Karbikesi, kuhu kallisasjad peitu saab panna

Kudumine on hetkel kuidagi tahaplaanile nihkunud aga mingisugust peenmotoorset tegevust inimene ju ikka vajab. Nii ma siis paberitrenni sattusingi. Valijana oli taaskord käimas Virumaa tuuril, et soovijaid pisut paberimaailma juhatada.
Teemaks oli sedapuhku kaanega karp. Ma mingi eriline karbifänn pole ja kaalusin päris tõsimeeli, et kas ma ikka õpituppa kohale lähen. Aga läksin ja küll on tore, et ma seda tegin ;)
Valijana on sündinud õpetaja ja karbitegemine oli väga lahe ja arendav tegevus. Kohe nii arendav, et õpitoast tulles sai ühe hooga nikerdatud valimis avatud teekarp aga seda ma hetkel ei näita, liiga primitiivne kukkus ta välja. Mitte paha aga liiga tavaline. On küll mu köögis kasutusel aga ju ta tahab mingil hetkel tuunimist...
Karbitegemise isu aga ei kadunud veel kuhugi. 3 mm pappi olin ma ka kunagi koju ostnud, ikka mõttega, et las ta olla, ehk läheb tarvis. Läkski.
Mul on nüüd tööle lauapeale karp, kuhu ma saan igasugu vajalikku tavaari sisse peita, mälupulki ja pastakaid ja stikkereid ja muud mudru.

See mereteemaline lopsakate vintaaz-kaunitaridega karp on õpitoas tehtud, hõbedane linnupuuridega sündis eile öösel köögis :) Kuna see hõbedane tapeet oli nii edev, siis sellele karbile kaunistusi ei tulnudki. Tundus kuidagi hea ilma mingi lisa-blingita. Aga ma olen sügavalt imestunud, et ma täitsa ise need karbid valmis nikerdasin.
Ja kui juba läks papitööks, siis täna sündis teekarp töö juurde. Parem ikka, kui igav papist karp, milles teed müüakse.

 Tagumine külg võiks ju ka huvitav välja näha ühel lauapeal presenteeritaval karbil, kas pole ;)

Loodetavasti lubavad kolleegid karbi kapile sättida :)