Otsing sellest blogist

neljapäev, 23. oktoober 2014

Dagmari Roosa

Dagmari Roosa Kampsuni tekkimise lugu on otsaga sügavas suves, kui tehtud sai üks suvine noore daami kleidike. siis sai filosofeeritud teemal "nupsikud ja kõverikud" ja "pehme, niiii pehme" ning "õrn ja naiselik, kuid ometi iseloomukas"
Esimene pilk lõngale Linate Hobby ja kliendi silmad särasid sellise võimsusega, et nende valgel oleks võinud Kesknädalat lugeda.
Ühesõnaga- kõik läks väga libedalt- "nupsikud ja kõverikud" said kokku kootud erinevatest allikatest, sealhulgas isiklik pea, vana Käsitööalbum ja jaapanlaste 250 kudumustri raamatust.
Kudusin hoo ja hoolega ning töö läks lausa lennates. Aga siis juhtus meie peres väga kurb sündmus ja ma ei tahtnud leinas kududa asja, mis peab tooma rõõmu ja rahulolu.
Nii Roosa seisis ja ootas oma aega. Seisis seni, kuni ma tundsin, et nüüd jälle võiks natuke kudutöö poole vaadata. Kurb on ikka aga mitte nii kohutavalt teravalt...
Vardad olid 2,0;2,5 ja kohati ka 2,75, lõnga kulus pireke üle 400 grammi. Esimest korda kudusin nii, et varrukad ja rinnaosa said kohe kokku kootud-kahandatud-kasvatatud. Üsna hea nõks sellise kuduja jaoks, kes kokkuõmblemist ei armasta. Nagu mina näiteks.
Piltidega on sihuke lugu, et Dagmaril endal oma kampsikut pildistama tulla polnud aega, seega sai modellitöö antud ülesandeks neiu Susannale. Teismelise pildistamine on sama raske, kui pildistada viit viiest ja kuut imikut korraga :D Aga hakkama me saime.





Mu süda aimab, et Dagmari tütreke Arabella ei saa enam pikalt hakkama eluga, kus ei ole sellist roosat palmikulist kampsikut. Ja ihad ning soovid on ju ometi selleks, et neile järele anda ;)

PS Sellise ilmega on teismeline, kes on otsustanud kodust põgeneda...

PPS ma ei välista, et mingil ajal on mu valduses pildid, kus kampsikut kannab neiu Dagmar ise ja siis ma vahetan postituses pildid  ära. Sest oleks ju juba vahva ikkagi näha kampsikut tema omaniku ja kandja seljas

laupäev, 4. oktoober 2014

Meremehe poja (tulevase meremehe?) tekk

Surrogaatemadus on meie riigis keelatud, aga surrogaatvanaemaks hakkamise vastu ei ole siiamaani seaduseloojad ühtegi vastuväidet esitanud. Minuga on juhtunud nii, et kuna oli täitsa saadaval üks noore (surrogaat)vanaema koht, siis kandideerisin ja tundub, et läbisin konkursi edukalt :D
Ja et austavat tiitlit kuidagi õigustada, siis punusin valmis sündivale meremehe pojakesele, kellest kah loodetavasti vähemalt merd mittepelgav mees kasvab, titeteki.
Loomulikult tuli see liiga suur. Aga kuna suurus loeb (pigem siis ikka suur, kui väike, eksole), siis nii on. Venituses, nõelte all olid mõõdud lausa hiiglaslikud- 120 x 85 cm. Nõelte mahavõtmisel oli näha, et natuke väiksemaks see tekike ikka läks, no nii 5 cm nii pikkusest, kui laiusest.
Värvid pole väga titelikud, aga mis siis- teki all hakkab oma suureks-kasvamise-unesid ju vaatama tõeline eesti mees, meremehe poeg veel pealekauba.

Nii väga, kui ma ka ei tahaks teile näidata tekki kasutuses- siis jumal paraku, Kluti tulemiseni on natuke veel aega aga ma salamisi ikka loodan, et emme ja issi teevad pojakesest pilti koos tekiga ka ;)

kudusin vardaga 2,75 Alize superlana Klassikust. Samast lõngast kudusin ma kunagi veel ühe titeteki, mis on ennast väga kenasti õigustanud nüüd juba poolteist aastat ja natsa pealegi ;)

UUDISED!