Kas maailmas on äraviskamiseks piisavalt asju?

Selge vastus on, et on jah.
Koguja ja Varuja minus aga mässab äraviskamise vastu kõvasti- asi on ju valmis tehtud ja kui ta just kõigist külgedest ei narmenda ega lagune siis suure tõenäosusega on temast võimalik midagi teha. Sama loogikat järgides sattusid oma aega ootama minu kätte ka mõned lipsud sekkarist. Nüüd on neid õige tore võtta, kui tekib vastupandamatu tahtmine neist midagi tekitada. Eks mõni on sellest lipsulaarist veel alles ka, seega ju tuleb lipsutuuningut ehk veelgi.
Nii juhtuski, et mõningase nõelatöö ja helmetikkimise tulemusena on mul nüüd kaks uut lips-kaelaehet

See väike helklev rada on moodustatud kuldsetest litritest mis omakorda on kinnitatud pisikese seemnehelmega. Lips ise on kirjasõna uskudes puhas polüester ;)

Selle lipsu elu oli enne minu kätte jõudmist ilmselt väga tormiline. Järeldan seda sellest, et vaeseke oli üsna räsitud olemisega. Aga materjal jälle puhas siid ;). Nii saigi ta mustrit rõhutama mõned helmemotiivid ja voltimisjoont rõhutama samuti.

Kolmas kaeleehe aga sündis kotikaubana ostetud puupärlite lahutamisest tekkinud materjali paelale ajamise tulemusena. Ei midagi erilist, aga soe (puu elusa materjalina on ikka soe) ja mõnus kaelas kanda.

Ps Modell ei saanud isegi jalgu märjaks, kui ta Paljassaare rannas kivile otsustas ronida ;)

Englishman in New York

Sir Theodor Filipp Bear astus  JFK lennujaamas oma eralennukist maha ja avastas " ... .... ..., ma olen (il)legaalne võõras, ma olen inglane NY-s, ..., ..., .... Mind ümbritseb kari eufooriliste nägudega MikiHiiri"
Umbes nii võiks alata söör Theodor Karu seiklustest pajatav kolmeosaline romaan ;) Aga Sir Theodor Filipp peab endast pajatavat raamatut ilmselt veel kaua ootama.

Käsitööikaldus kestab, aga näitab mõningast taandumise märki, seega hoidkem hinge kinni ja lootkem parimat.
Väikeseks aperitiiviks aga lugu lipsust, T.P.B-st, Haapsalu sekkarist ja kuumalainest.
Asjaoludel, mille ma jätan siikohal mainimata sattusime me kolleegidega Haapsallu. Linn nagu Bullerby, pavlova tort ja lapsepõlv (kõik teavad seda ilmselt ;)) Erilist kuulsust on aga piiskopilinnuse, Promenaadi ja haapsalu salli kõrval kogunud Haapsalu maailmakuulsad sekkarid. Neid me kammisimegi. Saak oli suur- mina sain kaks täiesti vapustavat ja hunnitut puidust lampi, mida ma teile kindlasti ühel hetkel näitan. Aga mitte täna :D
Ühes poes lappas mu noor kolleeg Liisa lipse. Te ilmselt teate mu natuke ebaadekvaatset suhtumist sekkari lipsudesse- nad tuleb koju tarida ja neist tuleb midagi TEHA. Mida jõledam muster, seda parem.
Ja mida ma näen (silmanurgast, peaaegu nahanägemisega!!!)- Liisa laseb täiesti rahulikult näpuvahelt läbi Miki Hiirtega lipsu!!! Ma ilmselt jätsin müüjale (ja ka kolleegidele) täiesti arutu mulje, kui ma röögatasin Liisale, et OSTA see ära!!!! OSTA SEE KOHE ÄRA!!!! Liisa üritas veel teemat arendada, et miks ja milleks ja kus ma taga käin jne, aga müüja oli proff ja ilmselt ennegi hulludega kokku puutunud. Lips maksis 30 senti ja ma peaaegu röövisin Liisa rahakotist selle raha :D Lubasin sealsamas poes, et Liisa saab oma mikid tagasi prossi kujul. Müüja lohutas veel Liisat, et lips on nii suur, et kui veab, siis saab ta endale ka kõrvarõngad. (hea, et ta talle vesti ei lubanud)
Ühesõnaga. Mul oli Miki Hiirtega Taiwanis valmistatud mingite arusaamatute plekkidega polüesterlips (Fairy aitab alati ) ja karp  väga vanu nööpe. Ja pilt Pinterestist
Lips sai kiiresti tükkideks hakitud, uuesti kokku lapitud ning stiliseertud Vene kahepäist kotkast kujutav nööpki ette aetud. Aga ei olnud justkui SEE... JA siis tuli mul meelde eilne pooljuhuslik vestlus, mille üks teema oli Liisa kaisukaru (Sir Theodor Filipp Bear, ofkoors!) sekund hiljem kõmatas mu ajju teadmine, et mul on ju karunööpe!!! ja veel sekund hiljem kaikus mu peas see laul  Ja kõik komponendid oli korraga omadel kohtadel. Kahepäine suleline sai prossilt harutatud ja söör Karu selle asemele ette aetud.  Ja minu süda  jäi rahule ;)
Lubage presenteerida:
Sir Theodor Filipp Bear (vahetult peale jõudmist NY-i)

Ja siin Taiwani riidetööstuse, nööbivabrikantide ja muusikute koostöö tulemus elik rosolje lipsu ja karunööbiga. On küll kõvasti tagasihoidlikum kui tema prototüüp Pinterestis, aga küll tulevad ka kunstkivid ja brillud ja muu blingbling. See pross sai selline. Minu arust sobib jakireväärile või koti külge või salli kinnitama või kuhu iganes.

Ah jaa, üks asi veel- täpselt kaks aastat ja üks päev tagasi alustasin ma blogipidamist. Ja mulle ikka veel meeldib seda teha.
Suur tänu kõikidele, kes viitsivad mu lugusid lugeda, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele kaasa elada ja lihtsalt kulgeda minuga koos käsitöörütmis.  Aitäh teile.
Nagu Sting laulab  " Ole see, kes sa oled-vahet pole, mida nad ütlevad..." Vanuse kogunemisega mina katsun üha rohkem kuulata ennast ja veidi vähem teisi. Ja teate- see toimib nii pagana hästi!
Te olete mulle väga kallid ja olulised!

Taaskasutusest

Lubasin mõned ajad tagasi, et ideed käsitöö tegemiseks kindlasti tulevad. Tulidki, aga pisut teistmoodi ja ootamatult. Kuskilt netist jäi mulle silma vanast (no ega ma ju ei tea, võibolla oli tuttuus?) lipsust tehtud kaelakaunistus. Geniaalselt lihtne ja lööv.
Kohe nii lööv, et ma ei suutnud tööpäeva lõppu kuidagi ära oodata, et minna kammima sekkareid.  Humanas maksid suhteliselt inetud isendid 3 EURi (need jäid minust poodi), ühes teises Kalamaja kaltsukas oli olukord juba parem- lips maksis ainult euri, aga valik koosnes ca viiest lipsust, millest pea pooled ma omandasin. Aga... hing ei laulunud ikka veel. Te teate seda tunnet küll, kui on selge teadmine, et vot NÜÜD on asi õige. Minul seda tunnet ei olnud, lisaks hakkas vaikselt pead tõstma paanika, et egas ometi lipsumüük ole majanduslikult eba(t)rentaabliks kuulutatud (no mida ta ilmselt on, eksole). Päeva päästis Balti jaama turg, kus ausalt öeldes oli kauplemine juba enamvähem lõppenud selleks päevaks, ainult paar kaltsukatädi asjatas veel oma konkudes. Sealt sain ma lipse kohe mitu ja päeva parima hinnaga.  Ma igaks juhuks neid enne-pilte ei näita, näitan hoopis oma uut lipsu või kaelaehet või mis iganes see asi ka ei oleks.

Oluline on fakt, et tegemist on 100% taaskasutusega. Isegi nööp on näpsatud (aga mitte varastatud!) naabrinaise nööbikarbist, kui ta mu kunagi selle kallale lasi.
Mina ise olen hirmus rahul oma uue lipsuga. Rahul ei ole ma sellega (no tegelikult ikka olen), et nüüd näen ma öösiti lipse unes, eriti seda, mida lipsudest teha annaks. Ideid on üsna palju ja lipse ka. Kahjuks ei ole mul õmblusmasinat, aga ehk õnnestub mõnele tuttavale auk pähe rääkida ;)

Seniks aga uute lipsudeni ;)
PS Tuhnisin netis ja leidsingi üles algse idee allika :http://westermanfam.blogspot.com/2011/07/upcycled-tie-necklace-tutorial.html
PPS Kolleeg nõustus palmi all lipsuga poosetama.

 Hiljem pilti vaadates tundus mulle, et justkui nõksu liiga pikk on ta kaelas, seega on praeguseks hetkeks üks volt lisandunud ja pikkus päris õigeks saanud.