Otsing sellest blogist

Laadimas...

neljapäev, 10. november 2016

Labakud isale

Alles ma siin suplesin kampsukiga meres :D Neli kuud läinud nagu nipstigi.
Novembris tuli lumi maha (et katk ja koolera seda võtaks!) ja lumelükkamine on igapäevane tegevus. Isal siis. Mina olen looder ja käin päevatööl. Aga isal sõrmed külmetasid, kolm aastat tagasi kootud sõrmikud on tänaseks juba ka lumelükkamise töö ligi lastud, nii et progress on ilmne.
Teatava kauplemise tulemusena oli isa nõus, et ma koon talle lumelükkamiseks labakindad. Lõng pidi olema supersoe ja päris-päris. Selline jäme ja torkiv noh.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ma Kuressaare turult mingit imelikku (väidetavalt) kitselõnga. Lõng on tõestanud ennast materjalina, mis on ülisoe ja tavatalvel, tavaoludes selliseid kindaid kätte ei saa panna sest liiga palav on. Ehk siis sobilik materjal. Lõng on soojusele lisaks muidugi imelikust imelikum- keerdu justkui nagu polegi ja jämedad osad vahelduvad niitpeentega. Ühesõnaga natuke nagu praak või nii. Aga väga soe :D
Ülipeenust neile kinnastele muidugi ette heita ei saa. Tavalised jämedad töökindad on need. Nagu vaja oligi. Muster kah, on nagu on, ehk siis see tavaline kärbsekiri. Neile labakutele pidi olema omane tihedus ja sitkus ja seda annab minu arust kõige kindlamalt võimalikult väike ja lihtne kiri, kus ülejooksud on max 3 silma pikad.
Novot nii siis ongi. Homme saab isa oma kindad kätte, varase isadepäevakingina või nii :)



neljapäev, 11. august 2016

Uppunuroheline

Võttis aega üksjagu ja ka neli (või viis?) korda harutamist aga valmis mu kampsikutükk lõpuks ikka sai. Ei ole see riidetükk ilma tulnud eduka tähe all, kudumistakistustest te ilmselt juba teate- küll oli liiga lai, küll liiga kitsas, küll ununes ära kootud muster (ja ei tulnudki meelde!), küll oli muster meeles aga ei meeldinud tulem, küll polnud kudumiseks tingimusi jne jne. Lõpuks otsustasin, et tühja, ma hakkan kuduma hoopis kaela ümbert (ja harutasin veel ühe korra) ja läheb siis nagu läheb, st nii pikalt, kui lõnga jätkub, nii pikk kampsun tulebki.
Lõngavalik oli tingitud kastis olemasolevast materjalist. Alize Bodrum sai ostetud kleidiks. Ma tõesti ei tea, mida ma mõtlesin, kui SELLISE tooni ostsin... Ma ei kujuta ette ühtegi inimest, kes sellise seitsepäevauppununahatooni välja kannaks... aga ma olin seda uppunukarvalist ostnud koguni 500 gr. Õnneks olin ma kunagi meeltesegaduses ostnud ka tundmatut koostist ja päritolu mürkrohelist mohääri, mille kasutusväärtus on samuti kahtlane. Koostöös sai tulem siiski päris rahuldav. Ehk siis Bodrumist pärinev linane ja polüamiid kohtus mohäärilaadse ollusega. Üsna hästi vormi hoidev ja ka soe ning halvasti niiskuv ja seda halvemini kuivav riidetükk ühesõnaga.
Viskasin küll FB-s välja idee, et nööbiliistu alla peaks tulema riie aga see mõte hetkel veel on küpsemisfaasis, las ta settib pisut.
Piltidega on alati üks jama, st ma ise võin küll pildistada ja pole asigi aga kui asi on tehtud mulle endale ja eeldatavasti pean ma eset ka ise presenteerima siis normaalsete piltide saamine on tüsilik. Appi tuli pinginaaber oma tütrekese ja viimase koerakesega. Kunstfotograafid põmmutasid pilte lausa unisoonis kahe aparaadiga ja tulem on teie ees.
algas kõik sulnilt kivi otsas

Siis tekkis mul mõte minna natuke vette...
...et meelitada sinna ka koer...
...ja siis... üllatus-üllatus... ma muidugi kukkusin... vette


Kampsun märgus halvasti, nagu ma juba eelpool mainisin. Kõik muu märgus kiiresti ja põhjalikult :D
Ah jaa, nööbid lähevad kinni kampsuni kogu ulatuses, ma ei tea, miks mul kõikidel piltidel on nad kinni niimoodi nagu kõht kampsunisse ei mahuks. Tegelikult mahub, ausõna :D

neljapäev, 21. juuli 2016

Blogiloos, heegelvidinad ja pruudi ema kleit

Blogi sünnipäeval lubatud loos on toimunud ja kingitus on ka kohale jõudnud. Viivitasin meelega selle postitusega, et mitte üllatust rikkuda.
Loosimisega on alati üks jube jama. Sellel korral lahendasin asja väga lihtsalt. Kuna loositavaid oli ainult kolm, siis voltisin nimed eri paberilehekestele ja viskasin need torukesed põrandale, Nööp tormas kohe neile kallale ja ülima kindlusega haaras ühe neist hambusse. Nüüd jäi veel kassi käest loosivõitja nimi kätte saada. Nööp on oma olemuselt koer-kass- ehk siis tormab mänguhoos, mänguasi hambus, eest ära nagu surm oleks kannul. Nii me siis kihutasime mööda korterit, Nööp ees ja mina järel. Aga pika tralli tulemusena selgus siiski tõsiasi, et võitjaks on osutunud Meeli. Järjehoidja on kohale jõudnud ja saanud kätte ka oma koha raamatu vahel. Loodetavasti meeldib :)


Suvel on mõnus vahest mittemidagi teha ja selle juurde natuke nokitseda. Nokitsemise all pean ma silmas siis mittemidagiütlevat heegeltööd- pitsikesi linade äärde ja muud sellelaadset. Nööp muidugi heegeldada väga ei armasta ja nihverdab ennast selle asemel mulle sülle aga ju saab mõlemat tehtud, nii heegeldatud kui ka kassi silitatud


Selle valge laudlina ostsin ma sekkarist ja jäi ta mulle silma nende toredate lilledega servas. Alles kodus sain ma aru, et ühele linale on kokku pandud kõikide Rootsi maakondade "rahvuslilled", koos maakonnanimedega. Sellest siis ka sessoonsuse välistav lille-või taimevalik. Nüüd on mul köögilaual botaanilis-naivistlik lina, kuni esimese plekini (ma kahtlustan muidugi, et seda plekki kaua ootama ei pea) :D
Kolmandaks toon teie ette aga kauakootud Pruudi Ema Kleidi, mis kleidiomaniku mittepruudist tütrelt sai hävitava hinnangu, liiga lihtne pidavat olema. Mina arvan, et kui proua Ämm paneb jalga kingad, selga jakikese ja pähe kübara, teeb musi punaseks ja riputab külge asjakohased ehted, siis on pilt teine ja vägagi kohane.


Vardad on 2,75, niidiks tundmatu linane, millest ma mõni aeg tagasi endale ka kleidi kudusin. Kaelaauk on mingist Dropsi mustrist ja edasi kudusin omast peast ja kasvatasin ka ainult mulle teadaoleva loogika järgi, mida ma ilmselt enam korrata ei suudaks. Aga minu arvates istub see kleit Leilile kenasti. Nüüd jääb oodata, kuidas asi lõpeb ja kui pulma ikkagi see kleit viiakse, siis loodetavasti saab ka Saksamaa-pulma pilte näha :)
Seniks aga tervitusi teile ja uute lugudeni.

PS Neli (või viis?) korda harutatud uppunu-roheline edeneb üllatavalt kenasti ja ehk saab sedagi kunagi ilmarahvale näidata

Tirin muide on täiesti ideaalne kudumiskauss ;)

esmaspäev, 27. juuni 2016

Aastapäev. Jälle

Märkamatult on jälle käes blogi aastapäev. Juba viis aastat. Küll aeg ikka lendab.
Möödunud aasta on olnud kudu- ja üldises mõttes käsitöövaene.  Ja eks ma olen seda blogimist ka natuke teistmoodi võtma hakanud. Ehk siis kui ikka pole midagi näidata, siis pole sellest midagi. Mõttetuid asju ongi liiga palju.  No või kuidagi umbes nii :)
Kuduvaene on ka tänane postitus. Pruudi ema kleit on üsna lõpusirgel aga seda peaks korra natuke selga passitama ;)
Seni aga näitan ma oma kalendermärkmiku uusi kaasi. Ma kohe ei armasta neid poes müüdavaid ja tahtsin endale midagi originaalsemat.  Õpsi värk, eks need hakkavad ju suve alguses juba uueks kooliaastaks valmistuma (ega minagi erand pole)




Aga blogipäeva puhul kingin ma ühele kommenteerijale (loosin ausalt!) välja ühe mereteemalise järjehoidja. Järjehoidjamaniakk, nagu ma olen.


pühapäev, 19. juuni 2016

Võta mind lehtede varju

Lausa kaks korda võib lehtede varju minna/võtta, sest just kaks lehelist tekki on rännanud oma uute perenaiste juurde , et nende unenägusid peita ja varbakesi soojendada.
Neiud Marleen ja Loreen saavad nüüd unesid vaadata oma uute titetekkide all.
Tekid sündisid mu lemmik-tekilõngast Novita Seitsevenda, kudusin pitsliniku mustri järgi vardaga nr 3,5
Muud polegi justkui kirjutada kui et kahte päris-päris ühesugust asja kududa on minu jaoks natuke tüütu. Teise teki kudumine oli juba puhas mehhaniline tegevus. Ja kurb tõsiasi on see, et ma vist ei oska mustrit lugeda. Kuidas muidu seletada seda, et alles teise teki esimeses veerandis sain ma aru, et loen mustrit valesti ja tänu sellele on muster ja lõpptulemus pisut (tegelikult õige natuke) erinev :)
Aga las pildid räägivad oma juttu ise edasi.



Sõda vist ikka tulemas pole, sest mu tutvusringkond on täienenud üsna mitme noore tüdruk-soost uue inimesega ;)
Panen siia igaks juhuks tekikeste mustri ka, et ei oleks lihtsalt õhuvõngutamine vaid sest postitusest ka mingi tulu tõuseks :)
Originaalis asub see muster siin

pühapäev, 29. mai 2016

Mereaasta

Minu arust peaks vihuviimanegi aasta aegade lõpuni olema mereaasta. Lihtsalt meri on minu jaoks üks vägaväga oluline nähtus või fenomen. Igatahes inspireerib ta mind alati.
Apelsini poes Rakveres jäi mulle silma üks tore puust kast. Vähemalt selle nime all teda müüdi. Kastist oli asi tegelikult kaugel- kandik mis kandik oli see vidin. Hea sõber Anu küsis mu käest filosoofilise näoga, et kas sul on just see kast puudu. Pidin alandlikult tunnistama, et ega mul ju tõele näkku vaadates tõesti ühtegi vidinat juurde vaja ei ole. Ei kasti ega kandikut. Aga sõrmed sügelesid, sest sealsamas riiuli ees tuli mul pilt silme ette, mis sest kastist-kandikust kõik teha kannataks. Nii sai kastkandik koju toodud.
Esiku seina värvi oli ka potskupõhjas alles ja juhus-juhus- see oli üsna merekarvaline toon. Nii see tuuning siis sündis- pintsliga vehkisin ma taotluslikult võimalikult lohakalt, ei ole asi selles, et ma värvida ei oska. Värvi lahjendasin veega ka peaaegu siniseks veeks, et oleks sihuke aimatav vanutatud päevinäinud mulje. Igatahes nii tema tuli ja ma ise olen üliväga rahul. Hommikusöök maitses palju paremini.


reede, 13. mai 2016

Häbinägu peas

See on ikka päris kole, kuidas ma selle käsitöö tegemise olen unarusse jätnud. Lihtne on öelda, et mu kass ei lase midagi teha. No ega ta lase ka muidugi, aga ülejäänud inimesed ju saavad kududa oma kasside kõrvalt.  Ju ma siis olen kas saamatu või kudulaisk. Sest kududa oleks väga vaja- pruudi ema kleit ootab valmimist hiljemalt juuli lõpuks (ja seda on kootud natu-natuke kaela ümbert- sorry, Leili!) ja kaks pisitillukest kaksiktüdrukut ootavad oma titetekke (sest võrdse kohtlemise printsiipi järgides vanemal õel on sihuke tekk ja pisiõed on põhjendatud ootuses...) aga minul on kass ja konspekti kirjutamine :).
Eelmises postituses ma kirjutasin, kuidas ma karpi käisin tegemas ja mis sest kõik edasi sai.
Sai kaks kaanega karpi ja kaks avatud teekarpi ja veel üks teekarp, mida ma siis täna näidata kavatsen.
Idee oli uhke. Noh et karbi allosast saab teepakke välja sikutada ja et muidu on ka uhkemast uhkem.
Mõõtsin ja mõõtsin veel ja jooonistasin tooriku tavalisele paberile ja ikka nii edasi. Kuulete jah? Mina mõõtsin ja tegin lõikeid ja mõõtsin veel. Uskumatu, endale ka on uskumatu, aga nii see värk oli.
Tegin karbi tooriku valmis ja siis selgus karm tõsiasi. Teekarp nägi välja nagu mererannas sada viiskümmend aastat seisnud vintaaz-peldik. Ausalt, päris kole oli see pettumus. Ja nii see karp siis seisis kapipeal ja ootas mingeidki katseid kaunistuste läbi oma olemust pisut parandada. Ja täna see päev oligi. Natuke siia, natuke sinna ja nii ta läks.
Natsa sai justkui parem küll :)

 Ja ega kohustuslikest kassipiltidestki pole pääsu :)
Vot nii me siis elame