Otsing sellest blogist

kolmapäev, 29. juuli 2015

Rohelise lellepoeg

Kunagi novembris kudusin ma päästeoperatsiooni korras mütsi, mis kukkus teatavast eelarvamusest ja umbusust hoolimata üsna kabe välja. Ei pigistanud ega torkinud ega tekitanud munapäisust.  Soe oli ka. Ühesõnaga täitsa asjalik asi, kolleegidele näikse ka meeldivat. sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et nüüd, keset suur suve nägi ilmavalgust Rohelise lellepoeg, kelle eluülesanne on soojendada Pireti pead ja kõlada kenasti kokku lilla jopega.
Kasutasin kunagi meeltesegaduses kokku ostetud saksa sokilõnga, mille lõngavöö on kaduviku teed läinud. Aga selge on see, et tegemist on klassikalise sokilõngaga (25% polüamiidi,75% villa, 100 gr tokk), teiseks osapooleks valisin mingi mohäärilaadse poolilostetud lõnga, mille koostis on jäänud suureks küsimuseks. Aga koos kõlasid kenasti, tuleb tunnistada. Voodriks , et kõrvade kohal oleks natuke toekam ja tuul läbi ei vuhiseks, on  kasutatud Novita sokilõnga tokilõppu. Ühesõnaga- mitte meetritki, mitte grammigi pole lõnga juurde ostetud, ikka kasutataud lõngakastis leidunut. Paraku näeb jumal, et lõngakastis on materjali kümnete (võimalik, et ka sadade!) mütside tegemiseks...
Modelliks kasutasin oma lemmikmütsimodelli Mossnägu. Kuna Mossnäol on stabiilselt paha tuju, kogu aeg, siis mingeid üllatusi ei ole ja kõik on selge ja sirge ;)
Natuke ka tehnilisi andmeid, et iga kord ei peaks uuesti mõtlema ja arvutama hakkama. Üles lõin 120 silma, varras 2,5

reede, 24. juuli 2015

Totaalne läbikukkumine...

...tabas mind eksperimenti "Koome targutamata ja midagi leiutamata õpetuse järgi" läbi viies. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et mina ei ole mitte võimeline valmiskirjutatud õpetust jälgides midagi mõistlikku kuduma. Kusjuures õpetustel pole tavaliselt häda mitte midagi.
Näituseks olgu võetud Käsitöö 2014 aasta suvenumbris ilmunud Marge Heeringa kleit. Suurepärane muster  ja õpetus! Müts maha Marge ees! Aga õpetuse järgi olin mina võimeline kuduma ca 20 cm (neli mustrikorda) ja siis hakkas mul igav. Südamed läksid ka kole kribuks kätte ära... Lisaks hirmutas mind õpetuses olnud lause, et suuremal numbril on kleit lihtsalt lühem. Aga ma ei tahtunud lühemat kleiti! Ja nii ma siis ise leiutama hakkasingi.
Ühesõnaga- kudusin Midara Linasest endale kleidi, vardaga nr 3,0. Kulus ca 350 grammi ja suures osas on muster nupuline. Nuppe on muide sest linasest üsna hea kududa. Kleit sai kerge ja õhuline ja ilmselt oleks palju kenam, kui aluskleit oleks ka sinine aga mul pole sinist aluskleiti. Hea, et selle valge öösärgigi sain kaubandusvõrgust. Aga värv on sellel kleidil 100% minu oma!




 Sulneid ja kauneid pilte malbes tuules lehvivast kleidist takistas tuul, mis ajas mere õige vahuseks ja sätitud soengu mingiks arusaamatuks tuustiks :D

Minust ebafotogeenilisemat kuju annab otsida, seega maani kummardus Anule, kes tuulisest ilmast ja kehvast modellist hoolimata suutis siiski pildid kätte saada ;)

PS Vaatasin just, et alates aprillist (!) pole ma teinud mitte midagi muud, kui uhanud ainult kleite teha... Täitsa piinlik lugu kohe...

esmaspäev, 13. juuli 2015

Inglise Roos, baklažaaniga

Selle värvipsühholoogiaga on asjad kirjud. Inimesed tajuvad värve ikka maru erinevalt.
Kolleeg Edaga rääkisime kunagi siis, kui mu linane kleidieksperiment siinsamas näha oli, et võiks vist kunagi proovida midagi kleidilaadset kududa. No mis viga kududa- Eda on lihtsalt nii ilus inimene, et talle sobib kõik selga :) Kena inime veel pealekauba (ehk ei ütle pahasti, kui kleit soovitust suisa erinev saab)
Ma proovisin talle küll püüdlikult maha müüa ideed, et see kleit võiks olla samast niidist, mis minu korallikarvalinegi. Lõng olemas ja pole muud, kui anna aga vardale valu. Aga ei, see toon ei sobinud Edale mitte (tegelikult oleks ilus olnud!), tema rääkis midagi sinisest. No ega mul vahet pole- sinine siis sinine.
Käisin Jõhvi Kaubakeskuses käsitööpoes eelluurel ka. Ja luure oli edukas. Luurasin välja, et leedulaste Midara linast oli saada suures värvivalikus. Siniseid oma nelja- viit tooni, kui mu mälu mind ei peta. Igaks juhuks krabasin ühe erksinise kaasa ka, no nii kleidi jagu või nii. Lootuses, et ehk on see toon siis see õige sinine. Värv meeldis aga ei olnud just vist päris SEE. Mul hakkas paanika tekkima, et Eda näol on tegemist ikka väga kindlate printsiipidega tellijaga. Mina sihukesi pelgan ;)

Võttis aega mis võttis, aga ühel hetkel oli mul kleidiniit käes. Ja  see oli lilla. Vot siis sinist!
Alguses tundus see niit minu jaoks lilla aga mida rohkem ma seda näpu vahel hoidsin, seda rohkem sai mulle selgeks, et see on vanaroosa ja kui eriti täpne olla, siis Inglise Roos. Just selline vana-puudri-roosa on minu jaoks Inglise Roos.
Kleiti kudusin kaks otsa koos(Midara Linas, 100% lina, 260 m /50 gr) kokku kulus ca 7 tokki. Vardad nr 3, kudusin kõik ühes tükis ülevalt alla, contiguous meetodil (no nii enamvähem)

Ja nagu paksude raamatute esimesel lehel on tänuavalduste peatükk, siis ka mina pean selle peatüki siia sättima- Erilised tänud ANUle, kes vastuvaidlemata oli parematel päevadel neli korda valmis kleidi selga panema, et olla kindel, kas valmiv ese ikka kleit on,või kisub asi lootusetult metsa. Ja selle eest ka aitäh, et ta oli valmis mulle kleidimodelliks hakkama ja külmal õhtul mere ääres jaki seljast viskas, et kleidipildid kaunid saaksid. Isegi Tuti ("kuule, see on sul nagu leinakimp!")oli valmis pähe panema ;) Mul on ikka ilusad sõbrannad, eksju!
Aga las pildid räägivad enda eest




Nüüd jääb veel kaks küsimus- kas Edale kleit meeldib ja kui palju/kas ma pean sabast maha harutama. Aga loodetavasti tuleb selgus lähipäevil.

Järgmine eksperiment nimetusega" proovime kududa õpetuse järgi ilma targutamata ja midagi muutmata" on alanud ;) Kaks tokki kootud ka juba ;)

reede, 10. juuli 2015

Igaks juhuks tuleb kõigeks valmis olla

Näiteks selleks, et kunagi, mingil täiesti arusaamatul põhjusel, ehk, kutsutakse mind Briti saatkonna korraldavatele kübaraüritustele. No võib ju sihuke asi juhtuda? Ja selleks tuleb ometi valmis olla!
Et ei juhtuks nii, et tuleb kuninganna sünnipäevale kapsakõplamise kaabuga minna.

Kui nüüd fantaasiad ja nali kõrvale jätta, siis küsimusele, kas mul on sihukest vidinat vaja, saab vastus olla kindel ei. Loomulikult on võimalus, et ma selle kunagi pähe panen nullilähedane. Aga ma tahtsin seda endale, tahtsin proovida sihukest asja teha. Facinatorit siis. Ma ei oskagi seda kuidagi tõlkida- juuksekaunistus või? tutt?

Igatahes oli mul juuksevõru ja rinnahoidja tugipadi (punastame siinkohal üksikasjade peale) ja üks riidenartuke ja üks heegeldatud linik ja tükike käsitöövilti ja krinoliinpaela ja mõni värvitud sulg ja üks nööp ja üks kamee, niiti ja nõela ja nööpnõelu ka. Ja tilk kuivanud super atakki. Ja vihmane päev.

Nüüd on mul Tutt ja valmisolek sukelduda misiganes peende seltskonnaellu.
Aitäh sõbranna Anule, kes pikast vastuvisklemisest vaatamata oli siiski nõus modellima. Ja see ka veel, et mul õnnestus telefoniga, ca 10 minutiga Anust palju "elusamad" pildid välja pigistada, kui profifotograafil see õnnestus :P


Väikese väljakutse võlaõiendus

Ingi esitas mulle oma blogis väljakutse, kus tuli vastata kolmele küsimusele. Ma ei oska tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vastamine mul nii kaua aega võttis :)
aga asume siis võlga õiendama.
1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde
Mäletan oma lapsepõlve üsna varajasest ajast. Mingeid värve (kollane huvitava lõimega kleit, ilusate nööpidega, isa sünnipäeval, kui ma olin max kolmene), lilli vaasis, lõhnu. 
Aga lapsepõlv selle parimas tähenduses algas siis, kui ma olin umbes seitsmene ja me hakkasime mere äärde suvekodu ehitama. Ema ia isa ehitasid maja ja minu valvamiseks polnud kellelgi mahti. See aga tähendas tõelisi indiaanisuvesid- hommikul mere äärde, õhtu saabudes tagasi. Mitte keegi ei kartnud, et ma ära upun või minuga mingeid muid jamasid juhtuda võib- ema saatis mind teele sõnadega, et ma katsuksin mitte ära uppuda. Ma tõesti katsusin seda teha- alustuseks õppisin ujuma, sest see annab ju ometi võimaluse mitte uppuda :D Ma teadsin kohti, kust saab kõige sinisemat savi ja kus on suurele rannakivile kivile 1926 aastal raiutud tekst, kus on kurjad lehmad ja veel ogaram perenaine, kus kasvavad kõige suuremad ja magusamad muulukad... Sellest ajast on pärit mu oskus iseendaga mitte igavleda. Südamest on mul kahju tänepäeva lastest, keda valvatakse igal sammul- no kust tuleb sel juhul iseseisvus?
2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?
Näputööd väidetavalt tehti- minu isa kõige uhkem ja helgem mälestus oma lapsepõlvest oli see, kui nende ema (minu vanaema siis) õmbles oma neljale lapsele, kolmele pojale ja pesamunast tütrele, ühesugused madruseülikonnad ja kui nad siis poosetasid oma uhketes ülikondades. Mamma (vanavanaema) oli kõva kuduja. Meie kahjuks ei kohtunud aga ma arvan, et meil oleks Mammaga olnud huvitav. Ema oskas kõike teha. Tema suust on pärit ka lause, kui ma imestust avaldasin, et ta tikkida oskab, et "Häh, ma olen elusa inimesegi valmis teinud, asi see siis tikkida pole!" Aga sama  ma ei mäleta, et ema oleks kudunud või tikkinud. Pigem ta õmbles- mulle lapsepõlves peaaegu kõik riided ja loomulikult on mu esimene käsitöömälestus ema kõrval kangapingil istumisest kui ema kaltsuvaipu kudus. Kangapink oli ca sada aastat vana ja pingi jalad vahest näpistasid tagumikust. Siis ma karjusin aga pingilt maha ka ei roninud. Kudusime emaga koos ja õppisime mingit hiirepere luuletust. Hiigla pikk luuletus oli, kus kirjeldatakse hiirepere tegemisi jõulu ootel. Ma olen seda püüdnud tagantjärgi üles leida aga kuskil pole silma jäänud.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.
Vot sellega on kitsalt. Pole ei esemeid ega ammugi fotosid, mida näidata. Tõsi, mulle on mu emapoolne vanaema kudunud kaks paari sokke, mida ma tõesti hoidsin nagu silmatera, sest need olid ju ometi VANAEMA KOOTUD, aga sokk paraku ei ole just igavesti säilitatav tarbeese. Aga ma mäletan neid triibikuid eredalt.

Aitäh Ingile võimaluse eest natuke mälestustes sobrada. See on teinekord väga värskendav. Mina omakorda annan selle väljakutse edasi kolmele minu jaoks väga inspireerivale Tegijale ja loodan väga, et nad leiavad aega neile küsimustele vastata.
1. Villatee Heliarmas inimene, armsad tööd, targad mõtted
2. Riis Isetegijast- lahedad tööd ja veel lahedam jutt!!!
3. Sokike Sahtlist- saare naise vägevad tööd ja ladus jutt



esmaspäev, 6. juuli 2015

Dokumentaalselt tõestatud

Et te ei arvaks, et ma lihtsalt suusoojaks ütlen, et " tundus, et modellile ka meeldis" näitan täna mitte uusi asju vaid hoopis vanu kleite tegevuses ja kasutuses. Otsustage ise, kas kandjale meeldib või ei.
Aitäh Marjele ja Siretile piltide eest!
Siin on vanaema käsikinud " korralik nägu ette teha ja olla ilusti"
Kohutav, kuidas mulle see pilt meeldib! Ehe eesti tüdruk võrkkiiges-tõeline suveidüll