Otsing sellest blogist

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Insener Igori struktureeritud südameasjad

Elas kord Insener Igor. Igor elas koos Mammaga, kes oli Igorile sünnist saati sisendanud kolme asja. Esiteks: Igor on kingitus maailmale. Teiseks: Igor on kõikides asjades maailma parim ja kolmandaks, kõige tähtsamaks: ühtegi sellist naist, kes Igorit tõeliselt vääriks, maailmas ei ole. Igor oli Mamma teesidega isegi väga nõus
Igor oli mees parimais aastais, no nii nibin-nabin neljakümnene. Insenerina oli Igor keskpärane, mis iseenesest oli suur ime ja anomaalia, sest kõigepealt oli Igor Imeline Imik, siis Vaimustav Väikelaps, koolis sai Igorist Õpetajate Lemmik ja ülikoolis peeti teda Lootustandvaks Noorteadlaseks. Ülikooli lõpetamise järgselt sai Igorist Imelise Inseneri asemel aga kohutavalt Igav Ja Tüütu Vanapoiss, insener ka muidugi, nii muuseas.
Igori naisevõtuplaanid luhtusid alati vääramatu järjekindlusega. Seda loomulikult selle pärast, et alati sattusid Igori teele harimatud ja rumalad matsiplikad, kes ei olnudki Igorile sobilikeks partneriteks. Kord ei osanud pruudikandidaat kõndida, siis jälle hingas ta valesti, kord olid juuksed liiga pikad, siis jälle liiga lühikesed. Juhtus sedagi, et kõik muud parameetrid olid justkui paigas, aga vot häälekõla ei sobinud teps mitte...
Tõsi, Igor püüdis alati  pruudikandidaate õpetada-juhendada ja jagas lakkamatult hinnalisi õpetussõnu, kuidas tõeline naine kõndima või hingama peaks. Rumalad plikad aga ei osanud seda vääriliselt hinnata ja peale esimest kohtingut ei tahtnud Insener Igorist enam mitte midagi teada.. Ühesõnaga- alatu saatus nöökis Igorit igal sammul.
Tõele au andes tuleb tunnistada, et eks Igor oli ikka natuke keeruline tegelane ka. Igori ego oli nimelt sama suur ja särav nagu nõuka-aegne riidekapp. Tõsi, Igor ise seda miinuseks ei pidanud.
Mõtles Igor oma vanapoisipõlve ja kõikide nende rumalate plikade peale ja otsustas lahendada probleemi teaduslikult. Igor nimelt oli täitsa keskpärane tabelikirjutaja ja statistik. Igor pusis kuid ja kuid, korrutas ja jagas, mõõtis ja vaagis, liitis ja lahutas, koostas tabeleid ja diagramme ning lõpuks sülgas Igori arvuti ühel päeval välja Ideaalnaise parameetrid. Oli ikka imeline olend küll... Igor sügas rahulolevalt kõhtu ja suundus oma ideaalnaise otsingutele.
Igor otsib tänaseni. Ei tea, kas vussis arvuti midagi ära või läks muidu midagi viltu või lipsas tabelisse mingi viga sisse. Aga ehk pole Igorile sobivat naist maailmas olemaski?  Sest Mamma ju ütles ka niimoodi...

NB! Tegemist on  kirjandusliku fiktsiooni ja autori fantaasiaga. Võimalikud kokkusattumused konkreetsete sündmuste ja reaalsete iskutega on juhuslikud ja etteplaneerimatud. Eraldi vabandab autor kõikide Igorite ja Mammade ees.


Kõikidele maailma Igoritele ja nende Mammadele mõeldes valmis kindakiri "Struktureeritud südameasi"


Kudusin 1,5 vardaga, lõngaks Laurin Villalanka (müüakse Koduekstras)- 75% villa, 25 % polüamiidi, 150 gr =275m Lõngal pole häda miskit, võibolla ainult fakt, et lõngakeere on laugevõitu ja varras kipub vahest kiudude vahelt läbi lipsama. Erilist uhkust tunnen ma aga kahe vitsa vahel oleva nupurea üle. Õppisin nimelt nöörivõttega nuppe tegema.

teisipäev, 30. oktoober 2012

Johannese soojad sussid

Johannes  siiski sai lõpuks oma soojad sussid, mida ta kolmveerandkuueaastase nõudlikusega minu käest küsis.  Aega võttis, aga töö iseenesest läks naeruväärselt kiiresti (no kui ma ta lõpuks kätte võtsin).
Mingit hirmsat disaini-imet ei sündinud, seekord oli rõhk funktsionaalsusel.
Panen paari sõnaga töökäigu kirja ka, mine tea, võibolla on kellelgi sest teinekord abi.
Ühesõnaga, kõigepealt joonistas Johannes oma jalajälje paberile ja mina kudusin seda jälge kasutades kaks talda. Ikka aegajalt paberit ja tööd võrreldes.  Alustasin viie ülesloodud silmaga, mida ma siis alguses paaril real mõlemast otsast kasvatasin. Edasi läks kõik lõike järgi. Teine tald valmib nii, et esimene keeratakse tagumise küljega kuduja poole ja siis on lõikeks valmisolev tald. Koo kaks talda valmis, jäta viimaselt realt ca 5 silma vardale ja korja edasi mööda talaäärt silmused vardale. Mina kudusin nüüd neli rida kõrdmaokirja ("Eesti labakindad ilma laande laiali", lehekülg 44) kõrgusesse ja kudusin sokikanna võttega ninapealse kaheksast silmusest. Järgi jäi mõlemale vardale 18 silmust ja 8 jalapealsest. Kudusin sooniku ja sobilikul kõrgusel (oleks võinud pikem säär olla) lõpetasin asja ära. Primitiivsuseni lihtne :)
Pilte ka, muidu te ei usugi, et Johannes sussid sai ;)
Sussid istuvad uskumatult hästi, no ikkagi ju individuaaltellimus.
Lõngaks Novita Polkka, varras oli vist 2,5
 Sussi tallad kudisin Alize sokilõngast, ehk kestavad natuke kauem, kui Novita täisvillane
 Tegelikult sussiomanik oli rõõmus, ausõna. Pildi tegemiseks ma palusin tal poseerida ja siis võitis ürgmees, st pildi tegemisel naeratavad ainult nõrgad :D
Susanna sokid ootavad tegemist, seda enam, et sussisoovist on saanud põlvikutahtmine. Ma pean ruttu tegema, muidu saavad põlvikutest karupüksid :D

1958

1958 aastal oli minu sündimiseni jäänud veel kümme aastat ja minu vanemad koos minu vennaga ootasid ikka veel Siberis kojusaamist. Kodu-Eestis aga ilmus ajakiri Nõukogude Naine (no mis "nõukogude" ta nii väga ikka oli, puhas Eesti Naise pisut punasem versioon). Punase propaganda kõrval või õigemini selle kiuste aga oli ajakirja vahel ka lõike-ja mustrileht. Ma olen ikka mõelnud, et mis selle nõukaaegse "sisult sotsialistlik aga vormilt rahvuslik"-uga siis täpselt ikka mõeldi. Ja kas loosungiloopijad isegi täpselt aru said, mida nad mõtlesid...Ma näen nendes mudelites kõigis ainult seda rahvuslikku poolt. Nii sisus, kui ka, jumal tänatud, vormis. Igatahes sügav kummardus ja imetlus neile kunstnikele, kes selleaegsed mudelid valmis joonistasid ja et need läbi aja meieni jõudnud on. Praeguse Eesti Naise kõige suurem puudus minu jaoks ongi just mustrilehe puudumine.
Aga pika jahumise lõpuks näitan ma teile jälle salli. Ausalt, mul on ilmselt mingi sallikudumise häire tekkinud :( Blogi tuleks ka ümber nimetada- "Martaberta sall". Aga ma väga loodan, et ma saan lähiajal sellelt reelt mõneks ajaks maha. Igavaks läheb- mul ja teil ka ilmselgelt.
Ühesõnaga sall "1958"
 Sõrmuseproov. Huvitav, inimestel on peenikese pitssalliga seosas tavaliselt ainult üks küsimus. "Kas sõrmusest läbi mahub?" Nagu näha juuresolevalt pildilt- "Mahub!"
 Hetki valmimisest. Lõng on Reesilt (OOOO, kui hea lõng!), Silmi 123, mustrikordi laiusesse seitse, kõrgusesse 14. Mõõdud 190 x 80, lõnga kulus peaaegu 100 gr, nuppe kokku 1274
 Lähivaade ka. Ilupilte kahjuks ei ole, ilm keeras hulluks ja modellidega on ka kitsas
Soovijad leiavad mustri siit, muster nr 4 Mustris on pisuke viga ka sisse lipsanud 15. reas
Sallijuttudega seks korraks ühel pool ;)

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Jälle sall

Mul hakkab natuke piinlik juba... No ühesõnaga- üks sall sai valmis.
Kudusin ja mõtisklesin, et ei ole justkui nagu õige- töö ei taha edeneda, kord kisub siia, kord sinna... Ühesõnaga-jama oli. Muidu oli kõik äge- konseptsjoon ja puha. Sall rätipõhimõttel- üks muster ääres, teine sees ja ikka nii edasi ja tagasi. Kudusin nö "hambad ristis", ise küsisin aegajalt endalt, et miks ma ennast niimoodi vägistan. Aga jätkasin... Lollakas.
Rätimoodisall oli juba peaaegu valmis, no vast mõned mustrikorrad oleks võinud veel teha, kui emotsioonid võitsid ugrimugriliku alalhoidlikkuse ning sall sai õige põhjalikult üles harutatud.
Alustasin uuesti ja siis läks kõik kenasti- ei kadunud silmad ega jäänud nupud tegemata. Rombimuster, mis algses idees oli nö "rikkalik ääremuster" ,kattis salli ühtlaselt ja saigi justkui hää.
Siin ta siis on, see mu nuppudega rombiline
 Muster kah kenasti antud, kui kellelgi peaks sest abi olema. Pildistatud Pitsilistest koekirjadest (L.Reimann, 1986). Haapsalu salli raamatus oli see muster vist Rombikirja nime all, raamatut käepärast pole, kontrollida ei saa :)
Lõng Linate Smyrna Platinum, kulus natuke üle ühe toki. Varras 3,5 bambus

Uus sall on varrastel, kootud kah juba üksjagu, aga eile tabas mind sallikuduja eksistentsiaalne kriis. Et koon ja koon, aga kellelele neid üldse vaja on ja nii edasi. Või kellele üldse mu kudumisi vaja on. Ühesõnaga -kriun ja ving.
Aga kellelegi vist ikka on. Täna vaatas kolleeg põleva pilguga mu poolikut salli ja ütles üsna hauataguse häälega, et talle tundub, et ma koon tema salli. Küsisin kolm korda üle, et kas ma sain tast õigesti aru. Sain. Seega järgmisel sallil on omanik olemas :D
Nädalavahetusel käisin külas sõbranna perel (te teate küll, minu sõber Johannes oma õdede ja vanematega).Istusime diivanil, lobisesime niisama ja lapsed asjatasid sealsamas. No mis pattu salata, tädi Ivil oli ka veiniklaas näpuvahel.
Ja ühel hetkel teatab Johannes (kolmveerand kuus aastat vana!), peale pikka oma paljaste varvaste jälgimist, et "Mul on vaja sooje susse. Kudu mulle soojad sussid!"
Hea, et ma istusin- ma ei suuda ikka veel harjuda, et üks koolieelik tahab kingituseks kudumeid. Loomulikult tekkis siis ka selle pere keskmisel õel karjuv vajadus susside järele :D
Seega- järgmisena võtan ette sussikudumise. Isegi idee ja paberile joonistatud jalajäljed on olemas.

Eelmises postituses keksisin oma 1958 aasta vanade mustritega, mida lubasin teiegagi jagada. Jagan muidugi. Esimene katse ebaõnnestus, aga ma ei anna alla. Skännimine ei andnud head tulemust, aga ma proovin neid pildistada. Ühesõnaga, tulevikus riputan märksõna KUDUMISKOOL all üles igasugu vanaaja kraami (kuidas kududa taskuid kampsunile näiteks). Mul pole kudumiskoolis kahjuks mitte midagi omaloomingulist näidata, aga oleks ju jube kahju, kui ca 60 aastat vana kraam lihtsalt prügimäele rändaks.
Seniks aga uute lugudeni!