Otsing sellest blogist

kolmapäev, 16. aprill 2014

Plagiaat?

Olen nüüd segaduses. Et kas ma mitte plagiaadiga maha saanud pole. Ja kui olen, siis mida ma plagieerisin...
Kas muhu naiste kampsunit, kus hõlmale on kena riie õmmeldud ja milliseid kehakatteid on näidatud Meite Muhu Mustrites? Või hoopistükkis Külluslikke Etnokudumeid, mis rahvuslikku kampsunimajandust arendab väga kunstilisel moel?
Ühesõnaga- ei mina tea seda mette. Eneseõigustuseks saan vaid öelda, et riidega kaetud kampsunihõlm on mind juba pikalt köitnud. Ja ma pole süüdi, et nii kuramuse aeglane olen, et enne kui asi pildile saab siis saab sügisest talv ja talvest kevad.
Ühesõnaga- katsuge nüüd ignoreerida fakti, et modell ei peaks modellimisega mitte tegelema , oluline on siiski Kampsik. Jätke palun tähelepanuta ka fakt, et modell on surmani väsinud ja ... nojah. On nagu on.
Kampsik iseenesest on masinkootud Raasiku 8/2, uskumatult soe riidetükk. Kudus Maiu Märjamaalt ja ma olen tema tööga väga rahul. Hõlma katva rätiku ostsin Haapsalu mingist sekkarist tegelikult rätikuks. Aga kui ma olin eriliselt koledad narmad ära harutanud ja rätikukese ära pesnud siis selgus kole tõde. Rätikus olid augud... Nii saigi rätikust kampsunihõlm ja las ta olla siis niimoodi. Tung rätikuroose tikandilaadse asjaga sügavustada tekkis veidi hiljem. Nüüd on siis niimoodi.


laupäev, 5. aprill 2014

Kadeda inimese raske elu

Ma ei arva, et ma üleüldiselt kade inimene oleksin. No nii põhimõtteliselt. Aga kadedusemadu ründab mind siis, kui ma kellelegi midagi koon. Siis tekib tavaliselt küsimus, et miks ma küll endale samalaadset asja ei tee. Eriti kui tehtav asi mulle endale ka kenasti väljakukkuv tundub.

Nii juhtus ka nüüd, kui ma meie raamatukoguhoidjale (jah, KOV reform ei ole veel meie raamatukogu reformimiseni jõudnud- küll me juba teame, mida see "reform" inimkeeles tähendab) kirikinnaste juurde mütsi kudusin. Esimene katsetus tuli välja nii kole, et selle kirjeldamiseks puuduvad mul nii sõnad kui ka tahtmine. Kohutavalt kole müts, ausõna. Nii kole,et käsi pole kerkinud isegi harutama... Pilti koletisest arusaadavatel põhjustel pole.

Aga mütsi oli ikkagi ju vaja. Tavaliselt lähen ma raskema vastupanu teed ja arvutan (mina, matemaatiline imbetsill!!!) kogu asja iseseisvalt läbi (tavaliselt vigadega, millest johtub korduv harutamine), valin mustri ja palun kudumise ajal jumalat, et kõik toimiks. Umbes pooltel kordadel juhtub nii nagu eelmises tekstilõigus kirjeldatud. Aga pooltel läheb õnneks ka  :P
Seekord olin ma veel nõrk ja otsustasin teha nagu üldiselt mõistlikud inimesed teevad- otsida õpetuse, valida enamvähem sama jäme lõng ja anda varrastele valu.
Mustri leidsin Käsitöö 2011 kevadnumbrist. Mulle on see Inga Ilukuduja müts alati väga meeldinud, nõnda tundus soov lõpuks lõngaga vormistada täiesti asjalik.



Mustrit muutsin nii palju, et kuue mustrikorra asemel kudusin mina viis ja palmikut pöörasin ka teistpidi. Tundus mulle kuidagi käepärasem sedapidi seda teha.
Lõng palmikuliseks mütsiks ostetud Novita Seitsevenda (ühest tokist sai suisa kaks mütsi!), varras 3,0. Aega kulus ilmselt paar tundi, seega on väga arusaadav, et ühe soojaga viskasin ma valmis teise mütsi veel, sedapuhku endale. Mitte et mul seda mütsi kuigivõrd vaja oleks ;)

Pariisi, Pariisi, Pariisi...

Ei, mitte mina.
Juba mõnda aega väisas teatava regulaarsusega mind Naabrinaine, kes tegi rohkem või vähem arusaamatuid vihjeid mingite heledate Hõlstide kohta. Aeglase taipamisega, nagu ma olen,ei saanud ma kuidagi aru, mis puutub Naabrinaise hõlst minusse, ma ju ei õmble. Veidi aja pärast tekkisid kompavad küsimused heegelhõlstide kohta. Ka sellele küsimusele tuli mult ainumõeldav vastus:"Heegelasjatundja ma ei ole ja sind aidata ei oska"
Nüüd, minu kuulsusrikkal tõvevoodiperioodil, marssis ülimalt otsusekindla näoga Naabrinaine minu juurde ja teatas, et tema läheb nüüd Pariisi ja tal on vaja seda heledat hõlsti millega heljuda Pigalle platsil. Ma vaatsin teda ikka väga möku näoga... Ja alles siis mul mõikas! "Kas sa tahad, et ma KOOKSIN sulle selle heleda hõlsti?" Nüüd oli Naabrinaise kord mulle möku näoga otsa vaadata " MIs sa arvad, MIKS ma juba pool aastat sulle seda kampsunijuttu siis räägin???"
Ühesõnaga- arusaamatused said lahendatud ja algasid läbirääkimised :D Potensiaalne tellija oli sama otsusekindel nagu bolsevike poolt 1905. aastal ärahullutatud aadlipreili. Preili silmis põles õige äge helk, kui ta kirjeldas mulle oma soove- kapsun peab olema liibumas liivakellakehale (kusjuures on jah liivakellafiguur!), sellel imeasjal peavad olema augukesed, kampsunil peab olema Kauni Pakendi funktsioon, et mõjuda boosterina Naabrinaise isiklikule elule :D
Väljakutse missugune! Ja vastutus! Kui nüüd eraelu ei edene, siis on see ju puhtalt minu süü... Mina piiksatasin kampsunijutule vahele, et nupud peavad olema ja tumedat lõnga ma ei koo ja puuvilla ka ei taha ja et mustri pean saama ma ise valida. Need tingimused olid vastuvõetavad. Kiirelt sai pliiatsiga sihkerdatud mudel paberile, võetud mõõdud ja HS raamatust muster valitud. Ka lõnga osas jõudsime valutult kokkuleppele. Lõputust lõngakohvrist tuli välja kaks tokki Linate Smyrna Platinumi. Loogika ütles mulle,e t ega kahest tokist nüüd ühte üleni nupulist kampsunit, mille number ei ole just XS, ikka valmis ei tee küll. Kus häda suur seal Susa pood lähedal- tegin tellimuse ja et ikka varu ka oleks, siis lausa neli tokki :D Hull mutt :D

Selline oli algus...

Muide, taustaks on minu onu maalitud pildid. Onu hakkas igavusest maalima umbes seitsmekümneselt ja nüüd on tema pildid sellised. Kahtlemata on onu Uno minu lemmikkunstnik ja muidu ka lemmikonu!
Aga kunstijutt kunstijutuks, läheme kudujutuga edasi.

Kampsunikirjaks sai valitud, nagu ka pildilt paistab, Silvia kiri- õrn, naiselik, Kaunis Pakend, nupud, augukesed- kõik nagu kokku lepitud sai. Varras tavapärane 2,5 KnitPro Symphoni. Võtan tagasi kõik oma kurjustamised KnitPro kohta. Symphoni tekitab ehedat sõltuvust.
Kuduprotsess oli väga nauditav. Kudusin puhta rõõmu ja mõnuga, või  no mis mina kudusin, iseliikuvad vardad olid.
Aegajalt sai nalja ka. Vahest on ikka vaja poolkut tööd omanikule selga passitada. Naabrinaine tuli alati umbes kahe sekundi jooksul proovi ja mul oli alati suur tegemine poolik asi talt seljast kätte saada :D Seisis ja keerutas õndsa näoga peegli ees ja silitas kampsunihõlmu... Oh, küll teeb sihuke asi kudujale rõõmu!

Aga asi sai valmis ja nüüd oli vaja saada kampsikust kauneid pilte. Valmistasin modelli ette, et nüüd tuleb ennast soojalt riidesse panna ja  läheme koledaid kohti otsima. Noh et kontrasti peale mängida või nii ;)
Minu mälestustes oli Püssis üks mahapõletatud vana elumaja, kus saaks kole-ilupilte teha. Aga võta näpust- majast oli alles vaid mälestus. Järele jäi modell linna kolaplatsile vedada ja paneelikuhja otsa istutada.


Mul pole vist kunagi ükski kampsun nii vähese vaevaga valminud. Kõik oli kuidagi lihtne ja loogiline ja läbiv emotsioon oli Puhas Rõõm- nii mul, kui ka uuel omanikul. Ja nupud, nupud on näha, eksole!
Eraldi pole vast vaja ära märkida, et minu analoogne kampsik on valmimas ;) Kadedusel on ikka suur jõud, ma ütlen :DD

Ah jaa, veel üks asi- tegelikult saingi ma selle kampsiku valmis vähem kui kahe tokiga. Uskumatu, kui hästi väljaandev lõng on see Linate Smyrna, mu suurim lemmik ja alati esimene valik.

PS Püsige veel mõni päev lainel ;)

reede, 4. aprill 2014

Seletuskiri juhuks, kui sellel blogil on järele jäänud kasvõi üks lugeja

Mis ikka muud jääb üle, kui blogis on kaks ja pool kuud valitsenud surmavaikus, kui seletuskirju kirjutada. Noh ikka niimoodi, et miks nii juhtus ja millised kohutavad asjaolud antud seisundi põhjustasid ja kuidas me saame tulevikus sarnaseid seise vältida.
Alustada tuleks muidugi üleskutsest gripi vastu vaktsineerida. Mina olen seda elu jooksul kaks korda teinud ja alati (st kaks korda) saanud just sellel talvel ilge bronhiidi. Seega suhtun ma gripivakstiini mõningase eelarvamusega. Ja ei tee gripisüsti. Tavaliselt pole midagi juhtunud ka, aga vot selle aasta viirus sai mu kätte ja rappis ikka kogu raha eest. Ühesõnaga- seis oli nii kehva, et terve nädala ei suutnud kudumise peale isegi mõelda. Küll aga lugesin ma peaaegu 39-kraadise palavikuga läbi Naiste Seksrevolutsiooni Lipulaeva (või midagi sinnakanti), no ikka need "Viiskümmend halli varjundit" Alustada tuleb sellest, et mind on algusest saati kohutavalt häirinud selle pealkirja tõlge, minu  arvates peaks see olema HALLI viiskümmend varjundit. Aga ega ilmselt loogilisem pealkiri üldiselt asja ei päästaks ka... No uskumatu iba, USKUMATU!!! Kohutavad loogikavead jne. Aga tõbi oli ilmselt siiski ma vastupanu halvanud, seega voodis lamades ma sellest asjast ennast läbi närisin. Enam ei teeks niimoodi.
Tasapisi võttis tervis  pisut stabiilsemalt kehva seisu  (kohutav köha jne)ja kuduisu tuli tagasi. Ja kuna Saksamaalt härduses koju toodud siidi ja kašmiirisegune Seta Cash oli juba natuke aega tagasi varrastele loodud, siis tuli sall lõpuni kududa.
Nii asi algas...

... ja selline sai lõpptulem...

Sallilõng on Itaalia SetaCash, nagu ma juba ennist ütlesin, koostises70% siidi ja 30 kašmiiri. Teoreetiliselt võiks selline koostis ju suvel vastu (loodetavasti) päikesestpõlenud ihu olla väga mõnus. Need täimunasuurused nupud on aga monument ihnsusele. Lõnga oli vähe, ainult 150 grammi. Sedagi ostsin krõbeda hinna tõttu nii, et südamest nirises poe põrandale verd ;) Aga sall pidi saama suur ja nuppudega, nii ma siis koonerdasingi kududa ainult 5-kordseid nuppe ja tulemus on nadi. Pehmelt öeldes. Aga eks õppetund ole seegi. Ah jaa, varras oli 2,5, kududa oli loomulikult väga väga mõnus, materjal on ikka kiisupehme lausa.
Pildi eest suur aitäh Ankale, kes vastuvaidlemata "gunstvotugraahvi" segaseid käsklusi täitis;)

 PS Uued postitused on tulemas võibolla juba homme. Püsi lainel, mu blogi viimane fänn ;)