Apelsini poes Rakveres jäi mulle silma üks tore puust kast. Vähemalt selle nime all teda müüdi. Kastist oli asi tegelikult kaugel- kandik mis kandik oli see vidin. Hea sõber Anu küsis mu käest filosoofilise näoga, et kas sul on just see kast puudu. Pidin alandlikult tunnistama, et ega mul ju tõele näkku vaadates tõesti ühtegi vidinat juurde vaja ei ole. Ei kasti ega kandikut. Aga sõrmed sügelesid, sest sealsamas riiuli ees tuli mul pilt silme ette, mis sest kastist-kandikust kõik teha kannataks. Nii sai kastkandik koju toodud.
Esiku seina värvi oli ka potskupõhjas alles ja juhus-juhus- see oli üsna merekarvaline toon. Nii see tuuning siis sündis- pintsliga vehkisin ma taotluslikult võimalikult lohakalt, ei ole asi selles, et ma värvida ei oska. Värvi lahjendasin veega ka peaaegu siniseks veeks, et oleks sihuke aimatav vanutatud päevinäinud mulje. Igatahes nii tema tuli ja ma ise olen üliväga rahul. Hommikusöök maitses palju paremini.
Väga andekas oled ja ... ma täiesti kindlalt usun, et niisugusel kandikul serveerituna maitseb nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök oivaliselt!
VastaKustutaKui ma oskaksin, siis ahviksin järele, aga ... ei-ei, ei sünni kohe kindlasti Sinu õhkamist põhjustavale kandikule teisikut!
ÄGE!!!
VastaKustutaKui ausalt öelda, siis sellisest "kastist" võib ju igas majapidamises puudus olla:P:P Pealegi, kui Sa selle lihtsa kasti selliseks kaunitariks suutsid muuta. Väga superhüper! Helmi
VastaKustuta