Otsing sellest blogist

pühapäev, 30. detsember 2018

Aasalised või haasulised või narmalised või narmastega kindad

Viimasest postitusest on möödas aega nagu merd. Viimasest kudutööst oluliselt vähem aga mida ma neist ester-sokkidest ikka näitan, eks neid ole ju elus kootud kah juba mõnigi paar.
Aga täna näitan ma teile lumelükkamise kindaid vol 2 ( või juba 3?) Kuna meie peres on lumelükkaja minu isa, siis ilmselgelt on need kindad talle kootud. Vana inimene, käed külmetavad, seega oli selge, et teha tuleb need kindad eriti soojad. Juba ammu isutas mul neid lapsepõlvest tuttavaid seest aasadega hirmpakse käpikuid kududa, sest ma polnud seda varem teinud ja iga uus oskus on ju kulda väärt.

Kindatellimust papilt kätte saada oli terve ooper :D Ikka see vana laul, et "oh, mul pole midagi vaja" ja "mul on kindaid küll" ja "mul sõrmed nii külmetavad..." ja "ma ei taha sind kuidagi tüüdata, sul on niigi palju tööd" Ehk siis selgemast selge oli, et kindaid on vaja ja need oleks meelepärane aastalõpukingitus küll. Võtmefraasiks sai minu poolt pillatud, et " ma tahan neid kududa, sest ma tahan PROOVIDA" ja et " saa aru, mina kududes puhkangi".
Kindatellimus käes algas keerulisem osa- KUIDAs kurat need aasad siis sinna kinda sisse ikkagi saavad ja ka jäävad?
Sõber Pille-Riin koob neid aasalisi iga  aasta aga tal ei ole aasad jäigad, st võivad lahti joosta ja töökinnastel ma seda ei tahtnud. Otsisin netist aga muud ma targemaks ei sdaanud, kui et lisaks aasalistele kutsutakse neid kindaid ka haasulisteks ;)
Kuna selget õpetust polnud kuskilt võtta, siis otsustasin kasutada vana ja head "katse-eksituse-meetodit"
Kudusin oma loogikat jälgides ja tulemuseks olid sellised miniatuursed miljon jänest aga mulle sihuke lahendus päris meeldib ;)
Hiljem selgus muidugi, et ma ei ole mingit uut tehnoloogiat leiutanud vaid tegin täpselt nii nagu targad raamatud on ammu enne mind kirja pannud. Aljasmetsa III-VI klassi kudumise ja heegeldamise õpik näiteks ja ka vana ja hea 1953 aasta Silmuskudumine. Seega katse midagi uut leiutada kukkus seekord läbi. Rõhk sõnal "seekord" ;)
Vardad seekord 2,0, lõng mingi nimetu maavillane, mille jämedus kaldub jämmemaks kui 8/3. Randmes 15 silma, labaosas 18 silma vardal. Ehk siis ühed tummised tükid on need papi kindad. Proovis, ma lasin tal neid ikka paar korda kätte ka proovida, et kliendi hinnangut saada, ütles paps kuldsed sõnad: "Need on täpselt parajad kindad vanainimesele" Mina lisasin sinna juurde, et või väikelapsele. Mis iseenesest ei olegi ju suur vahe. Igal juhul tundub, et minu paps ootab oma uusi kindaid päris hea meelega kohe.
Panen paar pilti ka, et teie ka jäneseid näksite ;)
Ja pidage meeles, et ka kõige pimedama (ja karvasema) tunneli lõpus paistab alati valgus, saagu mis saab :D
Ilusta vana aasta lõppu teile ka kõike kaunist algaval aastal! Kudumisteni, kallid!

pühapäev, 12. august 2018

Kleit, mis kaalub terve kilo

Ma olen viimasel ajal laisk kuduja ja veel laisem kirjutaja. Aga vahest teen ma mõlemat.  Ma pole enam väga kindel, kas sellel hüljatud blogil ühtegi lugejat alles jäänud on, aga noh, loodan natuke ikka ;)
Nüüd siis kleidist. Juuli alguses juhtus sihuke lugu, et president tahtis näha tublisid kõrgkoolilõpetajaid ja ma olin arvatud selle seltskonna hulka. Kleididraama oli traditsiooniliselt valuline ja lõppes sellega, et ma panin selga vana endakootud lõheroosa.  Kuna ma peatusin hea sõbranna Velda juures, siis tundud loogiline, et Velda mu roosat selga passitas ja hetkega sai selgeks, et ka talle tuleb kududa kleit. Kindel oli Velda ka selles, et ta tahab sama mustriga seda kehakatet saada. Ainult talvine pidi see kleit olema, varrukatega ja mitte päris maani. No mis saab olla lihtsamat, kui paabusaba kududa :D Seda mustrit võin ma vist teha ka käsikaudu ja pilkases pimedas.
Kuna suvi oli väga toimetusrohke ja palav, siis kudusin ma enamasti varahommikul ja õhtul paar rida enne teadvusekaotust. Aga minu üllatuseks sai see kleit valmis, kuuga umbes.
Kudusin vardaga 3,5 (KnitPro Zing sari on vaimustav!!!), lõngaks/niidiks oli Linie 255 Toledo, mis on igapidi üks tummine tükk, 50 gr/ca 85m. Sile, Libe. Läikiv. Mõnus. Kulus seda niiti koledasti :D Tervelt 20 rulli sai kleidiks kootud ja kaaluks seega umbes kilo, nii et põhimõtteliselt on tegemist spordivahendiga ja kestev trenn kleiti kandes on kindlustatud.
Pilte kah. Kuna kleidiomanik tuuritab maailmas ringi, siis modellin mina. Jah, ma tean, et modellid peaksid olema minust palju ilusamad aga mis teha. Oma blogi, teen mida tahan, eksju :P
" No ma tahan, et pildile jääksid kõik olulised asjad. Ja kleit ka. Ja pildista mind ilusamaks!"

Pildid on tehtud minu selle suve suurimas avastuspaigas, Aidu kanalites. Imelised vaated ja suurepärane vesi.
PS. Proovin lisada võimalikult adekvaatse lähivaate. Paremad vaated on "coming soon"

kolmapäev, 27. juuni 2018

Titetekk vol... jumal seda teab

Heh, te olete nagunii arvanud, et ma olen surnd vms. aga vat ei ole. Lihtsalt ma koon vähe ja pildistan veel vähem. Aega pole (jube nõme põhjendus aga nii see paraku kipub olema).
Aga tadaaa- nüüd siis üle poole aasta või natuke pealegi, toon ma teie ette ühe titeteki. Titt oli sündimas ja mu naabrinaine, kes ühtlasi oli ka tuleva tite vanatädi, tellis sündivale uue generatsiooni esindajale teki. Ma pakkusin muidugi, et koome sellise leebe ja õrna valge aga võta näpust- roosa pidi see tekk saama. No mul oli kahtlusi. Kõhklusi oli ka. Aga kui tulevane ema näeb oma tulevase lapse peal ainult ja ainult roosat tekki siis on minu asi lõuad pidada ja kätel käia lasta.
Lõnga ostsin Koduekstrast, kus roosat lõnga saad oli. Eelnevalt olin ma sellest Laurist kudunud ühe hooga kaks paari kummikusokke :D

Novot, nüüd said ühe hooga sokidki näidatud. Ühesõnaga- lõng oli proovitud ja seega sai seda soovitada.
Tekikudumine läks vaevaliselt. Muster on suhteliselt kapriisne ja kipub loogikavabalt käituma, seega tuleb kogu aeg silma peal pidada. Aga tehtud ta sai. Proua vanatädi käis mulle muidugi moraali ka lugemas, et preili Amanda/Miranda vms jõuab enne mehele minna, kui mina ome titetekiga ühele poole saan.
Aga vist ikka jõudsin enne meheleminekut



Nüüd jääb üle loota, et pisike preili ja muud asjaosalised jäävad mu tööga rahule ja uned saavad magusad.

pühapäev, 1. oktoober 2017

Talv võib tulema hakata

...aga sellega ei ole vaja kiirustada, jumal hoidku. Üsna aeglaselt võib tulema hakata sügis näiteks.
Miks ma sihukest aastaaja-jama ajan? No ikka selleks, et põhjendad mind tabanud müstikudumise himu. Himu tabas ootamatult ja ägedalt laupäeva õhtul, eile siis, eksju. Kududa oli vaja kohe janüüd ja juba eile oli vaja jne. Sõltlase värk noh. Hakkan palju paremini mõistma jotasid :D
Eneseõigustuseks tuleb öelda, et vana müts, mis on umbes kümme aga võibolla ka rohkem aastat vana on kuidagi kokku kuivanud. Või on pea tarkusest suuremaks läinud (loota ju ikka võib, eksju)
Lõng oli olemas ja ootas kannatamatult kastis. Minu mäletamist mööda on ta miskisugune Venemaal toodetud täisvillane, mille ma ostsin kunagi hetkelise meeltesegaduse ajel Maximast. Loomulikult ostsin ma ühe toki, noh et projekti leidmine, kuhu see ära kulutada ikka ka mingit väljakutset pakuks. Lollakas, noh.
Võtsin kõrvuti jooksma selle Maxima oranži ja lepa sisustuspoest pooliga ostetud imepeenikese mohäärilaadse kollase, mida on umbes kilo või poolteist (ma võiks sellest ilmselt terve küla riidesse panna, kui ainult viitsiks kududa seda juuspeent asja). Maxima tokk sai otsa (no peaaegu otsa) aja see kollane ei lõpe lähema 300 aastaga ka ära.
Kudusin Käsitöö mingist vanast numbrist IngaIlukuduja imeilusat mustrit, millega ma juba ühe mütsi endale tegin ja käisin sellega täpselt null korda. Sest mina arvasin, et ma olen ytargem, kui disainer ja tuunisin mustrikordae arvu. Tulemuseks pitsiline munasoojendaja dinosauruseproua jaoks.
Aga see müts tuli hea välja, selle ma panen pähe ka.




kolmapäev, 21. juuni 2017

Iti tekk

Blogis on selline vaikus et silmaldel hakkab valus. Vaikus on tingitud sellest, et ega ma suurt midagi teinud pole käsitöises vallas. Loe- mitte midagi pole ma teinud. Välja tuleb muidugi arvata pisinikerdised, mida saab näha ja katsuda Sadamasalongist Toila sadamas.
aga natuke ma ikka koon/kudusin ka. Pinginaaber hakkas vanaemaks saama ja mina sellest johtuvalt surrogaatvanaemaks. Mis on titele parim kink, kui üks kootud titetekk. Lisaks veel koletu valu kududa just ümmargune titetekk. Mõeldud ja tehtud.
Kudusin Novita Seitsmevennast, hirmus hea lõg on, sada korda olen ma seda rääkinud.
Tekk sai valmis ammu enne, kui Iti omadega valmis sai ja sündimise töö ette võttis. Iti emme aga oli kindlameelne ja ütles, et ta ei taha mingist tekist midagi kuulda ega eriti näha enne, kui asjaosaline ise platsis on.
Nii ootas tekk tükk aega kapis oma tööleasumist. Enne kappi jõudmist tuli Nööp kauba korralikkust kontrollima ja kiitis tehtu heaks. Nii heaks kohe, et ma pidin ta teki pealt ära ajama :)
Tekk ootas ja Iti muudkuis kasvas ja kogus rammu. Ja siis said nad kokku...


Teki südamik on mingi pitsliniku mustri järgi kootud, kui linikumuster kootud sai siis edasi toimetasin oma parima arusaamise järgi ja kombineerisin nii nagu parim tundus, ehk siis puhas omalooming.
Peris kena sai minu arust.
Ja blogi saab ka lähipäevil jälle aasta vanemaks, aeg läheb ikka hullult kiiresti...
Mina soovin teile ilusat  suve ja nautimist. Nautige seda mida tahate :)


laupäev, 4. märts 2017

Tekk otsib titte

Ma pole kaugeltki mitte mingisugune heegeldaja aga sellest hoolimata ma vahest natuke libastun ja ikkagi heegeldan. Sedapuhku siis tabas mind kohutav isu teha üks motiividest titetekk. Mitte midagi erilist, selline lihtsakene- kärusse või turvatooli või veel kuhugi.
Ega mul suuri lootusi õnnestumiseks polnud. Ma nimelt ei oska väga hästi ühesuguseid asju teha. Ikak kipuvad nad tegemise käigus omanäolisteks kätte ära minema :)
aga sedapuhku siis oli titeteki isu. Lõnga justkui ka nagu oli ja seega oli tarvis juurde osta vaid natu-natuke, vanadest varudest ära kulutasin igal juhul rohkem, kui juurde tuli neid varusid. Seega igapidi kiiduväärne tegevus. Muster on Pinterestist, äärepits sündis suisa ilma mustrita, lihtsalt tuli nagu tuli.
Minu piirituks üllatuseks said kõik 36 motiivi üsna ühesugused ja ka ühesuurused. Teki mõõdud on ca 73x73 cm, seega üsna paras kärusse.
Ühesõnaga- mul on nüüd titetekk, millega mul absoluutselt mitte midagi teha pole. Kui kuskil on olemas üks titt, kes tekki igatseb, siis teadke, et mul on jälle üks tekk, mis titte otsib ;)
Pilte ka, loomulikult.
Asi algas niimoodi- ma olen alati öelnud, et supitirinast paremat kudukaussi olemas ei ole :)
Motiividest sai tekk ja tekki oli vaja pildistada. Ilma Nööbita sain ma tehtud ühe pildi :) aga see ei tulnud hea välja nagunii. Seega- Nööp ja tekk


Viis minutit hiljem... kohtusid tekk ja titt. Happy end!

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.
Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.
Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D
Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.
Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.
Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.
Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.
Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.
Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D


Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D