Otsing sellest blogist

kolmapäev, 27. juuni 2012

Aasta täis

Küll ikka aeg lendab, ütles proua, kes kella aknast alla viskas.
Lendab jah, isegi kellade aknast pildumiseta on aasta ülks nutuselt lühike ajaühik. Just selle lüheldase ajaühiku on kestnud minu käsitööblogi. Aga ega sest midagi, et ainult aasta- ilma esimese sünnipäeva pidamiseta ei tule ju ka järgmisi.  Igatahes ma loodan, et tuleb neid järgmisi sünnipäevi veel, sest tuleb tunnistada, et selline veebipäeviku pidamine mulle sobib. Päris hea on vaadata mida tehtud on. Mõni asi on endalgi kuidagi täiesti meelest läinud.
Sünnipäeva sobiks tähistada mõne suure ja äkilise tegemisega. Minul seda suurt ja äkilist ja kõige erilisemat ei ole teile täna küll kahjuks näidata. Ja kas alati peabki? Suur töö on poolik ja veel varrastel, aga ma ei muretse- küll ta valmib ja jõuab ka teie ette. Aega lihtsalt läheb oodatust pisut rohkem. Aga küll ta tuleb.
 Näitan täna hoopis teist laadi tegemist.
Nimelt algatas tubli isetegija Freddy emadepäeva õhtul ilusa ettevõtmise kududa missioonil hukkunud kaitseväelaste emadele õlasallid http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=20173 ja hoolimata sellest, et igasugune mõõtukudumine tundus mulle ilmvõimatu ülesanne ei saanud ma sellest projektist kõrvale jääda.  Ostsin lõnga ja alustasin Freddy julgustamise ja "puust-ning-punaselt-debiilikulegi-selgelt" õpetusega lapikudumist.

No oli. Keeruline oli. Alguses. Lõikasin välja mõõtudes papitüki (ka see oli keeruline), mõtlesin, et kui juba papi mõõtu saamine on probleem, siis mis tuleb edasi???!!!  Lõin üles silmad, 45 tükki. Kudusin. Mõõtsin- väike. Harutasin. Lõin üles silmad 50 tükki. Kudusin, mõõtsin-hiiglaslik- harutasin. Olin imestunud. Lõin üles silmad, 45 tükki. Kudusin lapi valmis. Viimistlesin nõuetekohaselt. Ütleme nii, et kahtlusi oli. Materjali tundus nagu palju olevat, aga ma otsustasin kangelaslikult seda fakti eirata.
Mõistus võitis ja järgmisele lapile lõin üles 43 silma. Ja teate- hea sai! Edasi oli kudumine lust ja lill. Lappe tuli mõnuga aga hinges kripeldas ikka see va esimene oma liigse lopsakusega. Mõõdus lappide ja Lopsaka võrdluses jäi kaotajaks Lopsakas. Harutasin ja kudusin uuesti. Nüüd sai süda rahu ja lapid hääd. Nad on kapis ruudul pikutanud juba üsna pikalt ja hoiavad mõõtu hästi- ei tõmba nad pisemas ega veni suuremaks.
Kaheksa lappi on valmis ja kolm on veel nö varus.Kui Sniff neid endale ei taha, siis koon ma nad valmis.
Aga jutu mõte oli põhimõtteliselt lühike. Kui teil on vaja mõõdus lappe kududa, siis Freddy õpetus http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=2796&singlepost=104858 on  ülioluline endale selgeks teha. Edasine on ainult tehnika küsimus, ehk siis puhas kudumisrõõm.
Näitan siis pika jutu kinnituseks ka pildimaterjali.
 Mustrid on lihtsakesed ja lühikese kordusega. Lemmik on muidugi see edev keskeltalustatu, mida olen alati kududa tahtnud. Neid on hetkel lappide hulgas ka topelt. Originaal on pärit Ravelryst ühest sokimustrist.
Siin fotoreportaaz lapi ruudule venitamisest.

Vot sihuke lugu siis täna. Aga teie, kallid külalised, andke palun mulle teada, mis minu töödest on teile enim meeldinud (või siis suurima pettumuse valmistanud- ka see on huvitav teada). Vastajate/kommenteerijate vahel teeme ühe loterii-allegrii, kus lähevad loosirattasse ühed kirjud käpikud ;), mille ma siis võitjani toimetan. Loosiratas läheb lukku/keerlema 10. juulil
Mina aga tänan teid selle aasta eest, kus te olete minuga koos käsitöölainetel surfanud!

pühapäev, 10. juuni 2012

"Üksik lehetäi sirelilehel"

Kuuletudes blogikülastajate soovile olen kirja pannud lehetäisalli mustri. Veelkord rõhutan asjaolu, et algallikas on Ravelry ja Meka blogi http://kudumishoolik.wordpress.com/2012/03/03/emateki-lapikesed/ ja mina vaid improviseerisin olemasoleva mustri teemadel, ning ei ole seega antud mustri autor!
Kui kellegil on mustrist abi, siis minul on ainult hea meel :). Küll aga oleks armas, kui te enda valmissalle näidates viitaksite minu blogile. Tänud juba ette!
 Kirjutage mulle meilile ja saadan teile soovitud mustri. Et miks ma seda mustrit siis kohe siia ei riputa? Novot- riputaks küll, aga kahjuks ei mahu muster ära, st jookseb tekstikastist välja. Ühesõnaga- tehnilised probleemid.
Veelkord pilt, millest siis õigupoolest jutt käib ;)





























































































































































































































































































































































































































































































































































































































































Jaapani lehed ümber eesti lilleaia ehk reeglite vastu mässates

Mina olen ikka ja jätkuvalt sallikudumise lainel. Nagu ehk tähelepanelik televaataja mäletab eelmisest postitusest, siis ma kudusin mõni aeg tagasi briti linnukese valvsa pilgu all lillakasroosat salli. Nüüd on sall valmis saanud ja valmis teie karmi kohtu ette astuma.
 Ette tuleb vabandada piltide kvaliteedi pärast. Õhtune aeg, laenatud fotokas jne.
Sall on kootud Haapsalu räti traditsioone jälgides.  Ikka tagasihoidlik keskosa (lilleaiakiri), serva uhkem servamuster ( Knitting Patterns Book 250), äärepits (ikka külgekootud, pärit "PK"-st) tahaks jälgida sisukirja motiivi ehk siis nuppe.

No ei tõuse minu käsi kuduma peent mustrit, mis kandmise käigus kokku volditakse! Seega läks käiku plaan B- ehk siis rätimustrid said salliks.
Kududa oli ...naljakas. Ses mõttes naljakas, et kui tavaliselt saab muster kiirelt selgeks, siis nüüd tuli jälgida kahe mustri arenemisi ja riukaid. Abimeheks on siin silmusemärkijad (kuidas ma küll varem nendeta hakkama sain???)
Lõng ikka minu hetkelemmik Linate Smyrna Platinum, mida kulus peaaegu kaks tokki. Vardad nr 3,5, bambusest (ei saa aru, miks ma varem bambusvarraste juurede ei jõudnud?). Mõõdud on suured, nagu ikka, kuigi ma seekord selgelt mäletan, et hakkasin kuduma "natuke tagasihoidlikumate mõõtmetega salli" Mõõtmed saidki tagasihoidlikud-94 x240 Mina ei tea, miks see alati niimoodi läheb? Tea, kas viga on minus või raamimises või veel milleski...
 Lähivõte jaapani lehemustrist, mis moodustab"rikkaliku servamustri"
 Tagasihoidlik sisukiri (käpakiri on saanud lisaks ühe nupu ja uue nime ;)) Nuppe kududa on kohe täitsa tore, lausa sõltuvusttekitav.

 Edevusasi raamil...
...ja "hooletu elegantsiga" diivanile heidetuna ;) Ma usun, et läbi sõrmuse läheb ta ka, proovima ei viitsinud hakata.
Vot sihuke sallilugu.
Roosast (või lillast, kuidas võtta) lõngast on mul nüüd mõneks ajaks villand saanud. Tegelikult ma arvan, et seegi sall oleks valgena kordi ilusam välja kukkunud.
Järgmine on varrastel ja valge ;)
Teile aga, mu kallid sõbrad, edu ja õnne ja lilli ja liblikaid!

esmaspäev, 4. juuni 2012

Tagurpidi maa

Täna ei tule käsitööjuttu, täna ma lobisen niisama. Ja näitan pilte, mida klõpsisin eelmisel nädalal Inglismaal.
Inglismaale ei viinud mind mitte iha kuninganna troonimisaastapäeva pidustusi näha vaid hoopis töö. Aga ega siis üks ei sega teist, seda enam, kui britid teatasid eelmisel neljapäeval, et neil on nüüd viis päeva pühasid ja meie puhaku ka. Me siis puhkasime.
Kõigepealt pisut vaateid taastusravikeskusele, kus meie viga saanud sõjamehi taastatakse. Tegemist on siis vana maamõisaga, mille algusaega loetakse 17.sajandist. Praegune härrasmaja, ehk siis adminhoone on ehitatud 1910.

 Niimoodi on britid kujundanud oma mõisaaia. Mulle jääb täitsa selgusetuks, miks nad oma hekid kõik nii kanti peavad pügama, aga ju siis nii on vaja.

 Siin on näha Briti suuruselt teine hekikuubik, mis seest näeb välja nagu muinasjutt.



 Aiakujudega nad ka kokku ei hoia. Ja tegelikult on see väga ilus.

 selles tiigis elab teadmata hulk ülinäljaseid karpkalu, kes on nõus teatavatel tingimustel isegi käest sööma. Selle kohta on olemas ka video, aga seda näitan ma siis, kui see vidoe ükskord minu arvutisse jõuab. Lisaks permanentselt näljas olevatele kaladele elab pargis veel ka laglepaar. No ma vähemalt arvan, et nad on paar. Suurem on aram ja agressiivsem (st karjub kõvemini ja kaugemalt ja juhuse korral hammustab oma kaaslast), väiksem on kas täitsa loll või lihtsalt hulljulge. Tema käib sabas ja nõuab saia.
 Te oleksite pidanud kuulma, millest kisa tegid linnukesed, kui avastasid, et me kaladele saia anname ja nemad suure tõenäosusega ilma jäävad. :D  Mul polnud senini avanenud võimalust näha pikeerivaid laglesid. Nüüd nägin ära :) Vaesed kalad said korduvalt nokaga pähe, kui julgesid saiatükile läheneda.
Aga tõesti on Inglismaa tagurpidi maa. Kõik on teistmoodi. Oravad on suured nagu kassid ja kahtlust ka ei teki, et tegemist on lihasööja röövloomaga. Pardid istvad katusel või kõnnivad mööda heki "katust", kalad söövad peost, lagledest ma ei räägigi. Valel pool istuv autojuht ja valepidi liiklus veel peale selle.
Ja ilmselt ainult Inglismaal on võimalik tänaval tutvuda kunstnikuga, kes sujuvalt kutsub teid oma järgmise näituse avamisele http://charliebarton.com/about-2/
Ah jaa, kuningannat ja muud kuninglikku perekonda nägime ka. Niimoodi lihtsalt ja juhuslikult. Hulkusime laupäeval Epsomis (kuulus hobuste võiduajamise koht, Epsom Derby, kuhu kogu koorekiht oma fantaasiakübaratega kokku voorib), poodlesime (kas te olete proovinud käia poes koos nelja umbes kakskümmend pluss vanuses meesterahvaga? Kogu aeg oli vähemalt kaks neist lootusetult kadunud), käisime söömas ja söögikohast välja astudes avastasime oma meelepahaks, et millegipärast on ristmikul liiklus suletud. Aga meil oli vaja just seda ristmikku ületada, et minna taksot püüdma. Uurisime siis ühe taadi käest, et miks seisame ja taat vastas stoilise rahuga, et ta tahaks poodi minna, aga ju see kuninganna "või midagi sellist" sealt läbi sõidab.
Ei läinudki kuigi palju aega, kui uhke autoderivi koos kirgassinises kostüümes proua kuningannaga meist mööda sõitis.(Sedagi juhtumit tunnistab video, mida näitan teile loodetavasti kunagi hiljem) Sõitis, mitte ei kihutanud. Kuninganna lehvitas kenasti oma alamatele ja kõigil oli tore olla. Ülejäänud peen seltskond (ju siis printsid "või midagi sellist") lehvitas kah rõõmsalt.
Vot selline vahepala siis. Aga hiljem asja üle järele mõeldes sain ma aru, et unistustega on nagu kuninganna nägemisegagi- kui sa spetsiaalselt sõidad kohale, loodad ja pingutad, et ehk õnnestub, kasvõi vilksamisigi, kuninglikku kõrgust näha, siis suure tõenäosusega ei juhtu mitte midagi. Aga kui sa võtad vabalt, siis on kõik võimalik. Ehk siis nagu ütleb Õnne tänava Mare-"Lase vabaks!"
Et kogu postitus ei jääks mitte päris ilma käsitööjututa, milleks ometi see blogi ellu kutsutud on, näitan pilti, millistes tingimustes ma olin sunnitud salli kuduma. Oluline ei ole sellel pildil mitte MB ebafotogeenilisus, vaid olustik, eksole.
 Sall on peaaegu valmis, vaja on veel äärepits tekitada ja tulem raamida. Aga eks see ole juba järgmise jutu tema.
Siin ujub rahulolev linnuke ise. Kuna linnukesed on tublid sööjad, siis tekitavad nad ka uskumatutes kogustes junnikesi. Lausa niipalju, et ühel päeval oli parki tekkinud silt, mis kutsus üles oma hanede järelt koristama ("Clean after your goose") Pilt juures ja puha.. Teate, nagu on need sildikesed  parkides. Mulle jäi ainult arusaamatuks, et kes siis nende "hanede" omanik on või nii... Igatahes koristamist on seal pargis kõvasti...
Andestage mu pisut laialihajuv jutt, aga ma tahtsin teiega oma värskeid muljeid jagada.
Uute juttudeni!