Uued tuuled

Tere taas, armas rahvas!
minu september on nagu tuntud lasteluuletuses- kõik-kõik on uus septembrikuus. Augusti lõpust on mul uus töökoht- Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, kus ma noori õdesid õpetama asusin.
 Septembri esimesest päevast on mul uus pereliige- Nööp, tilluke kassilaps, kelle kurjad käed meie koridori viskasid.
Tänu suurtele muutustele mu elus pole kudumise peale isegi mõelda saanud. Nii nagu 31. augustil mu kollane kampsun poole rea pealt seisma jäi, nii tema seisabki. Sest kudumise peale ei ole aega isegi mõelda, kui sul on terve õhtu süles tissivalus kassititt, kelle kõrvad valutavad ja kes on muidu ka titelikult pahur. Kasvavad ja sügelevad hambad veel pealekauba ;) Aga ma ei kurda, sest see tunne, kui üks elus hingeke sind kõige kallimaks peab on hindamatu. Häälekas hommikuäratus on ka kindlustatud, kui titt voodi ees lärmi lööb, et aitab magamisest ja mul on igav või kõht tühi või igav või igav :D

Enne suuremaid elumuutusi ma ikka kudusin. Ühe mütsi tegin valmis, ühed sokid ka aga need vahetasid omanikku enne, kui pildile said. Ja mis neist tavalistest triibikutest ikka pildistadagi.  Müts ootab pildile saamist. Aga ega seegi midagi imelist pole- tavaline müts, endale.
Natuke erilisem töö oli aga titetekk päris uuele inimesele, meesinimesele.  Tekk on omanikul käes ja loodetavasti on mehehakatisel selle all soe ja mõnus magada. Mulle see töö igatahes meeldis.
Kudusin Novita seitsevennast, mida kulus kahe toki ringis. Mõõdud said üsna suured- 80x115, kui mu mälu mind alt ei vea.

Just täna sain Uue Inimese emmelt kirja ja pildi, et tekk on õige meelepärane saanud ja kasutuseski. No mis saab olla toredamat!