Otsing sellest blogist

kolmapäev, 30. november 2011

Sõdurisokid

Siin pole kohe üldse mitte midagi eriti jutustada. NKK on jätkamas oma eelmisel aastal alustatud traditsiooni (?), et jõuluks saavad missioonisõdurid omakootud sokke-kindaid. Kuna mul on au pidada ennast üheks idee autoriks, siis tunnan ma moraalset kohustust osaleda ka sel aastal.
Kudusin sokid, täiesti tavalisest Alize sokilõngast, mis on ennast minu sõdurisaapas igatahes ainult heast küljest näidanud. Ei kulu, ei hõõru, ei külmeta selles varbad ega midagi. Aus kaup! Värvivalik on imelik, aga ma lähtusin nn "sõdurivärvidest". Nüüd murran ise ka pead, et oleks võinud ju midagi krapsakamat valida...
Aga loodan, et kandja saab neist rõõmu :)
Ja niimoodi õitseb jõulukaktus, mille eest hoolitsetakse pehmelt öeldes vähe...

Saapalugu, vol 2

Saanud innustust saapatikkimisest ja sellejärgsest positiivsest tähelepanust ning vajadusest leiutada kallile vennanaisele sünnipäevakingitus tegin ühe soojaga veel ühed tikitud "hüvasti noorused" Mudel oli natuke teine, st säär kõrgem ja taldki pisut teise fassongiga, aga üldiselt saabas oli aus.  Pikka juttu ei tule, sest mida ma ikka jahun. Tõsi, sellel korral lõin ma isikliku rajarekordi- kolmapäeval ostsin turult saapad ja alustasin tikitööd, reede hilisõhtuks olid saapad valmis. Mõnda aega ma nüüd ilmselt tikkida ei taha ;) Aga ainult mõnda aega...
Pilte kah. Andestage nende hulk ja kvaliteet- ega novembriöösel eriti valgust pole ;)



Mustri valisin ikka vanast NN mustrilehest (mis number, see unus vaadata ja pole hetkel käepärast kah), aga juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub- asi hakkas elama mingit oma elu ja mina loksusin lihtsalt vooluga kaasa. Nii ta tuli. Omanik oli igatahes rahul ja keerutas oma uute saabastega õite õnneliku näoga ringi.

kolmapäev, 23. november 2011

Tulilinnud ja kihnu vits

Täitsa piinlik hakkab juba ;) Jälle kindad. Maavillased, soojad ja pehmed. Tulilindudega. Muster on pärit aastetetagusest NN mustrilehest (12/1978) Iseenesest on muster pildi peal tugevasti kenam ja intrigeerivam, kui valmiskinnas seda arvata laseks. Aga see sellleks. Olulisem, kui muu on kindaservas laiutavad vitsad. Ma ei tea, mis värk see oli, aga juhendit lugedes ja seda järgides tekkis mul ühe vitsa asemel kaks ja kui tegin "pool rehkendust", siis sain ühe vitsa. Ju siis oli selline "kaks- ühe-hinnaga-päev". Aga las ta olla.  Edaspidiseks on mul julgust ka tulevikus mõni vits kudumi serva sokutada, sest ei saa salata fakti, et vitsastatud asjad on ikka õite kenad!
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ma surmkindel ei ole, et tegemist on autentse kihnu vitsaga. Nimetagem seda siis korrekstuse mõttes "kihnu vitsa laadseks tooteks" või kuidagi umbes nii ;)
PS. Mis te arvate, mida ma täna Balti jaama turult toomas käisin?

PPS Soovijad leiavad antud kinnaste mustri siit : http://picasaweb.google.com/109330082807358341341/Kindamustrid?gsessionid=a1ppcb5dX1IkPBZGhqIEUw#5415925370340808226

pühapäev, 20. november 2011

Noorus ei tuleee iial taaaa-gaaa-siiii ehk fantaasialilleliste "hüvasti noorustega" üle lume

Tikkimise teemadel olen ma sellel sügisel paar korda sõna võtnud. Jätkuvalt olen ma väga ja väga kaugel arvamusest, et ma nüüd kohe olengi tikkija või midagi sellist. Hoopiski mitte.  Aga ma naudin seda tegevust täiega (kes oleks seda arvata võinud???).
Saapatikkimise himu tabas mind nagu marukoer või armumine augustis. Ikka samal ajal, kui ma üldiselt "nõela otsa sattusin". Praegu ma arvan , et oli ikka debiilne idee küll alustada tikkimisega saabastest (kui mitte arvestada neid tillukesi nõelapatju), aga mis tehtud see tehtud. Ja hea ka, et tehtud sai.

Nooremale rahvale selgituseks, et "hüvasti noorused" on lukuga viltsaapad, mis karmil nõukaajal olid peaaegu igal inimesel. Saapad olid ausad- st koledad, odavad ja poest saadaolevad. Ja soojad. Glamuurist olid nimetatud jalanõud  ikka kohe väga kaugel.
Viimastel aastatel on aga nobedate näppudega naised-noorikud andnud nimetatud saabastele uue hingamise. Mina nägin esimesi tikitud viltsaapaid Amanda blogis
http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=21911&singlepost=67685
Ja armunud ma olingi!
Armunud ja eesmärgiga inimene on teatavasti ohtlik ja sihikindel. Kaalusin mõne aja, kas on üleüldse mingigi võimalus, et ma oma saapad tikitud saan ja otsustasin, et ega seda ju muidu teada ei saa, kui "noorused" muretseda ja katsetada. Asusin otsingutele. Alustasin loomulikult netist ja leidsin ka mingi hulgilao, kes tegeleb vene kaubaga. Kummipaatide ja kalamehekummikute kõrval olid esindatud ka "Noorused", aga kuna firma rääkis uuest tarnest, mis tuleb novembris, siis ma ei jäänud ootama. Nõukaajal karastunud indiviidina siirdusin ma uutele jahiretkedele.Sedapuhku poodi, Laagri Maksimarketisse, kus ka väidetavalt olla HN nähtud. Jälle tühjad pihud...
 "Hüvasti noorused" on poodidest samahästi kui kadunud. Muidugi müüakse mingeid viltsaapaid, mis maksavad nahksaabaste hinna aga kindlasti ei ole nad "need õiged". Õigeid HN saab turult. Näiteks Balti jaama turult. Mina ostsin enda omad juba septembris, kui sooja oli ca 20 kraadi 18 euriga ja saapamüüja ei osanud kohe mingit seisukohta võttagi, kui ma saapaid küsisin.  Sain oma kallisasjad kätte ja vedasin koju.

Mustrivalimine kestis kaua ja oli vaevane. Nüüd, kaks kuud hiljem, ütlen ma, et oli jumala mahavistaud vaev :)
See muster sai minu saabaste idee aluseks. Tulemus, mis lõpuks välja tuli pehmelt öeldes erineb algsest mustrist.
Ja nüüd andke palun andeks mõõdutundetu hulk eri rakursist võetud pilte.  :D



Selgunud on ka kurb tõsiasi, et pätitikkijat minust kohe kindlasti ei tule. No ei ole ma võimeline kahte ühtemoodi asja valmis tegema. Ja kas on vajagi?
Igatahes mina olen rahul ja loodan, et ka minu emale, kes avaldas arvamust, et "Vot selle asja sisse mul usku ei ole", mu saapad meeldivad.
Edu kõikidele ja unistage suurelt!



pühapäev, 13. november 2011

Väga Eriline Mees ja tema kindalugu

Ilusat isadepäeva kõikidele!
 Minu isadepäevapostitus räägib hoopis ühest Väga Erilisest Mehest, tema õdedest ja emmest-issist. Ja õige veidi on selles loos ka kudu-juttu.
Selle väga erilise mehega kohtusin mina ühel talvisel varahommikul, aasta viimase päeva esimestel tundidel Rakvere Haiglas. Selle aja ja koha oli valinud Väga Eriline Mees oma maailma tulekuks. Nii ta siis tuli, väike sitke inimene, kelle kohta pole ma iialgi saanud kasutada nimetust tita või beebi või veel mingit ninnu-nännut.  Sitke mehike uudistas oma hallide tarkust täis silmadega maailma ja mind ja andis selgelt teada, et tema nimi on Johannes ja mitte midagi muud. Mina olen  nimelt Johannese ja tema õdede jaoks Secundra Madre, asendusema, teine ema, ja Täiskasvanu Kohta Päris Normaalne Inimene. See viimane nimetus meeldib mulle endale kohutavalt, sest teismelise inimese käest suuremat tunnustust saada ei ole võimalik ;). Loomulikult on Johannese ema ja isa minu suurimad sõbrad ja kogu see kirju seltskond mulle otsata kallis.


Nüüd siis sujuvalt kudujutu juurde. Ühel õhtul veeretas Johannes käes issi kindaid,  ja arutles pikalt-laialt, et kes need kindad issile kudus ja küll on ikka kenad kindad ja ikka nii edasi. Nõustuge, ühe viieaastase suust suhteliselt ootamatu jutt, kas pole?! Johannese emme vastas lapsele ausalt, et tädi Ivi kudus need kindad, mispeale Johannes küsis täiesti  õigustatud küsimuse, et miks talle selliseid kindaid tehtud ei ole.
Tõepoolest, miks ma pole oma lemmikmehele kindaid kudunud? Kuigi piinama jäi mind siiski küsimus, miks viieaastane tahab saada kingiks kindaid. Mäletame me ju kõik, kuidas lapsed vihkavad kingiks saada Pehmeid Pakke, mis tähendavad tavaliselt villaseid sokke ja muud jama... Töötamine psühholoogidega on mind ära rikkunud ja pisukese mõttetöö tulemusena helistasin ma tagasi Johannese emmele ja palusin küsida mõned tagamõttega küsimused. Üks neist oli selline, et kas kindad peavad olema nagu issil. Ja oligi kindamüsteerium lahendatud- asja neist kinnastest üldiselt, aga kuna issil on sellised, siis olge lahked ja tehke pojale samasugused. MOTT!
Lõngaks valisin kõige soojemad ja naturaalsemad, mida kätte sain. Hall on Kuressaare turult pärit lamba ja kitsevill pooleks , valge Jõgeva õndsa villavabriku toode. Muster Helme kaardikiri, Aino Praakli kirikinnaste raamatust. Randmeosas 9 silma vardal, labas 11 silma.Vardad nagu ikka, 1,5.

 Ja siin on kindad, millest kõik algas...

teisipäev, 1. november 2011

Sõrmedeta kindad

Pika jututa näitan täna sõrmedeta kindaid või käppasid või randmesoojendajaid või kuidas me neid ka kutsuda võiksime... Kolleeg tellis autosõiduks poolkindad, et hommikul rool näppude vahel nii k... külm ei oleks. Kokku oli lepitud ainult kaks tingimust- mustad ja edevad. Kudusin mingist poelõngst, mille lõngavöö on kõige kaduva teed läinud, kuigi hämaralt meenub, et ju see miskine Red Heart-i 100% villane lõng oli. Uute nippide harjutamise korras proovisin ka kahe lõngaga kootud ülesloomist. Toimib küll, natuke tüütu oli, aga peab siis kõik lihtne ja lilleline olemagi?! Lilleke on heegeldatud kah mingist Red Hearti lõngast, 100% akrüül, mida ma olen meeltesegaduses terve kilo kokku ostnud ja mis nüüd kuidagi ära kuluda ei taha. Karunööp on väike reveranss kolleegi karulembusele ;)