Otsing sellest blogist

pühapäev, 20. märts 2016

Karbikesi, kuhu kallisasjad peitu saab panna

Kudumine on hetkel kuidagi tahaplaanile nihkunud aga mingisugust peenmotoorset tegevust inimene ju ikka vajab. Nii ma siis paberitrenni sattusingi. Valijana oli taaskord käimas Virumaa tuuril, et soovijaid pisut paberimaailma juhatada.
Teemaks oli sedapuhku kaanega karp. Ma mingi eriline karbifänn pole ja kaalusin päris tõsimeeli, et kas ma ikka õpituppa kohale lähen. Aga läksin ja küll on tore, et ma seda tegin ;)
Valijana on sündinud õpetaja ja karbitegemine oli väga lahe ja arendav tegevus. Kohe nii arendav, et õpitoast tulles sai ühe hooga nikerdatud valimis avatud teekarp aga seda ma hetkel ei näita, liiga primitiivne kukkus ta välja. Mitte paha aga liiga tavaline. On küll mu köögis kasutusel aga ju ta tahab mingil hetkel tuunimist...
Karbitegemise isu aga ei kadunud veel kuhugi. 3 mm pappi olin ma ka kunagi koju ostnud, ikka mõttega, et las ta olla, ehk läheb tarvis. Läkski.
Mul on nüüd tööle lauapeale karp, kuhu ma saan igasugu vajalikku tavaari sisse peita, mälupulki ja pastakaid ja stikkereid ja muud mudru.
See mereteemaline lopsakate vintaaz-kaunitaridega karp on õpitoas tehtud, hõbedane linnupuuridega sündis eile öösel köögis :) Kuna see hõbedane tapeet oli nii edev, siis sellele karbile kaunistusi ei tulnudki. Tundus kuidagi hea ilma mingi lisa-blingita. Aga ma olen sügavalt imestunud, et ma täitsa ise need karbid valmis nikerdasin.
Ja kui juba läks papitööks, siis täna sündis teekarp töö juurde. Parem ikka, kui igav papist karp, milles teed müüakse.
 Tagumine külg võiks ju ka huvitav välja näha ühel lauapeal presenteeritaval karbil, kas pole ;)
Loodetavasti lubavad kolleegid karbi kapile sättida :)

laupäev, 5. märts 2016

Lüganuse labakud

Olin juba umbes aasta võlgu ühed lüganuse kirilabakud oma täditütrele, kes on Viljandi vilistlane aga ise hetkel peent kudutööd ette võtta ei saa.
Ma olin ikka hullult leilis nende kinnastega. Esiteks eriharidusega kindakandja ja lähisugulane ja muidu ka on meil ilmaasjadele suhteliselt sarnane vaatepunkt.
Janne vaatas ja valis ja valis lõpuks välja... üllatus-üllatus- just need kindad muisist, mida ma olin aastaid plaaninud kududa. Nüüd tekib loomulikult õigustatud küsimus, et kui aastaid kiibitsetud, siis miks ometi siiamaani kudumata? Lisaks veel asjaolu, et kuigi Lüganuse kindaid presenteeritakse igasugu kindaraamatutes suhteliselt napilt, siis see kinnas on igas raamatus sees nagu aamen kirikus.

Põhjus on lihtne ja üsna labane tegelikult- ma olin sügavas  segaduses selle kalasaba-mustri suhes kinda päras. No täiesti vale ja ebaloogiline tundus see... Uurisin kunagi isegi Kristi Jõeste käest, et mida sellega teha võiks ja ta arvas, et tasuks teha seda natuke kitsamalt ja kõik saab korda.
Võtsin kindateo ette teadmisega, et Janne jätab mulle suhteliselt vabad käed ja muuseumikinnast ei taha. Samuti ei tahtnud ta näha nn protsessipilte ja värvivalikut. Ühesõnaga masohhist- ma oleksin uudishimust rõngas, kui keegi mulle midagi kooks... aga inimesed on erinevad. Mõõte me muidugi ei võtnud, lootsime,et ju meie käed enamvähem samas mõõdus on. Ja siit jookseb sisse esimene viga...

Kududa oli väga-väga mõnus. Lihtne ja loogiline muster, mis kuidagi "oma" oli. Juured-juurikad ilmselt mängisid oma osa siin.
Kindavarre lähteülesanne oli hoida väga tihedalt ümber randme ja kuna ma tavasoonikut väga kududa ei taha siis otsustasin vingulise varre kasuks. Nõu polnud ju ka kelleltki küsida, Janne ei tahtnud midagi näha ega arutada.
Igatahes tuli vinguline vars, kalaroog sai tõmmatud kitsamaks ja teist värvi, kõik muu on suhteliselt sama muuseumikindaga, isegi kirjakordade arv.
Ühesõnaga- kindad said valmis, ma jäin ise nendega üsna rahule ja Janne sai oma paki kätte. Selgus karm tõde, et kindad on täpselt üks kirjakord liiga kitsad ja täpselt üks kirjakord liiga madalad...
Ehk siis varre 18 silma vardal on ok, aga 21 silma vardal liiga väga. Tundub, et kudutihedus ajaga tõepoolest suureneb, vanasti oli 21 silma vardal päris lohvka käes...
Egas midagi, koon rõõmuga uued labakud, oletatavasti Janne viiekümnendaks sünnipäevaks, milleni on ca kaks aastat aega. Seda ta "naljatas" muudkui juubeli ümber...