Häbinägu peas

See on ikka päris kole, kuidas ma selle käsitöö tegemise olen unarusse jätnud. Lihtne on öelda, et mu kass ei lase midagi teha. No ega ta lase ka muidugi, aga ülejäänud inimesed ju saavad kududa oma kasside kõrvalt.  Ju ma siis olen kas saamatu või kudulaisk. Sest kududa oleks väga vaja- pruudi ema kleit ootab valmimist hiljemalt juuli lõpuks (ja seda on kootud natu-natuke kaela ümbert- sorry, Leili!) ja kaks pisitillukest kaksiktüdrukut ootavad oma titetekke (sest võrdse kohtlemise printsiipi järgides vanemal õel on sihuke tekk ja pisiõed on põhjendatud ootuses...) aga minul on kass ja konspekti kirjutamine :).
Eelmises postituses ma kirjutasin, kuidas ma karpi käisin tegemas ja mis sest kõik edasi sai.
Sai kaks kaanega karpi ja kaks avatud teekarpi ja veel üks teekarp, mida ma siis täna näidata kavatsen.
Idee oli uhke. Noh et karbi allosast saab teepakke välja sikutada ja et muidu on ka uhkemast uhkem.
Mõõtsin ja mõõtsin veel ja jooonistasin tooriku tavalisele paberile ja ikka nii edasi. Kuulete jah? Mina mõõtsin ja tegin lõikeid ja mõõtsin veel. Uskumatu, endale ka on uskumatu, aga nii see värk oli.
Tegin karbi tooriku valmis ja siis selgus karm tõsiasi. Teekarp nägi välja nagu mererannas sada viiskümmend aastat seisnud vintaaz-peldik. Ausalt, päris kole oli see pettumus. Ja nii see karp siis seisis kapipeal ja ootas mingeidki katseid kaunistuste läbi oma olemust pisut parandada. Ja täna see päev oligi. Natuke siia, natuke sinna ja nii ta läks.
Natsa sai justkui parem küll :)

 Ja ega kohustuslikest kassipiltidestki pole pääsu :)

Vot nii me siis elame