Totaalne läbikukkumine...

...tabas mind eksperimenti "Koome targutamata ja midagi leiutamata õpetuse järgi" läbi viies. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et mina ei ole mitte võimeline valmiskirjutatud õpetust jälgides midagi mõistlikku kuduma. Kusjuures õpetustel pole tavaliselt häda mitte midagi.
Näituseks olgu võetud Käsitöö 2014 aasta suvenumbris ilmunud Marge Heeringa kleit. Suurepärane muster  ja õpetus! Müts maha Marge ees! Aga õpetuse järgi olin mina võimeline kuduma ca 20 cm (neli mustrikorda) ja siis hakkas mul igav. Südamed läksid ka kole kribuks kätte ära... Lisaks hirmutas mind õpetuses olnud lause, et suuremal numbril on kleit lihtsalt lühem. Aga ma ei tahtunud lühemat kleiti! Ja nii ma siis ise leiutama hakkasingi.
Ühesõnaga- kudusin Midara Linasest endale kleidi, vardaga nr 3,0. Kulus ca 350 grammi ja suures osas on muster nupuline. Nuppe on muide sest linasest üsna hea kududa. Kleit sai kerge ja õhuline ja ilmselt oleks palju kenam, kui aluskleit oleks ka sinine aga mul pole sinist aluskleiti. Hea, et selle valge öösärgigi sain kaubandusvõrgust. Aga värv on sellel kleidil 100% minu oma!

 Sulneid ja kauneid pilte malbes tuules lehvivast kleidist takistas tuul, mis ajas mere õige vahuseks ja sätitud soengu mingiks arusaamatuks tuustiks :D

Minust ebafotogeenilisemat kuju annab otsida, seega maani kummardus Anule, kes tuulisest ilmast ja kehvast modellist hoolimata suutis siiski pildid kätte saada ;)

PS Vaatasin just, et alates aprillist (!) pole ma teinud mitte midagi muud, kui uhanud ainult kleite teha... Täitsa piinlik lugu kohe...

Inglise Roos, baklažaaniga

Selle värvipsühholoogiaga on asjad kirjud. Inimesed tajuvad värve ikka maru erinevalt.
Kolleeg Edaga rääkisime kunagi siis, kui mu linane kleidieksperiment siinsamas näha oli, et võiks vist kunagi proovida midagi kleidilaadset kududa. No mis viga kududa- Eda on lihtsalt nii ilus inimene, et talle sobib kõik selga :) Kena inime veel pealekauba (ehk ei ütle pahasti, kui kleit soovitust suisa erinev saab)
Ma proovisin talle küll püüdlikult maha müüa ideed, et see kleit võiks olla samast niidist, mis minu korallikarvalinegi. Lõng olemas ja pole muud, kui anna aga vardale valu. Aga ei, see toon ei sobinud Edale mitte (tegelikult oleks ilus olnud!), tema rääkis midagi sinisest. No ega mul vahet pole- sinine siis sinine.
Käisin Jõhvi Kaubakeskuses käsitööpoes eelluurel ka. Ja luure oli edukas. Luurasin välja, et leedulaste Midara linast oli saada suures värvivalikus. Siniseid oma nelja- viit tooni, kui mu mälu mind ei peta. Igaks juhuks krabasin ühe erksinise kaasa ka, no nii kleidi jagu või nii. Lootuses, et ehk on see toon siis see õige sinine. Värv meeldis aga ei olnud just vist päris SEE. Mul hakkas paanika tekkima, et Eda näol on tegemist ikka väga kindlate printsiipidega tellijaga. Mina sihukesi pelgan ;)

Võttis aega mis võttis, aga ühel hetkel oli mul kleidiniit käes. Ja  see oli lilla. Vot siis sinist!
Alguses tundus see niit minu jaoks lilla aga mida rohkem ma seda näpu vahel hoidsin, seda rohkem sai mulle selgeks, et see on vanaroosa ja kui eriti täpne olla, siis Inglise Roos. Just selline vana-puudri-roosa on minu jaoks Inglise Roos.
Kleiti kudusin kaks otsa koos(Midara Linas, 100% lina, 260 m /50 gr) kokku kulus ca 7 tokki. Vardad nr 3, kudusin kõik ühes tükis ülevalt alla, contiguous meetodil (no nii enamvähem)

Ja nagu paksude raamatute esimesel lehel on tänuavalduste peatükk, siis ka mina pean selle peatüki siia sättima- Erilised tänud ANUle, kes vastuvaidlemata oli parematel päevadel neli korda valmis kleidi selga panema, et olla kindel, kas valmiv ese ikka kleit on,või kisub asi lootusetult metsa. Ja selle eest ka aitäh, et ta oli valmis mulle kleidimodelliks hakkama ja külmal õhtul mere ääres jaki seljast viskas, et kleidipildid kaunid saaksid. Isegi Tuti ("kuule, see on sul nagu leinakimp!")oli valmis pähe panema ;) Mul on ikka ilusad sõbrannad, eksju!
Aga las pildid räägivad enda eest

Nüüd jääb veel kaks küsimus- kas Edale kleit meeldib ja kui palju/kas ma pean sabast maha harutama. Aga loodetavasti tuleb selgus lähipäevil.

Järgmine eksperiment nimetusega" proovime kududa õpetuse järgi ilma targutamata ja midagi muutmata" on alanud ;) Kaks tokki kootud ka juba ;)

Dokumentaalselt tõestatud

Et te ei arvaks, et ma lihtsalt suusoojaks ütlen, et " tundus, et modellile ka meeldis" näitan täna mitte uusi asju vaid hoopis vanu kleite tegevuses ja kasutuses. Otsustage ise, kas kandjale meeldib või ei.
Aitäh Marjele ja Siretile piltide eest!
Siin on vanaema käsikinud " korralik nägu ette teha ja olla ilusti"

Kohutav, kuidas mulle see pilt meeldib! Ehe eesti tüdruk võrkkiiges-tõeline suveidüll

Rätikust linikuks, linikust kleidiks

Täna räägin ma teile loo mitmefunktsionaalsest esemest.
Kunagi ostsin ma Balti jaama turult nn vene roosidega rätiku. Oli kohe selline tunne, et vot oh kus ma nüüd sellega ikka käin. Käisin täpselt null korda. Sest ei suutnud kuidagi aru saada, miks ma olin täitsa normaalsest valikust (sinised, punased, mustad) välja valinud sellise kahtlaselt pruuni taustaga roosiräti. Inimese mõtted on vahel ikka täitsa hoomamatud, eriti minu omad.
Ühesõnaga- mul oli rätik, millega ma ei käinud aga ära anda/ära visata ma seda ka ei täidinud. Ehk läheb tarvis, teate ju küll. Räti tegi minuga vapralt kaasa kolimised ja kapikoristamised ja jäi ikka mingil põhjusel alles. Ehk läheb tarvis...
Mõnda aega tagasi sain ma väga selgelt aru, et sihtotstarbeliselt ma seda kandma ei hakka. Mida teha rätikuga, mis kaela ei jõua- loomulikult saab temast ühel hetkel laudlina. Mul on selliseid rätikuid hulgim, mis on kasutusel laudlinana. No aga ärgem unustagem, et rätiku värv oli ausalt öeldes ikka päris kole...
Ja siis tuli jaanilaupäeva õhtu. Ma suhtun massüritustesse ikka väga pika hambaga. Seega istusin ma jaaniõhtul suures rahus kodus ja jaanitasin soojas toas.  Ja siis juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub. Plaks ja peas hakkasid lambid põlema- mul on ju suurepärane kleidimodell Mia!
Pikalt mõtlemata, loomulikult ühtegi mõõdistust tegemata tuli kohe käärid rabada ja kleiti asuda disainima.
Voltisin rätiku neljaks ja enda arvates lõikasin salli keskossa väikese ava. Salli lahtivoltimisel selgus, et auku on küll ja veel :D Kodus oli sobilikku tooni heegelniiti ja nii see kleit tulema hakkas.

Eile sai noorpreilile kleiti selga proovitud ja et rätikunurgad kippusid jalge alla jääma ja segama tuli otsus nurgad maha lõigata. Ilmselt oleks olnud tavapärasem üritada rätik ümmarguseks lõigata ja saavutada klassikaline ratasklošš. Aga siis saab kaduma ju rätiku kujundus... Nii et - nurgad maha!
Mia arvas et pisike pits kleidi sabas teeb asja veel paremaks. Ega ta minuga proovi tegemise ajal ei rääkinud mitte ühtegi sõna, aga vahest on kehakeel palju- palju informatiivsem, kui miski muu. Igatahes oli "kriips kõrvadeni", millest mina loen välja puhast rahulolu. Kleidi seljast kättesaamine oli ka üsna keeruline.

Igatahes keerutuspotensiaali on sellel kleidil küll ja veel. Ja mis võiks olla ühe poole viiese jaoks veel olulisem, kui see, et "kleit keerutab" :D
Ma tõesti loodan, et varsti saan ma näidata pilte kleitidest, kus Mia ka sees on.

Ah jaa- täpselt täna, neli aastat tagasi, tegin ma siia oma esimese postituse. Tänan teid selle ilusa aja eest kui ma olen saanud teiega oma tegemisi ja mõtteid jagada.  Aitäh!

Navy-stiilis kleit Miale

Eesti keeles on see "meremehestiilis" ikka hirmus pikk ja lohisev termin. Ja miks mereMEHE, kui kleit on hoopis tütarlapsele? Ühesõnaga- leppige laensõnaga- navy.
Mia on see laps, kes loodetavasti kunagi oma lapsepõlvest kirjutades ei märgi ära ühte natuke hullumeelset tädi, kes oma lõpmatute kudumitega tegi lapsepõlve peaaegu et talumatuks :D Lohutav on muidugi see, et tänapäevased lapsed on piisavalt iseteadlikud, et asjades kohta lõplikke ja vastuvaidlemisele mittekuuluvaid avaldusi teha. Seega on siiski lootus, et kleidikesed Miale meele järgi on.
Eelmine, Maikellukesemets on juba päris peaaegu liiga väikeseks jäänud, seega oli viimane aeg uus kleit ette võtta. Sedapuhku langes mu valik mereteemale, seda enam, et Mia arvas ka, et kleit võiks sinine olla. Kohe, sekund hiljem, arvast ta muidugi, et see kleit võiks olla lilla. Ma lasin selle lilla-jutu oskuslikult kõrvust mööda.
Niit oli kodus ootamas, idee kah võttis päris selgeid piire ja seega jäi vaid kudumise meeldiv töö.
Kleit sai valmis ilma mingite draamade ja harutustalguteta. Tubli inimesena pesin kleidikese läbi, venitasin ära ja jäin ootama.
Järgmisel hommikul ootas mind selline pilt

Ehk siis punane niit oli värvi andnud. Ma olin marus, ausalt ka. Eriti vihane olin ma enda peale- et no kui mitu korda peab see jura juhtuma ja et kas tõesti ei jõua kohale, et eriti punase värvikindlust tuleb kontrollida. Ja ikka nii edasi. Aga samas, mis meremehestiilis kleit see on, kus pole punase-valge triibulist detaili. Aga teadmiseks ülejäänud inimkonnale, et Selverites müüdavasse Puppets Lyric'u lõnga tuleb suhtuda väga kahtlustavalt.
Väga armas ja südantsoojendav oli minu FB sõprade, eriti meesinimeste siiras reakstioon juhtunule- soovitati värvipüüdmislappe  ja puha. Aga ma valisin siiski harutamise , tundus kuidagi ohutum lahendus.
Natuke nikerdamist ja voilaa! Siin tema nüüd siis on

Eks õige pildi saab ette siis, kui kleidi sees ikka plika ka on aga hetkel pole Miat kuskilt võtta, seega jääb loota, et ta lapsevanemad plikast koos kleidiga mõne klõpsu teevad.
Tuleb tunnistada, et ümbertehtud kleit sai esialgsest natuke kenamgi ;)
Lõngaks Alize Bella, varras 2,5.

Roosa Sebra seiklused sirelivõpsikus

On üks pisike pilka Marta, kes kohe-kohe saab kaheseks.  Tänasest on Martal aga just Roosa sebra ja sirelivõpsikuga kleit. Ma ei tea mis värk on pisikestel plikadel lilla ja roosa värviga, aga mingi teema on, sest enamvähem 90 % tüdrukutest nimetavad lemmikvärvina lillat ja/või roosat. Nende emadel lähevad tavaliselt sellise avalduse peale silmad suureks ja hakatakse rääkima roosa komponendi minimeerimisest lõpptulemis. Kasutatakse lausa selliseid termineid nagu rõveroosa ja rämeroosa :D Loodetavasti sellesse kleiti rämeroosat tooni ei sattunud. Küll on aga see kleidike tiine sirelivärvidest- ja mis seal imet- sirelid lõhnada ja õitsevad ju peadpööritavalt.
Aga mis ma ikka seletan- las pildid räägivad enda eest. Aitäh Marta emmele vahvate hetkede tabamise eest.

"Vaata Sebra, siin on mingi sinu pisike sugulane. Anna talle musi!"

"Ah, kas pole ma mitte kõikse kaunim maailma peal?"

Mis ma siis veel räägin sest kleidist? Noh et kudusin vardaga 2,5, alt üles türklaste Alize Bella lõngast (100% puuvilla), mis on imepehme ja ülimõnus lõng. Kuuldavasti pidi ka hästi kestma ja taluma trööpamist, mis sellises vanuses daamedel ikka ette tuleb. Ja seda tuleb ka tunnistada, et nimetatud kleidi tegin ma asjaosalistele täitsa vägisi, st lihtsalt nõudsin mõõte ja värvieelistusi, mis olid siis puun, kolla ja lilla. Kuna lillakirju lõng ootas oma aega juba eelmisest suvest saati, kui ta ka peaaegu kleidiks sai, siis oli valik loogiline. Ma väga loodan, et Marta, Sebra ja Roosa Sebra seiklevad koos väga põnevatel radadel.

Kudumisteni
PS Õhus on merelisi tuuli tunda ;)

Eksperiment linase niidiga

Juba ammu, no ikka väga ammu, piinas mind a) kadedus, kui ma vaatasin inimeste kootud/heegeldatud kleite ja b) huvi, kas ka mina oleksin võimeline mingi kleidikese valmis kuduma. Kleidi täiskasvanud naisele, suuruses Suur, millel oleks pikkust ja laiust ja hoogu. Eks ma ikka põdesin ka, et tegelikult kannavad ju kootud kleidid välja ikka piitspeenikesed naised ja kus nüüd mina... aga ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ma siis natuke proovisin ;)

Jumal tänatud, materjal oli kodus olemas. Ostsin selle linase niidi kunagi suhteliselt olematu raha eest isand Lepa lille, lõnga ja sisustuspoest (saapad ja sardiinid, teate küll). Poolil oli seda imelikku tooni niiti peaaegu kilo ja minu mõte liikus rada pidi, et no kilost niidist saan kleidi isegi mina.
Ilmselt minu kirjatükkide püsivamad lugejad teavad minu suhtumist koeproovidesse ja jumal paraku, ka arvutamisse. Ja kudumitükkide kokkuõmblemisse ka muidugi. Kõik eespoolnimetatud tegevused on Big No-No. Eks ta pisut enesehävituslik on aga... Nii on.

Kuna tegemist oli eksperimendiga teemal kleidi kudumine üldiselt, siis liigsete mõtiskluste peale ma aega ei raisanud. Ikka kohe vardad sisse ja vaatame, kuidas kulgema hakkab.
Kulges kenasti, kaela ümbert ikka allapoole. Lõin üles 150 silma ja mustriks valisin vana ja hea ja surmani tüütu paabusaba aga see jookseb nii kenasti ja loogikarikkalt laiemaks ja jälle kitsamaks, kui selline vajadus tekkima peaks. Ja meenutagem, et tegemist oli sisuliselt ju proovitükiga. Eks alguses olid mul vaimussilmas ka igasugu muud mustrid, mida hakatakse kunagi kusagil allpool kombineerima nimetet paabusabaga aga läks teisiti. Lihtsalt töö käigus selgus, et see paabusaba moodustab kenasid pikisuunalisi jooni, mida kuidagi ei tahtnud hakata põikisuunalistega rikkuma. Disainivärk, noh :D

Kudumisest ka. Selga tuleb proovida, see on selge. Ühel hetkel selgus, et tissid ei taha kleidi sisse ära mahtuda, aga nad lõpuks ikka mahtusid. Nii ma siis muudkui uhasin kuduga ja lahendasin paaniliselt aluskleidi küsimust. Sest kui te arvate, et kootud kleidi juures on kõige raskem kudumine, siis arvake uuesti. See on hoopis aluskleit. Mina oma lõpmatus naiivsuses arvasin, et no mis see siis ära ei ole- astu aga sisse esimesse pesupoodi ja osta endale sobilikus toonis kombinee või äärmisel juhul libedast materjalist öösärk.Naiiv kuubis! Pole sellist asja! Öösärke ka ei ole ja üldse, ei arvanud mina, et veel üks kord oma elus defitsiidi ära näen, aga näe- nägin! Kombineed on puhas defka! Õnneks on alles ema kapp ja sealt leiab nii mõndagi. Kaasaarvatud kombineesid, mida ma siis nüüd pisut pikemaks pean tegema hakkama aga põhimõtteliselt ajavad nad asja ära. Aga fakt iseenesest on ikka kummastav küll...
Ühesõnaga kudusin ja kudusin ja ühel hetkel vist unustasin kleiti selga passitada või midagi sihukest, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et kudusin ja kudusin ja kudusin ja kui siis lõpuks taipasin kleidi selga panna... siis lohises kleit mul järel (176 cm pikkuse juures!) "Ega massin ikka  inimese vastu ei saa", nagu ema minu kohta ikka tavatses öelda...Ohkasin ja harutasin natuke vähemaks, no nii kümmekond sentimeetrit.
Pesin, venitasin, kuivatasin, panin uuesti selga... ja arvake, mis?! Kleit lohises ikka järgi! Ohkasin, harutasin ja kudusin uuesti maha. Kokku tegin kleidi lühemaks 110 grammi võrra. No ütle inimest! Tegelikult ju isegi vedas, et ma suutsin peatuda enne, kui kogu kilo oleks kleiti kootud saanud. Nüüd jääb ka pluusi jaoks :D
Vardad 2,5 ja 3,0, materjaliks tundmatu linane, mudel isiklikust peast.

Aga tulemusega olen ma rahul, väga mugav riidetükk on valmis saanud.

PS. Palun vabandust kõikide minu blogi meeslugejate(ma tean, et te olete olemas!) käest, et te peate osa saama mu pesuteemalistest  heietustest aga jumal paraku, see ongi päris elu ;)

Kuna rahvas on pahur, et kampsik on kleidi peal, siis katsun ka kampsunita pildi siis sokutada

Millest on tehtud...

...teadagi millest. Ikka suhkrust ja jahust ja sihikindlusest ;)
Oli kord üks tüdruk, kes emme ja vanaemaga rongi peale kõndides kohtus kurva minuga. Kurb olin ma asjaolu tõttu, et suvepuhkuse ajal, varbad soojas merevees ja liivas vaheldumisi; kootud tütarlapse kleit on küll valmis, aga selga panna pole seda kellelegi, et ajaloo jaoks mõni pilt teha. Arabella (nii on rongile tõtanud neiu nimi) on aga nagu sündinud modell. Välgukiirusel tekkis mul plaan ja nii ma küsisingi, et kas ehk Arabella teeks minuga mõned kleidipildid.

Nimetatud tütarlaps vastas mu küsimuse peale kooliminejale omase ettevõtlikusega,  kõlava ja selge häälega et jah, tahaks küll modell olla :) Ja nii see asi  meil jäigi.
Kleit sai küll valmis aga oli pesemata ja venitamatagi ja siis oh imet, läksid ilmad päris sügiseseks kätte ära.
 Mina olin kleidipildistamise mõtte üsna maha matnud kuni kohtusin nimetatud noore daamiga poes. Ja seal küsis Arabella minu käest, et ta tahaks nüüd lõpuks oma kleidi kätte saada ja et millal see juhtuda võiks :D Oi, kuidas mulle meeldivad sellised ettevõtlikud ja enesekindlad tüdrukud. Leppisime siis kokku, et emme tuleb merelt ja siis teeme pildid ära.  Pole vist vaja eraldi ära mainida, et jäätiseostmise juurde rääkis tulevane modell poemüüjale loo, kuidas "See tädi kudus mulle NIIIII ilusa kleidi" Kleiti ennast polnud ta selleks hetkeks veel näinudki, ärgem unustagem :D Vot mis tähendab piiritu usaldus :D
Täna langesid kokku mitu meeldivat asjaolu- emme jõudis merelt koju, ilm pidas vastu ja näitas õhtupoolikul isegi mingit päiseselaadset asja ja jäiselt külm ka polnud. Ehk siis tuli kasutada võimalust.

Imeline modell! Poosepildid meil õnneks välja ei tulnud, aga sellised hetke tabamised- vabalt! Uskumatu iseenesestmõistetavusega tegi Arabella täpselt seda, mida talt paluti. Sellist modelli pildistada on puhas rõõm ja nauding. Pole vist vaja ära märkida sedagi fakti, et sellel korral leidis kleit endale ise kandja. 

Lõng on Capri ja Alize, vardad 2,5. Kudusin nagu tuli. Karta on, et tuleb veel :)

Miinivälja passist maikellukesemetsaks

Kolitud on, mustad kotid on kodust kadunud ja kogu kraam on mullegi selgusetuks jäänud asjaoludel kappidesse ära paigutatud. Olen siiani veidi imestunud ja üllatunud, et kõik enamvähem ikka ära mahtus. Ja Edgargradiga on kõik, nüüd olen jälle kodus, juurte küljes kõvasti kinni. Hea on. Ühesõnaga- tegusad ajad on olnud.
Kottide tühjendamise käigus tuli välja ka sinine pitskleit ja vajalikud vardad. Mis siis ikka muud, kui et kleit tuli ära lõpetada.
Kleidi valmimisest võiks ka veel paar sõna mainida- esimesele reale tuli ühendamise käigus LOOMULIKULT keerd sisse ja avastasin ma selle alles siis, kui kootud oli juba üsna mitu ringi. Harutasin. Kudusin jaapanlaste kuduraamatust mahajoonistatud mustri järgi ja küll oli tore... Noh et nii vahva muster aga vata, kuramuse japsid olid paar viga sisse jätnud. Ikka keegi teine, eksole, egas mina ometi...Lennult tegin mustrisse kahandused ja lasin aga rõõmsalt kududa. Täpselt äärepits ja kaks mustrikorda hiljem taipasin, et ma olen kudunud poolikut mustrit. Noh et mustrijoonistamine oli mingitel asjaoludel pooleli jäänud ja... Ühesõnaga, poolkogemata sündis vist peaaegu omaloominguline piibelehemuster :D
Kudusin Red Hearti Soft Cottonistvardaga nr 2,5 ja kulus peaaegu neli tokki.
Pilte tegin ka. Noh et juhuks, kui noor daam kehakatet selga panemast keeldub või veel midagi. Need poole neljased on ju ettearvamatud (jah, ma mäletan, et mõõtude kerjamise ajal rääkisin ma viieaastasest. Tont neid laste vanuseid mäletab ;))

Muster veidi lähemalt ka. Nuppe tegin sedapuhku veidi teistmoodi. Kokku kudusin kohe, samal real. Eks see keerutamine on natuke tüütu, aga tulemus on vähemalt puuvillasega parem.

Ja nüüd palun ärge vaadake mitte seda, kui kehvasti need pildid on välja kukkunud vaid hoopis noore kleidiomaniku ehadat lusti ja spontaansust. Mingit taustasättimist ja pooside võtmist polnud, tabada tuli hetke, kui Browni element enamvähem paigal püsis ;)

Istus kleit uskumatult hästi ja tulem on see, et mul on uus kehakate juba varrastelgi. Puhas sõltuvuse värk noh...

Uue kleidini, sõbrad ;)