pühapäev, 29. mai 2016

Mereaasta

Minu arust peaks vihuviimanegi aasta aegade lõpuni olema mereaasta. Lihtsalt meri on minu jaoks üks vägaväga oluline nähtus või fenomen. Igatahes inspireerib ta mind alati.
Apelsini poes Rakveres jäi mulle silma üks tore puust kast. Vähemalt selle nime all teda müüdi. Kastist oli asi tegelikult kaugel- kandik mis kandik oli see vidin. Hea sõber Anu küsis mu käest filosoofilise näoga, et kas sul on just see kast puudu. Pidin alandlikult tunnistama, et ega mul ju tõele näkku vaadates tõesti ühtegi vidinat juurde vaja ei ole. Ei kasti ega kandikut. Aga sõrmed sügelesid, sest sealsamas riiuli ees tuli mul pilt silme ette, mis sest kastist-kandikust kõik teha kannataks. Nii sai kastkandik koju toodud.
Esiku seina värvi oli ka potskupõhjas alles ja juhus-juhus- see oli üsna merekarvaline toon. Nii see tuuning siis sündis- pintsliga vehkisin ma taotluslikult võimalikult lohakalt, ei ole asi selles, et ma värvida ei oska. Värvi lahjendasin veega ka peaaegu siniseks veeks, et oleks sihuke aimatav vanutatud päevinäinud mulje. Igatahes nii tema tuli ja ma ise olen üliväga rahul. Hommikusöök maitses palju paremini.


reede, 13. mai 2016

Häbinägu peas

See on ikka päris kole, kuidas ma selle käsitöö tegemise olen unarusse jätnud. Lihtne on öelda, et mu kass ei lase midagi teha. No ega ta lase ka muidugi, aga ülejäänud inimesed ju saavad kududa oma kasside kõrvalt.  Ju ma siis olen kas saamatu või kudulaisk. Sest kududa oleks väga vaja- pruudi ema kleit ootab valmimist hiljemalt juuli lõpuks (ja seda on kootud natu-natuke kaela ümbert- sorry, Leili!) ja kaks pisitillukest kaksiktüdrukut ootavad oma titetekke (sest võrdse kohtlemise printsiipi järgides vanemal õel on sihuke tekk ja pisiõed on põhjendatud ootuses...) aga minul on kass ja konspekti kirjutamine :).
Eelmises postituses ma kirjutasin, kuidas ma karpi käisin tegemas ja mis sest kõik edasi sai.
Sai kaks kaanega karpi ja kaks avatud teekarpi ja veel üks teekarp, mida ma siis täna näidata kavatsen.
Idee oli uhke. Noh et karbi allosast saab teepakke välja sikutada ja et muidu on ka uhkemast uhkem.
Mõõtsin ja mõõtsin veel ja jooonistasin tooriku tavalisele paberile ja ikka nii edasi. Kuulete jah? Mina mõõtsin ja tegin lõikeid ja mõõtsin veel. Uskumatu, endale ka on uskumatu, aga nii see värk oli.
Tegin karbi tooriku valmis ja siis selgus karm tõsiasi. Teekarp nägi välja nagu mererannas sada viiskümmend aastat seisnud vintaaz-peldik. Ausalt, päris kole oli see pettumus. Ja nii see karp siis seisis kapipeal ja ootas mingeidki katseid kaunistuste läbi oma olemust pisut parandada. Ja täna see päev oligi. Natuke siia, natuke sinna ja nii ta läks.
Natsa sai justkui parem küll :)

 Ja ega kohustuslikest kassipiltidestki pole pääsu :)
Vot nii me siis elame