Kui kaugele võib originaalist triivida tulemus?

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olen aastaid (aastakümneid tegelikult) kiibitsenud roositud sõrmikuid ja kui veel päris aus olla siis tegelikult olen ma tatti niristanud nende sõrmikute juures. Väga kaunid ja karged ja Püssi mõisast kogutud ilusasjad. Etteruttavalt võin öelda, et tänaseks päevaks see muster mulle ennast veel kätte andnud ei ole. Veel mitte...

Umbes kuu või natuke kauem aega tagasi jõudsin ma sinna, et enam ei kannatanud ja uusi kindaid oli juba eile vaja. Eks need eelmised roositud on juba ära ka kantud ja tänaseks päevaks käin ma nõelutud ilukinnastega...
Pidasin FBs Koopiaklubi tarkade naistega nõu, sest kindel oli see, et kantavaid kindaid ma valgeid teha ei saa ega taha. Nõu ma sain.
Kindategu sai ette võetud. Kudusin ja harutasin ja kudusin jälle ja harutasin jälle. Ringil 80 silma. Lõngad erinevast allikast pärit 8/2 , Leedu ja Eesti toodang, osad neist taimvärvitud. Valisin enda arvates leebeid ja murtud toone, mis omavahel hästi kokku kõlaksid. 

Pöial sai roosimustri, et peopesapool ka midagi ikka oleks;)


Kindakudumine saab nüüd veel toredam olema, sest just täna jõudis minuni varane sünnipäevakingitus Purtse Vineerikojalt, sõrmikuliistud, mis on lihtsalt NIIIII head. Soovitan soojalt;)

Aasalised või haasulised või narmalised või narmastega kindad

Viimasest postitusest on möödas aega nagu merd. Viimasest kudutööst oluliselt vähem aga mida ma neist ester-sokkidest ikka näitan, eks neid ole ju elus kootud kah juba mõnigi paar.
Aga täna näitan ma teile lumelükkamise kindaid vol 2 ( või juba 3?) Kuna meie peres on lumelükkaja minu isa, siis ilmselgelt on need kindad talle kootud. Vana inimene, käed külmetavad, seega oli selge, et teha tuleb need kindad eriti soojad. Juba ammu isutas mul neid lapsepõlvest tuttavaid seest aasadega hirmpakse käpikuid kududa, sest ma polnud seda varem teinud ja iga uus oskus on ju kulda väärt.

Kindatellimust papilt kätte saada oli terve ooper :D Ikka see vana laul, et "oh, mul pole midagi vaja" ja "mul on kindaid küll" ja "mul sõrmed nii külmetavad..." ja "ma ei taha sind kuidagi tüüdata, sul on niigi palju tööd" Ehk siis selgemast selge oli, et kindaid on vaja ja need oleks meelepärane aastalõpukingitus küll. Võtmefraasiks sai minu poolt pillatud, et " ma tahan neid kududa, sest ma tahan PROOVIDA" ja et " saa aru, mina kududes puhkangi".
Kindatellimus käes algas keerulisem osa- KUIDAs kurat need aasad siis sinna kinda sisse ikkagi saavad ja ka jäävad?
Sõber Pille-Riin koob neid aasalisi iga  aasta aga tal ei ole aasad jäigad, st võivad lahti joosta ja töökinnastel ma seda ei tahtnud. Otsisin netist aga muud ma targemaks ei sdaanud, kui et lisaks aasalistele kutsutakse neid kindaid ka haasulisteks ;)
Kuna selget õpetust polnud kuskilt võtta, siis otsustasin kasutada vana ja head "katse-eksituse-meetodit"
Kudusin oma loogikat jälgides ja tulemuseks olid sellised miniatuursed miljon jänest aga mulle sihuke lahendus päris meeldib ;)
Hiljem selgus muidugi, et ma ei ole mingit uut tehnoloogiat leiutanud vaid tegin täpselt nii nagu targad raamatud on ammu enne mind kirja pannud. Aljasmetsa III-VI klassi kudumise ja heegeldamise õpik näiteks ja ka vana ja hea 1953 aasta Silmuskudumine. Seega katse midagi uut leiutada kukkus seekord läbi. Rõhk sõnal "seekord" ;)
Vardad seekord 2,0, lõng mingi nimetu maavillane, mille jämedus kaldub jämmemaks kui 8/3. Randmes 15 silma, labaosas 18 silma vardal. Ehk siis ühed tummised tükid on need papi kindad. Proovis, ma lasin tal neid ikka paar korda kätte ka proovida, et kliendi hinnangut saada, ütles paps kuldsed sõnad: "Need on täpselt parajad kindad vanainimesele" Mina lisasin sinna juurde, et või väikelapsele. Mis iseenesest ei olegi ju suur vahe. Igal juhul tundub, et minu paps ootab oma uusi kindaid päris hea meelega kohe.
Panen paar pilti ka, et teie ka jäneseid näksite ;)

Ja pidage meeles, et ka kõige pimedama (ja karvasema) tunneli lõpus paistab alati valgus, saagu mis saab :D

Ilusta vana aasta lõppu teile ka kõike kaunist algaval aastal! Kudumisteni, kallid!

Titetekk vol... jumal seda teab

Heh, te olete nagunii arvanud, et ma olen surnd vms. aga vat ei ole. Lihtsalt ma koon vähe ja pildistan veel vähem. Aega pole (jube nõme põhjendus aga nii see paraku kipub olema).
Aga tadaaa- nüüd siis üle poole aasta või natuke pealegi, toon ma teie ette ühe titeteki. Titt oli sündimas ja mu naabrinaine, kes ühtlasi oli ka tuleva tite vanatädi, tellis sündivale uue generatsiooni esindajale teki. Ma pakkusin muidugi, et koome sellise leebe ja õrna valge aga võta näpust- roosa pidi see tekk saama. No mul oli kahtlusi. Kõhklusi oli ka. Aga kui tulevane ema näeb oma tulevase lapse peal ainult ja ainult roosat tekki siis on minu asi lõuad pidada ja kätel käia lasta.
Lõnga ostsin Koduekstrast, kus roosat lõnga saad oli. Eelnevalt olin ma sellest Laurist kudunud ühe hooga kaks paari kummikusokke :D

Novot, nüüd said ühe hooga sokidki näidatud. Ühesõnaga- lõng oli proovitud ja seega sai seda soovitada.
Tekikudumine läks vaevaliselt. Muster on suhteliselt kapriisne ja kipub loogikavabalt käituma, seega tuleb kogu aeg silma peal pidada. Aga tehtud ta sai. Proua vanatädi käis mulle muidugi moraali ka lugemas, et preili Amanda/Miranda vms jõuab enne mehele minna, kui mina ome titetekiga ühele poole saan.
Aga vist ikka jõudsin enne meheleminekut

Nüüd jääb üle loota, et pisike preili ja muud asjaosalised jäävad mu tööga rahule ja uned saavad magusad.

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.

Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.

Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D

Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.

Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.

Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.

Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.

Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.

Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D

Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D

Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

Võta mind lehtede varju

Lausa kaks korda võib lehtede varju minna/võtta, sest just kaks lehelist tekki on rännanud oma uute perenaiste juurde , et nende unenägusid peita ja varbakesi soojendada.
Neiud Marleen ja Loreen saavad nüüd unesid vaadata oma uute titetekkide all.
Tekid sündisid mu lemmik-tekilõngast Novita Seitsevenda, kudusin pitsliniku mustri järgi vardaga nr 3,5
Muud polegi justkui kirjutada kui et kahte päris-päris ühesugust asja kududa on minu jaoks natuke tüütu. Teise teki kudumine oli juba puhas mehhaniline tegevus. Ja kurb tõsiasi on see, et ma vist ei oska mustrit lugeda. Kuidas muidu seletada seda, et alles teise teki esimeses veerandis sain ma aru, et loen mustrit valesti ja tänu sellele on muster ja lõpptulemus pisut (tegelikult õige natuke) erinev :)
Aga las pildid räägivad oma juttu ise edasi.

Sõda vist ikka tulemas pole, sest mu tutvusringkond on täienenud üsna mitme noore tüdruk-soost uue inimesega ;)
Panen siia igaks juhuks tekikeste mustri ka, et ei oleks lihtsalt õhuvõngutamine vaid sest postitusest ka mingi tulu tõuseks :)

Originaalis asub see muster siin

Lüganuse labakud

Olin juba umbes aasta võlgu ühed lüganuse kirilabakud oma täditütrele, kes on Viljandi vilistlane aga ise hetkel peent kudutööd ette võtta ei saa.
Ma olin ikka hullult leilis nende kinnastega. Esiteks eriharidusega kindakandja ja lähisugulane ja muidu ka on meil ilmaasjadele suhteliselt sarnane vaatepunkt.
Janne vaatas ja valis ja valis lõpuks välja... üllatus-üllatus- just need kindad muisist, mida ma olin aastaid plaaninud kududa. Nüüd tekib loomulikult õigustatud küsimus, et kui aastaid kiibitsetud, siis miks ometi siiamaani kudumata? Lisaks veel asjaolu, et kuigi Lüganuse kindaid presenteeritakse igasugu kindaraamatutes suhteliselt napilt, siis see kinnas on igas raamatus sees nagu aamen kirikus.

Põhjus on lihtne ja üsna labane tegelikult- ma olin sügavas  segaduses selle kalasaba-mustri suhes kinda päras. No täiesti vale ja ebaloogiline tundus see... Uurisin kunagi isegi Kristi Jõeste käest, et mida sellega teha võiks ja ta arvas, et tasuks teha seda natuke kitsamalt ja kõik saab korda.
Võtsin kindateo ette teadmisega, et Janne jätab mulle suhteliselt vabad käed ja muuseumikinnast ei taha. Samuti ei tahtnud ta näha nn protsessipilte ja värvivalikut. Ühesõnaga masohhist- ma oleksin uudishimust rõngas, kui keegi mulle midagi kooks... aga inimesed on erinevad. Mõõte me muidugi ei võtnud, lootsime,et ju meie käed enamvähem samas mõõdus on. Ja siit jookseb sisse esimene viga...

Kududa oli väga-väga mõnus. Lihtne ja loogiline muster, mis kuidagi "oma" oli. Juured-juurikad ilmselt mängisid oma osa siin.
Kindavarre lähteülesanne oli hoida väga tihedalt ümber randme ja kuna ma tavasoonikut väga kududa ei taha siis otsustasin vingulise varre kasuks. Nõu polnud ju ka kelleltki küsida, Janne ei tahtnud midagi näha ega arutada.
Igatahes tuli vinguline vars, kalaroog sai tõmmatud kitsamaks ja teist värvi, kõik muu on suhteliselt sama muuseumikindaga, isegi kirjakordade arv.

Ühesõnaga- kindad said valmis, ma jäin ise nendega üsna rahule ja Janne sai oma paki kätte. Selgus karm tõde, et kindad on täpselt üks kirjakord liiga kitsad ja täpselt üks kirjakord liiga madalad...
Ehk siis varre 18 silma vardal on ok, aga 21 silma vardal liiga väga. Tundub, et kudutihedus ajaga tõepoolest suureneb, vanasti oli 21 silma vardal päris lohvka käes...
Egas midagi, koon rõõmuga uued labakud, oletatavasti Janne viiekümnendaks sünnipäevaks, milleni on ca kaks aastat aega. Seda ta "naljatas" muudkui juubeli ümber...

Kanaperse, tuituss ja kuldtäht, ehk "Lootust on!"

On lootust, on! Kõigi eelpoolnimetatud lillede õitsema hakkamiseks ja laiemas plaanis siis kevadeks.
Just kevad vemmeldas mu südames, hinges ja lihaskonnas, kui ma neid käpikuid kudusin. No niiii kevadised olid nad!
Aga alustame algusest, ehk siis kust saab inimene inspiratsiooni ja innustust. Kohe nii palju, et küll saab ja rahutuks teeb. Minuga juhtus  just nii, kui ma  Anneli täiesti hunnituid meestesõrmikuid nägin. Hullupööra ilusad kindad olid ja kohe oli selge, et midagi sellelaadset pean ma kuduma.  Lugege kindlasti Anneli kinnaste saamislugu ka, see on nii tore. Ja siis selgus, et ka Anneli sai kuskilt innustust, eks ikka MUISist.
Kui on vajadus kududa, siis on alati kuskil keegi, kellel on vajadus kootut omada. Ehk siis kohtuvad nõudlus ja pakkumine.
Tellija talveriided olid rohekas-kollastes toonides ja mul lõi kohe peas lambikese põlema- et mul on just sellist lõnga ja just need kihnu-uuema-aja-labakud tahavad kudumist. Õnneks sobis pakutud valikust Katrinile just see minu lemmikmuster, nii et kõik oligi korras.
Kudumine on tüsilik :)

Nööp läheb puhta hulluks, kui kuskil lõnga näeb. Nagu mingi koi, kohe on vaja seda närida ja nätsutada...Ma arvan, et see on lõnga lõhnast.
Valvekass positsioonidel :)

Aga hoolimata Nööbi pingutustest said need kindad siiski valmis. Ja mulle meeldivad nad kohe väga :) (ütlen ma enesekriitika täieliku puudumisega)

Vardad 1,25, varreosas 18 s vardal, labaosas 20 ja tulemus sobib kitsamale naisekäele. Lõng eesti ja leedu 8/2, tihked ja kuulikindlad said need kindad mu meelest.
Loodame, et Katrinile ka meeldivad ja kindad leiavad aastateks tema garderoobis koha. Tuult nad igatahes läbi ei lase.

Varastatud hetked

Ma ei tea isegi, kuidas mul õnnestus need labakud valmis kududa. Ikka ilmselt niimoodi, et kudukotiga sai hiilitud magamsituppa ja seal natukesehaaval kootud.
Kindad saab endale kolleeg Mirge, kes kaebas ühel hommikul, et ta sõrmed külmetavad. Uuris veel kindlameelse häälega, et kas ma kindaid koon ja kas ma koon kindaid ikka päris lõngast. Oi ma armastan inimesi, kes teavad, et käpik käib päris lõngast, ikka sellest natuke torkivast lambavillast, et lõhnaks nagu päris ja tunduks käes ka nagu päris.
Ega muid piiranguid polnudki, isegi värvid lubas Mirge mul valida.  Ma siis valisin sellised natuke murtud toonid, et oleks selline tunne nagu oleks need kindad mitmeid talvi näinud ja nagu oleks neid pestud ja pestud...
Mirgel on nii väike käsi, et mulle need kindad kätte ei mahtunud, ma muidugi paar korda pressisin käe sisse ka, selleks, et pöidlaava kõrgus hea saaks. Loodetavasti siis sai.
Vardal on randmeosas 16 silma ja labaosas 18. Lõngades kõlab kokku tõeline Balti koostöö- esindatud on eesti, läti ja leedu lõng :)
Novot siis niimoodi.

Üldiselt on elu kiire ja tormiline. Just lõppes sanuuzeli (no sihuke koht, kus on miksitud vets ja pesukoht ;) ) remont. Remont oli ok, aga suurem osa ajast kulus kassiräbala värvist ja muust heast-paremast puhastamisele. Aquastop on siiamaani kõhu all klimpis, ära ka ei lase lõigata neid kamakaid... Elu esimene jooksuaeg vist tabas ka Nööpi, igatahes kuidagi muudmoodi ei oska ma seda märatsemist ja tujutsemist seletada. Ta oli ikka lihtsalt kohutavalt pahas tujus :D Naiste värk...
Järgmised kindad on varrastel, jälle koon nagu partisan luureretkel- hiilides ja varitsedes :) Aga tundub, et jaanuaris pikalt kestnud külm on inimeste mõttesse istutanud kindavajaduse. Mis mul ikka, ma koon ju hea meelega, kui ainult võimalust on. Tingimused pole muidugi kiita. Kui on midagi, mida Nööp pööraselt armastab, siis on see kudumise takistamine.

Koletu viirus on mu maha murdnud ja ma ootan iga hetk, et kohe-kohe kutsuvad naabrid politsei, et mu köhimisele mingigi piir panna, seni pole politsei veel tulnud...Eks neil on rahvast vähe ka, igale poole ei jõua.
aga sen

Võitluseta ma alla ei anna

Umbes nii võiks iselomustada minu käsitöist tegemist- kogu aeg on üks draama ja tagaajamine ja kisma, et natukenegi kududa saaks.
Sparringupartneriks muidugi minu kassiräbal Nööp, kes on veninud teismeliseks teismelise kommetega. Ainult näriks ja kiusaks ja krutskitaks, sest kudumisele kulutatud aeg on ju aeg, kus kogu tähelepanu pole temal ja see on täiesti ilmvõimatu olukord.
Seega arvestades olukorda tuleb sügavasti imestada asjaolu üle, et kaks ja pool paari sokke on siiski valmis saanud. Ei kudunud öösel, öösiti mina magan- kudusin magamistoas, kinnise ukse taga, kui kassi kasvatada oli vaja- st kaks ühes.

Pealmistesse sokkidesse, mis paistavad, sai kootud lausa 8 eri sorti lõnga- ikka otsade lõpetamise eesmärgil, nüüd on nutsakud otsas ja meel hea. Sokke sarnasuses süüdistada muidugi ei saa. Aga mulle meeldib.
Teine tegemine on hoopis teisest ooperist. Mul oli juba pikka aega südamel üsna ära lagunuenud Reimanni Pitsiliste koekirjade raamat. Te kindlasti teate seda 1986 aastal ilgelt viletsas liimköites kehvade kaantega raamatut. Ohtra kasutamise tulemusena oli raamatust saanud kogumik lahtisi lehti, mida hoidis tinglikult koos äranärunud kaas. Olukord vajas sekkumist ja ma olin otsinud mingit köitefirmat, kes asja korda ajaks. Aga polnud sobivat leidnud.
Nüüd, saanud julgustust märkmiku tegemise koolitusest haarasin ise härjal sarvist sõjahüüatusega "Kui keeruline see ikka olla saab?!"
Paberitöö eeldab suure hulga abivahendite olemasolu ja mul neid loomulikult polnud. Seega- aitab välja pööning, kus pesitseb suur hulk kümneid aastaid vanu tapeete ja kaste ja muud mudru. Valik langes ca kolmkümmend viis aastat vanale köögitapeedile. Mitte et see nüüd hirmusilus oleks olnud aga sellel on teatav võime ilmselt kesta pikemalt, kui viiskümmend aastat vanal pabertapeedil.
Seega, tapeet, jõupaber, vana pappkast, PVA liim, käärid, vaibanuga ja lendasime peale.

 Halliku 1973 aasta silmuskudumine sai uue kuue nö kaasuvana.
Ma jäin peris rahule, targad raamatud said palju parema väljanägemise, mina tarkust juurde. Ja mis kõige olulisem- raamatud käivad lahti ka ;), ei liiminudki kõike üheks kamakaks kokku. Kuigi töö oli keerukas, kui kogu aeg on mingi vuntsiline asjapulk juures. Juhtus sedagi, et raamatusse sai kass kleebitud. Hiljem tuli ta siiski sealt lahti võtta. Liimijälgede pesemisest ma ei räägigi ;)
Need raamatud ootavad hetkel veel kaanenurki ja üsna mitu närakat tahavad ka uusi kaasi saada. See on tore töö, ausõna. Ma teen seda kindlasti veel ja veel

Lihtne müts, Nööbiga

Et kuidagigi selle blogi olemasolu õigustada, siis toon ma täna teie ette ühe väga lihtsa mütsi. Kudusin selle enne Nööpi, sest temaga on kudumine väga komplitseeritud.
Kohutav vaist või kuulmine vms, sest ta võib sügavalt magada ja siis ma hoian hinge kinni ja võtan kudumise kätte ja saan kootud kolm kuni seitse silma... Ja siis on sellel karvasel pätitaril silmad lahti ja juba ta kisub lõnga või närib vardaid või kõike korraga :) Ühesõnaga- keeruline on see elu hetkel. Aga väga tore!
Nüüd siis mütsist.
Müts on Piretile kootu kaksik, st samast tokist ja kootud puhtal kujul selleks, et tokk otsa saada.
aga välja kukkus selline, et ma käin selle mütsiga väga hea meelega. Kuidagi mõnus on peas, sihuke lötakas ja pehme ja mitte liiga palav- just selliste ilmade jaoks, nagu praegu õues on.
Varras on 2,5, lõngaks sakslaste Jawoll Magic. Ega ma väga seda lõnga sokina ette ei kujuta, kui nüüd lõpuni aus olla... Et tulem pisut toekam saaks, siis võtsin kõrvale mingi mohääri (tegelikult oleks vist isegi kaks otsa pidanud võtma...) No ja siis see nööp- mulle meeldivad sellised lötakad mütsid aga nende pähe sättimine on vahest keeruline. Mina lahendasin selle küsimuse nööbi ja aasaga- nüüd on alati sättimise vaev juba tehtud ja piisab mütsi lihtsalt pähe tõmbamisest. Ja natuke nagu huvitavam on vist ka...

Vot sihukesed lood siis. Pooleli on üks sokk ja üks haapsaluline kampsun ja veel mingit mudru. Millal valmis saab- jumal seda teab, ehk siis kui Nööp suuremaks saab...

Uued tuuled

Tere taas, armas rahvas!
minu september on nagu tuntud lasteluuletuses- kõik-kõik on uus septembrikuus. Augusti lõpust on mul uus töökoht- Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, kus ma noori õdesid õpetama asusin.
 Septembri esimesest päevast on mul uus pereliige- Nööp, tilluke kassilaps, kelle kurjad käed meie koridori viskasid.
Tänu suurtele muutustele mu elus pole kudumise peale isegi mõelda saanud. Nii nagu 31. augustil mu kollane kampsun poole rea pealt seisma jäi, nii tema seisabki. Sest kudumise peale ei ole aega isegi mõelda, kui sul on terve õhtu süles tissivalus kassititt, kelle kõrvad valutavad ja kes on muidu ka titelikult pahur. Kasvavad ja sügelevad hambad veel pealekauba ;) Aga ma ei kurda, sest see tunne, kui üks elus hingeke sind kõige kallimaks peab on hindamatu. Häälekas hommikuäratus on ka kindlustatud, kui titt voodi ees lärmi lööb, et aitab magamisest ja mul on igav või kõht tühi või igav või igav :D

Enne suuremaid elumuutusi ma ikka kudusin. Ühe mütsi tegin valmis, ühed sokid ka aga need vahetasid omanikku enne, kui pildile said. Ja mis neist tavalistest triibikutest ikka pildistadagi.  Müts ootab pildile saamist. Aga ega seegi midagi imelist pole- tavaline müts, endale.
Natuke erilisem töö oli aga titetekk päris uuele inimesele, meesinimesele.  Tekk on omanikul käes ja loodetavasti on mehehakatisel selle all soe ja mõnus magada. Mulle see töö igatahes meeldis.
Kudusin Novita seitsevennast, mida kulus kahe toki ringis. Mõõdud said üsna suured- 80x115, kui mu mälu mind alt ei vea.

Just täna sain Uue Inimese emmelt kirja ja pildi, et tekk on õige meelepärane saanud ja kasutuseski. No mis saab olla toredamat!

Rohelise lellepoeg

Kunagi novembris kudusin ma päästeoperatsiooni korras mütsi, mis kukkus teatavast eelarvamusest ja umbusust hoolimata üsna kabe välja. Ei pigistanud ega torkinud ega tekitanud munapäisust.  Soe oli ka. Ühesõnaga täitsa asjalik asi, kolleegidele näikse ka meeldivat. sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et nüüd, keset suur suve nägi ilmavalgust Rohelise lellepoeg, kelle eluülesanne on soojendada Pireti pead ja kõlada kenasti kokku lilla jopega.

Kasutasin kunagi meeltesegaduses kokku ostetud saksa sokilõnga, mille lõngavöö on kaduviku teed läinud. Aga selge on see, et tegemist on klassikalise sokilõngaga (25% polüamiidi,75% villa, 100 gr tokk), teiseks osapooleks valisin mingi mohäärilaadse poolilostetud lõnga, mille koostis on jäänud suureks küsimuseks. Aga koos kõlasid kenasti, tuleb tunnistada. Voodriks , et kõrvade kohal oleks natuke toekam ja tuul läbi ei vuhiseks, on  kasutatud Novita sokilõnga tokilõppu. Ühesõnaga- mitte meetritki, mitte grammigi pole lõnga juurde ostetud, ikka kasutataud lõngakastis leidunut. Paraku näeb jumal, et lõngakastis on materjali kümnete (võimalik, et ka sadade!) mütside tegemiseks...
Modelliks kasutasin oma lemmikmütsimodelli Mossnägu. Kuna Mossnäol on stabiilselt paha tuju, kogu aeg, siis mingeid üllatusi ei ole ja kõik on selge ja sirge ;)
Natuke ka tehnilisi andmeid, et iga kord ei peaks uuesti mõtlema ja arvutama hakkama. Üles lõin 120 silma, varras 2,5

Totaalne läbikukkumine...

...tabas mind eksperimenti "Koome targutamata ja midagi leiutamata õpetuse järgi" läbi viies. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et mina ei ole mitte võimeline valmiskirjutatud õpetust jälgides midagi mõistlikku kuduma. Kusjuures õpetustel pole tavaliselt häda mitte midagi.
Näituseks olgu võetud Käsitöö 2014 aasta suvenumbris ilmunud Marge Heeringa kleit. Suurepärane muster  ja õpetus! Müts maha Marge ees! Aga õpetuse järgi olin mina võimeline kuduma ca 20 cm (neli mustrikorda) ja siis hakkas mul igav. Südamed läksid ka kole kribuks kätte ära... Lisaks hirmutas mind õpetuses olnud lause, et suuremal numbril on kleit lihtsalt lühem. Aga ma ei tahtunud lühemat kleiti! Ja nii ma siis ise leiutama hakkasingi.
Ühesõnaga- kudusin Midara Linasest endale kleidi, vardaga nr 3,0. Kulus ca 350 grammi ja suures osas on muster nupuline. Nuppe on muide sest linasest üsna hea kududa. Kleit sai kerge ja õhuline ja ilmselt oleks palju kenam, kui aluskleit oleks ka sinine aga mul pole sinist aluskleiti. Hea, et selle valge öösärgigi sain kaubandusvõrgust. Aga värv on sellel kleidil 100% minu oma!

 Sulneid ja kauneid pilte malbes tuules lehvivast kleidist takistas tuul, mis ajas mere õige vahuseks ja sätitud soengu mingiks arusaamatuks tuustiks :D

Minust ebafotogeenilisemat kuju annab otsida, seega maani kummardus Anule, kes tuulisest ilmast ja kehvast modellist hoolimata suutis siiski pildid kätte saada ;)

PS Vaatasin just, et alates aprillist (!) pole ma teinud mitte midagi muud, kui uhanud ainult kleite teha... Täitsa piinlik lugu kohe...