reede, 30. november 2012

Jälle jõuluaeg

Jälle on ta käes. See jõuluaeg noh. Akendel ohukolmnurgad, poes mandariinid ja enamik inimesi teeb plaane mida kinkida. Mõni kiirem teeb juba kingitusi kah.
Kolmandat aastat veab Naiskodukaitse  heategevuskampaaniat missioonisõduritele. Tunnen idee autorina vastutust ja osalen igal aastal (rõõmuga osalen!). Sellel aastal kudusin ma käpikuid (eelnevate aastate sõrmikute ja sokkide kõrvale). Võiks ju küsida, et mida need sõdurid seal kõrbes nende käpikutega tegema peaksid. Aga teevad küll. Käivad nimelt talvel postil ja hindavad meie näputööd väga- just soojuse pärast. Ilus ja hea tunne peale selle, et keegi hoolib ja teeb midagi just sinu jaoks (kontrollitud fakt- mehed ise räägivad nii).
Otsustasin sellel aastal, et teen käpikud mingi konkreetse meestekinda mustri järgi. Otsisin ja tuulasin oma NN mustrilehtedes ja leidsingi sobiliku silmade arvuga mustri (1970, detsember). Tuleb tunnistada, et mustrina on ta kenam, kui valmiskindana, kuigi kolleegid arvasid, et kinnas sai hea. Ju siis sai.
Kudusin Laurin Villalanka, 75% villa ja 25 polüamiidi (sinine) ning Novita SeitseVenda, 100% villa (hiirehall), varras nagu ikka, tavaline vanaaegne sukavarras. Nöörivõttega põimitud nupud servas ja väike vitsake kah. Ei midagi liiga keerulist. Kes nöörivõtet tahab proovida, siis parim õpetus on pärit  saatest "Lõngakera" Aga mis ikka pikka juttu veeretada, kui pilte polegi. Tegelikult ikka on küll.
 Mulle ei meeldi need natuke liiga pikad lõnga ülejooksud, mis tekitavad tunde, et muster on nagu tühi...Aga teiselt poolt jälle on kaheksakannad ja kõik neist tuletatu ju üks parimaid märke, mida sõjatandrile saata...
Ma arvan, et ju need Päkakad kindasse midagi magusat ka poetavad, enne, kui kindad koos teiste omasugustega võtavad ette pika teekonna kingisaajateni.
 Palusin päris sõdurid modellideks ja nad olid lahkelt nõus.
Meil nimelt toimus täna Saue Gümnaasiumi lastega kena kohtumine, kus lapsed andsid omatehtud jõulukingitused Kaitseväele üle, et me need meestele Afgaani saadaksime Meie omakorda tulime küll ilma kommide ja mandariinideta, aga võtsime kaasa päris relvad ja sõdurid ja "sõjaautod" Rõõmu ja elevust ja küsimusi jätkus pikaks ajaks ja tore oli nii kingi tegijatel, kui ka meil ;)

Kui  Sõdurilehe tegijad saavad pildid kohtumisest netti üles, siis lisan lingi ka oma postitusele ;)
Seniks aga uute kohtumisteni!

teisipäev, 20. november 2012

Appikene!

Ma tõesti pean ohkama nagu 96 aastane kibestunud vanamutt:"Maailm on hukas ja noorus ei kõlba kuhugi!" Tegelikult ja päriselt mulle lapsed ja noored ja mitte enam nii noored inimesed meeldivad. No nii üleüldiselt, mõnede eredate eranditega. Õnneks ei meeldi mina ka mitte kõikidele inimestele, nii et selle asjaga on ka korras.
Aga et miks siis selline vanamutilik karjatus maailma hukasolemise kohta. Kohe selgitan.
 Tulen mina keset päeva ujulast (kus ma olin tubli ja ujusin terve kilomeetri) ja sõidan väsinuna trammiga koju. Peatuses tormavad peale mingid kodanikud (kuna olen seljaga, siis ei näe kes ja kui vanad), ergutades üksteist sõnadega "Jookse, kuradi p..e" Uskuge, see lause oli kõige siivsam kogu järgnevast tekstist. Teksti järgi otsustades oli tegemist eile vanglast välja saanud sõpradega, kes on istunud vähevalt 25 aastat ja selle aja jooksul kõike (ja rohkemgi veel) teinud. Arutati, kes keda ja kui palju ja kas täna ka jne jnt. Kui sõpruskond järgmises peatuses maha minema hakkas, siis selgus, et vanim neist oli ca 10 aastane ja noorim nägi valja nagu viiene, kuigi ranits reetis, et vähemalt esimeses klassis peaks ta ikkagi käima. Ja nüüd minu küsimus, et kas vanemad vahest kuulavad ka, mida nende linnupojakesed suust välja ajavad. Mul on tõeliselt raske uskuda, et need rõvedused jäävad koduukse taha ja kodus emme-issiga räägitakse notsudest ja kiisudest. Brr!
Vot nihuke lugu sarjast vanamuti nutt ja hala.

pühapäev, 18. november 2012

Geneetilised kukerpallid

Kui üks kiikhobu ja mingit tundmatut madalajalgset tõugu koer pärinevad ühest esivanemast, siis on tegemist geneetilise müsteeriumiga.
Nimetatud tegelaste esivanemaks on kiikhobusekujuline piparkoogivorm. Ma eriline küpsetaja ei ole (pehmelt väljendudes) aga tõelisele naisele omaselt mõni vorm ikka kodus varuks on, sest mine sa isahane tea...
Ühesõnaga vorm oli ja mind kummitas juba ammu tahtmine selle vormi abil midagi viltida. Viltimise isu tabab mind suhteliselt harva, kui aus olla. Sellest johtuvalt hoian ma kodus minimaalseid villavarusid (sealt ehk siis ka napp värvivalik). Nojah, aga oli tahtmine, idee, vill ja viltimisnõel.  Isegi vajadus justkui nagu oli. Meie uus kolleeg nimelt tahtis, et ma talle sinise prossi teeksin, mis kampsunihõlmu koos hoiaks.
Nii ma siis eile õhtul-öösel need tegelased valmis toksisin.
Tegelikult pidid nad mõlemad kiikhobused olema. Lihtsalt protsessi käigus muteerus üks neist koeraks. Miks see nii läks- ausõna, mina ei tea.
Täna päeval lisasin mõned helmed ja muid kulinaid (see "briljatidest" vidin hobuse kõhu peal on näiteks mingi seebipakendi pealt).
Valmis asjandusi vaadates tuli meelde sihuke lauluke ;)
Aga pilti ka, kuigi ega see pilkases pimedas pildistamine mingeid imelisi tulemusi ei luba.
Niimoodi vaadates võib see koeramoodi olend ju ka lammas olla...

neljapäev, 15. november 2012

Veel sokke

Sokikudumisega on sedapuhku vist (?) ühel pool.
Hoolimata jäledast peavalust ja tasakaaluhäiretest (magnettorm vist) sain ma valmis paari sokke, mis idee järgi peaksid minema mu emale. Ema tahtis sokke (no mis ta nii väga tahtis, ta räägib kogu aeg, et ega tal midagi vaja ei ole), mis oleks pehmed ja kergesti jalga tõmmatavad ja üldse mõnusad. Sellest johtuvalt siis on sokkide kurguosa pisut avaram ja lõngki on valitud ekstramõnus Steinbach Wolle Supersport Effekt (80% villa, 20% polüamiidi) Sokkide sääreosas kasutasin lõngajääke, et muidu üldiselt napi metraaziga (ca 100m) lõngale natuke varu tekitada ja ühe tokiga ikka üks sokk valmis saada.
Need rohelisekirjud, mis näevad välja nagu noored põlvikud, kudusin ma tellimusena. Lõng Alize Motif, millest ma ainult mõned aastad tagasi kudusin pea kõik meie pere sokid. Nüüdseks on see lõng minu jaoks oma uudsuse kaotanud. Ega tal viga ei ole- sokid on head ja tugevad (va need eksemplarid, mis tööl kapis hiired nahka panid- jättes puutumata laost saadud nn "poesokid") Loodetavasti viib Jõuluvana kellegi kingikotti sokid, mis omanikku kaua ausalt teenivad.

"Lõngakera"

Juba ammu otsisin Tiina Meeri kudumiskooli saateid internetist. Aega oli palju mööda läinud ja saate nimi ununenud, mina millegi pärast teadsin, et Meeri õpetas ainult ja ainult "Nipet-näpet" saates (mida ta ka muidugi tegi).
Aga täna on selgus majas- saate nimi oli "Lõngakera" ja ERR ETV2 on lahkelt saated oma kodulehele üles riputanud. Võtan endale nahhaaalsuse link siia üles panna, et ei peaks enam otsima, kui mingi võtte meeldetuletamiseks abi vaja on.
"Lõngakera" 23.08 saates tehakse igasuguseid trikke mitmevärviliste alustamistega
"Nipet-näpet"

kolmapäev, 14. november 2012

Pole siin iluleda midagi!

Ei saa kogu aeg salle ja käpikuid kududa, kiire jõuluaeg on tulemas ja teha tuleb hoopis sokke.
Tegingi siis, tavalisi, isetriibutuvast sokilõngast.
Täitsa tore on vahelduseks ka erilist tähelepanu mittenõudvat käsitööd teha. Seda enam, et just sokke tundub inimestel vaja minevat.
Sinised tegin Alize sokilõngast 1,5 vardaga isale isadepäevaks, roosakad on erinevate lõngalõppude ärakudumine (Alize sokilõng ja Novita Tico-Tico). Roosades said kokku koguni kolm lõnga. Varras ikka 1,5.  Esimest korda kudusin sokki ninast alustades ja mulle täitsa meeldis. Eriti hea nõks, kui on vaja mingid lõngalõppude pisipusarad otsatuks kududa. Kanna kudumine vajab veidi timmimist, aga ka see on teostatav.
Sokke tuleb kududa veel. Üks paar on valmis ja ootab, et omanik järgi tuleks (FBs liikuvast üleskutsest jõulukingid tuttavatelt tegijatelt tellida on edukas olnud). Ema sokid on parajasti pooleli, aga kuna tegemist on täitsa tavaliste sokkidega, siis pole neist ka midagi eriti kirjutada.