Otsing sellest blogist

pühapäev, 31. august 2014

Kampsun Naisele

Mõned päevad tagasi toimunud vestlus:

  • " kuule, mulle meeldivad kampsunid"
  • "mõhõh"
  • " kas sa kooksid mulle kampsuni, mis oleks selline noh mõnus ja noh nende kõverikega"
  • "palmikud või?"
  • " jah, ja siis need nupsikud võiksid ka olla, noh et oleks selline robustne ja õrn korraga"
  • " ok. aga teeme pitsi ja, ja siis erinevaid palmikuid ja nuppe ja..." kudujal läksid silmad põlema ja fantaasia hakkas tööle
Ja nii see vestlus siis muudkui veeres, üks idee oli vahvam kui teine. Ja harva näeb ka seda pilti, kui tellijal klikkab lõngaga esimesest hetkest :) Meil nii juhtus. Roosa Linate Hobby. Protsessis.
MMMMMÕnus töö on ;)

kolmapäev, 27. august 2014

Millest on tehtud...

...teadagi millest. Ikka suhkrust ja jahust ja sihikindlusest ;)
Oli kord üks tüdruk, kes emme ja vanaemaga rongi peale kõndides kohtus kurva minuga. Kurb olin ma asjaolu tõttu, et suvepuhkuse ajal, varbad soojas merevees ja liivas vaheldumisi; kootud tütarlapse kleit on küll valmis, aga selga panna pole seda kellelegi, et ajaloo jaoks mõni pilt teha. Arabella (nii on rongile tõtanud neiu nimi) on aga nagu sündinud modell. Välgukiirusel tekkis mul plaan ja nii ma küsisingi, et kas ehk Arabella teeks minuga mõned kleidipildid.

Nimetatud tütarlaps vastas mu küsimuse peale kooliminejale omase ettevõtlikusega,  kõlava ja selge häälega et jah, tahaks küll modell olla :) Ja nii see asi  meil jäigi.
Kleit sai küll valmis aga oli pesemata ja venitamatagi ja siis oh imet, läksid ilmad päris sügiseseks kätte ära.
 Mina olin kleidipildistamise mõtte üsna maha matnud kuni kohtusin nimetatud noore daamiga poes. Ja seal küsis Arabella minu käest, et ta tahaks nüüd lõpuks oma kleidi kätte saada ja et millal see juhtuda võiks :D Oi, kuidas mulle meeldivad sellised ettevõtlikud ja enesekindlad tüdrukud. Leppisime siis kokku, et emme tuleb merelt ja siis teeme pildid ära.  Pole vist vaja eraldi ära mainida, et jäätiseostmise juurde rääkis tulevane modell poemüüjale loo, kuidas "See tädi kudus mulle NIIIII ilusa kleidi" Kleiti ennast polnud ta selleks hetkeks veel näinudki, ärgem unustagem :D Vot mis tähendab piiritu usaldus :D
Täna langesid kokku mitu meeldivat asjaolu- emme jõudis merelt koju, ilm pidas vastu ja näitas õhtupoolikul isegi mingit päiseselaadset asja ja jäiselt külm ka polnud. Ehk siis tuli kasutada võimalust.


Imeline modell! Poosepildid meil õnneks välja ei tulnud, aga sellised hetke tabamised- vabalt! Uskumatu iseenesestmõistetavusega tegi Arabella täpselt seda, mida talt paluti. Sellist modelli pildistada on puhas rõõm ja nauding. Pole vist vaja ära märkida sedagi fakti, et sellel korral leidis kleit endale ise kandja. 
Lõng on Capri ja Alize, vardad 2,5. Kudusin nagu tuli. Karta on, et tuleb veel :)



esmaspäev, 18. august 2014

Ülemõõduline proovilapp

Loomulikult teavad kõik kudujad, et korralik proovilapp on eduka kudumise alus. Mina tean ka. Aga vot selle proovilapiga läks nagu natsa ülemõõduliseks asi kätte ära :D
Blogi pisut püsivamad lugejad pole ehk veel unustanud lugu, kuidas mu kardinaõmblemine pehmelt öeldes ebaõnnestus. Noh et kui poest ostetud kangas on ettearvamatu iseloomuga, siis enda kootud pitsist seda oodata pole.
Mõeldud-tehtud.  Paarkümmaend silma vardale, paarkolm rida kudumist ka ja arvutused näitasid, et 20 silma =10 cm. Rõõm täitis rinda, et kerge arvutuskäiguga pääsen ja 300 silma sai kribinal-krabinal vardale loodud. Ma tõesti ei tea, miks ma järsku arvama hakkasin, et proovilapi järgi 150 lai palakas peaks äkki hakkama istuma 200 laia akna ees... Inimmõistus on ikka äraarvamatu...
Kudumine läks libedalt.
 Äärepits Haapsalu räti raamatust, põhiosa pits on mingi nuppudega rombikiri (no kohe üldse ei viitsi minna raamatust järgi vaatama).
Varras 3,25, materjaliks Maxi ja nii see pits muudkui voogas näppude vahelt. Kududa oli loomulikult teistmoodi, kui villast sallilõnga aga paha polnud see tunne üldse mitte. Isegi nupud kannatasid kriitikat. No vähemalt minu kriitikat. Nõnda ma siis kudusin kardinat ja unistasin, kuidas mul saab olema maailma kõikse ägedam nuppudega saunakardin.
Kudumise käigus tundus ühel hetkel, et neid silmi sai vardale ikka vastutustundetult palju. Ja sellega seoses plaan muutus- saunakardinast sai ühtäkki minu magamistoakardin suvilasse.
Meel maalis pilte sumisevatest mesilastest, voogavatest viljaväljadest (need asuvad majast ca 5 kilomeetri kaugusel ja näha pole neid mingi valemiga),tuules lehvivatest nuppudega isetehtud kardinatest, lillesülemitest ja ikka nõnda edasi. Ilmselt oleks ma oma unistustes jõudnud ka murul ringmänge mängivate lõvide, metskitsede ja murueide tütardeni aga reaalsus, va kuri, astus vahele ja meenutas, et nii viljaväljade, murueide tütarde, lõvide kui ka kogu muu atribuutikaga on kitsas. Rääkimata sellest, et vaevalt on mul kannatust kududa valmis kardin, millel on piisavalt volüümi voogamiseks ja lehvimiseks.
Karm reaalsus tõi mu maapeale tagasi ja nõnda sai esialgu, no nii katsetuse jaoks, kootud poolkardin. Lootuses, et ehk on paras magamistuppa aga kui pole, siis kärab saunaakna ees küll. Sest akent, kuhu kardinat tegema hakatakse- seda mõõdavad ainult nõrgad ja nannipunnid. Mina nõrk ei ole :P Minu mõõtühik on käte siru-ulatus.
Mõõdud on 190 x 80

Krabasin oma plekiks tärgeldatud kardinarulli kaenlasse ja heljusin suvilasse kardinavahetust korraldama.
Kiskusin vanad kardinad maha, panin uue ette ja selgus karm tõde- hoolimata hiidsuurusest on see kardin selle aknaaugu jaoks ilmselgelt liiiga kitsas. K...T! Kui on tööd mida ma väga ei armasta, siis see on manipulatsioonid kardinatega. Kogu see jama, käed üleval, pea kuklas ennast pikaks venitamine- no ei kuulu just mu lemmikharjutuste hulka. Ütleme nii, et ma ikka ütlesin. Sõnu, mida tavaolukorras tõeline daam ei kasuta ja tõenäoliselt isegi ei tea. Kordama ma neid sõnu ka ei hakka, seda enam, et ega ma neid ju ei tea- tõelise daamina ;)
Rebisin sedakorda maha selle uue kardina, panin ette vanad aga lohutuseks said siiski vahetatud külgkardinad. Need on sellest eelmisest kardinaõmblemise korrast, aga mitte kurikuulsad mustrikaotanud, vaid ühed triibulised. Pilti neist ei ole, sest no mida imet ma ikka näitan käsitööst, mis koosneb kahest sirgest (enamvähem)õmblusest. Jah, ma ise tegin need õmblused. Masin on terve, mina olen terve ja kardinad on akna ees.  Pole paha, mis!? Ah jaa, boonusena on mul ju nüüd ka uued magamsitoa kardinad korteris! Need on selle kardinasaaga kolmandad tegelased.
Väikeste eksirännakute järgselt maandus pitsine asi siiski saunaakna ees.
Piltide kvaliteet ei kannata mitte mingit kriitikat aga kas te olete proovinud pildistada pitskardinat akna ees olevana? No mina ka ei olnud. Teeme siis kõik koos solidaarselt näo, et tegemist on uskumatult ägedate ja kunstiliste võtetega :P


Eks ta natuke lai sai selle akna jaoks, aga mis teha- proovilapi asi.
 Meil on nüüd sihuke rustikaalselt rahvusromantiline saunaesik. Isal olid kulmud kuklal koos, kui ta suvilast tuli, aga mis teha. Kunst nõuabki ohvreid :D


pühapäev, 17. august 2014

Gurmaanide rännakud II

Võtan endale veelkord õiguse veidi toiduteemalist juttu puhuda, sest kogemused tahavad jagamist.
Kodukoha partioodina olen ma juba kesksuvest saati õnnest rõngas, et lõpuks ometi on leidunud inimesed, kes Purtse kindluse potensiaali on ära kasutama asunud. Ilmselgelt on headest söögikohtadest alati puudus, nii et olgu neid kohti niipalju kui neid on- hingega tehtud asjadele on alati turul ruumi.
Alustada tuleb tõdemusest, et ma KEELDUN Purtse kindluse kohvikut nimetamast kohvikuks. See on restoran. Üheselt restoran. Vähemalt minu jaoks.
Aga alustame algusest ;) Aastaid tagasi oli uhke kindluselamu, siis päris pikalt Tondiloss, kus ilmtingimata pidi kummitama ja siis, alates 1990 aastast on see Tõeline Pärl. Tõsi, uue Eesti Vabariigi alguses kutsus minu ema seda Maasikaks Solgiämbris (viidates lossi ümbritsevale lagale). Aga see on ajalugu.
Täna on seal lossis lisaks kontserdisaalile kõige kõrgemal korrusel näitusepind ja  imeline söögikoht
Isutekitamiseks mõned vaated näituseruumi akendest

Aga ärgem kaldugem kõrvale põhilisest- ehk siis gurmaansest rännakust. Ehk siis läheme uuesti ukse taha ja alustame ;)
Ärge laske ennast kohutada faktist, et tammine välisuks on kinni. Muljuge uksekella ja lahke pererahvas lippab teile avama.
Huviline saab ka majaekskurssiooni, lausa tasuta, kui ta süüa ka tahab. Armas. Tõeliselt armas. Ja eriti tore on see, et maja tutvustab kohviku peremees, kes on maja ajaloo endale kenasti selgeks teinud. Samas ei tunne külaline ennast kohustatud olema seda ekskurssiooni võtma- kõik on nii pingevaba kui üldse olla saab. Ühesõnaga- ei mingit survet, aga ma tõesti soovitan maja ajalugu kuulata. Te ei pettu ;) Ei puuudu siin põnevus, salakäigud ega randröövlidki.
Restorani viib teid trepp, mis on ikka tõeline TREPP. Treppide Kuningas. Ja kui te nüüd vaimusilmas kujutasite pilti, kuidas te ronite vanas kindluses taeva poole, siis te eksite- te ronite trepist alla. Ja see ei ole mitte kõige lihtsam ülesanne. No tegelikult üles saada (sest teie kõht on head ja veel paremat täis) on vist veel hullem. Mina allaminekul treppi pildistada ei saanud, peate leppima pildiga, mille ma tegin enne ülesronimist :P
Ma üldiselt klaustrofoobik ei ole, aga vot siin tabab mind alati kerge paanika, kui ma seda trepiauku kasutama pean.
Kõik mis edasi tuleb on puhas nauding, et mingeid foobiaid ega pettumusi ;) Nautige teie ka, koos minuga.

Eriteema muusikavalik. On ikka tõeline piin, kui söögikoha raadiost või plaadimasinast lõugab kogu hingest Ott Lepland või mõni muu staar või staarike. Linnuses oli muusikaks valitud tasa taustaks mängiv keskaegne muusika ja jumal tänatud, mitte mingi Gregorian ;)
Stiilne värk algusest lõpuni- käsitööklaasid, savinõud ja ikka nii edasi.  Õllekaart oli samuti muljetavaldav. Väga huvitavad (ja maitsvad!) kloostriõlled ning majavein polnud ka mingi turvaline ega igav valik. Läbitöötatud kontseptsioon paistis välja kõigest- sinnani välja, et õlut serveeriti originaalklaasidest ja omanik rääkis valitud õllede juurde ka legendi. Mis võiks olla lihtsam, kui võtta müüki Saku ja A le Coq ja asi tahe aga näe, on veel inimesi, kes viitsivad vaeva näha.
Te kindlasti küsite nüüd, et kaua võib ja millal sa jõuad toidu juurde. Jõuangi. Kohe.

Mõisasalat- mitte mingi peotäis rohelist ja selle rohelise kuhja otsas ilutsev kild kanaliha. Oh ei.

Siiacarpaccio (mis on tegelikult minu jaoks lihtsalt värskeltsoolatud siig) viib mul juba teist korda keele alla. No on kohe hea! Muidugi on hea- minu vend püüab  neid kalu, mida kohvik pakub ;)

Eelroad on igatahes nii suured (ja lausa kriminaalselt maitsvad!), et koos magustoiduga on enam kui küll, et kõht saaks täis ja meel heaks.
Isetehtud kamajäätis koos sooja vaarikamoosiga...
 ...ja pirni-õuna tarte tatin, mis lõhnas ja maitses niimoodi, et meie rahulolev mõmin kostus ka teenindajate kõrvu, nõnda et küsimata toodi lauda juurde kahvleid ja nuge, et jagamine oleks ikka võimalikult mugav.
Muide, see karvane jublakas magustoidu peal ei ole mitte friteeritud tõuk vaid piparmündiõis. Vahva ja lõbus leid, mis tekitas elevust nii sööjates kui ka teenindajates :D
Kui ma nüüd püüaks selle kogemuse paari sõnasse kokku võtta siis on need märksõnad pererahva lahkus ja kirg ajada asja, mis jääb meelde ja kutsub tagasi. Mina küll lähen. Kindlasti kohe!
Ja saadaolevatest 10 punktist saab see koht minu käest 12.




Ah, ma hakkan nüüd hoopis turismi- ja toidublogijaks :P

Toidublogid ja -pildid on viimasel ajal ikka pööraselt popiks saanud ja mina nagu loll ikka ainult koon ja koon.
Aitab, hakkan ka moodsaks ja noortepäraseks ja kirjutan kudumisejuttude vahele hoopis paar toidupostitust.  Tegelikult inspireeris mind see artikkel ja eriti kommentaariumisse kirjutatud tarkusetera, et "sellises kloaagis(!!!!) nagu ida-virumaa mina ei söö"
 Nojah. Alati on võimalus a) kloaaki mitte üldse sattuda ja siis langeb söömise küsimus iseenesest ära , b) osta Tallinnast Selverist saiakesed kaasa ja nosida neid ning juua kokakoolat peale või c) siiski proovida ära ka meiekandi avalikud söögikohad.
 Muljed võivad olla kindlasti seinast seina aga proovida tasub alati.
Minu avalikes söögikohtased tuuritamise põhjuseks oli mu kallite sõprade tradistsiooniks saanud (kaks aastat järjest on juba vaieldamatult traditsioon!) Ida-Virumaa tuur. Kui me eelmisel aastal võtsime ette Põhjaranniku vanad mõisad ja Kuremäe kloostri, siis sellel aastal oli meie eesmärk kodumaa kirdenurk. Nurk kohe selle kõige otsesemas tähenduses ;) Ehk siis Narva-Jõesuu ja Narva. Sinimäed ka loomulikult.
Sinimäed on kahtlemata Eesti ajaloos märgilise tähendusega koht. Ja kuna meie maal elavad erineva maailmavaatega kodanikud siis see märk on eritähenduslik. Iseeneset on sinimägede memoriaal kenasti korras aga keegi inim-taoline olend oli oma suhtumist väljendanud sittumisega mälestuskivini viiva trepi kõrvale. Arusaadav muidugi, mis loomal ikka muud üle jääb, kui jõuetu viha viimse aruraasu röövib ja soolestikus pinge üles kerib. Anname andeks, nagu me anname andeks ka oma kehva iseloomuga kassiraisale, kes sussi sisse hunniku teeb. Mul on sellest loomast küll kahju...

Järgmisena jõudsime me oma vahva reisisseltskonnaga Narva-Jõesuusse, mille saksaaegne nimi oli Hungerburg (Näljalinn!) Kõlas ohtlikult meie korisevatele kõhtudele ;) Loomulikult on endisaegne kuurortlinn elanud üle tõelise Uue Tulemise. Tänavad on kenasti korras, SPAsid ja kuurorthotelle on igal nurgal  ja üsna loomulikult ei tule ka söögikohtadest puudust. Aga nagu vanas lauluski oli - "aga see pole see, pole see..." Ühesõnaga- ei tahtnud me minna ohutut ja turvalist rada ning einestada mõnes steriilses restoranis. Meie tahtsime ekstreemi :D Sellisel puhul tuleb küsida kohalikelt. Peatasime tänaval ühe proua, kes juhatas meid söögikohta nimega Lemmik. Ajamasin. Aastasse 1983 nagu naksti. Ilmselt oleks toit olnud hea ja maitsev. Aga natuke liiga Nõukogude Liit oli see asi.
Kuskilt oli jäänud meie kõrvu nimetus Kaluri Talu, mis kõlas kutsuvalt ja piisavalt "ohtlikult" :D Viidamajandusega on nagu on - st kui sa juba õige teeotsa peal oled (tee Narva Jõesuust Narva) , siis on asi suht selge. Ühesõnaga- Kaluri Talusse jõudmiseks pead sa keerama vanade mahajäetud tööstushoonete taha.  Ja siis jälgi silte. Ühel hetkel on su silme ees võpsik, kuhu on suhteliselt kaootiliselt pargitud autosid ja garaažide vahele suunduva tee peal on ette tõmmatud šlagbaum kirjaga OTKRÕTO.
Nagu te arvata võite oli selleks hetkeks meeleolu muutunud peaaegu hüsteeriliseks (mina olin külili tagaistmel ja röökisin naerda, Kersti sügeles üle keha jne) aga uudishimu ei lasknud rahus ära ka sõita.

Gurmaanide teekond naudinguni ei peagi lihtne olema.
 Kõik oli ehtne je ehe. Muide- taustaks mängis eestikeelne raadio...
 Oi kuidas mulle meeldivad ausad ja hingega tehtud asjad! Mis siis, et lauanõud ei ole portselanist ja kahvlid-noad peen lauahõbe. Lihtne ja lööv ja rahvast vooris sisse kogu aeg
 Ilmselt ühe eksootilisema vaatega söögikoht Eestis- Narva jõgi ja otse üle jõe Venemaa piiritulbad ja piirivalvetorn. Ma usun, et piirikas vaatas binokliga mulle taldrikusse :D
 Ja ega väga tihti silmu-kapsasuppi ning tuura ei pakuta ka kuskil. Kusjuures need tuurad ei ole mitte mingid külmutatud jurakad vaid ujuvad paadisilla kõrval sumbas rõõmaslt ringi. Värske värk noh!
Igatahes - nõrkadele see kogemus ei ole aga midagi metsikult kohutavat ka ei ole- kõhu saab täis ja vaated on ilusad. Lisapunktid meestele ettevõtlikkuse eest!

Segadust tekitav on muidugi sõna "hutor" tõlge eesti keelde: on jah tõlge "talu" aga tähenduslikult on "talu" eesti keeles siiski natuke põhjalikum majapidamine. See "hutor" on pigem tähenduses onnike või osmik vms aga see kõik on filosoofia ;)
Järgmine toidubloogerdamiseteemaline postitus tuleb õige pea ;) Püsige lainel!