Eraldame sardiinid saabastest

Kuna kaks kõva isiksust oma tegemistega ühte blogisse ära ei mahu, siis Nööbi seiklustest saate te edaspidi lugeda siit

Käsitöises mõttes pean ma ilmselt hakkama kapist vanu sokke võtma ja neid ükshaaval siin näitama  :D Midagi uut ju peale ei tule

Uued tuuled

Tere taas, armas rahvas!
minu september on nagu tuntud lasteluuletuses- kõik-kõik on uus septembrikuus. Augusti lõpust on mul uus töökoht- Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, kus ma noori õdesid õpetama asusin.
 Septembri esimesest päevast on mul uus pereliige- Nööp, tilluke kassilaps, kelle kurjad käed meie koridori viskasid.
Tänu suurtele muutustele mu elus pole kudumise peale isegi mõelda saanud. Nii nagu 31. augustil mu kollane kampsun poole rea pealt seisma jäi, nii tema seisabki. Sest kudumise peale ei ole aega isegi mõelda, kui sul on terve õhtu süles tissivalus kassititt, kelle kõrvad valutavad ja kes on muidu ka titelikult pahur. Kasvavad ja sügelevad hambad veel pealekauba ;) Aga ma ei kurda, sest see tunne, kui üks elus hingeke sind kõige kallimaks peab on hindamatu. Häälekas hommikuäratus on ka kindlustatud, kui titt voodi ees lärmi lööb, et aitab magamisest ja mul on igav või kõht tühi või igav või igav :D

Enne suuremaid elumuutusi ma ikka kudusin. Ühe mütsi tegin valmis, ühed sokid ka aga need vahetasid omanikku enne, kui pildile said. Ja mis neist tavalistest triibikutest ikka pildistadagi.  Müts ootab pildile saamist. Aga ega seegi midagi imelist pole- tavaline müts, endale.
Natuke erilisem töö oli aga titetekk päris uuele inimesele, meesinimesele.  Tekk on omanikul käes ja loodetavasti on mehehakatisel selle all soe ja mõnus magada. Mulle see töö igatahes meeldis.
Kudusin Novita seitsevennast, mida kulus kahe toki ringis. Mõõdud said üsna suured- 80x115, kui mu mälu mind alt ei vea.

Just täna sain Uue Inimese emmelt kirja ja pildi, et tekk on õige meelepärane saanud ja kasutuseski. No mis saab olla toredamat!

Väikese väljakutse võlaõiendus

Ingi esitas mulle oma blogis väljakutse, kus tuli vastata kolmele küsimusele. Ma ei oska tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vastamine mul nii kaua aega võttis :)
aga asume siis võlga õiendama.
1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde
Mäletan oma lapsepõlve üsna varajasest ajast. Mingeid värve (kollane huvitava lõimega kleit, ilusate nööpidega, isa sünnipäeval, kui ma olin max kolmene), lilli vaasis, lõhnu. 
Aga lapsepõlv selle parimas tähenduses algas siis, kui ma olin umbes seitsmene ja me hakkasime mere äärde suvekodu ehitama. Ema ia isa ehitasid maja ja minu valvamiseks polnud kellelgi mahti. See aga tähendas tõelisi indiaanisuvesid- hommikul mere äärde, õhtu saabudes tagasi. Mitte keegi ei kartnud, et ma ära upun või minuga mingeid muid jamasid juhtuda võib- ema saatis mind teele sõnadega, et ma katsuksin mitte ära uppuda. Ma tõesti katsusin seda teha- alustuseks õppisin ujuma, sest see annab ju ometi võimaluse mitte uppuda :D Ma teadsin kohti, kust saab kõige sinisemat savi ja kus on suurele rannakivile kivile 1926 aastal raiutud tekst, kus on kurjad lehmad ja veel ogaram perenaine, kus kasvavad kõige suuremad ja magusamad muulukad... Sellest ajast on pärit mu oskus iseendaga mitte igavleda. Südamest on mul kahju tänepäeva lastest, keda valvatakse igal sammul- no kust tuleb sel juhul iseseisvus?

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?
Näputööd väidetavalt tehti- minu isa kõige uhkem ja helgem mälestus oma lapsepõlvest oli see, kui nende ema (minu vanaema siis) õmbles oma neljale lapsele, kolmele pojale ja pesamunast tütrele, ühesugused madruseülikonnad ja kui nad siis poosetasid oma uhketes ülikondades. Mamma (vanavanaema) oli kõva kuduja. Meie kahjuks ei kohtunud aga ma arvan, et meil oleks Mammaga olnud huvitav. Ema oskas kõike teha. Tema suust on pärit ka lause, kui ma imestust avaldasin, et ta tikkida oskab, et "Häh, ma olen elusa inimesegi valmis teinud, asi see siis tikkida pole!" Aga sama  ma ei mäleta, et ema oleks kudunud või tikkinud. Pigem ta õmbles- mulle lapsepõlves peaaegu kõik riided ja loomulikult on mu esimene käsitöömälestus ema kõrval kangapingil istumisest kui ema kaltsuvaipu kudus. Kangapink oli ca sada aastat vana ja pingi jalad vahest näpistasid tagumikust. Siis ma karjusin aga pingilt maha ka ei roninud. Kudusime emaga koos ja õppisime mingit hiirepere luuletust. Hiigla pikk luuletus oli, kus kirjeldatakse hiirepere tegemisi jõulu ootel. Ma olen seda püüdnud tagantjärgi üles leida aga kuskil pole silma jäänud.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.
Vot sellega on kitsalt. Pole ei esemeid ega ammugi fotosid, mida näidata. Tõsi, mulle on mu emapoolne vanaema kudunud kaks paari sokke, mida ma tõesti hoidsin nagu silmatera, sest need olid ju ometi VANAEMA KOOTUD, aga sokk paraku ei ole just igavesti säilitatav tarbeese. Aga ma mäletan neid triibikuid eredalt.

Aitäh Ingile võimaluse eest natuke mälestustes sobrada. See on teinekord väga värskendav. Mina omakorda annan selle väljakutse edasi kolmele minu jaoks väga inspireerivale Tegijale ja loodan väga, et nad leiavad aega neile küsimustele vastata.
1. Villatee Heli- armas inimene, armsad tööd, targad mõtted
2. Riis Isetegijast- lahedad tööd ja veel lahedam jutt!!!
3. Sokike Sahtlist- saare naise vägevad tööd ja ladus jutt

Edev Elsa

Elas kord neiu Elsa, kes oli väga kena ja tasane ja hea iseloomuga ja töökas ja...vanatüdruk.
Elsa töötas raamatukoguhoidjana ja see teatavasti pööraste suhete loomiseks just hea stardiplatvorm ei ole. Sest raamatukogus ei käi (tavaliselt) testosteroonist tilkuvad alfaisased vaid pigem ikka tasased koduperenaised ja nohikud, kes naise laenutatud raamatuid tagasi toovad ja ise tasase häälega, põrandapragusid piiludes, paluvad ulatada kõrgemalt riiulilt raamatu, mille pealkiri on näiteks "Raadioamatööri sada suurimat väljakutset"
Elsa oli, nagu eelnevalt öeldud sai, tasane tütarlaps (kelle "parim enne" oli kriitiliselt mööda saamas) aga Elsas oli ka pöörane saladus. Poleks uskunudki, mis?! Elsale peale vaadates poleks tõesti arvanud, et Elsakene on koduste seinte vahel, tihedasti kinnikistud kardinate taga kohutavalt edev.
Elsa armastas igasugust ehtevärki ja Elsakese eriline armastus kuulus kõrvarõngastele. Kuna aga looja oli Elsale ainult kaks kõrva andnud, siis oli kõrvarõngaste kandmise võimalus kriitiliselt väike.
Lisaks kõrvarõngavarudele oli Elsal veel nõrkus ilusate ja romantiliste järjehoidjate vastu, mida siis tasane raamatukoguhoidja vargsi raamatute vahele poetas ja mõni järgmine lugeja sealt leidis...

Kui te nüüd küsite, et mis jama ta ajab mingist Elsast, siis...  Nojah, ongi Pisividinate Pood "Edev Elsa" ;)
Miks mitte vahest natuke tembutada?

PS Siit saab edevaid jõulukinke ;)

Tehted kolmega, "palju on üks kord kuus?" ja filosoofiline arutlus keskpärasusest

Noniinoniinonii!
Hüüavad pasunad, põrisevad trummid ja nii edasi... (loodetavasti oli piisavalt intrigeeriv algus?)
Kõigepealt muidugi suured tänud kõikidele blogipäeva õnnitlejatele ja kaasaelajatele. Tänu teile ongi minu jaoks see bloogerdamine nii paganama nauditav ja mõnus tegevus. AITÄH!, et olemas olete, et viitsite kuidagimoodi siia sattuda ja mu lugulaule lugeda ja erilised tänusõnad neile, kes ka kommentaari kirjutamist liiaseks vaevaks pole pidanud.
Väike sotsioloogiline uurimus eelmises postituses andis mulle kindlalt teada, et kirjutada tuleb tihemini.
 Tihedamini kirjutamine ei oleks probleem (juttu mul jätkuks!) kuid, oh häda!, käsitöölaadsed esemed ei taha vajaliku kiirusega valmida... Ehk siis vanast anekdoodist teada-tuntud küsimus" Kui palju on üks kord kuus?" (õige vastus on "Liiga vähe!!!!") annab vähemalt hetkel siin välja vastuse "parasjagu". Teisisõnu- püüan (ma vähemalt püüan!) kirjutada midagi umbestäpselt korra kuus. Kui mingi asjatükk valmis saab, selle pildistamine läheb enamvähem talutava kvaliteediga, siis annan endast kõik, et aruanne jõuaks ka minu kallite lugejateni.
Teine moment, mis mulle kommentaaridest silma ja südamesse jäi oli teie lahke arvamus mu kirjutamisoskuse kohta.
Kirjutada on mulle alati meeldinud ja vastutavaks pean ma siin oma kallist kadunud kirjandusõpetajat, kes aegajalt mu kirjandeid lugedes ütles, et see, mida ma hetkel paberile panen, on mög(GGG)a. :D Et mitte mö(GGG)a kirjutada pingutasin ma ilmselt rohkem... Raamatulugemine on ilmselt ka kaasa aidanud- Kivirähk ja Pratchett teevad teie keelekasutusega imet ;) Kunagi üks hea sõber ütles mulle, te ma kirjutavat FBs umbes samamoodi nagu ma ka elus räägin. Ei oska kommenteerida, aga suure tõenäosusega see nii on. Aga jah, kõige alus on ikkagi kohutav logorrhöa gradus gravis ja protsessi nautimine ;)
Kolmas moment, mis on kallites televaatajates pahameelt tekitanud on blogi nimes figureeriv omadussõna ;)
See on tegelikult päris pikk lugu, miks see sõna seal on. Asi algas tõesti Kristi Jõeste arutelust autentsuse ja koopia teemal, mida ma siinkohal kohe päris kindlasti ei taha uuesti üles tõmmata. Tol korral sai emotsiooni pealt blogi nimi ära muudetud ja üsna pikalt oli minu virtuaalpesa nimi "MB kehvapoolne käsitööblogi" Minu poolest oleks võinud see nii jäädagi, sest juba Raja Teele ütles, et "nimiamet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austusvääriline", aga blogi lugejad tõstsid ühel päeval nagu kokku lepitult mässu ja teatavasti tuleb vähemusel mokk maas hoida ja enamuse survele järele anda. Nii ma siis muutsingi "kehvapoolse" "keskpäraseks". Kusjuures selles epiteedis pole mitte vähimatki poosi või mingit manifestaalsust. Mul ongi täiesti keskpärane blogi.  Üsna keskpäraste tegemiste ja töö kvaliteediga. Jalgratast leiutada pole õnnestunud, mingeid meeletuid "ahh-faktoriga" asju teha ka mitte, aga ma ei mata lootust mitte maha ;) Nii et, blogi nimesse jääb "keskpärane" sisse :P Ole loll ja vaene, aga ole aus, eksole!
Kõik need kallid käsitöised virtuaalsõbrad, kellega ma tahaks päriselus kohtuda- maailm on vahest hämmastavalt väike ja ümmargune. Mine sa tea, kus me trehvame, grillime, tšillime, hängime ja mängime. Usun raudkindlalt, et ma naudikes teiega veedetud iga hetke sajakahekümnega!
Nüüd natuke ka lubatud loosimisest. Kõigepealt sai välja lubatud kolm kingitust, nagu te ehk mäletate. Protsessi käigus sai kolm korrutatud kahega, aga lõpuks juhtus nii, et kolm korda KOLM on ju igal juhul kenam nummer, kui kolm korda KAKS, eksole. Ühesõnaga posti läks kolm korda kolm ümbrikku pisitillukeste kingitusekestega (no see üheksas läheb posti siis, kui neiu Tumevalge mulle oma aadressi teatab). Loosivõitjate nimesid ma siin ei ütle :P Las Eesti Post või see uue nimega
Omni[voori]a teeb teile üllatuse
Et te ei arvaks, et ma niisama udu ajan, mingeid pakke pole posti pannud ja ei kavatsegi seda teha, siis vastupidise tunnismärgiks mõned pildikesed



Loosimisega läks sellel korral ka nii, et ei mingeid süütuid lapsukesi Fortuuna saadikuteks. Ikka tuleb kõik endal teha- voltida nimesilte, ühe käega sedeleid krabada ja teisega püüda kunstkaadreid tabada. Välja kukkus nii nagu kukkus, oodatult, tuleb tunnistada. Ehk siis pildi kvaliteet on oodatult halb, loosimistulemused on mulle vägagi meelepärased ;)

 Et kogu postitus ei oleks ainult mingi kuiv jurajutt, siis panen siia mõned pildid mu viimastest käsitöölistest tegemistest ka.
Veidike kameedega mässamast...,

 

...natuke järjehoidjandust...,

 

...ja minu ülimaks imestuseks ka natuke paberivärki...

 



See paberiasi paneb mind ennast ka väga imestama, kui aus olla. Olen alati igasugusesse paberitöösse suhtunud pehmelt öeldes jahedalt. Noh et on tore, kui on inimesi, kellele see sobib aga mina see kindlasti ei ole. Aga võta näpust!  Väikese korraldatud õpitoa käigus nautisin ma iga sekundit sellest ja valmis sai kaks šokolaadiümbrikku... Ma ei julge enam mitte ühegi asja kohta arvamust avaldada, et "see minu jaoks küll ei ole" :D Aga võib-olla peaks seda kõva häälega rääkima õmblemise kohta? Ehk hakkan siis isegi mina õmblema?
Eelmises postituses kurdetud riistvara vastu maad viskamine on olnud nii edukas, et vanast massinast enam elulooma pole ja tänase jutu tipin juba uuel ratsul. Me alles katsume üksteise kapriisidega harjuda, seega peate ka teie kannatust varuma, et näiteks pildid saaksid pisut suuremaks timmitud ;)
Tänaseks tundub, et saigi kõik. Äärepitsistatud laudlina näete siis, kui a) ma olen talle uuesti kaubandusliku välimuse andnud ja b) leidnud lina presenteerimiseks sobiliku laua. Ja kuuldavasti toimuvad ühe tüdruklapse mõõdistamised, et tädi Ivi saaks talle sinise kleidi kududa ;)
Teate küll- üks kord kuus on liiga vähe ! ;)

Berliini lõngapoodidest, vol 2

Kirjutasin mõni aeg tagasi oma Berliinis lõngapoodisest tuuritamise muljetest siin. Siis jäid mõned poed üle vaatamata, aga siinkohal saan "aru andeid" jätkata.
Töö viis Berliini ja vabad hetked kulutasin sedapuhku kahele südamelähedasele asjale- muuseumite külastamisele ja loomulikult kruiisimisele mööda lõngapoode.
Minu absoluutne lemmik on Die Woll-Lust. Tõeline leid! Tegemist on peene asutusega, kus müüakse tõelisi gurmeelõngu. Valge, avar, adekvaatsed müüjad ja omanikud, oeh... Super. Ostsin seal 70% siidi- 30% kashmiiriseguse sallilõnga. Maksin ja oigasin, aga ma ju elan ainult korra... Woll-Lusti pääseb väga kenasti U7-ga, peatus Gneisenaustrasse, väljumine Mittenwalderstrasse poole. Ja siis tuleb jalutada ca 100 meetrit.
Sellesse poodi sattusin koguni kaks korda, sest ostetud lõnga hulk tundus vähene ja otsustasin kohe materjali juurde hankida.  Laupäeva hommikul kihutasin poodi ja seal selgus et tööpäev algab hoopis kell 11. Ehk siis ca tund aega oli vaja ära sisustada. Jalutasin ringi ja sattusin ühele kenale väikesele ja vanale surnuaiale. Mulle surnuaiad meeldivad. Päriselt ka. Lisaks imeilusatele hauatähistele

nägin ma ka täiesti rahulikult surnuaia müüril magavat ja norskavat (!!!!) rebast. Kui ma olin tükk aega kotist fotokat ostinud ja muidu sahistanud, tegi unimüts ühe silma lahti...

Teine külastatud pood, mis mulle sümpaatne oli, on Kreutzbergis asuv Fadeninseln. Väike, pime ja ülerahvastatud, aga ikkagi tore.. Valik oli suur ja uhke, hullult kallid hinnad ka ei olnud. Tegelikult ma ei saa aru, miks lõngapoe omanikud arvavad, et pime = mugav ja hubane?
Ja siis tuleb tõeline pettumus. Knit-Knit Lilienstrassel. Pime, väike, imeväikese valikuga- ühesõnaga KÕIK oli valesti. Sinna ma rohkem ei lähe (kui peaksin veel Berliini sattuma).
Aga muidu oli kõik väga tore. Ma armastan muuseume- tõeliselt ja kirglikult.

Muuseumides tuuritades selgusid ka huvitavad faktid. Arvasin kogu senise elu, et Vana Egiptus on üks lahe asi ja mulle meeldiks artefakte vaadata. Ei ole nii, kohe üldse ei olnud huvitav.  Küll aga panid mul silmad särama ja südame põksuma vanad germaani hõimud ja nende eluolu. Otsatutes kogustes ambsõlgi ja relvi ja muud nodi. Paaris kohas meenutati ka meid. Kellest muudest, kui meist käib jutt, kui jutt käib Aestii`dest või Balts`idest ;) Ühesõnaga- kusagil idas elavad ühed hullud paganad :D
Ja alati on jube kurb vaadata, mida sõda teeb kultuuriväärtustega- rusuhunnikuteks muudetud lossid ja kirikud, känkraks sulanud tuhat aastat vanad relvad ja mündid, keraamikakillud... Ma saan aru, et asjad ei olegi määratud igavesti kestma, aga kurb ja kahju on ikka.
Ja veel üks huvitav fakt, mille üle ma varem mõelnud ei olnud- ajas muutub inimeste kujutamine kunstis ja skulptuuris. Kui Kreeka kujud olid suhteliselt rõõmsate ja isegi natuke kelmikate nägudega, siis Rooma inimene muutub kuidagi hirmus otsusekindlaks ja tõsiseks ja mis edasi seda hullemaks, keskaeg oli ikka üks kole tõsine värk ilmselt. Aga mis jääb järgi meist? Kakapurk ja klaasist vabadussammas? Või Kangro kivinägudega Suured Tõllud ja masajalgsed Piretid?

Et jutt ei jääks vaid profaani kultuuriliseks heietuseks, siis näitan ära ka eelmises postituses jutuks olnud mütsi, kindad ja Toru

Elas kord üks tüdruk, keda tema ebatavalist värvi peakatte pärast kutsuti Punamütsikeseks...
Huviline leiab juristide kirja pandud Punamütsikese loo siit
Meie Punamütsike oli aga noh selline natuke nagu probleemne nooruk...Ahistas metsas elavat (mees)kodanik Hunti jne. Vot sihuke tüdruk oli see meie Punamütsike

Patuse Punamütsikese pildi idee on pärit kunagisest vestlusest Üllega ja sellest kudukaardist siin :D
Tegelikult on Liisa üks armas tüdruk ja minu blogi stammmodell. On ikka hea küll, kui ilus inime on käepärast võtta :D

Polaaröö

Polaaröö kohta räägiti koolitunnis, et sihuke asi valitseb kaugel põhjas, kus kuude kaupa ongi kõikseeaeg pime ja inimesed on selle tõttu kurvad, kurjad ja napsised (et mitte öelda, et maani täis), kuni lõpuks ommetigi läheb valgeks ja polaarpäev võtab ohjad üle. Ja kõik see aeg on valge ja inimesed on vastavalt siis rõõmsad, õnnelikud, kained (vist?) ja unetud. Igal juhul tundus koolitunnis õpitu üks jubeduse tipp, aga nüüd on sama asi meiega juhtunud. Kohale on saabunud polaaröö. Ma selle teise poole (PP)saabumisse väga ei panustaks.

Ühesõnaga- kudunud ma olen. Täitsa palju isegi. Ja mitte mingeid triibusokke ;) aga pilte mul ei ole, sest ega öösel väga pilt ei tule.
Seega peate te mu sõnu uskuma (või vähemalt püüdma seda teha), et ma olen valmis saanud Linate Smyrna tokilõpust tehtud peenpitsilise Toru, mis idee järgi on torusall soojemal talveilmal kandmiseks ja mis kenaste peaks kokku kõlama mu sinise nahkjakiga. Torusse kulus ca 50 grammi materjali ja kududa oli teda tore. Pesu mõjus nuppudele ka hästi ja seega on asi päris kantav.
Teine tegemine on punasest angoora ja akrüülisegusest (no kes paneb kokku kaks sellist komponenti???) natuke karvasest lõngast käpiku ja mütsikomplekt. Kindad tellis mu käest armas pinginaaber, kes nägi samast lõngast sama mustriga sõrmituid, ja asi oligi hoobilt selge. Et just selliseid ja just sellest lõngast aga ainult käpikuid. Tellitud-tehtud. Käpikute juurde tekkis lodumüts kuidagi täitsa ise. Aga ka neist pilti pole.
Plaanis on palmikutega valge müts ja fileepitsist kaladega linik ja veel ühtteist ;)
Käsitööpilte mul küll ei ole, aga selle eest on mul näitamata-jagamata mõned pildid ja muljed Inglismaal käigust.
Ühel vihmasel-vesisel pühapäeval käisin linnas kolamas ja leidsin täitsa toredaid ja põnevaid paiku.

Leatherheadi St Mary ja St Nicholausi kirik, mis oli jõulude ootuses seest suisa ehtimata, mis meie advendiaegsete kirikutega võrreldes oli mulle täiesti ootamatu. Küll aga oli kirik teenistuse järgselt rahvast täis ja melu käis täie hooga. Päris mitu memme tulid minuga rääkima ja kuulnud, et ma olen kaugelt, soovisid mulle kena koju jõudmist ja jumala õnnistust ja õnne ja tervist. Nii armas ja ilus oli see kõik.

Kohustuslikud luuderohupildid ;)...

Tüüpiline külakõrts, kus väidetavalt on isegi kuninganna Elizabeth I ööbinud, kui ta üleujutuse tõttu üle jõe ei pääsenud. Mina küll tahan seda legendi uskuda ;) Kõrvaoleval pildil potensiaalselt üleujutuv jõgi. Issver, kuidas mulle meeldivad sellised sillad!

Ja lõpetuseks pilt kohalikust raamatupoest, mille peremees mulle peotäie järjehoidjaid kinkis, kui ma ta poest uurisin järjekate valikut ja talle ütlesin, et ma neid kogun.

Neil jagatavatel järjehoidjatel oli kirjas 11 põhjust, miks eelistada oma kohalikku raamatupoodi. Väga mõistlikud mõtted olid sinna kirja pandud- kohalikud töökohad, päris suhtlus päris inimestega päris raamatute vahel jne
Kõik sellised põhjused, miks ma eelistan käia raamatupoes päris raamatuid katsumas, vaatamas ja nuusutamas. Järjehoidjad nõuavad millalgi päris oma juttu ja pildipostitust.

Aga et pikk jutt ei jääks täitsa ilma käsitööta, siis näitan asjakesi, mille ma tõin ära kohalikest heategevuspoekestest. Imeline fileepitsiline linikuke, mis kohe nuttis poest pääsemise järele, lõvipäine serveerimisnõu ja ajaloohõnguline supitirin. Kõikidega oli ilmselge, et ilma ma koju minna ei saa, kui ma ei taha kogu järelejäänud elu ostmatajätmist kahetseda. Nii ma siis reisisingi, tirin kotis, rõõmsalt kodu poole.

Minu näputööd jäävad aga ootama hetke, kus õues pilti teha kannatab.
Seniks aga- juttudeni, mu kallid!

Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.

Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.

Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!

Müüte murdes

Juba ammu lubasin ma oma puhkuselõpu Müüdimurdmise  Reisist rääkida. Müüte murdsin oma heade sõprade Kersti ja Tarmoga koos Ida Virumaal..
Kutsun nüüd sinu, kallis blogikülaline meiega koos seda tuuri taastama.
Aga alustame koos algusest. Millised on sinu kolm esimest märksõna, kui juttu tuleb Ida Virumaast? Tõenäoliselt (vabalt valitud järjestuses)- muulased, narkarid, tööstus, vaesus, reostamine jne. Pole just unistuste kuvand, eksole?
Minu jaoks on Ida Virumaa märksõnad meri, kodu, mõis, pankrannik, keskmisest asjalikumad inimesed aga ka narkarid, venelased ja töötus.
Kersti ja Tarmo olid käinud Ida Virus vaid põgusalt ja sedagi vaid Jõhvis (vist) ja Narvas. Mälestused ei olnud just parimad ega ka väga värsked ;)
Mina tahtsin tutvustada oma sõpradele teistmoodi Ida Virumaad.
Alustasime oma tuuri tegelikult Liimalast, mis on üks vahva rannaküla. Pilte ei taibanud teha, seega huviline otsib pildid Googlest ;).
Järgmine peatuspunkt oli Aa mõisa peahoone. Täna on selles üsna kenasti säilinud mõisakompleksis hooldekodu. Kõik on kena aga vana peahoonega kokkusobimatu uus korpus on nagu porgand tordis. Selline kole kontrast, et halb tunne ei jäta maha päevi pärast nähtut. Seda sinist monstrumit me ei pildistanud ;)

Järgmine peatuspaus oli mõnisada meetrit eemal asetsev Saka mõis ja seal asuv hotellikompleks. Endine vene sõjaväe poolt lagastatud kolekoht on oma endisaegses ilus uuele elule aidatud. Soovitan kindlasti Saka hotelli restorani ja nädalalaõpupuhkust. Te ei kahetse, ausõna. Pilte ka.

 Meretorni platvormilt avaneb kaunis vaade merele ja hea ilma korral ka Suursaar ehk Gogland ja Suur ning Väike Tütarsaar. Läbi oma lapsepõlve mäletan igavesti saatvat igatsust- tahan sellele saarele, sellele saarele, sellele saarele...Igatsus kestab, võimalus selle realiseerumiseks on napp. Kurjadel aastatel tehti Tütred rahvast tühjaks ja ca 500 inimest jäid koduta ja Soome riik oma saartest ilma. "Metsa raiud, laastud lendavad..."

Otsustasime edasi itta liikuda ja kasutada selleks mitte tavapärast Tallinn Narva maanteed vaid vana, merekalda kohal kõrguva Ontika paekalda peal olevat.
Saka kalda alla on kunagi usinad vene piirivalvurid lõhanud nn Saka kanjoni. Ürgselt kaunis koht, kus põrkuvad loodus ja inimene. Nüüd hakkab juba loodus tasapisi võimust võtma. Ilm oli sombuna ja tuuline. Metsa all pilte teha ei kannatanud. Te peate leppima rannas tehtuga. Aga uskuge mind- laskumine kaldapealselt randa välja oli võimas!

Järgmine peatuskoht oli Ontika mõis. Seal toimetab nüüd Soome suusakuulsus Kalle Palander oma eestlasest kaasa ja perega. Jälle üks õide puhkemist ootav pärl. Seal nägin ma ka silti, mis andis teada, et majas armastatakse lapsi, koeri ja ... kudujaid (see võib olla ka kuduinimeste tõlgendus- aga mida muud ma peaksin arvama, kui sildil on tegelane, kelle järel jookseb lõngakera????) Kohvi meile ei antud, sest "Kalle läks kauppa". Kuigi kohvik ja majutusasutuski on olemas- loodan kunagi selle kahvia seal ikka ära proovida.

Tundub troostitu, aga tegelikult oli päris lootustandev. Terve bussitäis soomlasi oli ka tulnud kaasmaalase asjatoimetusi kaema. Tundub, et tekkimas on uus turismimagnet :D
Toila ja Valaste on nii tavalised, et seal me pilte ei teinud.
Sõitsime ja sõitsime ja siis järsku oli tee nagu otsas ja algas aed... Selline suur ja soliidne ja kuri. Ja kohutavalt suur karjäär. Silbet ja Sillamäe. Maa on tühjaks uuristatud ja siis järsku seisavad selle uurise kaldal vana veski varemed. Kurb. Ja sümboolne.
Tee kulges selle koleda kraatri serval päris pikalt. Aga lõpuks ta ikka sai otsa. See kole aed ja tegelikult ka tee. Vahepealne ukerdamine praktiliselt lehmarajal lõppes aga ootamatult Tallinn-Narva maanteel. Ilmselgelt ei olnud see rada turistidele mõeldud.
Ja siis Sillamäe. Võõrastele loodud linn. Võõras on ta tänagi- kenasti korrastatud ja klanitud, aga ikka võõras. Kui satute, siis vaadake kindlasti arhidektuuriansamblit 1940-1950-ndatest. Huvitav kogemus. Silmale ilus vaadata ka.

Meie reis oli selleks hetkeks kestnud juba nii pikalt, et kõhud olid kohutavalt tühjad ja parim lõunastamise koht tundus Jõhvis asuv Gruusia söögikoht Mimino. See koht väärib igatahes külastamist. Ainuke tingimus- te peate olema VÄGA näljane, sest kõik on nii hea ja... suur ja maitsev!

Kui kõhud said orjatud tundus kohane ka vaimu eest hoolt kanda. Kuremäe klooster jäi just parajale kaugusele.

 Peaaegu sama palju kui lõnga armastab Kersti küttepuid :D

Kuremäe tee oli remondis ja tagasi sama teed pidi sõita ei olnud just erilist isu. Seega tundus ainuvõimalik sõita hoopis edasi, ikka itta. Vasknarva.
See on koht, kus lõpeb Peipsi ja algab Narva jõgi. Ja mis ei ole enam Ida Virumaa ja veel Venemaa. Klooster on seal ka. Väravad kõvasti kinni- ju nad kedagi kardavad, kui ennast eraldada püüavad.

Taganeda pole enam kuhugi- selja taga on Venemaa.

Nojah Vasknarva Vasknarvaks, aga tagasi tuli ka tulla.  Me siis tulimegi mööda mingeid väikeseid tolmavaid teid. Ajalugu vaikib siinkohal ühest intsidendist Härnepõllul ;)
Igatehas peale pikka päeva olid mu külalised seda meelt, et Ida Virumaa on hoopis midagi muud, kui stereotüübid. Et see on üks kaunis ja omapärane kant toredate inimestega.

Järgmisel päeval liikusime Tallinna poole ja kasutasime sama mõtet- sõita tuleb mööda Põhjarannikut.
Aseri, Mahu, Letipea, Kunda.
Lõuna Kundas Blücheri kohvikus (raudselt parima terrassivaatega kohvik Eestis!)

Paar kevadist pilti samast paigast ka

Kunda on samuti peidetud pärl. Pealiskaudsel vaatlusel on tegemist ühe koleda linnakesega, kus polegi nagu midagi. Aga võta näpust-
Kunda hüdroelektrijaam

 Kunda mõis ehk Direktorite maja (mis ei ole jäänud ka koledate juurde-ja ümberehitusteta)

  Loodan, et mu pildirohke tuur ei tüüdanud teid.
Piltide eest tänan Kerstit, autoga viis meid jalutama Tarmo.

PS. Kallis Anu- Loodan, et pildid leevendasid pisut su koduigatsust!