Otsing sellest blogist

kolmapäev, 27. märts 2013

Kirikindaid ja kirjandust II

Tädi Leida ja Uhke Õitseja

Tädi Leida lillepeenras elas Uhke Õitseja. Tegelikult keegi ei teadnud, et
Uhke Õitseja on uhke õitseja. Nimetatud lill nimelt pidas endale
alandavaks elada koos nende kõikide mõttetute pojengide ja jorjenite ja
kellukate ja kukeharjadega (võeh, millised nõmedad nimed) ja kättemaksuks
ei näidanud kunagi ühtegi õit. Uhke Õitseja pidas koledat vimma Tädi Leida
vastu, kes ta sellistesse tingimustesse oli istutanud.

Nii siis kaks kanget omavahel positsioonisõda pidasidki. Leida ei leidnud
Uhke Õitseja kohta kunagi ühtegi head sõna (väetistki andis napilt) ja see
omakorda ei mõelnudki oma imeilusat õit paotada.
Lugu lõppes  ühel hommikul, kui hommikuselt tõredas tujus Tädi Leida Uhke
Õitseja peenrast üles juuris ja kompostihunnikusse viskas.

Uhke õitseja juubeldas - lõpuks ometi on tema kõrgel kohal ainus kaunitar,
kus kõik tema hunnitult kauni õie ilu nautida saavad. Ajas südilt juured
rammusasse mulda ja ei läinudki kaua, kui kompostihunniku otsas puhkes
õide tõeliselt kaunis lill.  Tädi Leida seda ilu kahjuks näha ei saanud,
sest saatuse tahtel oli ta just sellel ajal sõitnud kooli kokkutulekule.
See fakt muidugi tumestas pisut Uhke Õitseja võidurõõmu.

Aga ilu jaoks on alati nautlejaid.  Nii sattus Tädi Leida aeda oma
tavapärasele metalliotsinguretkele Koolja, kes pidi peale kolmepäevast
kodust äraolemist (koos prügiämbriga, mis eriliselt pahandas Koolja
naisukest Vaaljat) leidma võimalikult diplomaatilise tee tagasi perekonna
rüppe. Nii krahmaski Koolja Uhke Õitseja kompostihunnikult kaasa, et
Vaalja südant pisut pehmendada.
 Kooljat ootasid ees mitmed rasked küsimused, mida Vaalja igakuiselt
esitas, rõhutades küsimuste kaalukust taignarulliga, mille käsitemises
oli Vaalja meister. Iga jumala kuu küsis Vaalja ainult kolme asja-  "Kus
sa kolasid need kolm päeva?" ,  "KUS ON PALK?"  ja " Miks, oh issand, MIKS ma
sulle, tõprale, mehele läksin???"

Uhke Õitseja juubeldas:  Ma saan lõpuks tõelise armastuse märgiks kingitud
jumaldatud naisele, kes kindlasti minu ilu tõeliselt hinnata mõistab
Koolja jõudis korteri ukse taha ja andis arglikult kella. Ukse avas
maruvihane Vaalja, kes krabas Koolja käest Uhke Õitseja ning vaheldumisi
taignarulli ja Uhke Õitsejaga kallile mehekesele  äsades esitas oma kolm
igipõlist küsimust.

Viimane mõte Uhke Õitseja peas oli, et ega Tädi Leida jorjenipeenar ei
olnudki kõige nõmedam koht siin maailmas.

(NB! Nimed, faktid ja olustikulised kokkulangevused on juhuslikud ja ei oma reaalsusega mingit seost. Tegemist on kirjandusliku fiktsiooniga.)


"Siin oli Koolja" (lubatud ilupilt pargipingi, unustatud kinnaste ja igipõlise teadaandega, et siin oli Koolja (vasja, igor, maša või veel keegi) ;)


Tehnilised andmed- vardad Made in USSR, 1,75, Lõng tundmatu kollane 8/3 ja punane läti oma (aitäh Yllepile ilusa jõulupaki eest) See punane on õige mõnus kududa :D Muster omalooming
 Häid saabuvaid munapühi!

kolmapäev, 20. märts 2013

Ühe torusalli seiklused

Juba üsna mõnda aega tagasi kudusin ühele kolleeg-tüdrukule torusalli. No siis, kui meil see torusalli-nakkus üle käis ;) (nagu Noro-viirus üle Kuperjanovi pataljoni)
Midagi imeliselt erilist ju ühe toru kudumises ei ole. Lõng Onni (25/75 villa kasuks), varras 2,5, kui mu mälu mind ei peta. Toru kudusin valelapilisena, et natukenegi lõbusam oleks. See kummaline värvijaotus on taotluslik- no et saab valida, kas näo ümber on triibuline või rahulik roheline.
Omanik leidis lisaks kaelaskandmisele veel sallile mitmeid kasutusvõimalusi. Näiteks
tissisoojendajana
või sihtotstarbelisena kaelas mitmel erineval moel

või kapuutsina peas
Ilmselt on kasutusvõimalusi veel ja veel.
Sall ise on juba suusamägedes Ukrainas oma ristsed saanud ja kasulikuks asjaks tunnistatud.

Roosid, roosid, roosid

Sain valmis oma Roosipeenra-sõrmikud. Nimi on valitud täiesti meelevaldselt, seega olgu nad tinglikult võttes siis Roosipeenra-sõrmikud.
Ma pean kohe ütlema, et ega roos mu lemmiklill ei ole. Looduses siis. Aga kudumiskirjades näeb ta patuselt hea välja.
Neid sõrmikuid ootas tellija pikalt. Väga pikalt kohe, no nii umbes aasta. Aga kuna eelmised kindad, kah minu tehtud Kuldsõlekirjalised kestsid veel täitsa kenasti (ja kestavad tänagi), siis oli ta kannatlik ja lasi mul mõtteid koguda. Mõtteid kogunes tasapisi, aga seda õiget otsa justkui ei olnud. Teada oli, et tulevad roosid, aga millised, kui suured ja kuhu...
Laupäeval sähvatas siis lõpuks. Lõin  krabinal silmad vardale(1,5 või 1,25, ma tõesti täpselt ei tea, pigem siiski 1,5) ja kuduma. Kui aus olla, siis läkski ludinal, lõpuni välja. Kõik klappis.  Sõrmedki jäid terveks, isegi vardad on sirged, minu suureks imestuseks :D
Loodetavasti ei ole see heegeldatud servake liiga  magus, aga mulle tundus, et see nö lõpetas asja loogiliselt ära.  Eks nad sellised mmmmmmagusad ole, aga see on taotluslik. Elu ei peagi liiga tõsiselt võtma, eksole!
 Mul oli plaan teha Kopli pargis ilupilte, no teate küll: kindad, mis on "ununenud" pargipingile, kindad siin ja seal.
No ega ei tee ikka ilupilte küll, kui romantiline pargipink on kirjatud  tekstidega, mis erinevates dialektides annavad teada, et Vasja oli ka seal. Lumehunnikus ka pilti ei tee, sest seal on käinud Muki kakal. Ühesõnaga- te peate romantilise ilupildi puhul leppima sellega siin. Sammaldunud pargivärav, kus kevadine jäine tuuleiil on kohe-kohe minu kindakesi minema viimas. Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et mõned korrad viiski.

No vot sihuke lugu siis ;)
Pildid ei tulnud täna väga head, aga ehk mõni muu päev on selles suhtes parem.


esmaspäev, 11. märts 2013

"Kudusin sokid"

Kui ma oleks vähese jutuga, siis selllel kohal võiks tänase postituse ka lõpetada. Noh et kudusin ja uute kohtumiseni. Aga tänu taevale - juttu mul jätkub ja eelpoolkirjeldatud postitused ei ole minu stiil. Seega:

Täna on käsitööd vähe (pehmelt öeldes). Sest ma pole kohe eriti midagi nagu teinudki. Kui nüüd välja arvata ühed jumala tavalised sokid, siis kohe üldse mitte midagi. Tunnet ei ole, vaimu ei ole, midagi ei ole.
Sokid on, nagu eespool sai öeldud, väga tavalised. Sääreosas valepalmik, hiiu kand ja 16 silma vardal. Varras ise on 2,0, lõng Novita Seitsevenda. Täpsemat nime ei ole tootja pannud, ei mingit "Plahvatus kommipoes" või "E-ainete rünnak" Seega- lihtsad sokid. Mulle endale. Isegi pildile ei jõudnud nad enne, kui jalga (mida ehk pildistki näha on) Aga see selleks.
Nendest sokkidest tõepoolest rohkem juttu välja ei pigista.
Aga!
Ma ei tea, kas see on nüüd algava Mania Grandiosa esimesed märgid või on tegemist tavahullusega, aga ühel kenal päeval otsutasin ma, et mul on vaja nn "meistrimärki". Mitte et ma ennast nüüd hullult meistrina tunneks või midagi, aga... No midagi nagu käegakatsutava allkirja moodi .
Ilmselt olen ma jõudnud seisundisse, kus ma juba julgen ja tahan oma tööle ka oma märgi peale pannna. Vastutus kandja ees, kui soovite. Tõele au andes sundis mind selle mõtteni jõudma üks tellija, kes tõstatas küsimuse, et miks ei ole silti, kes töö tegi. Argument oli tegelikult raudne :"MINA tean et sina selle asja tegid, aga ma tahan, et teised ka teaksid!" Tõepoolest, miks ei ole silti? Sest silte polnud. Seni lõin ma oma blogi visiitkaardi töö külge, aga see on nagu hinnasilt kaupluses, väga ajutine (parem, kui mitte midagi!)
Ühesõnaga tekkis vajadus tekitada meistrimärk. Täitsa hämastav, millise kergusega see sündis. Ma teadsin raudselt, et see peab saama pooleksmurtav nööbiga kinnitatav pael. Jospel OÜ meistriga võttis nende võimaluste ja minu vajaduste sünkroniseerimine kümmekond minutit ja tööpäeva lõpuks sain ma valida, milline silt tööse läheb. Lihtne!
 LOOMULIKULT oleks võinud sildil olla mingi peen steitment stiilis, et armastuse ja südamega Martaberta tegi just sinu jaoks jne, aga see lakooniline "MB tegi" tundus hea. Vähemalt mulle.
 Tulevikuasjadele saab nööbikinniseks vanaaegne pesunööp, aga hetkel mul neid käepärast ei olnud. Küll aga on nööpe ema pööningul :D
Näedsa, saan oma vana mütsiloti ka teile veel ära näidatud ;) See on see müts, mis kadunud oli ja mille kadunudolemine põhjustas massiivse mütsikudumise (4tk) sellel talvel.
Teile aga soovin ma tervist ja rõõmsat meelt. Hoidke ennast ja ärge haigeks jääge!