Otsing sellest blogist

neljapäev, 17. detsember 2015

Võitluseta ma alla ei anna

Umbes nii võiks iselomustada minu käsitöist tegemist- kogu aeg on üks draama ja tagaajamine ja kisma, et natukenegi kududa saaks.
Sparringupartneriks muidugi minu kassiräbal Nööp, kes on veninud teismeliseks teismelise kommetega. Ainult näriks ja kiusaks ja krutskitaks, sest kudumisele kulutatud aeg on ju aeg, kus kogu tähelepanu pole temal ja see on täiesti ilmvõimatu olukord.
Seega arvestades olukorda tuleb sügavasti imestada asjaolu üle, et kaks ja pool paari sokke on siiski valmis saanud. Ei kudunud öösel, öösiti mina magan- kudusin magamistoas, kinnise ukse taga, kui kassi kasvatada oli vaja- st kaks ühes.

Pealmistesse sokkidesse, mis paistavad, sai kootud lausa 8 eri sorti lõnga- ikka otsade lõpetamise eesmärgil, nüüd on nutsakud otsas ja meel hea. Sokke sarnasuses süüdistada muidugi ei saa. Aga mulle meeldib.
Teine tegemine on hoopis teisest ooperist. Mul oli juba pikka aega südamel üsna ära lagunuenud Reimanni Pitsiliste koekirjade raamat. Te kindlasti teate seda 1986 aastal ilgelt viletsas liimköites kehvade kaantega raamatut. Ohtra kasutamise tulemusena oli raamatust saanud kogumik lahtisi lehti, mida hoidis tinglikult koos äranärunud kaas. Olukord vajas sekkumist ja ma olin otsinud mingit köitefirmat, kes asja korda ajaks. Aga polnud sobivat leidnud.
Nüüd, saanud julgustust märkmiku tegemise koolitusest haarasin ise härjal sarvist sõjahüüatusega "Kui keeruline see ikka olla saab?!"
Paberitöö eeldab suure hulga abivahendite olemasolu ja mul neid loomulikult polnud. Seega- aitab välja pööning, kus pesitseb suur hulk kümneid aastaid vanu tapeete ja kaste ja muud mudru. Valik langes ca kolmkümmend viis aastat vanale köögitapeedile. Mitte et see nüüd hirmusilus oleks olnud aga sellel on teatav võime ilmselt kesta pikemalt, kui viiskümmend aastat vanal pabertapeedil.
Seega, tapeet, jõupaber, vana pappkast, PVA liim, käärid, vaibanuga ja lendasime peale.
 Halliku 1973 aasta silmuskudumine sai uue kuue nö kaasuvana.
Ma jäin peris rahule, targad raamatud said palju parema väljanägemise, mina tarkust juurde. Ja mis kõige olulisem- raamatud käivad lahti ka ;), ei liiminudki kõike üheks kamakaks kokku. Kuigi töö oli keerukas, kui kogu aeg on mingi vuntsiline asjapulk juures. Juhtus sedagi, et raamatusse sai kass kleebitud. Hiljem tuli ta siiski sealt lahti võtta. Liimijälgede pesemisest ma ei räägigi ;)
Need raamatud ootavad hetkel veel kaanenurki ja üsna mitu närakat tahavad ka uusi kaasi saada. See on tore töö, ausõna. Ma teen seda kindlasti veel ja veel

10 kommentaari:

  1. Tuttav tapeet, Mul oli köögis :) Raamatud said ilusad, liimiplekke ei paista kusagil.

    VastaKustuta
  2. Tuttav tapeet, Mul oli köögis :) Raamatud said ilusad, liimiplekke ei paista kusagil.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaata kui hea, kui on ikka varud :D Aga ma püüdsin mitte plätserdada. Liimiplekid olid põrandal ja kass oli ka pisut liimine :D

      Kustuta
  3. Väga soliidsed ja algsest palju tugevama kuuega raamatud. tumevalge

    VastaKustuta
  4. Ei tea, kas peaks oma kaanetutega Sinu juurde järjekorda asuma?

    VastaKustuta
  5. Väga korrektselt köidetud!
    Respekt!

    VastaKustuta
  6. Tead, Nööbi blogis ei pääse anonüümsed jutule. Seetõttu tuleb kommentaar siia. Tegelikult loen kassiräbala lugusid ikka algusest saati. Aga vat see armastuse jutt oli kohe eriti armas. Ja käppa lutsutav kolmevärviline neljakäpaline..... oehh.... raudselt, kui meie kolmevärviline Kim mõistaks lugeda ja kirjutada, ta tervitaks Nööpi. Aga Kim käis täna hommikul nagu ikka kiirelt toas söömas, läks nüüd veel väikesele õuetiirule ja varsti saabub tuppa tagasi. Et siis päev otsa magada ühes voodis ja teises voodis ja tugitoolis ja noh, anda igatpidi mõista, need on kõik tema voodid, kus ta lubab meil lahkelt ööseks külje maha keerata. Helmi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh teada andmast seda anonyymsete kommide lugu! Muidu Nööp murrab kogu aeg pead, et miks keegi talle ei kirjuta.

      Kustuta