sokifabriik

Sokivabrik töötab sihukese ajuga, et kui seal oleks korsten, siis pahviks sealt ööd kui päevad paksu suitsu.
Täna näitan pika säärega seksikaid pitssokke, mida saab kanda poolsaabastega.
Kuna tegemist on alltöövõtuga Jõuluvanale, siis liiga palju ma lobiseda ei saa ;)

Novita Seitse Venda(150 gr-300 m), kulus pireke üle ühe toki. Vardad ikka 2,5, et asi saaks tihke je kestev. 15 silma vardal.
Polegi midagi pikalt rääkida...
PS ausõna, ma usun, et teil on täiesti kõrini sellest viimaste postituste piltide taustast. Omavahel öeldes- mul endal ka, aga kust ma seda paremat tausta võtan, kui lund ja valgust ei ole ja töölt koju jõudes on sügav öö... Seega palun katsuge välja kannatada .

Sokke, mida's muud ;)

Mida muud, kui sokke koob kuduja enne jõule. Ja koob ikka nii, et vardad on tulised :D
Tegelikult pole neist sokkidest just suurt juttu välja pigistada. Sokid nagu sokid ikka

Sokid Seitsmesele, et oleks satsi ja pitsi ja noh plikakad... Jätkuvalt olen ma hämmingus, et lapsed (seitsmeaastased!!!!) tahavad saada villaseid sokke kingituseks.
Sokid on Laurin Villalankast, 2,5 vardaga, 13 silma vardal. Mõnusad ja pehmed.

Teised sokid on meestekad ja jääb üle loota, et sokisaaja ei oska mu blogisse lugema tulla. Tellimus on seotud hiljuti kootud Arbuusisokkidega.  Lihtsalt väikese naljaga väljavisatud mõte kududa Porgandid jäi Tulevase Sokiomaniku sõbratarile kõrva ja nii see läks.

Porgandid said kootud Hot Socks Neon lõngast. Kaks otsa koos, et enamvähem normaalse jämeduse välja annaks. "Pealsed" Raasiku 8/2 rohelisest. Varras 2,5, 16 silma vardal. Ma tõesti loodan, et need on nüüd piisavalt porgandid, prototüübid on küll üsna lähedase välimusega või mis ;)

Edev Elsa

Elas kord neiu Elsa, kes oli väga kena ja tasane ja hea iseloomuga ja töökas ja...vanatüdruk.
Elsa töötas raamatukoguhoidjana ja see teatavasti pööraste suhete loomiseks just hea stardiplatvorm ei ole. Sest raamatukogus ei käi (tavaliselt) testosteroonist tilkuvad alfaisased vaid pigem ikka tasased koduperenaised ja nohikud, kes naise laenutatud raamatuid tagasi toovad ja ise tasase häälega, põrandapragusid piiludes, paluvad ulatada kõrgemalt riiulilt raamatu, mille pealkiri on näiteks "Raadioamatööri sada suurimat väljakutset"
Elsa oli, nagu eelnevalt öeldud sai, tasane tütarlaps (kelle "parim enne" oli kriitiliselt mööda saamas) aga Elsas oli ka pöörane saladus. Poleks uskunudki, mis?! Elsale peale vaadates poleks tõesti arvanud, et Elsakene on koduste seinte vahel, tihedasti kinnikistud kardinate taga kohutavalt edev.
Elsa armastas igasugust ehtevärki ja Elsakese eriline armastus kuulus kõrvarõngastele. Kuna aga looja oli Elsale ainult kaks kõrva andnud, siis oli kõrvarõngaste kandmise võimalus kriitiliselt väike.
Lisaks kõrvarõngavarudele oli Elsal veel nõrkus ilusate ja romantiliste järjehoidjate vastu, mida siis tasane raamatukoguhoidja vargsi raamatute vahele poetas ja mõni järgmine lugeja sealt leidis...

Kui te nüüd küsite, et mis jama ta ajab mingist Elsast, siis...  Nojah, ongi Pisividinate Pood "Edev Elsa" ;)
Miks mitte vahest natuke tembutada?

PS Siit saab edevaid jõulukinke ;)

Liblikaparv talves

Mõned ajad tagasi tuli suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul palju huvitavaid tellimusi või kudusoove. Suhteliselt pirtsaka kudujana praakisin mõned neist välja. Ei ole mõtet ette võtta asja, mida ilmselt keegi teine teeb minust paremini või oluliselt suurema lustiga kui mina. Nii jäid minust kudumata anatoomiliselt-täpsed-luulised sõrmikud. Ega ma seal anatoomialoengus nüüd kõige tublim ka polnud ja üldse...
Küll aga kõnetas mind tellimus sokkidele, kus oli märksõnaks "liblikad". Ma ARMASTAN tellimusi (ja kliente!), mis/kes annavad ainult märksõna ja rohkesti vabadust aga samas on ka mingi piir, mille ulatusse tuleb ära mahutada oma märatsev fantaasia. Sokitellimuse kaks tingimust oli, et need sokid peavad olema valged ja liblikased. Pisut pikema säärega ka. Ja tarbe-, mitte poosesokid ;)
Mõnda aega pommitasin ma Triinu piltidega erinevatest mustritest, mis minu arust olid liblikased. Failivahetus kestis hetkeni, kui ta nägi pilti Estheritest (ravelrys täitsa vabalt saadav muster) ja ma sain lakoonilise vastuse "Sobib. Ma rohkem näidiseid ei soovi" :D Jumaldan konkreetseid, kiire mõtlemisega inimesi!
Lõngavalikus küsimust ei olnud. Ikka Laurin Villalalnka, no on hea sokilõng. Pehme nagu pilveke, ilusad värvid, koob ennast ise. Mida sa hing veel ihkad! Vardad tavapärased 2,5.
Eks ma ole neid Esthereid ju enne ka kudunud, aga iga kord on emotsioon uus ja ikka hea. Ilus muster on, mis muud.

Novot, sedapuhku siis sedamoodi ;)

Sõnatu

Vahest pole sõnu vaja, sest pilt ütleb rohkem kui ükski sõna seda suudaks...

Aitäh, kallis Kaspar
Aitäh, Liis ja Ergo

Pisikese pitsiga tavaline willur

 Dagmar tellis oma roosa kampsuni tuules endale ka tavalised villurid. Ainuke tingimus oli, et need võiksid olla pisut pikema säärega ja pisut pitsilisemad, kui üks tavaline kummarisokk. Tellija soov on minule seaduseks (kui ma seda seadust just rikkuda ei taha...)

Lõngavarudest leitud üks tokk Laurin Villalanka Kanerva (kanarbiku-) toonilist sokilõnga kohe tahtis saada pisut pitsilisteks sokkideks. Varras 2,5, vardal 16 silma ja muster, mida tuli igal real kududa. Vot see igal real kootav muster on minu jaoks natuke äkiline. Tavaline, üle rea kootav muster on kuidagi rahulikum ja leebem, niimoodi, igal real paugutamine on natsa närviline. Aga võibolla kujutan ma seda endale ette ka. Ma ei tea.

Sokid said valmis ja kuna ilma ja valgust nagunii ei ole, et normaalseid pilte teha, siis klõpsasin sellised dokumentalistlikud võtted. Noh et oleks olemas. Statistika mõttes või nii.

 Sokk nagu sokk ikka, eksole. Mis seal suurt rääkidagi.

Aga siis tuli Dagmar oma sokkidele järele...

Ja juhtus nii:

... ja nii ka:

Mulle tundub, et esemete inimsisuline eksponeerimine tuleb neile ainult kasuks. Isegi täiesti tavalised willurid võivad niimoodi päris seksikad välja näha. Loomulikult on 99,9% siin ikkagi modelli teha, aga ikkagi :)

Issake, kuhu ma olen jõudnud oma eluga- villased sokid tunduvad seksikad...

Viiluke arbuusi?

Internet on täis erinevaid huvitavaid ja vähemhuvitavaid kudumudeleid ja netis surfajad kudukauged inimesed satuvad neid vaatama ning mõnikord on nähtu nii suure mõjuga, et tahaks ka ise sellist sokki või kinnast omada. Noh teist sokki või kinnast ikka ka, mitte ainult ühte.
Nii juhtus ka mu noore kolleegiga, kes olla kunagi netist leitud arbuusisokkide pildi endale arvutisse salvestanud, seniks, kuni "Leian kellegi, kes neid teha oskab"
FB vestluse ajal selgus, et ma põhimõtteliselt ju natuke kududa oskan. Kuna mu eelmised sokid olid just varrastelt maha saanud ja kudutööd käsil polnud ning esimene pilk arbuusisokkidele ei lubanud suurt vaimuvaevamist, siis sai käed löödud, et sokid tulevad.
Noh eks ma natuke ikka haltuuritasin ka. Originaalpildid oli "viljaliha" kootud mulle mingil arusaamatul põhjusel mustriline, selline vasak-parem sigrimigri, aga mulle see variant ei meeldinud. Nii sai minu kolleega endale natuke teistsugused "arbuusid".

Pildid on tehtud sõna otseses mõttes jooksu pealt, sest kunagi pole ükski töö mu juurest nii kiiresti lahkunud, kui see ;) Loodetavasti toovad need rõõmsad sokid oma omanikule rõõmu.

Luksuslõnga vääristamisest

Alati on küsimus, et kust läheb see peenike piir, mismaalt alates on üks või teine lõng luksuslik. Et kas asi on koostises- peenike kašmiir ja siid ja muu vinge värk on kahtlemata luksuslikkuse tunnus. Või on asi hinnas- et kui maksad ja tahaks nutta, siis on lukslõng aga kui maksad ja nutta (väga ) ei taha, siis on tavaline? Ühesõnaga- keeruline värk.
Noro Flower Bed kuuluks justkui lukslõngade hulka mitme mõõdiku alusel- et peenike koostis ja nutmaajav hind.
Läksin minagi kord poolililutseva Noro õnge ja ostsin 102 grammi (hea et mitte rohkem!) ning kudusin nimetet lõngast salli aga kuna ta torkis ja kraapis nii kohutavalt, et kanda oli suhteliselt võimatu, siis harutasin ma selle salli üles, sest kole isu oli sellest lõngast hoopis müts teha. No ütle lolli- kui sall kraabib, siis müts kraabib ju kuus korda rohkem...
Aga abi on ju fatseebuki näol kohe käest võtta. Kaeblesin seal ja sain mitmeid soovitusi, mille läbivaks jooneks oli siiski soovitus unustada  mõte, et selle lõnga pehmeks saada võiks. Ma muidugi pesin seda lõnga villa- ja niisama šampooniga, töötlesin seda juuksepalsamiga ja hoidsin muidu ka pöialt aga ei mütsigi...
Nii siis saigi ülesharutet Norost koos bambusesisaldusega sokilõngast voodritriibu ja peenikesele luksusele lisaks jooksma võetud mohäärilaadsele tootele hoopis palmikutega müts, mis on taotluslikust sihuke suur ja lötakas, et a) ei pigistaks ja b) vähendaks kandja riski välja näha nagu munapea.
Tulemus on see, et müts on soe, ei kratsi ja munapäisust kah liiga pole. Seega võib vist  loo õnnestumiste hulka kategoriseerida, mis siis, et ca aastase viivitusega.
Pildid on erakordselt halvad. Kohe kohutavad. Ma ei mõista mette, kuidas need inimesed selfisid teevad... aga noh, mütsist ehk ettekujutuse ikka saab.

Dagmari Roosa

Dagmari Roosa Kampsuni tekkimise lugu on otsaga sügavas suves, kui tehtud sai üks suvine noore daami kleidike. siis sai filosofeeritud teemal "nupsikud ja kõverikud" ja "pehme, niiii pehme" ning "õrn ja naiselik, kuid ometi iseloomukas"
Esimene pilk lõngale Linate Hobby ja kliendi silmad särasid sellise võimsusega, et nende valgel oleks võinud Kesknädalat lugeda.
Ühesõnaga- kõik läks väga libedalt- "nupsikud ja kõverikud" said kokku kootud erinevatest allikatest, sealhulgas isiklik pea, vana Käsitööalbum ja jaapanlaste 250 kudumustri raamatust.
Kudusin hoo ja hoolega ning töö läks lausa lennates. Aga siis juhtus meie peres väga kurb sündmus ja ma ei tahtnud leinas kududa asja, mis peab tooma rõõmu ja rahulolu.
Nii Roosa seisis ja ootas oma aega. Seisis seni, kuni ma tundsin, et nüüd jälle võiks natuke kudutöö poole vaadata. Kurb on ikka aga mitte nii kohutavalt teravalt...
Vardad olid 2,0;2,5 ja kohati ka 2,75, lõnga kulus pireke üle 400 grammi. Esimest korda kudusin nii, et varrukad ja rinnaosa said kohe kokku kootud-kahandatud-kasvatatud. Üsna hea nõks sellise kuduja jaoks, kes kokkuõmblemist ei armasta. Nagu mina näiteks.
Piltidega on sihuke lugu, et Dagmaril endal oma kampsikut pildistama tulla polnud aega, seega sai modellitöö antud ülesandeks neiu Susannale. Teismelise pildistamine on sama raske, kui pildistada viit viiest ja kuut imikut korraga :D Aga hakkama me saime.

Mu süda aimab, et Dagmari tütreke Arabella ei saa enam pikalt hakkama eluga, kus ei ole sellist roosat palmikulist kampsikut. Ja ihad ning soovid on ju ometi selleks, et neile järele anda ;)

PS Sellise ilmega on teismeline, kes on otsustanud kodust põgeneda...

PPS ma ei välista, et mingil ajal on mu valduses pildid, kus kampsikut kannab neiu Dagmar ise ja siis ma vahetan postituses pildid  ära. Sest oleks ju juba vahva ikkagi näha kampsikut tema omaniku ja kandja seljas

Meremehe poja (tulevase meremehe?) tekk

Surrogaatemadus on meie riigis keelatud, aga surrogaatvanaemaks hakkamise vastu ei ole siiamaani seaduseloojad ühtegi vastuväidet esitanud. Minuga on juhtunud nii, et kuna oli täitsa saadaval üks noore (surrogaat)vanaema koht, siis kandideerisin ja tundub, et läbisin konkursi edukalt :D
Ja et austavat tiitlit kuidagi õigustada, siis punusin valmis sündivale meremehe pojakesele, kellest kah loodetavasti vähemalt merd mittepelgav mees kasvab, titeteki.
Loomulikult tuli see liiga suur. Aga kuna suurus loeb (pigem siis ikka suur, kui väike, eksole), siis nii on. Venituses, nõelte all olid mõõdud lausa hiiglaslikud- 120 x 85 cm. Nõelte mahavõtmisel oli näha, et natuke väiksemaks see tekike ikka läks, no nii 5 cm nii pikkusest, kui laiusest.
Värvid pole väga titelikud, aga mis siis- teki all hakkab oma suureks-kasvamise-unesid ju vaatama tõeline eesti mees, meremehe poeg veel pealekauba.

Nii väga, kui ma ka ei tahaks teile näidata tekki kasutuses- siis jumal paraku, Kluti tulemiseni on natuke veel aega aga ma salamisi ikka loodan, et emme ja issi teevad pojakesest pilti koos tekiga ka ;)

kudusin vardaga 2,75 Alize superlana Klassikust. Samast lõngast kudusin ma kunagi veel ühe titeteki, mis on ennast väga kenasti õigustanud nüüd juba poolteist aastat ja natsa pealegi ;)

UUDISED!

Kurja suuga ehk Lugu sellest, kuidas asjad vahest algusest saati kriiva kisuvad

Tegelikult mõtlesin ma pikalt, kas seda postitust üldse kirjutama hakata. Lasin asjal natuke settida ja seda puha lootuses, et ehk läheb üle. No ei lähe.
Kunagi aasta alguses tuli Fookus Meediast pakkumine kirjutada kamba peale kokku üks sokiraamat. Noh, pole ju paha plaan. Kõik justkui sujus ja ideid oli ja ikka nõnda edasi. Ja siis lajatas (minu jaoks lajatas, ilmselt ülejäänutele oli see tingimus OK) teadmine, et sokimuster peaks olema rahvuslik. Ja mul plaksti blokk peal! Tee või tina- mida pole, seda pole. Ideeikaldusele lisandus elu gripp, mis murdis mu maha kuuks ja natsa pealegi. Põdesin ja ikka ei ideepoegagi. Aga mustriesitamise tähtaeg muudkui lähenes.
Ühesõnaga- keeruline oli ja mingit ahaaakuivägevasi- tunnet ei tekkinud. Kusjuures kududa oli päris mõnus ja minu arust sai muster ka täitsa rahuldav. Selline tagasihoidlik ja lihtne.
Varras 2,0, lõng 8/3, vardal 16 silma

Sokid said valmis ja ammuilma äragi saadetud ja siis ilmus raamat.
No kui ma ütlen, et ma olen pettunud, siis ma ei ütle suhteliselt mitte midagi... Või noh, minge poodi ja vaadake ise. Ja võrrelge sokiautorite enda tehtud pilte profifotograafi tööga... Ja siis otsustage...
Ma ei salli seda, kui lubadused ongi vaid lubadused. Ah... :(

Kampsun Naisele

Mõned päevad tagasi toimunud vestlus:

• " kuule, mulle meeldivad kampsunid"
• "mõhõh"
• " kas sa kooksid mulle kampsuni, mis oleks selline noh mõnus ja noh nende kõverikega"
• "palmikud või?"
• " jah, ja siis need nupsikud võiksid ka olla, noh et oleks selline robustne ja õrn korraga"
• " ok. aga teeme pitsi ja, ja siis erinevaid palmikuid ja nuppe ja..." kudujal läksid silmad põlema ja fantaasia hakkas tööle

Ja nii see vestlus siis muudkui veeres, üks idee oli vahvam kui teine. Ja harva näeb ka seda pilti, kui tellijal klikkab lõngaga esimesest hetkest :) Meil nii juhtus. Roosa Linate Hobby. Protsessis.

MMMMMÕnus töö on ;)

Millest on tehtud...

...teadagi millest. Ikka suhkrust ja jahust ja sihikindlusest ;)
Oli kord üks tüdruk, kes emme ja vanaemaga rongi peale kõndides kohtus kurva minuga. Kurb olin ma asjaolu tõttu, et suvepuhkuse ajal, varbad soojas merevees ja liivas vaheldumisi; kootud tütarlapse kleit on küll valmis, aga selga panna pole seda kellelegi, et ajaloo jaoks mõni pilt teha. Arabella (nii on rongile tõtanud neiu nimi) on aga nagu sündinud modell. Välgukiirusel tekkis mul plaan ja nii ma küsisingi, et kas ehk Arabella teeks minuga mõned kleidipildid.

Nimetatud tütarlaps vastas mu küsimuse peale kooliminejale omase ettevõtlikusega,  kõlava ja selge häälega et jah, tahaks küll modell olla :) Ja nii see asi  meil jäigi.
Kleit sai küll valmis aga oli pesemata ja venitamatagi ja siis oh imet, läksid ilmad päris sügiseseks kätte ära.
 Mina olin kleidipildistamise mõtte üsna maha matnud kuni kohtusin nimetatud noore daamiga poes. Ja seal küsis Arabella minu käest, et ta tahaks nüüd lõpuks oma kleidi kätte saada ja et millal see juhtuda võiks :D Oi, kuidas mulle meeldivad sellised ettevõtlikud ja enesekindlad tüdrukud. Leppisime siis kokku, et emme tuleb merelt ja siis teeme pildid ära.  Pole vist vaja eraldi ära mainida, et jäätiseostmise juurde rääkis tulevane modell poemüüjale loo, kuidas "See tädi kudus mulle NIIIII ilusa kleidi" Kleiti ennast polnud ta selleks hetkeks veel näinudki, ärgem unustagem :D Vot mis tähendab piiritu usaldus :D
Täna langesid kokku mitu meeldivat asjaolu- emme jõudis merelt koju, ilm pidas vastu ja näitas õhtupoolikul isegi mingit päiseselaadset asja ja jäiselt külm ka polnud. Ehk siis tuli kasutada võimalust.

Imeline modell! Poosepildid meil õnneks välja ei tulnud, aga sellised hetke tabamised- vabalt! Uskumatu iseenesestmõistetavusega tegi Arabella täpselt seda, mida talt paluti. Sellist modelli pildistada on puhas rõõm ja nauding. Pole vist vaja ära märkida sedagi fakti, et sellel korral leidis kleit endale ise kandja. 

Lõng on Capri ja Alize, vardad 2,5. Kudusin nagu tuli. Karta on, et tuleb veel :)

Ülemõõduline proovilapp

Loomulikult teavad kõik kudujad, et korralik proovilapp on eduka kudumise alus. Mina tean ka. Aga vot selle proovilapiga läks nagu natsa ülemõõduliseks asi kätte ära :D
Blogi pisut püsivamad lugejad pole ehk veel unustanud lugu, kuidas mu kardinaõmblemine pehmelt öeldes ebaõnnestus. Noh et kui poest ostetud kangas on ettearvamatu iseloomuga, siis enda kootud pitsist seda oodata pole.
Mõeldud-tehtud.  Paarkümmaend silma vardale, paarkolm rida kudumist ka ja arvutused näitasid, et 20 silma =10 cm. Rõõm täitis rinda, et kerge arvutuskäiguga pääsen ja 300 silma sai kribinal-krabinal vardale loodud. Ma tõesti ei tea, miks ma järsku arvama hakkasin, et proovilapi järgi 150 lai palakas peaks äkki hakkama istuma 200 laia akna ees... Inimmõistus on ikka äraarvamatu...
Kudumine läks libedalt.
 Äärepits Haapsalu räti raamatust, põhiosa pits on mingi nuppudega rombikiri (no kohe üldse ei viitsi minna raamatust järgi vaatama).
Varras 3,25, materjaliks Maxi ja nii see pits muudkui voogas näppude vahelt. Kududa oli loomulikult teistmoodi, kui villast sallilõnga aga paha polnud see tunne üldse mitte. Isegi nupud kannatasid kriitikat. No vähemalt minu kriitikat. Nõnda ma siis kudusin kardinat ja unistasin, kuidas mul saab olema maailma kõikse ägedam nuppudega saunakardin.
Kudumise käigus tundus ühel hetkel, et neid silmi sai vardale ikka vastutustundetult palju. Ja sellega seoses plaan muutus- saunakardinast sai ühtäkki minu magamistoakardin suvilasse.
Meel maalis pilte sumisevatest mesilastest, voogavatest viljaväljadest (need asuvad majast ca 5 kilomeetri kaugusel ja näha pole neid mingi valemiga),tuules lehvivatest nuppudega isetehtud kardinatest, lillesülemitest ja ikka nõnda edasi. Ilmselt oleks ma oma unistustes jõudnud ka murul ringmänge mängivate lõvide, metskitsede ja murueide tütardeni aga reaalsus, va kuri, astus vahele ja meenutas, et nii viljaväljade, murueide tütarde, lõvide kui ka kogu muu atribuutikaga on kitsas. Rääkimata sellest, et vaevalt on mul kannatust kududa valmis kardin, millel on piisavalt volüümi voogamiseks ja lehvimiseks.
Karm reaalsus tõi mu maapeale tagasi ja nõnda sai esialgu, no nii katsetuse jaoks, kootud poolkardin. Lootuses, et ehk on paras magamistuppa aga kui pole, siis kärab saunaakna ees küll. Sest akent, kuhu kardinat tegema hakatakse- seda mõõdavad ainult nõrgad ja nannipunnid. Mina nõrk ei ole :P Minu mõõtühik on käte siru-ulatus.
Mõõdud on 190 x 80

Krabasin oma plekiks tärgeldatud kardinarulli kaenlasse ja heljusin suvilasse kardinavahetust korraldama.
Kiskusin vanad kardinad maha, panin uue ette ja selgus karm tõde- hoolimata hiidsuurusest on see kardin selle aknaaugu jaoks ilmselgelt liiiga kitsas. K...T! Kui on tööd mida ma väga ei armasta, siis see on manipulatsioonid kardinatega. Kogu see jama, käed üleval, pea kuklas ennast pikaks venitamine- no ei kuulu just mu lemmikharjutuste hulka. Ütleme nii, et ma ikka ütlesin. Sõnu, mida tavaolukorras tõeline daam ei kasuta ja tõenäoliselt isegi ei tea. Kordama ma neid sõnu ka ei hakka, seda enam, et ega ma neid ju ei tea- tõelise daamina ;)
Rebisin sedakorda maha selle uue kardina, panin ette vanad aga lohutuseks said siiski vahetatud külgkardinad. Need on sellest eelmisest kardinaõmblemise korrast, aga mitte kurikuulsad mustrikaotanud, vaid ühed triibulised. Pilti neist ei ole, sest no mida imet ma ikka näitan käsitööst, mis koosneb kahest sirgest (enamvähem)õmblusest. Jah, ma ise tegin need õmblused. Masin on terve, mina olen terve ja kardinad on akna ees.  Pole paha, mis!? Ah jaa, boonusena on mul ju nüüd ka uued magamsitoa kardinad korteris! Need on selle kardinasaaga kolmandad tegelased.
Väikeste eksirännakute järgselt maandus pitsine asi siiski saunaakna ees.
Piltide kvaliteet ei kannata mitte mingit kriitikat aga kas te olete proovinud pildistada pitskardinat akna ees olevana? No mina ka ei olnud. Teeme siis kõik koos solidaarselt näo, et tegemist on uskumatult ägedate ja kunstiliste võtetega :P

Eks ta natuke lai sai selle akna jaoks, aga mis teha- proovilapi asi.
 Meil on nüüd sihuke rustikaalselt rahvusromantiline saunaesik. Isal olid kulmud kuklal koos, kui ta suvilast tuli, aga mis teha. Kunst nõuabki ohvreid :D

Gurmaanide rännakud II

Võtan endale veelkord õiguse veidi toiduteemalist juttu puhuda, sest kogemused tahavad jagamist.
Kodukoha partioodina olen ma juba kesksuvest saati õnnest rõngas, et lõpuks ometi on leidunud inimesed, kes Purtse kindluse potensiaali on ära kasutama asunud. Ilmselgelt on headest söögikohtadest alati puudus, nii et olgu neid kohti niipalju kui neid on- hingega tehtud asjadele on alati turul ruumi.
Alustada tuleb tõdemusest, et ma KEELDUN Purtse kindluse kohvikut nimetamast kohvikuks. See on restoran. Üheselt restoran. Vähemalt minu jaoks.
Aga alustame algusest ;) Aastaid tagasi oli uhke kindluselamu, siis päris pikalt Tondiloss, kus ilmtingimata pidi kummitama ja siis, alates 1990 aastast on see Tõeline Pärl. Tõsi, uue Eesti Vabariigi alguses kutsus minu ema seda Maasikaks Solgiämbris (viidates lossi ümbritsevale lagale). Aga see on ajalugu.
Täna on seal lossis lisaks kontserdisaalile kõige kõrgemal korrusel näitusepind ja  imeline söögikoht
Isutekitamiseks mõned vaated näituseruumi akendest

Aga ärgem kaldugem kõrvale põhilisest- ehk siis gurmaansest rännakust. Ehk siis läheme uuesti ukse taha ja alustame ;)
Ärge laske ennast kohutada faktist, et tammine välisuks on kinni. Muljuge uksekella ja lahke pererahvas lippab teile avama.

Huviline saab ka majaekskurssiooni, lausa tasuta, kui ta süüa ka tahab. Armas. Tõeliselt armas. Ja eriti tore on see, et maja tutvustab kohviku peremees, kes on maja ajaloo endale kenasti selgeks teinud. Samas ei tunne külaline ennast kohustatud olema seda ekskurssiooni võtma- kõik on nii pingevaba kui üldse olla saab. Ühesõnaga- ei mingit survet, aga ma tõesti soovitan maja ajalugu kuulata. Te ei pettu ;) Ei puuudu siin põnevus, salakäigud ega randröövlidki.
Restorani viib teid trepp, mis on ikka tõeline TREPP. Treppide Kuningas. Ja kui te nüüd vaimusilmas kujutasite pilti, kuidas te ronite vanas kindluses taeva poole, siis te eksite- te ronite trepist alla. Ja see ei ole mitte kõige lihtsam ülesanne. No tegelikult üles saada (sest teie kõht on head ja veel paremat täis) on vist veel hullem. Mina allaminekul treppi pildistada ei saanud, peate leppima pildiga, mille ma tegin enne ülesronimist :P
Ma üldiselt klaustrofoobik ei ole, aga vot siin tabab mind alati kerge paanika, kui ma seda trepiauku kasutama pean.

Kõik mis edasi tuleb on puhas nauding, et mingeid foobiaid ega pettumusi ;) Nautige teie ka, koos minuga.

Eriteema muusikavalik. On ikka tõeline piin, kui söögikoha raadiost või plaadimasinast lõugab kogu hingest Ott Lepland või mõni muu staar või staarike. Linnuses oli muusikaks valitud tasa taustaks mängiv keskaegne muusika ja jumal tänatud, mitte mingi Gregorian ;)
Stiilne värk algusest lõpuni- käsitööklaasid, savinõud ja ikka nii edasi.  Õllekaart oli samuti muljetavaldav. Väga huvitavad (ja maitsvad!) kloostriõlled ning majavein polnud ka mingi turvaline ega igav valik. Läbitöötatud kontseptsioon paistis välja kõigest- sinnani välja, et õlut serveeriti originaalklaasidest ja omanik rääkis valitud õllede juurde ka legendi. Mis võiks olla lihtsam, kui võtta müüki Saku ja A le Coq ja asi tahe aga näe, on veel inimesi, kes viitsivad vaeva näha.

Te kindlasti küsite nüüd, et kaua võib ja millal sa jõuad toidu juurde. Jõuangi. Kohe.

Mõisasalat- mitte mingi peotäis rohelist ja selle rohelise kuhja otsas ilutsev kild kanaliha. Oh ei.

Siiacarpaccio (mis on tegelikult minu jaoks lihtsalt värskeltsoolatud siig) viib mul juba teist korda keele alla. No on kohe hea! Muidugi on hea- minu vend püüab  neid kalu, mida kohvik pakub ;)

Eelroad on igatahes nii suured (ja lausa kriminaalselt maitsvad!), et koos magustoiduga on enam kui küll, et kõht saaks täis ja meel heaks.
Isetehtud kamajäätis koos sooja vaarikamoosiga...

 ...ja pirni-õuna tarte tatin, mis lõhnas ja maitses niimoodi, et meie rahulolev mõmin kostus ka teenindajate kõrvu, nõnda et küsimata toodi lauda juurde kahvleid ja nuge, et jagamine oleks ikka võimalikult mugav.

Muide, see karvane jublakas magustoidu peal ei ole mitte friteeritud tõuk vaid piparmündiõis. Vahva ja lõbus leid, mis tekitas elevust nii sööjates kui ka teenindajates :D
Kui ma nüüd püüaks selle kogemuse paari sõnasse kokku võtta siis on need märksõnad pererahva lahkus ja kirg ajada asja, mis jääb meelde ja kutsub tagasi. Mina küll lähen. Kindlasti kohe!
Ja saadaolevatest 10 punktist saab see koht minu käest 12.

Ah, ma hakkan nüüd hoopis turismi- ja toidublogijaks :P

Toidublogid ja -pildid on viimasel ajal ikka pööraselt popiks saanud ja mina nagu loll ikka ainult koon ja koon.
Aitab, hakkan ka moodsaks ja noortepäraseks ja kirjutan kudumisejuttude vahele hoopis paar toidupostitust.  Tegelikult inspireeris mind see artikkel ja eriti kommentaariumisse kirjutatud tarkusetera, et "sellises kloaagis(!!!!) nagu ida-virumaa mina ei söö"
 Nojah. Alati on võimalus a) kloaaki mitte üldse sattuda ja siis langeb söömise küsimus iseenesest ära , b) osta Tallinnast Selverist saiakesed kaasa ja nosida neid ning juua kokakoolat peale või c) siiski proovida ära ka meiekandi avalikud söögikohad.
 Muljed võivad olla kindlasti seinast seina aga proovida tasub alati.
Minu avalikes söögikohtased tuuritamise põhjuseks oli mu kallite sõprade tradistsiooniks saanud (kaks aastat järjest on juba vaieldamatult traditsioon!) Ida-Virumaa tuur. Kui me eelmisel aastal võtsime ette Põhjaranniku vanad mõisad ja Kuremäe kloostri, siis sellel aastal oli meie eesmärk kodumaa kirdenurk. Nurk kohe selle kõige otsesemas tähenduses ;) Ehk siis Narva-Jõesuu ja Narva. Sinimäed ka loomulikult.
Sinimäed on kahtlemata Eesti ajaloos märgilise tähendusega koht. Ja kuna meie maal elavad erineva maailmavaatega kodanikud siis see märk on eritähenduslik. Iseeneset on sinimägede memoriaal kenasti korras aga keegi inim-taoline olend oli oma suhtumist väljendanud sittumisega mälestuskivini viiva trepi kõrvale. Arusaadav muidugi, mis loomal ikka muud üle jääb, kui jõuetu viha viimse aruraasu röövib ja soolestikus pinge üles kerib. Anname andeks, nagu me anname andeks ka oma kehva iseloomuga kassiraisale, kes sussi sisse hunniku teeb. Mul on sellest loomast küll kahju...

Järgmisena jõudsime me oma vahva reisisseltskonnaga Narva-Jõesuusse, mille saksaaegne nimi oli Hungerburg (Näljalinn!) Kõlas ohtlikult meie korisevatele kõhtudele ;) Loomulikult on endisaegne kuurortlinn elanud üle tõelise Uue Tulemise. Tänavad on kenasti korras, SPAsid ja kuurorthotelle on igal nurgal  ja üsna loomulikult ei tule ka söögikohtadest puudust. Aga nagu vanas lauluski oli - "aga see pole see, pole see..." Ühesõnaga- ei tahtnud me minna ohutut ja turvalist rada ning einestada mõnes steriilses restoranis. Meie tahtsime ekstreemi :D Sellisel puhul tuleb küsida kohalikelt. Peatasime tänaval ühe proua, kes juhatas meid söögikohta nimega Lemmik. Ajamasin. Aastasse 1983 nagu naksti. Ilmselt oleks toit olnud hea ja maitsev. Aga natuke liiga Nõukogude Liit oli see asi.
Kuskilt oli jäänud meie kõrvu nimetus Kaluri Talu, mis kõlas kutsuvalt ja piisavalt "ohtlikult" :D Viidamajandusega on nagu on - st kui sa juba õige teeotsa peal oled (tee Narva Jõesuust Narva) , siis on asi suht selge. Ühesõnaga- Kaluri Talusse jõudmiseks pead sa keerama vanade mahajäetud tööstushoonete taha.  Ja siis jälgi silte. Ühel hetkel on su silme ees võpsik, kuhu on suhteliselt kaootiliselt pargitud autosid ja garaažide vahele suunduva tee peal on ette tõmmatud šlagbaum kirjaga OTKRÕTO.
Nagu te arvata võite oli selleks hetkeks meeleolu muutunud peaaegu hüsteeriliseks (mina olin külili tagaistmel ja röökisin naerda, Kersti sügeles üle keha jne) aga uudishimu ei lasknud rahus ära ka sõita.

Gurmaanide teekond naudinguni ei peagi lihtne olema.

 Kõik oli ehtne je ehe. Muide- taustaks mängis eestikeelne raadio...

 Oi kuidas mulle meeldivad ausad ja hingega tehtud asjad! Mis siis, et lauanõud ei ole portselanist ja kahvlid-noad peen lauahõbe. Lihtne ja lööv ja rahvast vooris sisse kogu aeg

 Ilmselt ühe eksootilisema vaatega söögikoht Eestis- Narva jõgi ja otse üle jõe Venemaa piiritulbad ja piirivalvetorn. Ma usun, et piirikas vaatas binokliga mulle taldrikusse :D
 Ja ega väga tihti silmu-kapsasuppi ning tuura ei pakuta ka kuskil. Kusjuures need tuurad ei ole mitte mingid külmutatud jurakad vaid ujuvad paadisilla kõrval sumbas rõõmaslt ringi. Värske värk noh!
Igatahes - nõrkadele see kogemus ei ole aga midagi metsikult kohutavat ka ei ole- kõhu saab täis ja vaated on ilusad. Lisapunktid meestele ettevõtlikkuse eest!

Segadust tekitav on muidugi sõna "hutor" tõlge eesti keelde: on jah tõlge "talu" aga tähenduslikult on "talu" eesti keeles siiski natuke põhjalikum majapidamine. See "hutor" on pigem tähenduses onnike või osmik vms aga see kõik on filosoofia ;)
Järgmine toidubloogerdamiseteemaline postitus tuleb õige pea ;) Püsige lainel!