Otsing sellest blogist

teisipäev, 30. juuli 2013

Müüte murdes

Juba ammu lubasin ma oma puhkuselõpu Müüdimurdmise  Reisist rääkida. Müüte murdsin oma heade sõprade Kersti ja Tarmoga koos Ida Virumaal..
Kutsun nüüd sinu, kallis blogikülaline meiega koos seda tuuri taastama.
Aga alustame koos algusest. Millised on sinu kolm esimest märksõna, kui juttu tuleb Ida Virumaast? Tõenäoliselt (vabalt valitud järjestuses)- muulased, narkarid, tööstus, vaesus, reostamine jne. Pole just unistuste kuvand, eksole?
Minu jaoks on Ida Virumaa märksõnad meri, kodu, mõis, pankrannik, keskmisest asjalikumad inimesed aga ka narkarid, venelased ja töötus.
Kersti ja Tarmo olid käinud Ida Virus vaid põgusalt ja sedagi vaid Jõhvis (vist) ja Narvas. Mälestused ei olnud just parimad ega ka väga värsked ;)
Mina tahtsin tutvustada oma sõpradele teistmoodi Ida Virumaad.
Alustasime oma tuuri tegelikult Liimalast, mis on üks vahva rannaküla. Pilte ei taibanud teha, seega huviline otsib pildid Googlest ;).
Järgmine peatuspunkt oli Aa mõisa peahoone. Täna on selles üsna kenasti säilinud mõisakompleksis hooldekodu. Kõik on kena aga vana peahoonega kokkusobimatu uus korpus on nagu porgand tordis. Selline kole kontrast, et halb tunne ei jäta maha päevi pärast nähtut. Seda sinist monstrumit me ei pildistanud ;)
Järgmine peatuspaus oli mõnisada meetrit eemal asetsev Saka mõis ja seal asuv hotellikompleks. Endine vene sõjaväe poolt lagastatud kolekoht on oma endisaegses ilus uuele elule aidatud. Soovitan kindlasti Saka hotelli restorani ja nädalalaõpupuhkust. Te ei kahetse, ausõna. Pilte ka.

 Meretorni platvormilt avaneb kaunis vaade merele ja hea ilma korral ka Suursaar ehk Gogland ja Suur ning Väike Tütarsaar. Läbi oma lapsepõlve mäletan igavesti saatvat igatsust- tahan sellele saarele, sellele saarele, sellele saarele...Igatsus kestab, võimalus selle realiseerumiseks on napp. Kurjadel aastatel tehti Tütred rahvast tühjaks ja ca 500 inimest jäid koduta ja Soome riik oma saartest ilma. "Metsa raiud, laastud lendavad..."
Otsustasime edasi itta liikuda ja kasutada selleks mitte tavapärast Tallinn Narva maanteed vaid vana, merekalda kohal kõrguva Ontika paekalda peal olevat.
Saka kalda alla on kunagi usinad vene piirivalvurid lõhanud nn Saka kanjoni. Ürgselt kaunis koht, kus põrkuvad loodus ja inimene. Nüüd hakkab juba loodus tasapisi võimust võtma. Ilm oli sombuna ja tuuline. Metsa all pilte teha ei kannatanud. Te peate leppima rannas tehtuga. Aga uskuge mind- laskumine kaldapealselt randa välja oli võimas!

Järgmine peatuskoht oli Ontika mõis. Seal toimetab nüüd Soome suusakuulsus Kalle Palander oma eestlasest kaasa ja perega. Jälle üks õide puhkemist ootav pärl. Seal nägin ma ka silti, mis andis teada, et majas armastatakse lapsi, koeri ja ... kudujaid (see võib olla ka kuduinimeste tõlgendus- aga mida muud ma peaksin arvama, kui sildil on tegelane, kelle järel jookseb lõngakera????) Kohvi meile ei antud, sest "Kalle läks kauppa". Kuigi kohvik ja majutusasutuski on olemas- loodan kunagi selle kahvia seal ikka ära proovida.

Tundub troostitu, aga tegelikult oli päris lootustandev. Terve bussitäis soomlasi oli ka tulnud kaasmaalase asjatoimetusi kaema. Tundub, et tekkimas on uus turismimagnet :D
Toila ja Valaste on nii tavalised, et seal me pilte ei teinud.
Sõitsime ja sõitsime ja siis järsku oli tee nagu otsas ja algas aed... Selline suur ja soliidne ja kuri. Ja kohutavalt suur karjäär. Silbet ja Sillamäe. Maa on tühjaks uuristatud ja siis järsku seisavad selle uurise kaldal vana veski varemed. Kurb. Ja sümboolne.
Tee kulges selle koleda kraatri serval päris pikalt. Aga lõpuks ta ikka sai otsa. See kole aed ja tegelikult ka tee. Vahepealne ukerdamine praktiliselt lehmarajal lõppes aga ootamatult Tallinn-Narva maanteel. Ilmselgelt ei olnud see rada turistidele mõeldud.
Ja siis Sillamäe. Võõrastele loodud linn. Võõras on ta tänagi- kenasti korrastatud ja klanitud, aga ikka võõras. Kui satute, siis vaadake kindlasti arhidektuuriansamblit 1940-1950-ndatest. Huvitav kogemus. Silmale ilus vaadata ka.
Meie reis oli selleks hetkeks kestnud juba nii pikalt, et kõhud olid kohutavalt tühjad ja parim lõunastamise koht tundus Jõhvis asuv Gruusia söögikoht Mimino. See koht väärib igatahes külastamist. Ainuke tingimus- te peate olema VÄGA näljane, sest kõik on nii hea ja... suur ja maitsev!
Kui kõhud said orjatud tundus kohane ka vaimu eest hoolt kanda. Kuremäe klooster jäi just parajale kaugusele.

 Peaaegu sama palju kui lõnga armastab Kersti küttepuid :D
Kuremäe tee oli remondis ja tagasi sama teed pidi sõita ei olnud just erilist isu. Seega tundus ainuvõimalik sõita hoopis edasi, ikka itta. Vasknarva.
See on koht, kus lõpeb Peipsi ja algab Narva jõgi. Ja mis ei ole enam Ida Virumaa ja veel Venemaa. Klooster on seal ka. Väravad kõvasti kinni- ju nad kedagi kardavad, kui ennast eraldada püüavad.
Taganeda pole enam kuhugi- selja taga on Venemaa.
Nojah Vasknarva Vasknarvaks, aga tagasi tuli ka tulla.  Me siis tulimegi mööda mingeid väikeseid tolmavaid teid. Ajalugu vaikib siinkohal ühest intsidendist Härnepõllul ;)
Igatehas peale pikka päeva olid mu külalised seda meelt, et Ida Virumaa on hoopis midagi muud, kui stereotüübid. Et see on üks kaunis ja omapärane kant toredate inimestega.

Järgmisel päeval liikusime Tallinna poole ja kasutasime sama mõtet- sõita tuleb mööda Põhjarannikut.
Aseri, Mahu, Letipea, Kunda.
Lõuna Kundas Blücheri kohvikus (raudselt parima terrassivaatega kohvik Eestis!)
Paar kevadist pilti samast paigast ka

Kunda on samuti peidetud pärl. Pealiskaudsel vaatlusel on tegemist ühe koleda linnakesega, kus polegi nagu midagi. Aga võta näpust-
Kunda hüdroelektrijaam
 Kunda mõis ehk Direktorite maja (mis ei ole jäänud ka koledate juurde-ja ümberehitusteta)
  Loodan, et mu pildirohke tuur ei tüüdanud teid.
Piltide eest tänan Kerstit, autoga viis meid jalutama Tarmo.

PS. Kallis Anu- Loodan, et pildid leevendasid pisut su koduigatsust!

esmaspäev, 22. juuli 2013

Puhkus läbi

Puhkus avaldab läbisaamise märke. Jäänud on napi töönädala jagu priiusepäevi ja neist kavatsen ma viimast võtta.
Kuna kodualevis olles hoidsin targu netist eemale, siis nüüd, tagasi olles, on aeg tehtut näidata. Ega näidata midagi üüberimelist ei olegi. Käsitöötamine oli sellle puhkuse ajal kuidagi kõrvaline tegevus. Aga mõned asjakesed ikka valmis said ka.
Mõningased väikevormid-
 kudusin ühe pitslina, sest vaja oli just valget linikut ja olemasolev oli remondi ajal kuhugi lahkunud. Linik on tegelikult ovaalne, kuigi pilt seda väga hästi edasi ei anna. Muster "Sirjest". Ajakirja hetkel käepärast ei ole, aga soovi korral võin numbri välja uurida . Niit ema pööningult pärit nõukaaegne Pingviin (vist?) Päriselus see linik nii loppis ei ole... ;)
Siis heegeldasin oma retroremondi läbinud magamistuppa lainelise uksega riidekapi käepidemete külge rippuma südamed. Mina, kes ma üldiselt ei heegelda... Aga need südamekesed kummitasid pikalt. Tegelikult tegin ma neile peale veel lopsakad Iiri roosid, aga ei saanud hea. Sedapuhku oli vist vähem hoopis rohkem.
Niidiks vanadest varudest Nika ja mustad helmed.
 Seinal näha olev kummalise kujuga lamp on üks neist Haapsalust tooduist. Natuke liivapaberit ja peitsi tegi asjast asendamatu lugemislambi. Enamvähem samast ajastust riidekapi ja trümooga. Ei saa jätta kekutamata, et riidekapi panin ise kokku , isa natuke aitas muidugi.
Nojah, mis siis järgmiseks.
 Ah jaa. Kudusin sokid. Tegelikult neid sokke kudusin ma kuid. Tegin poolteist sokki valmis ja muudkui arutlesin, et miks ometi üks on teisest NII palju kitsam. Loomulikult on kitsam, kui igal vardal on neli (!!!!) silma vähem, kui peaks.Mida ma mõtlesin, kui neid sokke tegin teab vaid jumal taevas. Ühesõnaga- oli vaja harutada. Aga nüüd said nad valmis ja on juba ka omaniku leidnud. Lõng Novita Kesakimppu, vardad nr 2,0
Lillevaasi taga on näha ka natuke selle toa remonti...

Et magamistoa remont lõpuks ometi lõpeks ja kaoksid need jubedad mustad kotid, mis sisaldasid kogu mu riidekraami tuli ennast kokku võtta ja minna sellele legendaarsele ema pööningule vana kappi kraamist tühjendama, et saaks kapi koost võtta ja uues kodus uuesti kokku panna. See protsess oli potensiaalselt tülikas ja seega venis koledasti. Aga kuna kappi oli väga vaja, siis ma ühel päeval ikka läksin. Kapp sai tühjaks ja näe imet, muu sodinodi seest leidsin tuttuue padjapüüri, mida ma kunagi olin tikandiga kaunistama asunud (mälu järgi nii umbes 15 aastat tagasi vist). Valgel riidel valge tikand. Väga fäntsi :D Aga töö oli millalgi pooleli jäänud. Arvake, kui palju mul tegemata oli? Õige vastus on- ühe linnukese tiivatipus olevad sakid, üks lillevarreke ja kuskil mingi lillekese küljes olev üks karvake :D Ühesõnaga tegin paari minutiga vajalikud täiendused ja padjapüür saigi valmis. Kohe nagu natuke näotu on seda selle aasta tegemisena esitleda...

Jummal, kuidas ma võimlesin selle valge padja pildistamisega. Hea ei ole, aga aimu saab, millega tegemist oli.
Ja vist viimane asi (kui nüüd midagi ära ei ununud) on Reesi lõngast kootud pitssall. Ohtrate nuppudega  (1922, kui nüüd väga täpne olla), päris haapsalu sallist kõvasti suurem ja külgekootud servapitsiga. Kõik ikka nii nagu minu sallide puhul tavaline.
 Muster on pärit Pitsilistest Koekirjadest, 1986. Muster XIV, kuhu ma oma tarkusest nuppe juurde uhasin.

 Siin aga on näha lisaks sallile ka minu korda tehtud trümoo ja teine Haapsalust koju toodud lamp, mis samuti kohtus liivapaberi ja peitsiga. Ja veel on näha naabrimehe puuriidast koju taritud pesukurikas (maksin kahe kurika eest ausad 3 EURi), millest osav meistrimees vormis teeküünlahoidiku.
Nüüd on vist tõesti kõik, sest ohtrast remondijärgsest koristamisest ja uue ahju kivide pesemisest pole ei pilte ega ka suurt midagi kõnelda.
Natuke nagu niru saak mitme nädala kohta...