esmaspäev, 31. detsember 2012

Sokdember ja isa lumerookimise kindad

Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on olnud väga produktiivne. Mul ei ole kahjuks esitada mingeid imelisi gunsti-ja tizainiprojekte.
Selgunud on karm ja halastamatu tõde- inimesed tahavad jõulukingiks "pehmeid pakke". Ja eriti tahavad nad, et pehmed pakid sisaldaksid sokke... Minu üllatus on piiritu!
 Sõbranna mees sai ekspromtkingitusena sokivautšeri, mille ta mulle koheselt tagasi ulatas ja teatas, et ta tahab nüüd lubatuid sokke ASAP (tööandja tagab töötingimused hallis, kus temperatuur on püsivalt 7 kraadi ja varbad koledasti külmetavad).
Vend arvas, et talle sobiks sokid väga hästi. (Novita Nalle Kukkaketo, Krassi, tüüpiline sokilõng) TEGELIKULT kudusin ma need varbastalustatud sokid küll endale, aga mõnetunnise kandmise järel selgus, et sokid on ca kuus numbrit suured... Seega- vend sai sokid endale ja on nende üle õite õnnelik.
Minu lemmiklaps Mia saab täna kaks aastat vanaks ja talle oli vaja kinke. Tuntud lambasõber (lemmiklammasTimmu kadumine ja taasleidmine on olnud meie pere detsembri tähtsündmus ;)) sai lambapaki ja sokid pealekauba.
 Need isendid on lõpujuppidest tehtud klassikalised kummikusokid. Siit ka see pisut hull värvivalik...
Ja kuna mul enda varbad kippusid külmetama, siis ühed jalavarjud said ka endale punutud.
Järgmiseks aastaks õppisin paari asja- jõulueelsel ajal (suvel siis) tuleb kududa palju sokke, et õigel ajal oleks ikka võtta ;) Sokikudumine on nagunii selline lihtsalt kulgemine, vanasti ma kudusin ohjeldamatutes kogustes "stressisokke" (pidi ikka noorel inimesel seda muret olema), nüüd on see tegevus jäänud kuidagi soiku.
Kindalugu on hoopis teisest terast.
Minu kohe kaheksakümnenene isa on üks vinge vanamees :D Kangust täis ja jube konservatiivne. Lumerookimise kindad olid katki ja neid pidi ema pidevalt parandama ja lappima. Ausõna, ma tegin korduvalt ettepanekuid, et ma ostan talle uued, aga ei midagi... Ikka vana joru, et need on nii head ja käepärased  ja ikka nii edasi. Viimases hädas ma lubasin, et ma koon talle lumerookimise kindad. Papsi silmis ärkas huvikilluke: "Sõrmikud või?" Ei plaaninud ausalt öeldes sõrmikuid kududa (talle kunagi lumerookimiseks kootud käpikuid ta kätte ei pannudki!), aga no kus ma enam pääsesin...
Oluline oli, et kindad saaksid soojad ja soovitavalt ka kenad. No minu arust on lollikindel valik Kihnu mustrid (Kihnu Roosi. My history). Sõrmed pidid saama soojad, st kahevärvilised.
Tulemus on siin. Lõngaks ikka Kuressaare kitslammas ja 8/2 valge, see on minu jaoks 100% valik, kui on vaja head tulemust.
 Kui te nüüd minu käest küsite, et miks soonikuosa on nii lühike, siis mina sellele vastata ei oska. Nii tahtis omanik. Ja punkt!
Kindad said valmis ja tekitasid olukorra, mis on minu jaoks uus. Nimelt minu isa ütles oma uute kinnaste kohta selgesõnaliselt, et
1. need meeldivad talle,
2. need on ILUSAD! ,
3.need on soojad ja karvased ja
4. nendega hakkan ma POES KÄIMA! (mis tähendas seda, et lumerookimise kindaid ikkagi polnud!) Töökindaprobleem lahendasin nii, et tõin talle ehitusmaterjalide poest fliiskindad.
Isale sõrmikute kudumine aga tekitas ka mulle kirjatud sõrmikute vajaduse. Ütle veel, et kadedus ei ole liikumapanev jõud ;)
Kallid kudusõbrad ja blogikülalised! Ma soovin teile kõikidele kõige paremat ja loomingulisemat algavat aastat, mida te iganes oskate soovida! Uute kohtumisteni!

pühapäev, 16. detsember 2012

Mul ongi vist jõulud käes...

Minu selle aasta jõul jõudis natuke enne aega, nagu nõukaajal viisaastak kolme aastaga või midagi sinnakanti.
Minu käsitöö- ja spordi(siinkohal keegi ei naera!!!!)sõber Kersti käis Riias. Kena inimene nagu ta on, küsis enne minema hakkamist, et mida ma tahaksin. Ja mina kohe tahtsin! Tahtsin seda meiegi käsitööliste hulgas furoori ja positiivset elevust tekitanud kindaraamatut, muid kindaraamatuid kah muidugi. Ja Kersti, kena inime, otsiski üles Riias raamatupoe ja tõi mulle sealt koguni kaks kindaraamatut.
See raamat meenutab mulle oma ülesehituselt kõige rohkem raamatut "Mulgi kirikindad ja kirisukad", annab ülevaate ornamentikast, folkloorist ja loomulikult on seal ohtralt mustreid. Käepärane formaat ja mugav spiraalköide ka, hindki on meie mõistes hea. Läti keelt ma muidugi ei oska, aga ma arvan, et enamvähem see seal kirjas on.
See aga, vot see on puhas maiuspala! Toekas, ilusate piltidega, mõnusal paberil.... MMMMM! Meie kindaraamatust eristub lätlaste kindapiibel selle poolest, et iga kindakavandi all on omalaadne "silmuselugemise mõõtkava". Juba esimest pilku peale visates on selge, mitme silmaga antud kinnas kootud on. See omakorda teeb vajadusel mustri vähendamise oluliselt lihtsamaks. Samuti ei ole peetud vajalikuks ühte ja sama mustrit kolme erineva värvilahendusega esitada (nagu meie kindaraamatus on juhtunud)
Tellida saab selle lingi kaudu, ma arvan, http://www.jr.lv/lv/veikals/prece/?shop_id=412393
Oeh, ma tahan juba kuduma hakata!
Kolmas jõulukink aga oli meiemaine etnograafia. Kersti  viis mu täna Vabaõhumuuseumi jalutama. Mina olen nimelt selline möku, et varem sinna jõudnud ei olnud. Aga tänane jõululaat Rocca al Mares oli ülimalt positiivset energiat kandev/andev.
Tegelikult on elu ilus ja inimesed armsad! Aitäh sulle Kersti! (ma tean, et sa loed;)

pühapäev, 9. detsember 2012

Saare kõrvik

Plaan oli kududa kadunud mütsi asemele Kihnu sukakirjaga uus peakate, mis kataks kõik vajadused- oleks ilus ja soe ja kõrvad ja kukal oleks kaetud jne. Aga inimene mõtleb- jumal juhib.
Kadunud müts ilmus välja, Kihnu sukakiri ei allunud seekord loogikale ja peaaegu valmis mütsitoorik läks harutamisele. Kui nüüd väga aus olla, siis enne seda sukakirja kohta olin ma teda juba paar korda harutanud. Esimene kord siis, kui kuklaosa ei tulnud selline, nagu ma tahtsin ja teine kord siis, kui ma otsustasin ignoreerida kudujate hulgas üldtuntud tõde- parempidiune kude hakkab alati üles rullima. ALATI! Isegi siis, kui seal all on udupeen kahe lõngaga silmuseline ülesloomine (oi ma olen uhke, et selle selgeks sain).
Aga läks nagu läks- Kihnu sukakiri ("Elumõnu") asendus Muhu kindakirjaga ("Meite Muhu mustrid")ja müts valmis nigut niuhti. Ühed meretagused maad ju mõlemad (masska loogika noh). Eks see Kihnu sukakirjaline tuleb ka milllagi, kui Allah tahab.
Lõngaks hall Novita Seitsevenda (otsad otsa projekt), punane BBB Monella (50/50 villa ja akrüüli), varras 2,5
Lisan natuke muid andmeid kah, muidu hakka mõnel järgmisel korral jälle hullunult arvutama ;)(mitte et ma seekord seda teinud oleksin)
Üles lõin 133 silma (ega ma ei lugenud, tegin nagu torust tuli) peale tagasiharutamist ja edasikudumist ja jälle tagasiharutamist selgus, et just niipalju neid on. Teinekord teen 130 või 128. Kuklakumeruse lühendatud ridu kudusin nii, et algusejoonest mõlemale poole lugesin 23 silma ja sealt edasi igal real kahe silma kaupa pikendasin neid ridu. Saigi umbes paras ("hapust hää"- nagu meie kandis öeldakse) ainuke asi, millega iriseda on see, et see kuklaosa oleks ka võinud kirjatud olla, natuke hõre tundub muu mütsiga võrreldes.


kolmapäev, 5. detsember 2012

Vandenõuteoreetik

Ma kahtlustan vandenõud. Pole veel otsustanud, kas lõngatootjate või lõngaesemete oma, aga mingi "kala"  igatahes on. (Valitsus varjab juhtunut ja tõde on kusagil olemas-"Salatoimikud")
Mu talvemüts oli kadunud, kohe täiesti lõplikut ja jäädavalt. Küll kahtlustasin ma rotte, kes lisaks kapsarauale on ka mu peakatte kaasa haaranud, küll ufosid, küll vaenlase salakuulajaid. Igatahes seda mütsi ei olnud. Ma otsisin küll, täitsa korralikult otsisin. Aga mida pole-seda pole.
Leppinud karmi tõsiasjaga, et talv on, aga mütsi mitte, suundusin ma lõnga ostma (sest mütsi oli ju vaja ja ÕIGET lõnga mul polnud .., no või peaaegu polnud)
Lõng sai koju toodud ("väikese" varuga ikka), mütsisilmad varrastele loodud, isegi kaks korda harutatud...
Ja mis te arvate???? See k....i müts ilmus välja!!!! Sealt, kust ma olin kaksteist korda otsinud!!! Nüüd on mul poolteist mütsi. Varsti ehk ka kaks, siis näitan teile ka.

esmaspäev, 3. detsember 2012

Roosid lumes

No ei ole minus seda modernse inimese enesepiitsutamise kirge.
Selle asemel, et pureda inglise keele grammatika kallal mina lihtsalt vedrutan kaks päeva diivanil, vahin aknast välja, lürbin teed, luban endale, et kohe-kohe ma tõusen ja võtan selle Grammary kätte ja kus siis alles algab aega... Tühjagi ta ei alanud (ega ma ju ei läinud selle grammatikaraamatu järgi ka)
Mina hoopis kudusin kooliaegse pinginaabri tütrekesele käpikuid. Tali tuli maha ja minu õrn tädisüda küll ei kannatanud mõtet, et laps (no kes enam niiväga laps ei olegi) on külmas talves paljakäsi.Tõenäoliselt ta päris paljakäsi ei olegi- suure tõenäosusega on tal kindaid rohkem kui üks paar, aga enivei...Teatavasti on IGA ettekääne hea, kui on vaja leida põhjus midagi mitte teha. Aga läks nagu läks ja las läks, seda enam, et tänases koolitunnis sain ma täitsa keskmise koolipoisi tasemel hakkama ;)
Läks siis roosiliselt. Kui ma tavaliselt võtan kindamustri ette ja koon selle järgi, siis seekord tegin teisiti. Ma teadsin täiesti kindlalt, et tahan Marie kinnastele kududa roosid. Oli kohe selline tunne... Nimelt oli see muster mulle lõikelehti lapates silma jäänud ja kudumist planeerides läks enamus aega õigete rooside taasleidmisele. Sahtel oli nimelt mu mustrilehtede hunnikust mõned kaasa haaranud ja sahtlitagusesse Kadunud Asjade Maale toimetanud. Oi ma otsisin... Aga leidsin lõpuks!
 Edasi läks kõik imelihtsalt. Teine detail, mida ma kindlalt teadsin oli see, et randmed saavad vanaaegsete kinnaste eeskujul viltuse sooniku. Kindaid tellides rääkis Marie kogu aeg lumest, mis ei tohi kuskilt sisse pugeda ja seega küsimusi ei olnud- randmed tulevad. Lisaks mustrilehe roosidele tekitasin omaloomingulise kindatippu, et kõik klapiks.

Viltuse sooniku kudumisskeemi annan ma siinkohal ka, ehk on kellegil sest abi. Asjal on tegelikult ainult kaks nippi- silmuste arv peab jaguma kuuega ja mustrit kootakse igal real (st paarisridu lihtsalt läbi ei koota!)
1.Kalle paremalt vasakule: koo rida läbi, teine rida(ja kõik järgnevad)- P, P, 2 vasakpidi kokku, P, P, Õ
2. Kalle vasakult paremale: koo esimene rida läbi, teine rida (ja kõik järgnevad)- P, P, Õ, P, P, 2 vasakpidi kokku
Põhimõtteliselt võib need kokkuvõtmised teha ka parempidi, aga vasakpidised kokkuvõtmised annavad reljeefsema tulemuse, mis rohkem soonikut meenutab.

Nüüd siis pisut pilte kah. Ilm on pime ja ega õueski teabmis heledamad need pildid poleks tulnud. Aga on nagu on. Mustriskeem, kui kellegil peaks tahtmine selle järgi midagi teha, on pärit NN mustrilehelt nr 8, aastat ei ole peetud tarvilikuks mustrilehel ära märkida
 Lõng ikka tavapärane 8/2, jumala tundmatut päritolu ja roosa Looduskera  košenilliga värvitud (läheb pesus ikka päris palju heledamaks) Varras tavapärane 1,5
Loodame, et Mariele tema kindad meeldivad!
Aga nüüd ma lähen päriselt inglise keelt õppima, ausõna!

reede, 30. november 2012

Jälle jõuluaeg

Jälle on ta käes. See jõuluaeg noh. Akendel ohukolmnurgad, poes mandariinid ja enamik inimesi teeb plaane mida kinkida. Mõni kiirem teeb juba kingitusi kah.
Kolmandat aastat veab Naiskodukaitse  heategevuskampaaniat missioonisõduritele. Tunnen idee autorina vastutust ja osalen igal aastal (rõõmuga osalen!). Sellel aastal kudusin ma käpikuid (eelnevate aastate sõrmikute ja sokkide kõrvale). Võiks ju küsida, et mida need sõdurid seal kõrbes nende käpikutega tegema peaksid. Aga teevad küll. Käivad nimelt talvel postil ja hindavad meie näputööd väga- just soojuse pärast. Ilus ja hea tunne peale selle, et keegi hoolib ja teeb midagi just sinu jaoks (kontrollitud fakt- mehed ise räägivad nii).
Otsustasin sellel aastal, et teen käpikud mingi konkreetse meestekinda mustri järgi. Otsisin ja tuulasin oma NN mustrilehtedes ja leidsingi sobiliku silmade arvuga mustri (1970, detsember). Tuleb tunnistada, et mustrina on ta kenam, kui valmiskindana, kuigi kolleegid arvasid, et kinnas sai hea. Ju siis sai.
Kudusin Laurin Villalanka, 75% villa ja 25 polüamiidi (sinine) ning Novita SeitseVenda, 100% villa (hiirehall), varras nagu ikka, tavaline vanaaegne sukavarras. Nöörivõttega põimitud nupud servas ja väike vitsake kah. Ei midagi liiga keerulist. Kes nöörivõtet tahab proovida, siis parim õpetus on pärit  saatest "Lõngakera" Aga mis ikka pikka juttu veeretada, kui pilte polegi. Tegelikult ikka on küll.
 Mulle ei meeldi need natuke liiga pikad lõnga ülejooksud, mis tekitavad tunde, et muster on nagu tühi...Aga teiselt poolt jälle on kaheksakannad ja kõik neist tuletatu ju üks parimaid märke, mida sõjatandrile saata...
Ma arvan, et ju need Päkakad kindasse midagi magusat ka poetavad, enne, kui kindad koos teiste omasugustega võtavad ette pika teekonna kingisaajateni.
 Palusin päris sõdurid modellideks ja nad olid lahkelt nõus.
Meil nimelt toimus täna Saue Gümnaasiumi lastega kena kohtumine, kus lapsed andsid omatehtud jõulukingitused Kaitseväele üle, et me need meestele Afgaani saadaksime Meie omakorda tulime küll ilma kommide ja mandariinideta, aga võtsime kaasa päris relvad ja sõdurid ja "sõjaautod" Rõõmu ja elevust ja küsimusi jätkus pikaks ajaks ja tore oli nii kingi tegijatel, kui ka meil ;)

Kui  Sõdurilehe tegijad saavad pildid kohtumisest netti üles, siis lisan lingi ka oma postitusele ;)
Seniks aga uute kohtumisteni!

teisipäev, 20. november 2012

Appikene!

Ma tõesti pean ohkama nagu 96 aastane kibestunud vanamutt:"Maailm on hukas ja noorus ei kõlba kuhugi!" Tegelikult ja päriselt mulle lapsed ja noored ja mitte enam nii noored inimesed meeldivad. No nii üleüldiselt, mõnede eredate eranditega. Õnneks ei meeldi mina ka mitte kõikidele inimestele, nii et selle asjaga on ka korras.
Aga et miks siis selline vanamutilik karjatus maailma hukasolemise kohta. Kohe selgitan.
 Tulen mina keset päeva ujulast (kus ma olin tubli ja ujusin terve kilomeetri) ja sõidan väsinuna trammiga koju. Peatuses tormavad peale mingid kodanikud (kuna olen seljaga, siis ei näe kes ja kui vanad), ergutades üksteist sõnadega "Jookse, kuradi p..e" Uskuge, see lause oli kõige siivsam kogu järgnevast tekstist. Teksti järgi otsustades oli tegemist eile vanglast välja saanud sõpradega, kes on istunud vähevalt 25 aastat ja selle aja jooksul kõike (ja rohkemgi veel) teinud. Arutati, kes keda ja kui palju ja kas täna ka jne jnt. Kui sõpruskond järgmises peatuses maha minema hakkas, siis selgus, et vanim neist oli ca 10 aastane ja noorim nägi valja nagu viiene, kuigi ranits reetis, et vähemalt esimeses klassis peaks ta ikkagi käima. Ja nüüd minu küsimus, et kas vanemad vahest kuulavad ka, mida nende linnupojakesed suust välja ajavad. Mul on tõeliselt raske uskuda, et need rõvedused jäävad koduukse taha ja kodus emme-issiga räägitakse notsudest ja kiisudest. Brr!
Vot nihuke lugu sarjast vanamuti nutt ja hala.

pühapäev, 18. november 2012

Geneetilised kukerpallid

Kui üks kiikhobu ja mingit tundmatut madalajalgset tõugu koer pärinevad ühest esivanemast, siis on tegemist geneetilise müsteeriumiga.
Nimetatud tegelaste esivanemaks on kiikhobusekujuline piparkoogivorm. Ma eriline küpsetaja ei ole (pehmelt väljendudes) aga tõelisele naisele omaselt mõni vorm ikka kodus varuks on, sest mine sa isahane tea...
Ühesõnaga vorm oli ja mind kummitas juba ammu tahtmine selle vormi abil midagi viltida. Viltimise isu tabab mind suhteliselt harva, kui aus olla. Sellest johtuvalt hoian ma kodus minimaalseid villavarusid (sealt ehk siis ka napp värvivalik). Nojah, aga oli tahtmine, idee, vill ja viltimisnõel.  Isegi vajadus justkui nagu oli. Meie uus kolleeg nimelt tahtis, et ma talle sinise prossi teeksin, mis kampsunihõlmu koos hoiaks.
Nii ma siis eile õhtul-öösel need tegelased valmis toksisin.
Tegelikult pidid nad mõlemad kiikhobused olema. Lihtsalt protsessi käigus muteerus üks neist koeraks. Miks see nii läks- ausõna, mina ei tea.
Täna päeval lisasin mõned helmed ja muid kulinaid (see "briljatidest" vidin hobuse kõhu peal on näiteks mingi seebipakendi pealt).
Valmis asjandusi vaadates tuli meelde sihuke lauluke ;)
Aga pilti ka, kuigi ega see pilkases pimedas pildistamine mingeid imelisi tulemusi ei luba.
Niimoodi vaadates võib see koeramoodi olend ju ka lammas olla...

neljapäev, 15. november 2012

Veel sokke

Sokikudumisega on sedapuhku vist (?) ühel pool.
Hoolimata jäledast peavalust ja tasakaaluhäiretest (magnettorm vist) sain ma valmis paari sokke, mis idee järgi peaksid minema mu emale. Ema tahtis sokke (no mis ta nii väga tahtis, ta räägib kogu aeg, et ega tal midagi vaja ei ole), mis oleks pehmed ja kergesti jalga tõmmatavad ja üldse mõnusad. Sellest johtuvalt siis on sokkide kurguosa pisut avaram ja lõngki on valitud ekstramõnus Steinbach Wolle Supersport Effekt (80% villa, 20% polüamiidi) Sokkide sääreosas kasutasin lõngajääke, et muidu üldiselt napi metraaziga (ca 100m) lõngale natuke varu tekitada ja ühe tokiga ikka üks sokk valmis saada.
Need rohelisekirjud, mis näevad välja nagu noored põlvikud, kudusin ma tellimusena. Lõng Alize Motif, millest ma ainult mõned aastad tagasi kudusin pea kõik meie pere sokid. Nüüdseks on see lõng minu jaoks oma uudsuse kaotanud. Ega tal viga ei ole- sokid on head ja tugevad (va need eksemplarid, mis tööl kapis hiired nahka panid- jättes puutumata laost saadud nn "poesokid") Loodetavasti viib Jõuluvana kellegi kingikotti sokid, mis omanikku kaua ausalt teenivad.

"Lõngakera"

Juba ammu otsisin Tiina Meeri kudumiskooli saateid internetist. Aega oli palju mööda läinud ja saate nimi ununenud, mina millegi pärast teadsin, et Meeri õpetas ainult ja ainult "Nipet-näpet" saates (mida ta ka muidugi tegi).
Aga täna on selgus majas- saate nimi oli "Lõngakera" ja ERR ETV2 on lahkelt saated oma kodulehele üles riputanud. Võtan endale nahhaaalsuse link siia üles panna, et ei peaks enam otsima, kui mingi võtte meeldetuletamiseks abi vaja on.
"Lõngakera" 23.08 saates tehakse igasuguseid trikke mitmevärviliste alustamistega
"Nipet-näpet"

kolmapäev, 14. november 2012

Pole siin iluleda midagi!

Ei saa kogu aeg salle ja käpikuid kududa, kiire jõuluaeg on tulemas ja teha tuleb hoopis sokke.
Tegingi siis, tavalisi, isetriibutuvast sokilõngast.
Täitsa tore on vahelduseks ka erilist tähelepanu mittenõudvat käsitööd teha. Seda enam, et just sokke tundub inimestel vaja minevat.
Sinised tegin Alize sokilõngast 1,5 vardaga isale isadepäevaks, roosakad on erinevate lõngalõppude ärakudumine (Alize sokilõng ja Novita Tico-Tico). Roosades said kokku koguni kolm lõnga. Varras ikka 1,5.  Esimest korda kudusin sokki ninast alustades ja mulle täitsa meeldis. Eriti hea nõks, kui on vaja mingid lõngalõppude pisipusarad otsatuks kududa. Kanna kudumine vajab veidi timmimist, aga ka see on teostatav.
Sokke tuleb kududa veel. Üks paar on valmis ja ootab, et omanik järgi tuleks (FBs liikuvast üleskutsest jõulukingid tuttavatelt tegijatelt tellida on edukas olnud). Ema sokid on parajasti pooleli, aga kuna tegemist on täitsa tavaliste sokkidega, siis pole neist ka midagi eriti kirjutada.

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Insener Igori struktureeritud südameasjad

Elas kord Insener Igor. Igor elas koos Mammaga, kes oli Igorile sünnist saati sisendanud kolme asja. Esiteks: Igor on kingitus maailmale. Teiseks: Igor on kõikides asjades maailma parim ja kolmandaks, kõige tähtsamaks: ühtegi sellist naist, kes Igorit tõeliselt vääriks, maailmas ei ole. Igor oli Mamma teesidega isegi väga nõus
Igor oli mees parimais aastais, no nii nibin-nabin neljakümnene. Insenerina oli Igor keskpärane, mis iseenesest oli suur ime ja anomaalia, sest kõigepealt oli Igor Imeline Imik, siis Vaimustav Väikelaps, koolis sai Igorist Õpetajate Lemmik ja ülikoolis peeti teda Lootustandvaks Noorteadlaseks. Ülikooli lõpetamise järgselt sai Igorist Imelise Inseneri asemel aga kohutavalt Igav Ja Tüütu Vanapoiss, insener ka muidugi, nii muuseas.
Igori naisevõtuplaanid luhtusid alati vääramatu järjekindlusega. Seda loomulikult selle pärast, et alati sattusid Igori teele harimatud ja rumalad matsiplikad, kes ei olnudki Igorile sobilikeks partneriteks. Kord ei osanud pruudikandidaat kõndida, siis jälle hingas ta valesti, kord olid juuksed liiga pikad, siis jälle liiga lühikesed. Juhtus sedagi, et kõik muud parameetrid olid justkui paigas, aga vot häälekõla ei sobinud teps mitte...
Tõsi, Igor püüdis alati  pruudikandidaate õpetada-juhendada ja jagas lakkamatult hinnalisi õpetussõnu, kuidas tõeline naine kõndima või hingama peaks. Rumalad plikad aga ei osanud seda vääriliselt hinnata ja peale esimest kohtingut ei tahtnud Insener Igorist enam mitte midagi teada.. Ühesõnaga- alatu saatus nöökis Igorit igal sammul.
Tõele au andes tuleb tunnistada, et eks Igor oli ikka natuke keeruline tegelane ka. Igori ego oli nimelt sama suur ja särav nagu nõuka-aegne riidekapp. Tõsi, Igor ise seda miinuseks ei pidanud.
Mõtles Igor oma vanapoisipõlve ja kõikide nende rumalate plikade peale ja otsustas lahendada probleemi teaduslikult. Igor nimelt oli täitsa keskpärane tabelikirjutaja ja statistik. Igor pusis kuid ja kuid, korrutas ja jagas, mõõtis ja vaagis, liitis ja lahutas, koostas tabeleid ja diagramme ning lõpuks sülgas Igori arvuti ühel päeval välja Ideaalnaise parameetrid. Oli ikka imeline olend küll... Igor sügas rahulolevalt kõhtu ja suundus oma ideaalnaise otsingutele.
Igor otsib tänaseni. Ei tea, kas vussis arvuti midagi ära või läks muidu midagi viltu või lipsas tabelisse mingi viga sisse. Aga ehk pole Igorile sobivat naist maailmas olemaski?  Sest Mamma ju ütles ka niimoodi...

NB! Tegemist on  kirjandusliku fiktsiooni ja autori fantaasiaga. Võimalikud kokkusattumused konkreetsete sündmuste ja reaalsete iskutega on juhuslikud ja etteplaneerimatud. Eraldi vabandab autor kõikide Igorite ja Mammade ees.


Kõikidele maailma Igoritele ja nende Mammadele mõeldes valmis kindakiri "Struktureeritud südameasi"


Kudusin 1,5 vardaga, lõngaks Laurin Villalanka (müüakse Koduekstras)- 75% villa, 25 % polüamiidi, 150 gr =275m Lõngal pole häda miskit, võibolla ainult fakt, et lõngakeere on laugevõitu ja varras kipub vahest kiudude vahelt läbi lipsama. Erilist uhkust tunnen ma aga kahe vitsa vahel oleva nupurea üle. Õppisin nimelt nöörivõttega nuppe tegema.

teisipäev, 30. oktoober 2012

Johannese soojad sussid

Johannes  siiski sai lõpuks oma soojad sussid, mida ta kolmveerandkuueaastase nõudlikusega minu käest küsis.  Aega võttis, aga töö iseenesest läks naeruväärselt kiiresti (no kui ma ta lõpuks kätte võtsin).
Mingit hirmsat disaini-imet ei sündinud, seekord oli rõhk funktsionaalsusel.
Panen paari sõnaga töökäigu kirja ka, mine tea, võibolla on kellelgi sest teinekord abi.
Ühesõnaga, kõigepealt joonistas Johannes oma jalajälje paberile ja mina kudusin seda jälge kasutades kaks talda. Ikka aegajalt paberit ja tööd võrreldes.  Alustasin viie ülesloodud silmaga, mida ma siis alguses paaril real mõlemast otsast kasvatasin. Edasi läks kõik lõike järgi. Teine tald valmib nii, et esimene keeratakse tagumise küljega kuduja poole ja siis on lõikeks valmisolev tald. Koo kaks talda valmis, jäta viimaselt realt ca 5 silma vardale ja korja edasi mööda talaäärt silmused vardale. Mina kudusin nüüd neli rida kõrdmaokirja ("Eesti labakindad ilma laande laiali", lehekülg 44) kõrgusesse ja kudusin sokikanna võttega ninapealse kaheksast silmusest. Järgi jäi mõlemale vardale 18 silmust ja 8 jalapealsest. Kudusin sooniku ja sobilikul kõrgusel (oleks võinud pikem säär olla) lõpetasin asja ära. Primitiivsuseni lihtne :)
Pilte ka, muidu te ei usugi, et Johannes sussid sai ;)
Sussid istuvad uskumatult hästi, no ikkagi ju individuaaltellimus.
Lõngaks Novita Polkka, varras oli vist 2,5
 Sussi tallad kudisin Alize sokilõngast, ehk kestavad natuke kauem, kui Novita täisvillane
 Tegelikult sussiomanik oli rõõmus, ausõna. Pildi tegemiseks ma palusin tal poseerida ja siis võitis ürgmees, st pildi tegemisel naeratavad ainult nõrgad :D
Susanna sokid ootavad tegemist, seda enam, et sussisoovist on saanud põlvikutahtmine. Ma pean ruttu tegema, muidu saavad põlvikutest karupüksid :D

1958

1958 aastal oli minu sündimiseni jäänud veel kümme aastat ja minu vanemad koos minu vennaga ootasid ikka veel Siberis kojusaamist. Kodu-Eestis aga ilmus ajakiri Nõukogude Naine (no mis "nõukogude" ta nii väga ikka oli, puhas Eesti Naise pisut punasem versioon). Punase propaganda kõrval või õigemini selle kiuste aga oli ajakirja vahel ka lõike-ja mustrileht. Ma olen ikka mõelnud, et mis selle nõukaaegse "sisult sotsialistlik aga vormilt rahvuslik"-uga siis täpselt ikka mõeldi. Ja kas loosungiloopijad isegi täpselt aru said, mida nad mõtlesid...Ma näen nendes mudelites kõigis ainult seda rahvuslikku poolt. Nii sisus, kui ka, jumal tänatud, vormis. Igatahes sügav kummardus ja imetlus neile kunstnikele, kes selleaegsed mudelid valmis joonistasid ja et need läbi aja meieni jõudnud on. Praeguse Eesti Naise kõige suurem puudus minu jaoks ongi just mustrilehe puudumine.
Aga pika jahumise lõpuks näitan ma teile jälle salli. Ausalt, mul on ilmselt mingi sallikudumise häire tekkinud :( Blogi tuleks ka ümber nimetada- "Martaberta sall". Aga ma väga loodan, et ma saan lähiajal sellelt reelt mõneks ajaks maha. Igavaks läheb- mul ja teil ka ilmselgelt.
Ühesõnaga sall "1958"
 Sõrmuseproov. Huvitav, inimestel on peenikese pitssalliga seosas tavaliselt ainult üks küsimus. "Kas sõrmusest läbi mahub?" Nagu näha juuresolevalt pildilt- "Mahub!"
 Hetki valmimisest. Lõng on Reesilt (OOOO, kui hea lõng!), Silmi 123, mustrikordi laiusesse seitse, kõrgusesse 14. Mõõdud 190 x 80, lõnga kulus peaaegu 100 gr, nuppe kokku 1274
 Lähivaade ka. Ilupilte kahjuks ei ole, ilm keeras hulluks ja modellidega on ka kitsas
Soovijad leiavad mustri siit, muster nr 4 Mustris on pisuke viga ka sisse lipsanud 15. reas
Sallijuttudega seks korraks ühel pool ;)

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Jälle sall

Mul hakkab natuke piinlik juba... No ühesõnaga- üks sall sai valmis.
Kudusin ja mõtisklesin, et ei ole justkui nagu õige- töö ei taha edeneda, kord kisub siia, kord sinna... Ühesõnaga-jama oli. Muidu oli kõik äge- konseptsjoon ja puha. Sall rätipõhimõttel- üks muster ääres, teine sees ja ikka nii edasi ja tagasi. Kudusin nö "hambad ristis", ise küsisin aegajalt endalt, et miks ma ennast niimoodi vägistan. Aga jätkasin... Lollakas.
Rätimoodisall oli juba peaaegu valmis, no vast mõned mustrikorrad oleks võinud veel teha, kui emotsioonid võitsid ugrimugriliku alalhoidlikkuse ning sall sai õige põhjalikult üles harutatud.
Alustasin uuesti ja siis läks kõik kenasti- ei kadunud silmad ega jäänud nupud tegemata. Rombimuster, mis algses idees oli nö "rikkalik ääremuster" ,kattis salli ühtlaselt ja saigi justkui hää.
Siin ta siis on, see mu nuppudega rombiline
 Muster kah kenasti antud, kui kellelgi peaks sest abi olema. Pildistatud Pitsilistest koekirjadest (L.Reimann, 1986). Haapsalu salli raamatus oli see muster vist Rombikirja nime all, raamatut käepärast pole, kontrollida ei saa :)
Lõng Linate Smyrna Platinum, kulus natuke üle ühe toki. Varras 3,5 bambus

Uus sall on varrastel, kootud kah juba üksjagu, aga eile tabas mind sallikuduja eksistentsiaalne kriis. Et koon ja koon, aga kellelele neid üldse vaja on ja nii edasi. Või kellele üldse mu kudumisi vaja on. Ühesõnaga -kriun ja ving.
Aga kellelegi vist ikka on. Täna vaatas kolleeg põleva pilguga mu poolikut salli ja ütles üsna hauataguse häälega, et talle tundub, et ma koon tema salli. Küsisin kolm korda üle, et kas ma sain tast õigesti aru. Sain. Seega järgmisel sallil on omanik olemas :D
Nädalavahetusel käisin külas sõbranna perel (te teate küll, minu sõber Johannes oma õdede ja vanematega).Istusime diivanil, lobisesime niisama ja lapsed asjatasid sealsamas. No mis pattu salata, tädi Ivil oli ka veiniklaas näpuvahel.
Ja ühel hetkel teatab Johannes (kolmveerand kuus aastat vana!), peale pikka oma paljaste varvaste jälgimist, et "Mul on vaja sooje susse. Kudu mulle soojad sussid!"
Hea, et ma istusin- ma ei suuda ikka veel harjuda, et üks koolieelik tahab kingituseks kudumeid. Loomulikult tekkis siis ka selle pere keskmisel õel karjuv vajadus susside järele :D
Seega- järgmisena võtan ette sussikudumise. Isegi idee ja paberile joonistatud jalajäljed on olemas.

Eelmises postituses keksisin oma 1958 aasta vanade mustritega, mida lubasin teiegagi jagada. Jagan muidugi. Esimene katse ebaõnnestus, aga ma ei anna alla. Skännimine ei andnud head tulemust, aga ma proovin neid pildistada. Ühesõnaga, tulevikus riputan märksõna KUDUMISKOOL all üles igasugu vanaaja kraami (kuidas kududa taskuid kampsunile näiteks). Mul pole kudumiskoolis kahjuks mitte midagi omaloomingulist näidata, aga oleks ju jube kahju, kui ca 60 aastat vana kraam lihtsalt prügimäele rändaks.
Seniks aga uute lugudeni!

teisipäev, 25. september 2012

Külaskäik muinasjutulinna

Käisin täna Haapsalus ja tunne on peale paaritunnist jalustuskäiku, nagu oleks kolm päeva SPA-s peesitanud!
 Uskumatu linn!!!  Müüjad on lahked ja jutukad (tervitused siinkohal peaaegu kõikide Haapsalu käsitööpoodide müüjatele!) Ei mingit agressiivset ja koolitustel õpitud müügitööd- ikka ja ainult lahe-vaba  suhtlemine, nagu oleks vana tuttav poodi sattunud.
Linn on puhas, vaikne ja natuke nagu unine, aga see pole üldse halb. Oeh, nirvaana!
Pisuke pettumus oli aga minu jaoks kuulsaks kirjutatud Müüriääre kohvik. Ei, toidga oli kõik korras- mõnus kanapirukas ja vaarikarull pidi napilt keele alla viima, aga... Kohvikuneiud olid lausa sünged ja paratamatult tekkis tunne, et no mida kurat sina nüüd veel siia ronisid... Kõik oli viisakas, aga kontrast ületänava käsitöö-poodide kudumismamslitega oli lihtsalt liiga suur. Ju lihtsalt oli kiire päev ja lõunaaeg ja pilvine ilm. Ma lähen sinna Müüriäärde kindlasti tagasi, kasvõi selleks, et oma arvamust parandada :)

Et mu postitused ainult muidu-jutuks ära ei läheks, siis pisuke piilupilt... eks ikka haapsalu sallist (millest siis veel Haapsalu-teemalises postituses)
Mustri leidsin 1958 aasta Nõukogude Naise juunikuu mustrilehest. Kui salli valmis saan, siis panen mustri ka kindlasti üles (kade tüdruk ma ei ole). Koon seekord Reesilt ostetud sallilõngast (no on hüva kaup!), 2,5 bambusvarrastega.
Tervitusi Muinasjutulinna :)

EDIT! Pisuke kaevandamine internetis ja lubatud pitsimustrid oli keegi hea inimene Ahjaoh juba enne mind netti riputanud. Napsan nad siis teie jaoks siia ka rippuma ;)
NN 1958 aasta juunikuu mustrilehelt päris pitsid
ja sama ajakirja musrteid veel (mina koon hetkel nr 6 mustrit)

neljapäev, 20. september 2012

Linke erinevate kindamustritega

"Surnt ma 'i põle" nagu on moes öelda, kui inimesed pole sinust pikka aega midagi kuulnud. Käsitööd näidata kah "ei põle", sest suur asi on valmimas ja pisikesi pole aega teha.

Aga et oma eksistentsi kuidagigi õigustada olen noppinud netist mõningaid kindamustreid, mida siis saab blogikülastaja soovi korral kasutada. Teinekord on õige asja leidmine internetist kohutavalt vaevarikas...
Läti etnograafilised kirikindad
Tõeliselt uhke kollektsioon erinevaid etnograafilisi mustreid.
Tuntud Eesti mustrid
Kindakirjad
Verpini kindakogu
Vanad kindamustrid NN mustrikogudest
Eriti rikkalik kindakogu
Vanad kindamustrid
Kindakirjad maakondade kaupa
Hea lühiülevaade roosimisest ja kirjamisest
Tõeliselt rikkalik kogu Läti(?) kindamustreid
Veel kindamustreid
Veel Läti kindamustreid
Hiiumaa kindakirjad aitäh, Egater :)

Loodetavasti on abiks.
Ja kollane sall saab ka mingil ajahetkel äärepitsi ning ehk ka venitatud...

PS. Loodan seda postitust aeg-ajalt täiendada, kui midagi huvitavat silma jääb- seega olgu lugejad julged ja lahked mulle kommidesse linke lisama!

esmaspäev, 13. august 2012

Kenad kohtumised

Töö viis mind jälle Inglismaale.
Ja sedapuhku otsustas meie haavatuid külastada ka president ning väikese lisaboonusena võttis ta ka medalimees Kanteri kaasa. Minu sulg jääb siin kindlasti nõdraks, et kirjeldada meie poiste rõõmu :)

Kohtumine oli äärmiselt soe ja sõbralik ja imekombel ilma igasuguse krambita.
Et miks ma seda juttu käsitööblogis kirjutan? Sellepärast, et presidendi visiidi võimalikkus oli jutuks natuke varem (siis, kui veel mitte miski päris kindel ei olnud) ja mul tekkis idee, et mis oleks kui kingiks presidendipaarile kindad... Võtsin julguse (ja nahhaalsuse) kokku ning valisin mustrid välja. Kindel oli see, et kindad saavad mulgimustrilised.
Esimene paar tuli suht kergelt ja lihtsalt (sellest ma kirjutasin juba veidi aega tagasi).
Aga no see presidendi oma... Sellega oli nuputamist rohkem. Teadsin kindlalt, et kindad peavad saama ristilised. Sest mis muu muster hoiab Kurja efektiivsemalt eemal , kui just rist(seda enam, et kurja meie ümber jagub). Mulle on meie president alati meeldinud. Mäletan eredalt ta esimest valimist, kui olin ärevusest jalgupidi diivanil ja lugesin ükshaaval hääli, et kui mitu veel puudu on. Ja kui siis võiduhääl tuli... sellel korral ma vist ikka hüppasingi diivanil põhja alt ära... Seega - respekt on suur.
Aga ega mediteerimine ja ninanokkimine kinnast valmis ei tee. Kudusin veel väljalennu eelsel õhtulgi, mis tegelikult oli juba öö ja olin ausalt öeldes natuke ärevil. Et ei tea, kas said värvid õiged ja et kas omanikule meeldivad või jäävad nad kuskile Mõttetute Kingituste Kasti vedelema või veel midagi. Aga valmis nad said.

Siin on kõnealused paarid koos, enamvähem viimasel hetkel enne kohvrisse pakkimist. Ehk annab saatus neile mõne koostoimuva talvise jalutuskäigugi...
Presidendihärra kindad on Halliste "Ristikirjalised", aga nagu mustritega ikka, on ka seda mustrit kootud üsna laial alal. Soovijale ka muster lähemalt. Pilt ikka "Mulgi kirikinnastest ja kirisukkadest"
Et asi oleks aus ja lõpuni läbi arutatud, siis küsisin meie haavatutelt luba ja arvamust, et kas presidendile ikka sobib kindaid kinkida. Reaktsioon oli ühene -"Jah!"
Jätame siinkohal märkimata kahtlustused mu täiemõistuslikkuses ("Sa kood SUVEL kindaid või?????") ja kahtlused kinnaste autorluse suhtes ("Ära valeta, et ise tegid, näe hinnalipik on ka veel küljes").
Üks meie poistest aga pani kindad kätte, sest "iga mees ikka ei saa öelda, et ta on presidendi kindaid proovinud"

Ühesõnaga, tehnilise kontrolli osakond leidis kingituse sobiva ja kasutuskõlbliku olevat.

Ja siis tulid külalised.
Nagu ikka- kohmetus asendus peagi vaba ja sundimatu vestlusega ning eht-eestlaslikult saadi suht kiiresti vedama. Mulle kohtuavalt meeldis presidendi siiras huvi meeste elu-olu vastu ja loomulikult tekitas Kanteri pronksmedali katsumise võimalus lausa elevust. Eks see on ju natuke nagu meie kõikide medal...
Aeg kulus ja kätte  jõudis kingituste vahetamise aeg.

President sai kindad (foto Andres Putting, Delfi) ja meie poisid Eesti olümpiakoondise särgi ning dressipluusi. Tugiisikute personaalsed kingitused jäid ajakirjaniku silma eest varjatuks, aga mina võin teile näidata küll, mis oli meile kingitud väikeses, kaunilt pakitud, sinises karbikeses.
Seal oli kunstnik Monika Järgi kaunis käsitööpross. Imeilus ja just täpselt minu oma!

Loodan, et president jäi oma kingitusega rahule, sest meie küll jäime.





reede, 3. august 2012

Moosist pisut teise nurga all

Mida teha, kui enamvähem kogu puhkus on möödunud kompulsiivkorilaste ja -põllupidajatest vanemate marjapõõsastes ragistades? Kui igasugused marjad ajavad värinad peale? Siis tuleb tavamooside toormaterjali asuda hävitama omal moel. Jah, ma sõin marjapõõsas marju, aga sellest oli vähe abi. Marju oli ikka veel kriminaalselt palju (nagu minul lõnga ;) Aga siis - kus häda kõige suurem, seal on alati fantaasia abiks. Otsustasin proovida moosi keeta natuke teistmoodi ja panna kokku esmapilgul sobimatuid komponente. Liiga palju ma oma eksperimentidest ei oodanud, aga ehk natuke ikka. Eelmise aasta tšilli-ploomimoos  (mis on lihtsalt patuselt hea juustuga!) andis igatahes julgust proovida. Ja nüüd siis minu eksperimendid:
Punase sõstra ja rosinamoos sutsukese ingveriga
No nii oligi- ca 1 kg sõstraid (korjasin sellesse keskmisse plastämbrisse, milles saslikut müüakse), peotäis igivanu rosinaid, suhkrut, sutsuke soola, ühe sidruni koor riivituna ja pool sedasama sidrunit lihtsalt tükeldatuna, ca teelusikatäis või natuke rohkem jahvatatud ingverit (meie külapoes sel hetkel värsket ei olnud), ca 10 vürtsitera (kah igivanad),umbes kümme nelgitera ka. Kogu mögin korraga keema ja siis aeglasel tulel keedad niikaua, kuni moos on paksemaks keenud.  Täitsa hea tuli välja.

Tikrimoos kuivatatud aprikooside ja sutsukese ingveriga
See tulemus on kõige tavalisema maitsega, seda moosi kannatab isegi pudruga süüa, ma arvan.
Umbes kilojagu tikreid, üks pakk (ca 150 gr) kuivatatud aprikoose, mis on peenikesteks ribadeks tükeldatud, suhkur, sutsuke soola, vürtsi, nelki, ingverit, järgijäänud poole sidruni mahl. Keedad jälle niikaua, kui tikrid on katki keenud ja moos paksemaks läinud. Hea, aga suhteliselt igav.

Ja nüüd! Minu lemmik!
Musta sõstra- küüslaugumoos sutsukese ingveriga (millega siis veel, eksole)
Saslikuämbritäis musti sõstraid (ca 1 kg), kuus küünt kodust küüslauku viilutatuna (hirm äkiline oli), ingverit, nelki, viie pipra segu, vürtsi, 1spl mett, ca 100 gr vett, 3 oksakest estragoni (lehed) Keedada ja mekutad ja keedad ja proovid veel. Kui moos on paksuks keenud ja maitse meelepäraseks saanud, siis on aeg tulemus purkidesse pista. Lihatoitude või näiteks verivorsti juurde on väga hää! Küüslauk on enamuse oma ägedusest keetmise käigus kaotanud (isegi rohkem oleks võinud panna), kuid aimatav nüanss on jätkuvalt olemas. MMMMMõnus!
Proovige ka ebatavalisi kooslusi ja jagage oma muljeid. Uskuge, niimoodi jõuavad massidesse väga ägedad retseptid!

neljapäev, 2. august 2012

Juveelide tuunimine

Tõeline daam mina ostis endale kunagi hirmuhked pärlid. No tõele au andes ja enda ning teie vastu kristalselt aus olles ostsin ma nimetet juveelid koguni Koduekstra poest, mis ei ole ju juveeliostmisel just esimeseks valikuks, eksole. Aga mina hoolimata inimkonna eelarvamustest seda ometi tegin. Isegi kaks rida oli neid pärleid.Ühed lillakas-punased, teised roosad, mis roosad. Juveelid teenisid ausalt küünlavõruna. Kõik olid rahul, isegi mina.
Hetkeni, mil ma leidsin, et küünlavõru periood on läbi saanud ja ehteasja tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Disainer oli loonud nimetatud iluasja nii, et plastmassist pärlimummude vahele jäi pireke vaheruumi, mis lausa kutsus seda täitma mingi heegeldisega (jah, ma heegeldasin!) Kogu kasutatud sodipodi on kodustest varudest ja läheb täie rauaga taaskasutuse alla. Lillekese heegeldasin kavala, tal on haaknõel taga mis võimaldab tekitada pärlireast kelmikalt vonkleva lõnksu. Niit ja fimoroos oli kah olemas ja ootas oma aega. Selline ta siis sai, see taaskasutatud juveelilugu. Punane pärlikee ootab oma Hullu Ideed ;)

Veel kindajuttu

Et miks ma kogu oma kindajuttu ühes postituses ära ei räägi? Sellepärast, et hiljem on lihtsam just otsitavaid kindaid või mingeid muid vidinaid leida.
Eelmisest kindafiaskost paranenuna asusin järgmiste kinnaste kallale, mileks said kollase ja sinisekirjud NN mustrilehelt pärit musrtiga labakud. Selle tööga polnud mingit jama. Kinnas edenes kiiresti ja isegi mure, et sinine võib värvi anda ei purenud mind liialt.
Lõng on tundmatu kollane ja Mithgarieli indigoga värvitud sinine, mis pesemisel läheb küll tooni või kaks heledamaks, aga ümbritsevat ära ei määri, st traditsioonilises mõistes värvi ei anna.
Järgmisena võtsin ette hunniku kindaraamatuid ja valisin pikalt ja hoolikalt kindamustrit ühele Mulgimaa prouale. Oluline on märgimaagia ja minu valik langes mustrile, mida Konsini "Silmkoeesemed" tutvustavad kui veneristikirjalisi, ükski muu allikas selle kirja jaoks enam nime ei anna (ei tea, kas oli  poliitiliselt ebakorrektne või?) Samas lihtsalt nimetu mustrina jookseb läbi siit ja sealt. Siin ta on, juhuks, kui keegi tahaks seda järgi kududa. Pildistatud "Mulgi kirikinnastes ja kirisukkadest" (1960, L.Saks), mis on minu koduse raamatukogu kahtlemata kõige väärtuslikum raamat.
Mustri sättisin Kihnu Roosi tarkade õpetussõnade kohaselt kindaseljale ja -pihku sümmeetriliselt, st tradistiooniliselt need kindad kootud ei ole, aga tulemus on parem.

Kootud varrastega 1,5 ja lõngaks pruun tundmatu ning neiu Mithgarieli košenilliroosa, mis ka läheb pesus paar tooni heledamaks, aga sellest ainult võidab. Eks ole- nagu vaarikasuflee šokolaadis?
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis need on presidendi proua kindad...

Nagu vastu rebase p...et

Need olid minu pika kindakudumise pausi järgsed esimesed kindad, mille kudumist kannustasid teie kiidusõnad muhuaineliste kohta.
Kudusin enda meelest hiigla kenasid vinge värvivalikuga kindaid, lahe muster veel pealekauba. Ehk siis ühtede uhkete kinnaste saamiseks olid eeldused head.

Randmeteks kasutasin ära oma kunagi ammu juba talvel kootud kindapärad. Mäletate, Kihnu kanged naised kudusid ikka kindapärad varem valmis, et siis vajadusel saab kohe hakata kinnast ennast kuduma.  Minu jaoks see variant ei sobi, ei teki seda õiget tunnet ja kokkusobimisega on ka asjad kahtlased. Aga see selleks.
Kinnas sai valmis ja vajas läbipesemist. Tegingi nii. Ja hea, et ma selle pesu käigus südarit ei saanud. Vesi muutus õrnroosast punaseks, aga mitte vesi ei olnud see kõige punasem detail selles loos . Kõige punasem oli taustavalge...
Ühesõnaga- kõik oli tuksis- tuju, tehtud töö ja valminud kindad veel takkapihta. Ehk siis kogu vaev nagu vastu rebase perset, nagu minu ema ütleb.
Kuna kasutatud punane oli tegev ka Kadri kinnaste juures, siis nüüd te teate, miks ma olin sunnitud kindakirurgiat kasutama.
Lõng ikka jumala tavaline 8/2, varras kah täitsa tavaline sukavarras. Aga loodetud rahulolu jäi seekord olemata.

Kadri kindad

Puhkus on läbi saanud ja  kätte on jõudnud aeg oma tegemised ka ilmarahva silme ette tuua. Alustan kusagilt keskelt, st esemete valmimine ja nendest rääkimine ei ole kronoloogilises vaid minu meelest justkui loogilises järjekorras. Aga alustame.
Suvi  ja kinnaste kudumine käib minu jaoks kokku nagu... parmud ja järves ujumaskäimine, jäätis ja  suvi jne (soovijad võivad siinkohal oma isikliku kokkukäimiste jada tekitada). Alles oli mu blogil sünnipäev ja välja sai loositud paar käpikuid, loosipoisi käsi eelistas Kadrit ja nii tuligi uue kindaomanikuga ühendust võtta, et kas lähevad loosi Jõulukaamose kindad või tahab võitja miskit just talle omast. Kadri eelistas just talle kootuid, värvieelistused kah kõik puha antud ja muud soovid kenasti edastatud. Sellist tellimust on puhas rõõm täita :)
Lasin aga laulu ja muudkui kudusin...
niimoodi... Sest Kadrile mäletamistmööda meeldisid minu muhuainelised käpikud ja see punasekirju kiri on mahaviksitud "muhuainelise tütarlapsekostüümi varrukadetaililt"
Kirjal polnud viga midagi aga sellest hetkest näris mind juba see va kahtluseuss, sest.. (aga miks ta näris, sellest järgmises postituses)...
Kinnas sai valmis ja ega tal ju viga ei olnud.
 Aga kuna pisukesest kripeldusest oli selleks hetkeks kasvanud Kahtluste Lohemadu, mis näris mind lausa südametunnistusepiinadeta, siis juhtus nii, et esimest korda elus näitasin ma käpikule kääre, ehk siis lõikasin kahtlase koha ÄRA, no nagu mõni kirurg kohe. Ja nagu kirurgilise haiguste puhul ikka- patsiendil (kindal siis)  hakkas koheselt parem. Punane särgidetail asendus roosakirju särgidetailiga, mis hoopis paremini haakus ka ülejäänud kindaga.
Niimoodi sai Kadri endale kindad, mida on kootud kahes suunas.
Tehnilisi andmeid ka- lõng ikka see Kuressaare kitslammas, valge mingi tundmatu valge ja rõõsa/roosa Mithgarieli/Diana košenilliga värvitu. Varras veneaegne sukavarras, ma kahtlustan, et 1,5

Väike mustrivaliku selgitus ka. Muster on laialt tuntud kassikäpakiri, mida on kootud üle Eesti. Mulle ta väga kassi käppa ei meenuta(aga mustrina koledasti meeldib). Minu jaoks on see kaheksasse ilmakaarde avatud kõikide võimaluste sümbol, täpike mustri keskel aga inime ise, kes valima peab.
Vot  nihukesed lood olid siis Kadri kinnastega. Kadri on oma kindad kätte saanud ja need ka meelepärasteks tunnistanud