Otsing sellest blogist

laupäev, 21. september 2013

Reisimehe sokitegu

Reisidel on hea sokke kududa. St siis on hea, kui sa teed südame julgeks ja viid vardad lennukisse (kui sul muidugi äraantavat pagasit pole). Mina peale pikka väristamist tegin selle tüki ära (lennukis küll ei kudunud) ja kokkuvõte on üks nelja-viiepäevane reis ja sokid valmis nagu niuhti.
Võiks ju küsida, et kuna ma olen pea kogu sügise sokke vuhkinud teha, et kas nagu küll ei saa. Ei saa, mul on sokikastil auk sees-kulub tühjaks kiiremini, kui ma seda täita jõuan. Aga mulle meeldib sokke kinkida ja mu sõpradele meeldib neid kingiks saada.
Sedapuhku oli tegemist puhtalt isikliku lõbu ja turismiga. Kallis sõber elab ja toimetab Saksamaal ja vahetult enne puhkusele tulekut tabas teda koduigatsus. No mis muud, kui kohale minna. Kasud vastastikused.
Ilus linn on see Hanau. Õigem oleks vist öelda, et oli, kuna II MS ajal pommitasid inglased selle linna praktiliselt maatasa. Imede ime, et Philipsruhe loss terveks ja alles jäi



Varuge kannatust, sest selles postituses on palju pilte



Nüüd oleme saanud lossile enamvähem 360 kraadi peale.
Hanau on trillermuinasjutumeistrite vendade Grimmide sünnilinn. Kui Anderseni muinasjuttudest õhkub  ehedat spliini ja deprekat, siis Grimmid on põnevusemeistrid. Lahe. Mulle meeldivad nende lood. Linnarahvale ilmselt ka. Selline on Hanau linna märklause (no nagu meie need heade mõtete linnad jne) Stiilne, mu meelest.
 Ja selline mälestusmärk kõrgub linna Markplatzil. Naljakas poos on sellel seisval Grimmi-vennal, natuke nagu ähvardav või süüdistav. Uskuge, päriselus oli see taju veel selgem, pildile mul ei õnnestunud seda tunnet püüda. Mind segasid linnajooksuks harjutavad Jaapani sportlased, kes vastavasisuliste karjete saatel harjutasid  kuus tundi enne jooksu algust karatelööke (paduvihmas, muide)
Kõik liiklejad, kes te olete kurjad erinevate rahvajooksude tõttu linnas olevate ummikute pärast, siis teadke, et Hanau linnajooksu pärast seisati TERVE liiklus linnas kaheks tunniks. Lihtsalt. Tähelepanuta jäeti aga fakt, et 25 km eemal on Frankfurdi rahvusvaheline lennujaam... Ma ei taha teadagi, kui palju inimesi lennukist maha jäi. Linnaliini buss tegi rahulikult ca 30-40 km ringi ja sõitis sinna, kuhu rahvas tahtis (aga mitte sinna, kuhu vaja oli sõita ;) Saksa ordnung.
Et aga jutt muidujuraks päris ära ei läheks, siis natuke sokke ka (muud ma ju hetkel ei koo)
Sõber Anu sai endale varbaid soojendama sokid, mis olid valmis, aga pildistamata. Seega pidin ma Anu sokid laenuks võtma ja pilte tegema lippama
Vahest jooksevad ka magavale lõvile sokid otse suhu
Puhkuste ei saa aga ainult ringikolamise peale ära raisata, seega vabadel hetkedel nokkisin natukese haaval kududa. Suur enamik sai aga tehtud Frankfurdi pearaudteejaams edasiliikumist oodates (ühiskondlik transport, kudumine ja garanteeritud tähelepanu a la Vormsi praam toimis ka seal ;))
Nii et selle reisi suur saak- mulle sokid, Üllele kudukaardid. Ja, ka kaameliga on kudukaart! Kaamelivillast tehakse ka lõnga :P


Tegelikult on mööda raamatupoode ajada ja kudukaarte otsida vähemalt sama lõbus, kui lõngapoes hullata.
Tunnistan, nagu ausale ja mitteanonüümsele lõngahoolikule kohane, et seekord oli tagasilangus. Ostsin sokilõnga [punastan!!!!!], 8 (!!!!!!) tokki [punastan veel sügavamalt], ainuke kergendav asjaolu on see, et ma annan kaks neist Kerstile ära. Aga ilus lõng on, palju peal- 420 m, Eestis seda lõnga ei ole (või ei ole mina näinud), hea hind oli ka. Ühesõnaga- mina olen rahul.
Lõngabilansiga on asjad nadid. Eelmises postituses oli see - 585 gr. Sinise lõnga ostsin juurde ja kudusin ära, seega tulemus 0, kirjut kulus ca 85 gr, seega tulemus- 670. Juurde ostsin endale kuus tokki, seega ´pluss 600. Bilanss - 70. No isegi hästi, et plussi ei läinud...

Selgunud on vist sihuke lugu, et ma nagu natuke kogun (peale lõnga muidugi) vist ka järjehoidjaid. Ma ei jõvva rohkem nende invasioonile vastu seista. Nad tulevad peaaegu ise mu juurde ja las siis tulevad. Kui teie käite kuskil ja teile tahetakse jagada järjehoidjaid, siis tooge need mulle, mina annan neile kena kodu. Lasen raamatute vahele tööle ja puha.
See on ainult osa neist, mis täna pilti tehes näppu puutus. Muide, neid vasakult teisi on mul kaks tükki üle, vahetame, kui keegi huvi tunneks.
Mustad roosimustriga labakud on ka lõpusirgel, teha on ainult pöidlad ja ühe kinda kokkuvõtmine. Oi selle musta lõnga kudumine on nöök...
Aga see kord siis jälle sedamoodi. Sajas postitus tehtud nagu naksti. Natuke hüplev ja kaootiline see postitus on, aga andke andeks- magamata öö teeb oma töö. Muljeid tahaks aga jagada värskelt.

Ah jaa, suhkruhuvilised võivad mulle ka märku anda ;)


pühapäev, 1. september 2013

Pisiasjad ja kultuurikiht

Olen jätkuvalt pisiasjade nikerdamise lainel.
Triibusokkides ei ole tõepoolest mitte midagi erilist ja kohati on lausa naljakas neid ilmarahvale näidata. Aga midagi tuleb ka siis teha, kui vapustavad ideed on natukeseks ära läinud.
Alize Mississipi (akrüül ja vill enamvähem pooleks) MMMMMõnus lõng, vetruv ja "mahe" Sokid sai isa endale.
Fortissima Mexico (tüüpiline sokilõng). Ma pidin ikka täitsa segi olema, kui selle lõnga koju tarisin... No ei ole normaalne maksta sokilõnga eest 12 EURi. Lõng on muidugi väidetavalt imeline- ei kulu, ei näksi, ei topita, saab pesta pesumasinas jne jne Aga no see hind! Tegelikult näevad need sokid täitsa normaalsed välja, ma ei tea miks ma neid sellise lolli nurga alt pildistasin...
Ja triibulõngast sokke kududes tekkis mul assotsiatsioon üllatusmunaga. Sa lähed poodi, näed uut sorti üllatusmuna (tokki), kujutad eredalt ette, mis imeasi sealt seest välja võiks tulla. Unistad ja loodad. Lähed koju, kisud fooliumi ümbert ja asud plastmassmuna muukima. Ja siis läheb nagu läheb- võib saada ihaldatud imevidina (sulle meeldiva mustri ja värvilahendusega sokid) või läheb nagu tavaliselt- saad kummalise vidina, mille peale isegi pettuda ei jaksa. Mitte et ma väga pettunud oleks või midagi, aga... Tokk (üllatusmuna) oli kuidagi paljulubavam.
Lõngabilanss -185 (kokku -585. Oi, ma olen tubli!)

Aga nüüd pööningule! Meie kodus on PÖÖNING, st pole ta päris pööning ega midagi, ta on rohkem sihuke sodituba, kus on ema kangasteljed üleval (isegi lõim on peal, veidikese korrastamise peale peaks kududa saama!), ohtralt igasugu jumala mõttetut jama ja kottide kaupa väga huvitavat riidekraami... Ema kudus kunagi tublisti kaltsuvaipu ja sellest ajast on järgi palju kudumiseks vajalikku. Minu suht esimesed mälestused kangakudumisest seostuvad ema kõrval kangapingil istumisega ja mingi hiirepere luuletuse õppimisega. Vahest jäi tagumik pingi tappide vahele ka ja siis ma karjusin :D
Pööning oli hullusti segamini ja ma võtsin pikalt hoogu, et see korda teha. Lapsepõlves sain ma tavaliselt hiljemalt pööningukoristusepäeva õhtuks vitsa ka (ärateenitult, tuleb tunnistada) :D Aga täiskasvanueal on omad eelised.
Ühesõnaga läksin pööningut koristama ja võtsin endale aega kaltsukottides surfata.  Ja arvake mida ma leidsin?!
Need on "ruudukardinad" nagu mu ema neid nimetas. Ilmselt olen ma rääkinud, et mu vanemad kohtusid ja abiellusid Siberis, kus nad oma kulaklikku meelt parandasid.
Need kardinad joonistas emale üks kohalik tüdruk (kellele ema hullusti meeldis) kingituseks. Joonistas tušiga tavalise sulepea ja sulega tavalisele voodilina riidele 1950 aastal. Kujutage ette! Hoolimata kõigest tahtsid inimesed enda ümber ilu luua ja seda hinnati. Miks muidu jõusid need kardinad Eestisse. Ma isegi ähmaselt mäletan, et needsamad kardinad olid pööningul akna ees.
Need on 63 aastat vanad käsitöökardinad. Ja ma leidsin nad kaltsukotist. Nüüd ma ei teagi, kus oleks nende õige koht. Kasutamiseks on nad liiga haprad ja õrnad, aeg ei ole olnud just liiga säästev. Ehk on teil häid ideid?
 Ilus, onju!?
Ema kleite oli seal ka, kah nii umbes 50 aastat vanad...
Kuna pööning oli tuubil täis kangakudumiseks vajalikku , siis proovisin teha ühe proovilapi. No et kas on võimalik kaltsu heegeldada ja kuidas see käele tundub ja kuidas näeb välja tulemus. Käele (randmetele, kui täpne olla) tundus see kole...
Proovilapist sai ema-isa koju trepimademele vaibake. Mul on alati õigel ajal peatumisega probleeme olnud... ;) Aga tõenäoliselt olen ma ka tulevikus tubli ja heegeldan näiteks suvila kööki 1,5 m läbimõõduga vaiba. Kunagi. Siis kui ma tubli olen.

PS. Aru ma ei saa, kuidas tehakse imekauneid pilte nöörile riputatud esemetest???? Riputatakse alumise serva külge tellis???