Neljapäev, 20. veebruar 2020

Kui kaugele võib originaalist triivida tulemus?

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olen aastaid (aastakümneid tegelikult) kiibitsenud roositud sõrmikuid ja kui veel päris aus olla siis tegelikult olen ma tatti niristanud nende sõrmikute juures. Väga kaunid ja karged ja Püssi mõisast kogutud ilusasjad. Etteruttavalt võin öelda, et tänaseks päevaks see muster mulle ennast veel kätte andnud ei ole. Veel mitte...

Umbes kuu või natuke kauem aega tagasi jõudsin ma sinna, et enam ei kannatanud ja uusi kindaid oli juba eile vaja. Eks need eelmised roositud on juba ära ka kantud ja tänaseks päevaks käin ma nõelutud ilukinnastega...
Pidasin FBs Koopiaklubi tarkade naistega nõu, sest kindel oli see, et kantavaid kindaid ma valgeid teha ei saa ega taha. Nõu ma sain.
Kindategu sai ette võetud. Kudusin ja harutasin ja kudusin jälle ja harutasin jälle. Ringil 80 silma. Lõngad erinevast allikast pärit 8/2 , Leedu ja Eesti toodang, osad neist taimvärvitud. Valisin enda arvates leebeid ja murtud toone, mis omavahel hästi kokku kõlaksid. 

Pöial sai roosimustri, et peopesapool ka midagi ikka oleks;)


Kindakudumine saab nüüd veel toredam olema, sest just täna jõudis minuni varane sünnipäevakingitus Purtse Vineerikojalt, sõrmikuliistud, mis on lihtsalt NIIIII head. Soovitan soojalt;)


Siga Pintsakus ehk lambiloll

Siga Pintsakus oli koodnimetus, millega minu kadunud ema märkis (mees)ametnikke, kes olid rumalad, ennasttäis, ja halvastiistuvas, korstunud ülikonnas. Just see Siga Pintsakus hüppas mulle pähe, kui ma sekkaris nägin täiesti lollakat kuju, mis kujutas paksu ametnikku (ilmselt maksuametnikku!). Jõudsin veel mõelda, et miks keegi peaks tahtma endale sellist kujukest koju kapipeale. Ja veel sekund hiljem ma teadsin, et sellest kujust saaks teha lambi...

Kujukese materjal tekitas minus pisukest küsimust ja esimese hooga jäi Siga minust poodi... aga rahu ma ka ei saanud. Kui nüüd keegi mäletab mu eelmist lambilugu, siis augu uuristamine keraamilise kuju sisse osutus palju lihtsamaks, kui ma iialgi oleksin osanud arvata. Sealt kogunes julgus...
Ostsin kuju ära (7.50!!!) ja juhtme koos lülitiga ka (0.50)
Läksin koju, uuristasin Ametnikule augu pähe ja tagumikku ja vedasin juhtme läbi. See osa oli kökimöki. Sprayvärviga sai Ametnik hõbedaseks ja töö võis alata. Siit edasi läks keerulisemaks. Kuidagi peab juhtme otsa saama lambisokli ja sellest omakorda veel keerulisem oli sokli avamine :D. Küüned olid tagurpidi aga tehtud see kõik sai, isegi lamp hakkas põlema. Oi ma olin uhke!

Vedasin juhtme ja kõik oli ok senini, kuni istutasin pirni otsa lambivarju. Tasakaal kadus ja kogu efekt ka. Olin natsa norus lausa. Kuni tuli mõte, et koksiks Ametnikule päge sügavama augu, kuhu sokkel uputada. Tehtud- mõeldud. Koksisin tasakesi ja siis jooksis järsku krõginaga pragu kaelani välja. Issake, hinge võttis korraks kinni :D 
Ja siis sähvatas, et kui pea maha võtta, siis saab ju pea asemele sokutada lambisokli koos pirniga ja see näeb välja nagu ametnik oleks mingi helge pea vms
Ühesõnaga, dekapitatsioon mõjus väga hästi, pea maha ja kõik asjaolud olid korraga korras


Mumusi vaatas seda taiest täiesti lootusetu pilguga ja võttis asja kokku ühe sõnaga :"Lambiloll"
 Ei saanud ma sotti kas lambiloll on see Siga Pintsakus või hoopis mina ;) Nüüd mõneks ajaks on vist lambitegemise isu täis ka saanud, mõneks ajaks, ma rõhutan ;)







Neljapäev, 30. jaanuar 2020

Blogimine on puhta meelest läinud ehk kuidas sealamp laineid lõi

Põhimõtteliselt ma muidugi mäletan, et mul on blogi. Arvatavasti mõni isegi loeb. No kui tal on igav või kui ta kogemata midagi asjalikku otsides siia satub.Mul on põhimõtteliselt meeles isegi paroolid, et uusi postitusi kirjutada (mitte nii nagu Nööbilugudega juhtus...). Põhimõtteliselt ma isegi teen mingit käsitöölaadset tegevust, seega postitada nagu ju võiks aga... postitusi pole, pilte pole ja aega ka pole...Võibolla on need kõik ainult ettekäänded, mine sa tea.
Aga vat nüüd juhtus sihuke lugu, et mult küsiti, kas ma mitte blogimise peale ei ole mõelnud ja see koputas üsna jõuliselt mu musta südametunnistuse pihta.

Seega, saagu postitus sealambist :D
Mul on kreisi maitse, mõni peenema meelelaadi ja tugemavama kunstimeelega inimene võiks seda nimetada kergelt segoks või isegi maitsetuseks või veel millekski aga mulle päriselt ka meeldib, kui asjadel on mingi vint sees, selline "viie minuti pärast päris pöörane"- elul peab olema värvi ja vunki, kurat küll. Mina muidu ei mängi!
Nett kubisseb igasugustest lollakatest "teeisesitastsaia" projektidest. Mõnda vaadates tekib mul küsimus ka, et inimene, kas sa tõesti oma ajaga midagi muud teha ei mõista aga vat kujudest lampide tegemine oli teine tera, hoopis teine tera, ma ütlen. Ma olen aastaid vaadanud kõiki kujukesi (ka Tarmo Kangro monumentaalteiseid, muide) vaadanud mõttega, et kuidas selle sisse auk uuristada ja sellest teha lamp :D
Oli seakuju ja oli lambijalg ja oli tahtmine nendest paaritamise teel tekitada lamp, mis oleks sulnis ja kena ja veel sadatuhat kaunist omadussõna. Kõigepealt oli Siga, auguga mudel, rahakassa eelmises elus. Pildil olev auk on juba natuke suuremaks uuristatud . Vanal neandertaalllaste viisil, haamrikese ja naelakese abil. Töötav võte, muide.


 Lõpuks oli auguke nii suur, et lambijalg läks suhteliselt vabalt läbi selle augukese (sea kõhu all oleva augukese ka, loomulikult).

Järgmisel päeval tõin kohalikust poest spray-värvi (hõbedane) ja superatakki. Värvisin koridoris ja kogu majarahvas oli huvitavas tujus ja natuke jokkis ( ;) ) aga nagu on öelnud keegi Salomon, kuningas: " Kõik läheb mööda". Läkski, hais läks mööda ja toksikoloogiline joove ka. Siga kuivas ära ja sai aetud lambivarre otsa. Tilk liimi sõrakeste alla ja oligi korras. No öelge ometi, kas pole see Siga nunnu näoga???


Omahind kokku ma rvan, et max 12 eur (värv, raibe, maksab peaaegu 8!). Rõõmu mitmesaja eest. Sekkarisse jäi kujusid ja lambijalgu veel...Musu ütles muidugi, et kudugu ma talle parem mõni müts, selle asemel, et lollustega tegeleda. Aga tegelikult kumas läbi uhkuselaadne emotsioon, et ma olengi võimeline tegema peedist pesumasina (mitte ainult mingi viletsa trumli)...
Seega on ehk arusaadav, et ma ei vaeva teid tavaliste triibusokkidega, mida sai kootud jõulupuhkuse ajal, sest varbad külmetasid :)
Põhimõtteliselt on blogis näitamata kaks kampsunit, kolm mütsi ja vist veel midagi, mis esimese hooga meeldegi ei tule... Laisk naine noh...







Kolmapäev, 17. aprill 2019

Lihavõttemunade värvimine siidilipsudega

Kudunud olen ma küll, sokke näiteks aga no mida ma näitan tavalisi triibikuid, mille eesmärk on olla tavaline sokk :)
Tahtsin jagada hoopis oma kogemust lihavõttemunade värvimise kohta. Ma usun, et te olete näinud netis küll ja küll neid uhkeid ja kirjuid pühademune. Mina mõtlesin esimest korda siidilipsudega värvimise peale umbes aasta tagasi, kui mulle sekkaris jäid näppu meeste lipsud sildiga Pure Silk. No pure silki ei saa ju jätta poodi :D Itsitasin sõbrannale, et järgmise aasta munad saavad olema väga morbiidse meeleoluga, kuna meeste lipsud on tavapäraselt üsna tagasihoidliku olemisega.
Lipse kogusin ma peaaegu terve aasta ja lipsukogumise käigus tekkis mul veel üks plaan- teha neist siidilipsudest ka mingi kleidi ja seeliku vaheline asi(sinna ma veel jõudnud ei ole aga see kõik on protsessis)
Nüüd munavärvimisest.
Sa vajad 100% siidilipse (polüester ei sobi!), valget riiet, nt mingit vana voodilina, et vältida värvide segunemist potis. See on olulisem, kui sa praegu arvad ;), niiti või kummirõngaid, et riie muna ümber tõmmata (mida tihkemalt, seda paremini värvid munale üle kanduvad). Potti loomulikult, võimalikult laia põhjaga, vett ja äädikat (ca 100 ml nt)
Nüüd pole muud, kui lipsud lõigata parajateks tükkideks nii, et muna lahedasti sinna sisse ära mahub. Sama moodi tee valge riidega. Paki munad kõigepealt siidilapikese sisse, nö õige pool vastu muna, siis paki need kirjud kompsukesed omakorda valge riide sisse ja pane nad tasakesi potti nii, et soovitavalt oleks mune üks kiht, lase vesi potti ja lisa äädikas. Pane pott tulele ja keeda kogu seda kraami nii umbes tunnike( ära ehmata, vee keema minemine võtab ka aega, seega mingeid kivikõvasid siniseid mune ei tule). Oluline on alguses munad vee alla vajutada, kompsukestes on ohtralt õhku, mis kullakesed veepinnale tõstab, seega on siin abiks puust pannilabidas.
Niikaua, kuni munad värvi vahetavad, tee midagi head, koo sokki või loe raamatut või paita kassi :)
Kui sul need munad nüüd umbes tunni pärast uuesti meelde tulevad, siis tõsta kogu pott jahtuma. Las nad ligunevad veel- mida kauem, seda kirkam värv tuleb.
Nüüd, kui kogu keedus on piisavalt jahtunud algab kõige põnevam osa- pakikeste lahti harutamine. Ole valmis üllatusteks. Lips, mis oli pehmelt öeldes kahtlase mustriga avab ennast munal imeliselt. Ja vastupidi- mõni lipskaunitar ei mõju munal üldse mitte kuidagi.

Et munad kenasti läigiksid poleeri nad toiduõliga üle. Mina olen oma katsetusega rahul ja mõte liigub hetkel kahte rada pidi- kust ma saan ca 20 valget muna ja kust ma saan kiiresti uued lipsud.
aa, see asi ka veel, et ühte siidilapikest saab kasutada korduvalt. Vali välja need mustrid, mis sulle kõige rohkem meeldisid ja korda protsessi.
Häid saabuvaid pühi ka!

Pühapäev, 30. detsember 2018

Aasalised või haasulised või narmalised või narmastega kindad

Viimasest postitusest on möödas aega nagu merd. Viimasest kudutööst oluliselt vähem aga mida ma neist ester-sokkidest ikka näitan, eks neid ole ju elus kootud kah juba mõnigi paar.
Aga täna näitan ma teile lumelükkamise kindaid vol 2 ( või juba 3?) Kuna meie peres on lumelükkaja minu isa, siis ilmselgelt on need kindad talle kootud. Vana inimene, käed külmetavad, seega oli selge, et teha tuleb need kindad eriti soojad. Juba ammu isutas mul neid lapsepõlvest tuttavaid seest aasadega hirmpakse käpikuid kududa, sest ma polnud seda varem teinud ja iga uus oskus on ju kulda väärt.

Kindatellimust papilt kätte saada oli terve ooper :D Ikka see vana laul, et "oh, mul pole midagi vaja" ja "mul on kindaid küll" ja "mul sõrmed nii külmetavad..." ja "ma ei taha sind kuidagi tüüdata, sul on niigi palju tööd" Ehk siis selgemast selge oli, et kindaid on vaja ja need oleks meelepärane aastalõpukingitus küll. Võtmefraasiks sai minu poolt pillatud, et " ma tahan neid kududa, sest ma tahan PROOVIDA" ja et " saa aru, mina kududes puhkangi".
Kindatellimus käes algas keerulisem osa- KUIDAs kurat need aasad siis sinna kinda sisse ikkagi saavad ja ka jäävad?
Sõber Pille-Riin koob neid aasalisi iga  aasta aga tal ei ole aasad jäigad, st võivad lahti joosta ja töökinnastel ma seda ei tahtnud. Otsisin netist aga muud ma targemaks ei sdaanud, kui et lisaks aasalistele kutsutakse neid kindaid ka haasulisteks ;)
Kuna selget õpetust polnud kuskilt võtta, siis otsustasin kasutada vana ja head "katse-eksituse-meetodit"
Kudusin oma loogikat jälgides ja tulemuseks olid sellised miniatuursed miljon jänest aga mulle sihuke lahendus päris meeldib ;)
Hiljem selgus muidugi, et ma ei ole mingit uut tehnoloogiat leiutanud vaid tegin täpselt nii nagu targad raamatud on ammu enne mind kirja pannud. Aljasmetsa III-VI klassi kudumise ja heegeldamise õpik näiteks ja ka vana ja hea 1953 aasta Silmuskudumine. Seega katse midagi uut leiutada kukkus seekord läbi. Rõhk sõnal "seekord" ;)
Vardad seekord 2,0, lõng mingi nimetu maavillane, mille jämedus kaldub jämmemaks kui 8/3. Randmes 15 silma, labaosas 18 silma vardal. Ehk siis ühed tummised tükid on need papi kindad. Proovis, ma lasin tal neid ikka paar korda kätte ka proovida, et kliendi hinnangut saada, ütles paps kuldsed sõnad: "Need on täpselt parajad kindad vanainimesele" Mina lisasin sinna juurde, et või väikelapsele. Mis iseenesest ei olegi ju suur vahe. Igal juhul tundub, et minu paps ootab oma uusi kindaid päris hea meelega kohe.
Panen paar pilti ka, et teie ka jäneseid näksite ;)
Ja pidage meeles, et ka kõige pimedama (ja karvasema) tunneli lõpus paistab alati valgus, saagu mis saab :D
Ilusta vana aasta lõppu teile ka kõike kaunist algaval aastal! Kudumisteni, kallid!

Pühapäev, 12. august 2018

Kleit, mis kaalub terve kilo

Ma olen viimasel ajal laisk kuduja ja veel laisem kirjutaja. Aga vahest teen ma mõlemat.  Ma pole enam väga kindel, kas sellel hüljatud blogil ühtegi lugejat alles jäänud on, aga noh, loodan natuke ikka ;)
Nüüd siis kleidist. Juuli alguses juhtus sihuke lugu, et president tahtis näha tublisid kõrgkoolilõpetajaid ja ma olin arvatud selle seltskonna hulka. Kleididraama oli traditsiooniliselt valuline ja lõppes sellega, et ma panin selga vana endakootud lõheroosa.  Kuna ma peatusin hea sõbranna Velda juures, siis tundud loogiline, et Velda mu roosat selga passitas ja hetkega sai selgeks, et ka talle tuleb kududa kleit. Kindel oli Velda ka selles, et ta tahab sama mustriga seda kehakatet saada. Ainult talvine pidi see kleit olema, varrukatega ja mitte päris maani. No mis saab olla lihtsamat, kui paabusaba kududa :D Seda mustrit võin ma vist teha ka käsikaudu ja pilkases pimedas.
Kuna suvi oli väga toimetusrohke ja palav, siis kudusin ma enamasti varahommikul ja õhtul paar rida enne teadvusekaotust. Aga minu üllatuseks sai see kleit valmis, kuuga umbes.
Kudusin vardaga 3,5 (KnitPro Zing sari on vaimustav!!!), lõngaks/niidiks oli Linie 255 Toledo, mis on igapidi üks tummine tükk, 50 gr/ca 85m. Sile, Libe. Läikiv. Mõnus. Kulus seda niiti koledasti :D Tervelt 20 rulli sai kleidiks kootud ja kaaluks seega umbes kilo, nii et põhimõtteliselt on tegemist spordivahendiga ja kestev trenn kleiti kandes on kindlustatud.
Pilte kah. Kuna kleidiomanik tuuritab maailmas ringi, siis modellin mina. Jah, ma tean, et modellid peaksid olema minust palju ilusamad aga mis teha. Oma blogi, teen mida tahan, eksju :P
" No ma tahan, et pildile jääksid kõik olulised asjad. Ja kleit ka. Ja pildista mind ilusamaks!"

Pildid on tehtud minu selle suve suurimas avastuspaigas, Aidu kanalites. Imelised vaated ja suurepärane vesi.
PS. Proovin lisada võimalikult adekvaatse lähivaate. Paremad vaated on "coming soon"

Kolmapäev, 27. juuni 2018

Titetekk vol... jumal seda teab

Heh, te olete nagunii arvanud, et ma olen surnd vms. aga vat ei ole. Lihtsalt ma koon vähe ja pildistan veel vähem. Aega pole (jube nõme põhjendus aga nii see paraku kipub olema).
Aga tadaaa- nüüd siis üle poole aasta või natuke pealegi, toon ma teie ette ühe titeteki. Titt oli sündimas ja mu naabrinaine, kes ühtlasi oli ka tuleva tite vanatädi, tellis sündivale uue generatsiooni esindajale teki. Ma pakkusin muidugi, et koome sellise leebe ja õrna valge aga võta näpust- roosa pidi see tekk saama. No mul oli kahtlusi. Kõhklusi oli ka. Aga kui tulevane ema näeb oma tulevase lapse peal ainult ja ainult roosat tekki siis on minu asi lõuad pidada ja kätel käia lasta.
Lõnga ostsin Koduekstrast, kus roosat lõnga saad oli. Eelnevalt olin ma sellest Laurist kudunud ühe hooga kaks paari kummikusokke :D

Novot, nüüd said ühe hooga sokidki näidatud. Ühesõnaga- lõng oli proovitud ja seega sai seda soovitada.
Tekikudumine läks vaevaliselt. Muster on suhteliselt kapriisne ja kipub loogikavabalt käituma, seega tuleb kogu aeg silma peal pidada. Aga tehtud ta sai. Proua vanatädi käis mulle muidugi moraali ka lugemas, et preili Amanda/Miranda vms jõuab enne mehele minna, kui mina ome titetekiga ühele poole saan.
Aga vist ikka jõudsin enne meheleminekut



Nüüd jääb üle loota, et pisike preili ja muud asjaosalised jäävad mu tööga rahule ja uned saavad magusad.

Pühapäev, 1. oktoober 2017

Talv võib tulema hakata

...aga sellega ei ole vaja kiirustada, jumal hoidku. Üsna aeglaselt võib tulema hakata sügis näiteks.
Miks ma sihukest aastaaja-jama ajan? No ikka selleks, et põhjendad mind tabanud müstikudumise himu. Himu tabas ootamatult ja ägedalt laupäeva õhtul, eile siis, eksju. Kududa oli vaja kohe janüüd ja juba eile oli vaja jne. Sõltlase värk noh. Hakkan palju paremini mõistma jotasid :D
Eneseõigustuseks tuleb öelda, et vana müts, mis on umbes kümme aga võibolla ka rohkem aastat vana on kuidagi kokku kuivanud. Või on pea tarkusest suuremaks läinud (loota ju ikka võib, eksju)
Lõng oli olemas ja ootas kannatamatult kastis. Minu mäletamist mööda on ta miskisugune Venemaal toodetud täisvillane, mille ma ostsin kunagi hetkelise meeltesegaduse ajel Maximast. Loomulikult ostsin ma ühe toki, noh et projekti leidmine, kuhu see ära kulutada ikka ka mingit väljakutset pakuks. Lollakas, noh.
Võtsin kõrvuti jooksma selle Maxima oranži ja lepa sisustuspoest pooliga ostetud imepeenikese mohäärilaadse kollase, mida on umbes kilo või poolteist (ma võiks sellest ilmselt terve küla riidesse panna, kui ainult viitsiks kududa seda juuspeent asja). Maxima tokk sai otsa (no peaaegu otsa) aja see kollane ei lõpe lähema 300 aastaga ka ära.
Kudusin Käsitöö mingist vanast numbrist IngaIlukuduja imeilusat mustrit, millega ma juba ühe mütsi endale tegin ja käisin sellega täpselt null korda. Sest mina arvasin, et ma olen ytargem, kui disainer ja tuunisin mustrikordae arvu. Tulemuseks pitsiline munasoojendaja dinosauruseproua jaoks.
Aga see müts tuli hea välja, selle ma panen pähe ka.




Kolmapäev, 21. juuni 2017

Iti tekk

Blogis on selline vaikus et silmaldel hakkab valus. Vaikus on tingitud sellest, et ega ma suurt midagi teinud pole käsitöises vallas. Loe- mitte midagi pole ma teinud. Välja tuleb muidugi arvata pisinikerdised, mida saab näha ja katsuda Sadamasalongist Toila sadamas.
aga natuke ma ikka koon/kudusin ka. Pinginaaber hakkas vanaemaks saama ja mina sellest johtuvalt surrogaatvanaemaks. Mis on titele parim kink, kui üks kootud titetekk. Lisaks veel koletu valu kududa just ümmargune titetekk. Mõeldud ja tehtud.
Kudusin Novita Seitsmevennast, hirmus hea lõg on, sada korda olen ma seda rääkinud.
Tekk sai valmis ammu enne, kui Iti omadega valmis sai ja sündimise töö ette võttis. Iti emme aga oli kindlameelne ja ütles, et ta ei taha mingist tekist midagi kuulda ega eriti näha enne, kui asjaosaline ise platsis on.
Nii ootas tekk tükk aega kapis oma tööleasumist. Enne kappi jõudmist tuli Nööp kauba korralikkust kontrollima ja kiitis tehtu heaks. Nii heaks kohe, et ma pidin ta teki pealt ära ajama :)
Tekk ootas ja Iti muudkuis kasvas ja kogus rammu. Ja siis said nad kokku...


Teki südamik on mingi pitsliniku mustri järgi kootud, kui linikumuster kootud sai siis edasi toimetasin oma parima arusaamise järgi ja kombineerisin nii nagu parim tundus, ehk siis puhas omalooming.
Peris kena sai minu arust.
Ja blogi saab ka lähipäevil jälle aasta vanemaks, aeg läheb ikka hullult kiiresti...
Mina soovin teile ilusat  suve ja nautimist. Nautige seda mida tahate :)


Laupäev, 4. märts 2017

Tekk otsib titte

Ma pole kaugeltki mitte mingisugune heegeldaja aga sellest hoolimata ma vahest natuke libastun ja ikkagi heegeldan. Sedapuhku siis tabas mind kohutav isu teha üks motiividest titetekk. Mitte midagi erilist, selline lihtsakene- kärusse või turvatooli või veel kuhugi.
Ega mul suuri lootusi õnnestumiseks polnud. Ma nimelt ei oska väga hästi ühesuguseid asju teha. Ikak kipuvad nad tegemise käigus omanäolisteks kätte ära minema :)
aga sedapuhku siis oli titeteki isu. Lõnga justkui ka nagu oli ja seega oli tarvis juurde osta vaid natu-natuke, vanadest varudest ära kulutasin igal juhul rohkem, kui juurde tuli neid varusid. Seega igapidi kiiduväärne tegevus. Muster on Pinterestist, äärepits sündis suisa ilma mustrita, lihtsalt tuli nagu tuli.
Minu piirituks üllatuseks said kõik 36 motiivi üsna ühesugused ja ka ühesuurused. Teki mõõdud on ca 73x73 cm, seega üsna paras kärusse.
Ühesõnaga- mul on nüüd titetekk, millega mul absoluutselt mitte midagi teha pole. Kui kuskil on olemas üks titt, kes tekki igatseb, siis teadke, et mul on jälle üks tekk, mis titte otsib ;)
Pilte ka, loomulikult.
Asi algas niimoodi- ma olen alati öelnud, et supitirinast paremat kudukaussi olemas ei ole :)
Motiividest sai tekk ja tekki oli vaja pildistada. Ilma Nööbita sain ma tehtud ühe pildi :) aga see ei tulnud hea välja nagunii. Seega- Nööp ja tekk


Viis minutit hiljem... kohtusid tekk ja titt. Happy end!

Pühapäev, 22. jaanuar 2017

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.
Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.
Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D
Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.
Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.
Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.
Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.
Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.
Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D


Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

Kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D
Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

Teisipäev, 27. detsember 2016

Nüüd hakkan ma luuletama või armastuskirju kirjutama

...võimalik, et kaks ühes :)
Ostsin endale kuu aega tagasi sekretärkapi ja ühiste jõupingutuste tulemusena  paigutasime me sõpradega kallisasja ajajärku umbes 20.saj viiekümnendad. Pinterest on pungil selle ajastu kauneid mööblitükke ja paistab, et sekretärikapid olid tol ajal hiiglama popid, ei tea, kas nad kirjutasid nii palju kirju või luuletusi? Võibolla tõesti.
Algus oli selline. No peaaegu algus, sest nagu näha, siis natuke on kapp juba liivapaberit näinud.

Igatahes oli kapp kodus ja midagi oli tarvis temaga ette võtta. Loomulikult oli see üle lakitud mingi ajas koledalt kollaseks tõmbunud nitro(?)lakiga ja see jubedus tuli maha saada. Mina aga teadupärast olen oma põhiolemuselt laisk ja mugav.
Liivapaberiga krihnamine oli vaevane ja pikaldane, igav ka. Ja siis sündis minu peas plaan kasutada värvieemaldusvahendit, värvisurma, nagu mina seda tunnen. Enamus inimesi (sealhulgas poes töötavad konsultandid) püüdsid mulle selgeks teha, et värvieemaldaja eemaldab värvi ja ei tee seda lakiga mitte. Aga ma ei uskunud! Ja õigesti tegin- jõulu teine püha möödus eemaldajaaurudes ja peale mitut tundi tööd oli kapp lakist enamvähem puhas. Niiske lapiga üle ja kuivama, et järgmisel päeval uuesti natuke lihvida.
Järgmisel päeval, st täna selgus, et lihvida on vaja ainult tibanatuke ja seda teravamalt tõusis teema, et millega kapp siis üle võõbata. Minu vaimusilmas oli see sihuke valkjas ja hele ja helge...
Kus mure kõige suurem seal pood kõige lähemal. Mu koolivennad on õnneks kohalikus ehitusmaterjalipoes täitsa saadaval, kui ma õhtusel ajal poodi torman ja tahan kohe ja praegu kõige paremat saadaolevatest vahenditest omandada.
Sõnastasin oma vajadust nii, et tahan kas õlitada või vahatada ja arutelu vältel selgus et parim selleks on õlivaha. Ja nii oligi.
Osmo värvitu õlivahaga varustatuna tulin koju ja proovisin natunatuke kapinurga peal seda vahendit  peale kanda... Enne kui ma arugi sain oli kapp üle nühitud ja omandanud erilise siidisuse ja sügavuse. Done! Ja mis on veel tore, see õlivaha on päris sümpaatse haisuga. Igatahes jokkis ma täna pole, mitte nagu peale eilset värvieemaldajarallit ;)
Möödaminnes sai üle võõbatud ka üks sekkrist seitsme euriga ostetud täiesti ajastuvaba tool, ikka see luuletamise oma. Isegi uue katteriide sain elus esimest korda pandud. Katteriie see muidugi ei ole, see on kaalukaubakastist leitud kunstnaha moodi asi. Nööbil on tore nüüd sametiste karusnaha peal vedeleda.
Üsna toimekas puhkus või mis ;)



Sõrmkindaid on vaja kuduma hakata ja Evelile lubatud linane pitskleit on alles lausa tegemata... Millal küll jõuda kõike mida on vaja teha...