Otsing sellest blogist

esmaspäev, 31. detsember 2012

Sokdember ja isa lumerookimise kindad

Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on olnud väga produktiivne. Mul ei ole kahjuks esitada mingeid imelisi gunsti-ja tizainiprojekte.
Selgunud on karm ja halastamatu tõde- inimesed tahavad jõulukingiks "pehmeid pakke". Ja eriti tahavad nad, et pehmed pakid sisaldaksid sokke... Minu üllatus on piiritu!
 Sõbranna mees sai ekspromtkingitusena sokivautšeri, mille ta mulle koheselt tagasi ulatas ja teatas, et ta tahab nüüd lubatuid sokke ASAP (tööandja tagab töötingimused hallis, kus temperatuur on püsivalt 7 kraadi ja varbad koledasti külmetavad).
Vend arvas, et talle sobiks sokid väga hästi. (Novita Nalle Kukkaketo, Krassi, tüüpiline sokilõng) TEGELIKULT kudusin ma need varbastalustatud sokid küll endale, aga mõnetunnise kandmise järel selgus, et sokid on ca kuus numbrit suured... Seega- vend sai sokid endale ja on nende üle õite õnnelik.
Minu lemmiklaps Mia saab täna kaks aastat vanaks ja talle oli vaja kinke. Tuntud lambasõber (lemmiklammasTimmu kadumine ja taasleidmine on olnud meie pere detsembri tähtsündmus ;)) sai lambapaki ja sokid pealekauba.
 Need isendid on lõpujuppidest tehtud klassikalised kummikusokid. Siit ka see pisut hull värvivalik...
Ja kuna mul enda varbad kippusid külmetama, siis ühed jalavarjud said ka endale punutud.
Järgmiseks aastaks õppisin paari asja- jõulueelsel ajal (suvel siis) tuleb kududa palju sokke, et õigel ajal oleks ikka võtta ;) Sokikudumine on nagunii selline lihtsalt kulgemine, vanasti ma kudusin ohjeldamatutes kogustes "stressisokke" (pidi ikka noorel inimesel seda muret olema), nüüd on see tegevus jäänud kuidagi soiku.
Kindalugu on hoopis teisest terast.
Minu kohe kaheksakümnenene isa on üks vinge vanamees :D Kangust täis ja jube konservatiivne. Lumerookimise kindad olid katki ja neid pidi ema pidevalt parandama ja lappima. Ausõna, ma tegin korduvalt ettepanekuid, et ma ostan talle uued, aga ei midagi... Ikka vana joru, et need on nii head ja käepärased  ja ikka nii edasi. Viimases hädas ma lubasin, et ma koon talle lumerookimise kindad. Papsi silmis ärkas huvikilluke: "Sõrmikud või?" Ei plaaninud ausalt öeldes sõrmikuid kududa (talle kunagi lumerookimiseks kootud käpikuid ta kätte ei pannudki!), aga no kus ma enam pääsesin...
Oluline oli, et kindad saaksid soojad ja soovitavalt ka kenad. No minu arust on lollikindel valik Kihnu mustrid (Kihnu Roosi. My history). Sõrmed pidid saama soojad, st kahevärvilised.
Tulemus on siin. Lõngaks ikka Kuressaare kitslammas ja 8/2 valge, see on minu jaoks 100% valik, kui on vaja head tulemust.
 Kui te nüüd minu käest küsite, et miks soonikuosa on nii lühike, siis mina sellele vastata ei oska. Nii tahtis omanik. Ja punkt!
Kindad said valmis ja tekitasid olukorra, mis on minu jaoks uus. Nimelt minu isa ütles oma uute kinnaste kohta selgesõnaliselt, et
1. need meeldivad talle,
2. need on ILUSAD! ,
3.need on soojad ja karvased ja
4. nendega hakkan ma POES KÄIMA! (mis tähendas seda, et lumerookimise kindaid ikkagi polnud!) Töökindaprobleem lahendasin nii, et tõin talle ehitusmaterjalide poest fliiskindad.
Isale sõrmikute kudumine aga tekitas ka mulle kirjatud sõrmikute vajaduse. Ütle veel, et kadedus ei ole liikumapanev jõud ;)
Kallid kudusõbrad ja blogikülalised! Ma soovin teile kõikidele kõige paremat ja loomingulisemat algavat aastat, mida te iganes oskate soovida! Uute kohtumisteni!

pühapäev, 16. detsember 2012

Mul ongi vist jõulud käes...

Minu selle aasta jõul jõudis natuke enne aega, nagu nõukaajal viisaastak kolme aastaga või midagi sinnakanti.
Minu käsitöö- ja spordi(siinkohal keegi ei naera!!!!)sõber Kersti käis Riias. Kena inimene nagu ta on, küsis enne minema hakkamist, et mida ma tahaksin. Ja mina kohe tahtsin! Tahtsin seda meiegi käsitööliste hulgas furoori ja positiivset elevust tekitanud kindaraamatut, muid kindaraamatuid kah muidugi. Ja Kersti, kena inime, otsiski üles Riias raamatupoe ja tõi mulle sealt koguni kaks kindaraamatut.
See raamat meenutab mulle oma ülesehituselt kõige rohkem raamatut "Mulgi kirikindad ja kirisukad", annab ülevaate ornamentikast, folkloorist ja loomulikult on seal ohtralt mustreid. Käepärane formaat ja mugav spiraalköide ka, hindki on meie mõistes hea. Läti keelt ma muidugi ei oska, aga ma arvan, et enamvähem see seal kirjas on.
See aga, vot see on puhas maiuspala! Toekas, ilusate piltidega, mõnusal paberil.... MMMMM! Meie kindaraamatust eristub lätlaste kindapiibel selle poolest, et iga kindakavandi all on omalaadne "silmuselugemise mõõtkava". Juba esimest pilku peale visates on selge, mitme silmaga antud kinnas kootud on. See omakorda teeb vajadusel mustri vähendamise oluliselt lihtsamaks. Samuti ei ole peetud vajalikuks ühte ja sama mustrit kolme erineva värvilahendusega esitada (nagu meie kindaraamatus on juhtunud)
Tellida saab selle lingi kaudu, ma arvan, http://www.jr.lv/lv/veikals/prece/?shop_id=412393
Oeh, ma tahan juba kuduma hakata!
Kolmas jõulukink aga oli meiemaine etnograafia. Kersti  viis mu täna Vabaõhumuuseumi jalutama. Mina olen nimelt selline möku, et varem sinna jõudnud ei olnud. Aga tänane jõululaat Rocca al Mares oli ülimalt positiivset energiat kandev/andev.
Tegelikult on elu ilus ja inimesed armsad! Aitäh sulle Kersti! (ma tean, et sa loed;)

pühapäev, 9. detsember 2012

Saare kõrvik

Plaan oli kududa kadunud mütsi asemele Kihnu sukakirjaga uus peakate, mis kataks kõik vajadused- oleks ilus ja soe ja kõrvad ja kukal oleks kaetud jne. Aga inimene mõtleb- jumal juhib.
Kadunud müts ilmus välja, Kihnu sukakiri ei allunud seekord loogikale ja peaaegu valmis mütsitoorik läks harutamisele. Kui nüüd väga aus olla, siis enne seda sukakirja kohta olin ma teda juba paar korda harutanud. Esimene kord siis, kui kuklaosa ei tulnud selline, nagu ma tahtsin ja teine kord siis, kui ma otsustasin ignoreerida kudujate hulgas üldtuntud tõde- parempidiune kude hakkab alati üles rullima. ALATI! Isegi siis, kui seal all on udupeen kahe lõngaga silmuseline ülesloomine (oi ma olen uhke, et selle selgeks sain).
Aga läks nagu läks- Kihnu sukakiri ("Elumõnu") asendus Muhu kindakirjaga ("Meite Muhu mustrid")ja müts valmis nigut niuhti. Ühed meretagused maad ju mõlemad (masska loogika noh). Eks see Kihnu sukakirjaline tuleb ka milllagi, kui Allah tahab.
Lõngaks hall Novita Seitsevenda (otsad otsa projekt), punane BBB Monella (50/50 villa ja akrüüli), varras 2,5
Lisan natuke muid andmeid kah, muidu hakka mõnel järgmisel korral jälle hullunult arvutama ;)(mitte et ma seekord seda teinud oleksin)
Üles lõin 133 silma (ega ma ei lugenud, tegin nagu torust tuli) peale tagasiharutamist ja edasikudumist ja jälle tagasiharutamist selgus, et just niipalju neid on. Teinekord teen 130 või 128. Kuklakumeruse lühendatud ridu kudusin nii, et algusejoonest mõlemale poole lugesin 23 silma ja sealt edasi igal real kahe silma kaupa pikendasin neid ridu. Saigi umbes paras ("hapust hää"- nagu meie kandis öeldakse) ainuke asi, millega iriseda on see, et see kuklaosa oleks ka võinud kirjatud olla, natuke hõre tundub muu mütsiga võrreldes.


kolmapäev, 5. detsember 2012

Vandenõuteoreetik

Ma kahtlustan vandenõud. Pole veel otsustanud, kas lõngatootjate või lõngaesemete oma, aga mingi "kala"  igatahes on. (Valitsus varjab juhtunut ja tõde on kusagil olemas-"Salatoimikud")
Mu talvemüts oli kadunud, kohe täiesti lõplikut ja jäädavalt. Küll kahtlustasin ma rotte, kes lisaks kapsarauale on ka mu peakatte kaasa haaranud, küll ufosid, küll vaenlase salakuulajaid. Igatahes seda mütsi ei olnud. Ma otsisin küll, täitsa korralikult otsisin. Aga mida pole-seda pole.
Leppinud karmi tõsiasjaga, et talv on, aga mütsi mitte, suundusin ma lõnga ostma (sest mütsi oli ju vaja ja ÕIGET lõnga mul polnud .., no või peaaegu polnud)
Lõng sai koju toodud ("väikese" varuga ikka), mütsisilmad varrastele loodud, isegi kaks korda harutatud...
Ja mis te arvate???? See k....i müts ilmus välja!!!! Sealt, kust ma olin kaksteist korda otsinud!!! Nüüd on mul poolteist mütsi. Varsti ehk ka kaks, siis näitan teile ka.

esmaspäev, 3. detsember 2012

Roosid lumes

No ei ole minus seda modernse inimese enesepiitsutamise kirge.
Selle asemel, et pureda inglise keele grammatika kallal mina lihtsalt vedrutan kaks päeva diivanil, vahin aknast välja, lürbin teed, luban endale, et kohe-kohe ma tõusen ja võtan selle Grammary kätte ja kus siis alles algab aega... Tühjagi ta ei alanud (ega ma ju ei läinud selle grammatikaraamatu järgi ka)
Mina hoopis kudusin kooliaegse pinginaabri tütrekesele käpikuid. Tali tuli maha ja minu õrn tädisüda küll ei kannatanud mõtet, et laps (no kes enam niiväga laps ei olegi) on külmas talves paljakäsi.Tõenäoliselt ta päris paljakäsi ei olegi- suure tõenäosusega on tal kindaid rohkem kui üks paar, aga enivei...Teatavasti on IGA ettekääne hea, kui on vaja leida põhjus midagi mitte teha. Aga läks nagu läks ja las läks, seda enam, et tänases koolitunnis sain ma täitsa keskmise koolipoisi tasemel hakkama ;)
Läks siis roosiliselt. Kui ma tavaliselt võtan kindamustri ette ja koon selle järgi, siis seekord tegin teisiti. Ma teadsin täiesti kindlalt, et tahan Marie kinnastele kududa roosid. Oli kohe selline tunne... Nimelt oli see muster mulle lõikelehti lapates silma jäänud ja kudumist planeerides läks enamus aega õigete rooside taasleidmisele. Sahtel oli nimelt mu mustrilehtede hunnikust mõned kaasa haaranud ja sahtlitagusesse Kadunud Asjade Maale toimetanud. Oi ma otsisin... Aga leidsin lõpuks!
 Edasi läks kõik imelihtsalt. Teine detail, mida ma kindlalt teadsin oli see, et randmed saavad vanaaegsete kinnaste eeskujul viltuse sooniku. Kindaid tellides rääkis Marie kogu aeg lumest, mis ei tohi kuskilt sisse pugeda ja seega küsimusi ei olnud- randmed tulevad. Lisaks mustrilehe roosidele tekitasin omaloomingulise kindatippu, et kõik klapiks.

Viltuse sooniku kudumisskeemi annan ma siinkohal ka, ehk on kellegil sest abi. Asjal on tegelikult ainult kaks nippi- silmuste arv peab jaguma kuuega ja mustrit kootakse igal real (st paarisridu lihtsalt läbi ei koota!)
1.Kalle paremalt vasakule: koo rida läbi, teine rida(ja kõik järgnevad)- P, P, 2 vasakpidi kokku, P, P, Õ
2. Kalle vasakult paremale: koo esimene rida läbi, teine rida (ja kõik järgnevad)- P, P, Õ, P, P, 2 vasakpidi kokku
Põhimõtteliselt võib need kokkuvõtmised teha ka parempidi, aga vasakpidised kokkuvõtmised annavad reljeefsema tulemuse, mis rohkem soonikut meenutab.

Nüüd siis pisut pilte kah. Ilm on pime ja ega õueski teabmis heledamad need pildid poleks tulnud. Aga on nagu on. Mustriskeem, kui kellegil peaks tahtmine selle järgi midagi teha, on pärit NN mustrilehelt nr 8, aastat ei ole peetud tarvilikuks mustrilehel ära märkida
 Lõng ikka tavapärane 8/2, jumala tundmatut päritolu ja roosa Looduskera  košenilliga värvitud (läheb pesus ikka päris palju heledamaks) Varras tavapärane 1,5
Loodame, et Mariele tema kindad meeldivad!
Aga nüüd ma lähen päriselt inglise keelt õppima, ausõna!