Otsing sellest blogist

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.
Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.
Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D
Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.
Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.
Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.
Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.
Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.
Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D


Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D
Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

teisipäev, 27. detsember 2016

Nüüd hakkan ma luuletama või armastuskirju kirjutama

...võimalik, et kaks ühes :)
Ostsin endale kuu aega tagasi sekretärkapi ja ühiste jõupingutuste tulemusena  paigutasime me sõpradega kallisasja ajajärku umbes 20.saj viiekümnendad. Pinterest on pungil selle ajastu kauneid mööblitükke ja paistab, et sekretärikapid olid tol ajal hiiglama popid, ei tea, kas nad kirjutasid nii palju kirju või luuletusi? Võibolla tõesti.
Algus oli selline. No peaaegu algus, sest nagu näha, siis natuke on kapp juba liivapaberit näinud.

Igatahes oli kapp kodus ja midagi oli tarvis temaga ette võtta. Loomulikult oli see üle lakitud mingi ajas koledalt kollaseks tõmbunud nitro(?)lakiga ja see jubedus tuli maha saada. Mina aga teadupärast olen oma põhiolemuselt laisk ja mugav.
Liivapaberiga krihnamine oli vaevane ja pikaldane, igav ka. Ja siis sündis minu peas plaan kasutada värvieemaldusvahendit, värvisurma, nagu mina seda tunnen. Enamus inimesi (sealhulgas poes töötavad konsultandid) püüdsid mulle selgeks teha, et värvieemaldaja eemaldab värvi ja ei tee seda lakiga mitte. Aga ma ei uskunud! Ja õigesti tegin- jõulu teine püha möödus eemaldajaaurudes ja peale mitut tundi tööd oli kapp lakist enamvähem puhas. Niiske lapiga üle ja kuivama, et järgmisel päeval uuesti natuke lihvida.
Järgmisel päeval, st täna selgus, et lihvida on vaja ainult tibanatuke ja seda teravamalt tõusis teema, et millega kapp siis üle võõbata. Minu vaimusilmas oli see sihuke valkjas ja hele ja helge...
Kus mure kõige suurem seal pood kõige lähemal. Mu koolivennad on õnneks kohalikus ehitusmaterjalipoes täitsa saadaval, kui ma õhtusel ajal poodi torman ja tahan kohe ja praegu kõige paremat saadaolevatest vahenditest omandada.
Sõnastasin oma vajadust nii, et tahan kas õlitada või vahatada ja arutelu vältel selgus et parim selleks on õlivaha. Ja nii oligi.
Osmo värvitu õlivahaga varustatuna tulin koju ja proovisin natunatuke kapinurga peal seda vahendit  peale kanda... Enne kui ma arugi sain oli kapp üle nühitud ja omandanud erilise siidisuse ja sügavuse. Done! Ja mis on veel tore, see õlivaha on päris sümpaatse haisuga. Igatahes jokkis ma täna pole, mitte nagu peale eilset värvieemaldajarallit ;)
Möödaminnes sai üle võõbatud ka üks sekkrist seitsme euriga ostetud täiesti ajastuvaba tool, ikka see luuletamise oma. Isegi uue katteriide sain elus esimest korda pandud. Katteriie see muidugi ei ole, see on kaalukaubakastist leitud kunstnaha moodi asi. Nööbil on tore nüüd sametiste karusnaha peal vedeleda.
Üsna toimekas puhkus või mis ;)



Sõrmkindaid on vaja kuduma hakata ja Evelile lubatud linane pitskleit on alles lausa tegemata... Millal küll jõuda kõike mida on vaja teha...

neljapäev, 10. november 2016

Labakud isale

Alles ma siin suplesin kampsukiga meres :D Neli kuud läinud nagu nipstigi.
Novembris tuli lumi maha (et katk ja koolera seda võtaks!) ja lumelükkamine on igapäevane tegevus. Isal siis. Mina olen looder ja käin päevatööl. Aga isal sõrmed külmetasid, kolm aastat tagasi kootud sõrmikud on tänaseks juba ka lumelükkamise töö ligi lastud, nii et progress on ilmne.
Teatava kauplemise tulemusena oli isa nõus, et ma koon talle lumelükkamiseks labakindad. Lõng pidi olema supersoe ja päris-päris. Selline jäme ja torkiv noh.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ma Kuressaare turult mingit imelikku (väidetavalt) kitselõnga. Lõng on tõestanud ennast materjalina, mis on ülisoe ja tavatalvel, tavaoludes selliseid kindaid kätte ei saa panna sest liiga palav on. Ehk siis sobilik materjal. Lõng on soojusele lisaks muidugi imelikust imelikum- keerdu justkui nagu polegi ja jämedad osad vahelduvad niitpeentega. Ühesõnaga natuke nagu praak või nii. Aga väga soe :D
Ülipeenust neile kinnastele muidugi ette heita ei saa. Tavalised jämedad töökindad on need. Nagu vaja oligi. Muster kah, on nagu on, ehk siis see tavaline kärbsekiri. Neile labakutele pidi olema omane tihedus ja sitkus ja seda annab minu arust kõige kindlamalt võimalikult väike ja lihtne kiri, kus ülejooksud on max 3 silma pikad.
Novot nii siis ongi. Homme saab isa oma kindad kätte, varase isadepäevakingina või nii :)



neljapäev, 11. august 2016

Uppunuroheline

Võttis aega üksjagu ja ka neli (või viis?) korda harutamist aga valmis mu kampsikutükk lõpuks ikka sai. Ei ole see riidetükk ilma tulnud eduka tähe all, kudumistakistustest te ilmselt juba teate- küll oli liiga lai, küll liiga kitsas, küll ununes ära kootud muster (ja ei tulnudki meelde!), küll oli muster meeles aga ei meeldinud tulem, küll polnud kudumiseks tingimusi jne jne. Lõpuks otsustasin, et tühja, ma hakkan kuduma hoopis kaela ümbert (ja harutasin veel ühe korra) ja läheb siis nagu läheb, st nii pikalt, kui lõnga jätkub, nii pikk kampsun tulebki.
Lõngavalik oli tingitud kastis olemasolevast materjalist. Alize Bodrum sai ostetud kleidiks. Ma tõesti ei tea, mida ma mõtlesin, kui SELLISE tooni ostsin... Ma ei kujuta ette ühtegi inimest, kes sellise seitsepäevauppununahatooni välja kannaks... aga ma olin seda uppunukarvalist ostnud koguni 500 gr. Õnneks olin ma kunagi meeltesegaduses ostnud ka tundmatut koostist ja päritolu mürkrohelist mohääri, mille kasutusväärtus on samuti kahtlane. Koostöös sai tulem siiski päris rahuldav. Ehk siis Bodrumist pärinev linane ja polüamiid kohtus mohäärilaadse ollusega. Üsna hästi vormi hoidev ja ka soe ning halvasti niiskuv ja seda halvemini kuivav riidetükk ühesõnaga.
Viskasin küll FB-s välja idee, et nööbiliistu alla peaks tulema riie aga see mõte hetkel veel on küpsemisfaasis, las ta settib pisut.
Piltidega on alati üks jama, st ma ise võin küll pildistada ja pole asigi aga kui asi on tehtud mulle endale ja eeldatavasti pean ma eset ka ise presenteerima siis normaalsete piltide saamine on tüsilik. Appi tuli pinginaaber oma tütrekese ja viimase koerakesega. Kunstfotograafid põmmutasid pilte lausa unisoonis kahe aparaadiga ja tulem on teie ees.
algas kõik sulnilt kivi otsas

Siis tekkis mul mõte minna natuke vette...
...et meelitada sinna ka koer...
...ja siis... üllatus-üllatus... ma muidugi kukkusin... vette


Kampsun märgus halvasti, nagu ma juba eelpool mainisin. Kõik muu märgus kiiresti ja põhjalikult :D
Ah jaa, nööbid lähevad kinni kampsuni kogu ulatuses, ma ei tea, miks mul kõikidel piltidel on nad kinni niimoodi nagu kõht kampsunisse ei mahuks. Tegelikult mahub, ausõna :D

neljapäev, 21. juuli 2016

Blogiloos, heegelvidinad ja pruudi ema kleit

Blogi sünnipäeval lubatud loos on toimunud ja kingitus on ka kohale jõudnud. Viivitasin meelega selle postitusega, et mitte üllatust rikkuda.
Loosimisega on alati üks jube jama. Sellel korral lahendasin asja väga lihtsalt. Kuna loositavaid oli ainult kolm, siis voltisin nimed eri paberilehekestele ja viskasin need torukesed põrandale, Nööp tormas kohe neile kallale ja ülima kindlusega haaras ühe neist hambusse. Nüüd jäi veel kassi käest loosivõitja nimi kätte saada. Nööp on oma olemuselt koer-kass- ehk siis tormab mänguhoos, mänguasi hambus, eest ära nagu surm oleks kannul. Nii me siis kihutasime mööda korterit, Nööp ees ja mina järel. Aga pika tralli tulemusena selgus siiski tõsiasi, et võitjaks on osutunud Meeli. Järjehoidja on kohale jõudnud ja saanud kätte ka oma koha raamatu vahel. Loodetavasti meeldib :)


Suvel on mõnus vahest mittemidagi teha ja selle juurde natuke nokitseda. Nokitsemise all pean ma silmas siis mittemidagiütlevat heegeltööd- pitsikesi linade äärde ja muud sellelaadset. Nööp muidugi heegeldada väga ei armasta ja nihverdab ennast selle asemel mulle sülle aga ju saab mõlemat tehtud, nii heegeldatud kui ka kassi silitatud


Selle valge laudlina ostsin ma sekkarist ja jäi ta mulle silma nende toredate lilledega servas. Alles kodus sain ma aru, et ühele linale on kokku pandud kõikide Rootsi maakondade "rahvuslilled", koos maakonnanimedega. Sellest siis ka sessoonsuse välistav lille-või taimevalik. Nüüd on mul köögilaual botaanilis-naivistlik lina, kuni esimese plekini (ma kahtlustan muidugi, et seda plekki kaua ootama ei pea) :D
Kolmandaks toon teie ette aga kauakootud Pruudi Ema Kleidi, mis kleidiomaniku mittepruudist tütrelt sai hävitava hinnangu, liiga lihtne pidavat olema. Mina arvan, et kui proua Ämm paneb jalga kingad, selga jakikese ja pähe kübara, teeb musi punaseks ja riputab külge asjakohased ehted, siis on pilt teine ja vägagi kohane.


Vardad on 2,75, niidiks tundmatu linane, millest ma mõni aeg tagasi endale ka kleidi kudusin. Kaelaauk on mingist Dropsi mustrist ja edasi kudusin omast peast ja kasvatasin ka ainult mulle teadaoleva loogika järgi, mida ma ilmselt enam korrata ei suudaks. Aga minu arvates istub see kleit Leilile kenasti. Nüüd jääb oodata, kuidas asi lõpeb ja kui pulma ikkagi see kleit viiakse, siis loodetavasti saab ka Saksamaa-pulma pilte näha :)
Seniks aga tervitusi teile ja uute lugudeni.

PS Neli (või viis?) korda harutatud uppunu-roheline edeneb üllatavalt kenasti ja ehk saab sedagi kunagi ilmarahvale näidata

Tirin muide on täiesti ideaalne kudumiskauss ;)

esmaspäev, 27. juuni 2016

Aastapäev. Jälle

Märkamatult on jälle käes blogi aastapäev. Juba viis aastat. Küll aeg ikka lendab.
Möödunud aasta on olnud kudu- ja üldises mõttes käsitöövaene.  Ja eks ma olen seda blogimist ka natuke teistmoodi võtma hakanud. Ehk siis kui ikka pole midagi näidata, siis pole sellest midagi. Mõttetuid asju ongi liiga palju.  No või kuidagi umbes nii :)
Kuduvaene on ka tänane postitus. Pruudi ema kleit on üsna lõpusirgel aga seda peaks korra natuke selga passitama ;)
Seni aga näitan ma oma kalendermärkmiku uusi kaasi. Ma kohe ei armasta neid poes müüdavaid ja tahtsin endale midagi originaalsemat.  Õpsi värk, eks need hakkavad ju suve alguses juba uueks kooliaastaks valmistuma (ega minagi erand pole)




Aga blogipäeva puhul kingin ma ühele kommenteerijale (loosin ausalt!) välja ühe mereteemalise järjehoidja. Järjehoidjamaniakk, nagu ma olen.