Otsing sellest blogist

neljapäev, 27. juuni 2013

Englishman in New York

Sir Theodor Filipp Bear astus  JFK lennujaamas oma eralennukist maha ja avastas " ... .... ..., ma olen (il)legaalne võõras, ma olen inglane NY-s, ..., ..., .... Mind ümbritseb kari eufooriliste nägudega MikiHiiri"
Umbes nii võiks alata söör Theodor Karu seiklustest pajatav kolmeosaline romaan ;) Aga Sir Theodor Filipp peab endast pajatavat raamatut ilmselt veel kaua ootama.

Käsitööikaldus kestab, aga näitab mõningast taandumise märki, seega hoidkem hinge kinni ja lootkem parimat.
Väikeseks aperitiiviks aga lugu lipsust, T.P.B-st, Haapsalu sekkarist ja kuumalainest.
Asjaoludel, mille ma jätan siikohal mainimata sattusime me kolleegidega Haapsallu. Linn nagu Bullerby, pavlova tort ja lapsepõlv (kõik teavad seda ilmselt ;)) Erilist kuulsust on aga piiskopilinnuse, Promenaadi ja haapsalu salli kõrval kogunud Haapsalu maailmakuulsad sekkarid. Neid me kammisimegi. Saak oli suur- mina sain kaks täiesti vapustavat ja hunnitut puidust lampi, mida ma teile kindlasti ühel hetkel näitan. Aga mitte täna :D
Ühes poes lappas mu noor kolleeg Liisa lipse. Te ilmselt teate mu natuke ebaadekvaatset suhtumist sekkari lipsudesse- nad tuleb koju tarida ja neist tuleb midagi TEHA. Mida jõledam muster, seda parem.
Ja mida ma näen (silmanurgast, peaaegu nahanägemisega!!!)- Liisa laseb täiesti rahulikult näpuvahelt läbi Miki Hiirtega lipsu!!! Ma ilmselt jätsin müüjale (ja ka kolleegidele) täiesti arutu mulje, kui ma röögatasin Liisale, et OSTA see ära!!!! OSTA SEE KOHE ÄRA!!!! Liisa üritas veel teemat arendada, et miks ja milleks ja kus ma taga käin jne, aga müüja oli proff ja ilmselt ennegi hulludega kokku puutunud. Lips maksis 30 senti ja ma peaaegu röövisin Liisa rahakotist selle raha :D Lubasin sealsamas poes, et Liisa saab oma mikid tagasi prossi kujul. Müüja lohutas veel Liisat, et lips on nii suur, et kui veab, siis saab ta endale ka kõrvarõngad. (hea, et ta talle vesti ei lubanud)
Ühesõnaga. Mul oli Miki Hiirtega Taiwanis valmistatud mingite arusaamatute plekkidega polüesterlips (Fairy aitab alati ) ja karp  väga vanu nööpe. Ja pilt Pinterestist
Lips sai kiiresti tükkideks hakitud, uuesti kokku lapitud ning stiliseertud Vene kahepäist kotkast kujutav nööpki ette aetud. Aga ei olnud justkui SEE... JA siis tuli mul meelde eilne pooljuhuslik vestlus, mille üks teema oli Liisa kaisukaru (Sir Theodor Filipp Bear, ofkoors!) sekund hiljem kõmatas mu ajju teadmine, et mul on ju karunööpe!!! ja veel sekund hiljem kaikus mu peas see laul  Ja kõik komponendid oli korraga omadel kohtadel. Kahepäine suleline sai prossilt harutatud ja söör Karu selle asemele ette aetud.  Ja minu süda  jäi rahule ;)
Lubage presenteerida:
Sir Theodor Filipp Bear (vahetult peale jõudmist NY-i)

Ja siin Taiwani riidetööstuse, nööbivabrikantide ja muusikute koostöö tulemus elik rosolje lipsu ja karunööbiga. On küll kõvasti tagasihoidlikum kui tema prototüüp Pinterestis, aga küll tulevad ka kunstkivid ja brillud ja muu blingbling. See pross sai selline. Minu arust sobib jakireväärile või koti külge või salli kinnitama või kuhu iganes.
Ah jaa, üks asi veel- täpselt kaks aastat ja üks päev tagasi alustasin ma blogipidamist. Ja mulle ikka veel meeldib seda teha.
Suur tänu kõikidele, kes viitsivad mu lugusid lugeda, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele kaasa elada ja lihtsalt kulgeda minuga koos käsitöörütmis.  Aitäh teile.
Nagu Sting laulab  " Ole see, kes sa oled-vahet pole, mida nad ütlevad..." Vanuse kogunemisega mina katsun üha rohkem kuulata ennast ja veidi vähem teisi. Ja teate- see toimib nii pagana hästi!
Te olete mulle väga kallid ja olulised!

esmaspäev, 17. juuni 2013

Jälle (ikka) ikaldus!

Äge sõna- "ikaldus"! No kuidas peab see vaene võõramaalane, kes otsustab eesti keelt õppima hakata selle kõigega toime tulema??!! Mõni tuleb  ka, päris edukalt kohe (kui nüüd järele mõelda). Ja mõni jälle ei saa saamagi.
 Aga sellel kohal mu kaastundepuhang keeleõppijate vastu ka lõpeb,  sest eks meil kõigil ole oma rist kanda.
Ühesõnaga- "ikaldus" on just see sõna, mis iseloomustab mu käsitöist elu sellel kevad-suvel. No ei tule vaim pääle, nagu kurtis Samuel Vesipruul, kui oma surematut teost lõi. Mul sama seis- no ei ole seda loomingulist põlemist ja säramist ja muud püromantilist tegevust. No ei ole!
Asjad on pooleli ja selle asemel, et vanu võlgu lahendada kogun ma aiva uusi algusi. Kole lugu! Ma kohe üldse ei armasta neid poolikuid töid, mis korvidest- kaussidest vastu vahivad, aga no mida teha, kui midagi teha ei ole.
Puhtast igavusest ja mittemidagitehatahtmisest tikkisin endale prillitoosi. Lihtsalt niisama. Tikkisin Tiimari vildilehele. Värvivaliku dikteeris olemasolev materjal ,aga õnneks on mulle elati hulluste pruuni ja elektrisinise kombinatsioon meeldinud. Prillipesa voodriks on siresinine vildileht (umbes sama toon, mis tikandilgi) Mustri leidsin kuskilt netist ja soovija  võib selle leida siit
Selle asemel, et kausis nähaolevaid töid lõpetada ma hoopis lappasin jaapanlaste kudumisraamatut, et leida sealt uuele pitssallile algus. Vist leidsingi...

Kausis näha olev kindaloodus läheb harutamisele, kampsun loodetavasti mitte.
Kus on Kati (MB) karu (käsitöösoolikas)????

kolmapäev, 5. juuni 2013

Hakkan ka moodsaks!

Mu ülem ütles täna, et kogu progressiivne tibikommuun peab  kas a) sisustusblogi või b) kokandusblogi. Meie oma käsitöö-jututubadega ei saa mitte löögilegi.
Tahan ka kuuluda moodsate tibi-inimeste hulka ja teen vahelduseks ühe kokandusteemalise sissekande (parem ikka, kui mittemidagi, sest midagi tarka käsitöölises mõttes ma ju ei tee).
Ostsin täna purgi kookosõli ja kuna ta lõhnas nii kohutavalt hästi, siis tekkis tahmine seda kuidagi kasutada. Kohe!
Ühesõnaga Kookosõlist inspireeritud šokolaadine hommikusöögimüsli.
kõik komponendid on võetud "umbes-täpselt"
paar peotäit rukkihelbeid (ilmselt sobivad igasugused pudruhelbed, eelistada tuleks ilmselt täistera omi)
paar-kolm teelusikatäit kookosõli
pool pakikest kookoshelbeid
umbes peotäis kõrvitsaseemneid või mingeid muid "päris" seemneid või pähkleid (nt kreeka pähklid)
peotäis kuivatatud jõhvikaid (no tõelised kokandusgurud ja toortoitujad kasutavad Goiji-marju, aga mul, maakal, neid ei olnud)
paar lusikatäit mett
peotäis või umbes nii jummala ökosid kakaoube, mille ma purustasin cacao-chipsideks(ehk siis maakeeli jahvatasin jämedateks tükkideks)

ja oligi kogu keemia- kogu värk pannile, natuke kuumutada ja segada. Saadud tulem õhukindlasse purki ja nautima- piima või maitsestamata jogurtiga.

Tegin läbi ka toorsokolaadikoolituse- oli ikka kuramuse hea küll!!!! See isetehtud toores šokolaad siis.

Väidetavalt teeb saledaks, ilusaks ja targaks :D Nii müsli, kui ka tooršokolaad
Pilti ma ei pane, sest müslit oskab igaüks ette kujutada ;)
Kogu vajalik kraam on saadaval ökopoodides -
müslit valmistama, seltsimehed, MÜSLIT  VALMISTAMA!!!


esmaspäev, 3. juuni 2013

Tühine pisiasi (tõestamaks, et ma teen vähemalt natuke käsitööd)

Nagu pealkirigi ütleb, on tänases postituses tegemist tühise pisiasja ilmarahva ette toomisega. Nii väga, kui ma ei tahaks näidata mingeid hinge-kinni-võtvaid-imetegusid, siis kahju küll, reaalsus on täitsa teine... Reaalsus on lausa sihuke, et näidata pole midagi. Tõsi küll- palmikuline/pitsiline kampsun on varrastel, umbes kolmandik vist ka valmis, aga päris valmis ei ole midagi. Kalur Kalmeri kindad on kah varrastel, aga no valmis ei ole nad mitte, sest seda õiget tunnetust ei ole. Loodetavasti milllagi tuleb.
Aga täna on mul teile näidata imetilluke heegeldustöö, mida ma ei võtnud ette mitte kirglikust armastusest heegeldamise vastu vaid elust tingitud vajadusest. Alanud on rannahooaeg ja kuskile mingi lapikese peale pean ma ju oma pinnalaotuse parkima, kui rannas peesitan.

Vajalik "lapike" ei tohi olla:
  1.  Liiga väike- ma vihkan, kui rannas vedeledes saavad sääred liivaseks. Ja tõele au andes on mu pinnalaotus suht suur...
  2. Liiga raske
  3. Liiga haakuvast materjalist
  4. Liiga torkiv
  5. Ilmselt ka mitte liiga suur
  6. Ja liiga palju ei tohi ta maksta, parim, kui keegi mulle peale maksaks...
Ühesõnaga- potensiaalsele rannalinale oli mitmeid nõudmisi. Ega mul ausalt öeldes suurt usku ei olnud, kui poeretkele suundusin, et vajalike parameetritega asi kaubandusest saada on. Aga näe- oli täitsa olemas. Ootas mind Uuskasutuskeskuses., maksis oma ca 150 X 150 mõõmete juures, arvake ära?- 1.50. Loogiline, eksole. Ma arvan, et tegemist on mingi nõukaajal kappi igaks juhuks ostetud kardinaga. Igal juhul oli tegemist uue riidetükiga.
Minu rõõmu tumestas ainult fakt, et õmmelda ma ei oska (kohe ÜLDSE ei oska) ja õmblusmasinat mul ka ei ole. Ja narmendava rannalinaga ma randa minna ei saa, see oli ka ilmselge. Jäi üle ainuke lahendus- heegeldusserv. Pitsiks on seda ilmselge pillamine nimetada- olgu siis tegemist natuke lopsakama palistusega. Ma ähmaselt mäletan, et õmblemises on mingi sellelaadne termin.
Ühesõnaga- materjal Uuskasutuskeskusest, heegelniit Kangadžunglist ja nii ta tuli.  Ei mingit imet, ainult puhas vajadus.
Suvitusvälisel hooajal võib seda lina kasutada kardinana või laualinana (aga ma vist ikka nii multifunktsionaalseks ei lähe)


PS Ma ei oska mitte ainult õmmelda, ma ei oska heegeldada ka ;)