Aasalised või haasulised või narmalised või narmastega kindad

Viimasest postitusest on möödas aega nagu merd. Viimasest kudutööst oluliselt vähem aga mida ma neist ester-sokkidest ikka näitan, eks neid ole ju elus kootud kah juba mõnigi paar.
Aga täna näitan ma teile lumelükkamise kindaid vol 2 ( või juba 3?) Kuna meie peres on lumelükkaja minu isa, siis ilmselgelt on need kindad talle kootud. Vana inimene, käed külmetavad, seega oli selge, et teha tuleb need kindad eriti soojad. Juba ammu isutas mul neid lapsepõlvest tuttavaid seest aasadega hirmpakse käpikuid kududa, sest ma polnud seda varem teinud ja iga uus oskus on ju kulda väärt.

Kindatellimust papilt kätte saada oli terve ooper :D Ikka see vana laul, et "oh, mul pole midagi vaja" ja "mul on kindaid küll" ja "mul sõrmed nii külmetavad..." ja "ma ei taha sind kuidagi tüüdata, sul on niigi palju tööd" Ehk siis selgemast selge oli, et kindaid on vaja ja need oleks meelepärane aastalõpukingitus küll. Võtmefraasiks sai minu poolt pillatud, et " ma tahan neid kududa, sest ma tahan PROOVIDA" ja et " saa aru, mina kududes puhkangi".
Kindatellimus käes algas keerulisem osa- KUIDAs kurat need aasad siis sinna kinda sisse ikkagi saavad ja ka jäävad?
Sõber Pille-Riin koob neid aasalisi iga  aasta aga tal ei ole aasad jäigad, st võivad lahti joosta ja töökinnastel ma seda ei tahtnud. Otsisin netist aga muud ma targemaks ei sdaanud, kui et lisaks aasalistele kutsutakse neid kindaid ka haasulisteks ;)
Kuna selget õpetust polnud kuskilt võtta, siis otsustasin kasutada vana ja head "katse-eksituse-meetodit"
Kudusin oma loogikat jälgides ja tulemuseks olid sellised miniatuursed miljon jänest aga mulle sihuke lahendus päris meeldib ;)
Hiljem selgus muidugi, et ma ei ole mingit uut tehnoloogiat leiutanud vaid tegin täpselt nii nagu targad raamatud on ammu enne mind kirja pannud. Aljasmetsa III-VI klassi kudumise ja heegeldamise õpik näiteks ja ka vana ja hea 1953 aasta Silmuskudumine. Seega katse midagi uut leiutada kukkus seekord läbi. Rõhk sõnal "seekord" ;)
Vardad seekord 2,0, lõng mingi nimetu maavillane, mille jämedus kaldub jämmemaks kui 8/3. Randmes 15 silma, labaosas 18 silma vardal. Ehk siis ühed tummised tükid on need papi kindad. Proovis, ma lasin tal neid ikka paar korda kätte ka proovida, et kliendi hinnangut saada, ütles paps kuldsed sõnad: "Need on täpselt parajad kindad vanainimesele" Mina lisasin sinna juurde, et või väikelapsele. Mis iseenesest ei olegi ju suur vahe. Igal juhul tundub, et minu paps ootab oma uusi kindaid päris hea meelega kohe.
Panen paar pilti ka, et teie ka jäneseid näksite ;)

Ja pidage meeles, et ka kõige pimedama (ja karvasema) tunneli lõpus paistab alati valgus, saagu mis saab :D

Ilusta vana aasta lõppu teile ka kõike kaunist algaval aastal! Kudumisteni, kallid!

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.

Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.

Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D

Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.

Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.

Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.

Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.

Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.

Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D

Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D

Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

Labakud isale

Alles ma siin suplesin kampsukiga meres :D Neli kuud läinud nagu nipstigi.
Novembris tuli lumi maha (et katk ja koolera seda võtaks!) ja lumelükkamine on igapäevane tegevus. Isal siis. Mina olen looder ja käin päevatööl. Aga isal sõrmed külmetasid, kolm aastat tagasi kootud sõrmikud on tänaseks juba ka lumelükkamise töö ligi lastud, nii et progress on ilmne.
Teatava kauplemise tulemusena oli isa nõus, et ma koon talle lumelükkamiseks labakindad. Lõng pidi olema supersoe ja päris-päris. Selline jäme ja torkiv noh.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ma Kuressaare turult mingit imelikku (väidetavalt) kitselõnga. Lõng on tõestanud ennast materjalina, mis on ülisoe ja tavatalvel, tavaoludes selliseid kindaid kätte ei saa panna sest liiga palav on. Ehk siis sobilik materjal. Lõng on soojusele lisaks muidugi imelikust imelikum- keerdu justkui nagu polegi ja jämedad osad vahelduvad niitpeentega. Ühesõnaga natuke nagu praak või nii. Aga väga soe :D
Ülipeenust neile kinnastele muidugi ette heita ei saa. Tavalised jämedad töökindad on need. Nagu vaja oligi. Muster kah, on nagu on, ehk siis see tavaline kärbsekiri. Neile labakutele pidi olema omane tihedus ja sitkus ja seda annab minu arust kõige kindlamalt võimalikult väike ja lihtne kiri, kus ülejooksud on max 3 silma pikad.
Novot nii siis ongi. Homme saab isa oma kindad kätte, varase isadepäevakingina või nii :)

Lüganuse labakud

Olin juba umbes aasta võlgu ühed lüganuse kirilabakud oma täditütrele, kes on Viljandi vilistlane aga ise hetkel peent kudutööd ette võtta ei saa.
Ma olin ikka hullult leilis nende kinnastega. Esiteks eriharidusega kindakandja ja lähisugulane ja muidu ka on meil ilmaasjadele suhteliselt sarnane vaatepunkt.
Janne vaatas ja valis ja valis lõpuks välja... üllatus-üllatus- just need kindad muisist, mida ma olin aastaid plaaninud kududa. Nüüd tekib loomulikult õigustatud küsimus, et kui aastaid kiibitsetud, siis miks ometi siiamaani kudumata? Lisaks veel asjaolu, et kuigi Lüganuse kindaid presenteeritakse igasugu kindaraamatutes suhteliselt napilt, siis see kinnas on igas raamatus sees nagu aamen kirikus.

Põhjus on lihtne ja üsna labane tegelikult- ma olin sügavas  segaduses selle kalasaba-mustri suhes kinda päras. No täiesti vale ja ebaloogiline tundus see... Uurisin kunagi isegi Kristi Jõeste käest, et mida sellega teha võiks ja ta arvas, et tasuks teha seda natuke kitsamalt ja kõik saab korda.
Võtsin kindateo ette teadmisega, et Janne jätab mulle suhteliselt vabad käed ja muuseumikinnast ei taha. Samuti ei tahtnud ta näha nn protsessipilte ja värvivalikut. Ühesõnaga masohhist- ma oleksin uudishimust rõngas, kui keegi mulle midagi kooks... aga inimesed on erinevad. Mõõte me muidugi ei võtnud, lootsime,et ju meie käed enamvähem samas mõõdus on. Ja siit jookseb sisse esimene viga...

Kududa oli väga-väga mõnus. Lihtne ja loogiline muster, mis kuidagi "oma" oli. Juured-juurikad ilmselt mängisid oma osa siin.
Kindavarre lähteülesanne oli hoida väga tihedalt ümber randme ja kuna ma tavasoonikut väga kududa ei taha siis otsustasin vingulise varre kasuks. Nõu polnud ju ka kelleltki küsida, Janne ei tahtnud midagi näha ega arutada.
Igatahes tuli vinguline vars, kalaroog sai tõmmatud kitsamaks ja teist värvi, kõik muu on suhteliselt sama muuseumikindaga, isegi kirjakordade arv.

Ühesõnaga- kindad said valmis, ma jäin ise nendega üsna rahule ja Janne sai oma paki kätte. Selgus karm tõde, et kindad on täpselt üks kirjakord liiga kitsad ja täpselt üks kirjakord liiga madalad...
Ehk siis varre 18 silma vardal on ok, aga 21 silma vardal liiga väga. Tundub, et kudutihedus ajaga tõepoolest suureneb, vanasti oli 21 silma vardal päris lohvka käes...
Egas midagi, koon rõõmuga uued labakud, oletatavasti Janne viiekümnendaks sünnipäevaks, milleni on ca kaks aastat aega. Seda ta "naljatas" muudkui juubeli ümber...

Kanaperse, tuituss ja kuldtäht, ehk "Lootust on!"

On lootust, on! Kõigi eelpoolnimetatud lillede õitsema hakkamiseks ja laiemas plaanis siis kevadeks.
Just kevad vemmeldas mu südames, hinges ja lihaskonnas, kui ma neid käpikuid kudusin. No niiii kevadised olid nad!
Aga alustame algusest, ehk siis kust saab inimene inspiratsiooni ja innustust. Kohe nii palju, et küll saab ja rahutuks teeb. Minuga juhtus  just nii, kui ma  Anneli täiesti hunnituid meestesõrmikuid nägin. Hullupööra ilusad kindad olid ja kohe oli selge, et midagi sellelaadset pean ma kuduma.  Lugege kindlasti Anneli kinnaste saamislugu ka, see on nii tore. Ja siis selgus, et ka Anneli sai kuskilt innustust, eks ikka MUISist.
Kui on vajadus kududa, siis on alati kuskil keegi, kellel on vajadus kootut omada. Ehk siis kohtuvad nõudlus ja pakkumine.
Tellija talveriided olid rohekas-kollastes toonides ja mul lõi kohe peas lambikese põlema- et mul on just sellist lõnga ja just need kihnu-uuema-aja-labakud tahavad kudumist. Õnneks sobis pakutud valikust Katrinile just see minu lemmikmuster, nii et kõik oligi korras.
Kudumine on tüsilik :)

Nööp läheb puhta hulluks, kui kuskil lõnga näeb. Nagu mingi koi, kohe on vaja seda närida ja nätsutada...Ma arvan, et see on lõnga lõhnast.
Valvekass positsioonidel :)

Aga hoolimata Nööbi pingutustest said need kindad siiski valmis. Ja mulle meeldivad nad kohe väga :) (ütlen ma enesekriitika täieliku puudumisega)

Vardad 1,25, varreosas 18 s vardal, labaosas 20 ja tulemus sobib kitsamale naisekäele. Lõng eesti ja leedu 8/2, tihked ja kuulikindlad said need kindad mu meelest.
Loodame, et Katrinile ka meeldivad ja kindad leiavad aastateks tema garderoobis koha. Tuult nad igatahes läbi ei lase.

Varastatud hetked

Ma ei tea isegi, kuidas mul õnnestus need labakud valmis kududa. Ikka ilmselt niimoodi, et kudukotiga sai hiilitud magamsituppa ja seal natukesehaaval kootud.
Kindad saab endale kolleeg Mirge, kes kaebas ühel hommikul, et ta sõrmed külmetavad. Uuris veel kindlameelse häälega, et kas ma kindaid koon ja kas ma koon kindaid ikka päris lõngast. Oi ma armastan inimesi, kes teavad, et käpik käib päris lõngast, ikka sellest natuke torkivast lambavillast, et lõhnaks nagu päris ja tunduks käes ka nagu päris.
Ega muid piiranguid polnudki, isegi värvid lubas Mirge mul valida.  Ma siis valisin sellised natuke murtud toonid, et oleks selline tunne nagu oleks need kindad mitmeid talvi näinud ja nagu oleks neid pestud ja pestud...
Mirgel on nii väike käsi, et mulle need kindad kätte ei mahtunud, ma muidugi paar korda pressisin käe sisse ka, selleks, et pöidlaava kõrgus hea saaks. Loodetavasti siis sai.
Vardal on randmeosas 16 silma ja labaosas 18. Lõngades kõlab kokku tõeline Balti koostöö- esindatud on eesti, läti ja leedu lõng :)
Novot siis niimoodi.

Üldiselt on elu kiire ja tormiline. Just lõppes sanuuzeli (no sihuke koht, kus on miksitud vets ja pesukoht ;) ) remont. Remont oli ok, aga suurem osa ajast kulus kassiräbala värvist ja muust heast-paremast puhastamisele. Aquastop on siiamaani kõhu all klimpis, ära ka ei lase lõigata neid kamakaid... Elu esimene jooksuaeg vist tabas ka Nööpi, igatahes kuidagi muudmoodi ei oska ma seda märatsemist ja tujutsemist seletada. Ta oli ikka lihtsalt kohutavalt pahas tujus :D Naiste värk...
Järgmised kindad on varrastel, jälle koon nagu partisan luureretkel- hiilides ja varitsedes :) Aga tundub, et jaanuaris pikalt kestnud külm on inimeste mõttesse istutanud kindavajaduse. Mis mul ikka, ma koon ju hea meelega, kui ainult võimalust on. Tingimused pole muidugi kiita. Kui on midagi, mida Nööp pööraselt armastab, siis on see kudumise takistamine.

Koletu viirus on mu maha murdnud ja ma ootan iga hetk, et kohe-kohe kutsuvad naabrid politsei, et mu köhimisele mingigi piir panna, seni pole politsei veel tulnud...Eks neil on rahvast vähe ka, igale poole ei jõua.
aga sen

Lüganuse kirjaga

Võtab aega, mis võtab aga varem või hiljem jõuab kuduja teadvustatud koopiakudumiseni. No või peaaegu koopiakudumiseni. Vähemalt minuga läks nii.
Eks me enamvähem kõik ole MuIS-is uurimas ja silma nuumamas käinud. Ja iga kord, kui sinna satud, siis on mingi ahaa-moment kindlustatud.
Kogu aja olen ma arvanud, et otsingusõna "kindad" annavadki kindaid ja ka kindamustreid. Aga võta näpust! Otsi ka otsisõnadega kindaKATKE või kindaKIRI ja siis tuleb veel palju huvitavat. No näed- jälle targem!
Koopiakindaid sattusin ma kuduma suhteliselt juhuslikult- no nii nagu mul asjad ikka kipuvad käima. Täditütar (Viljandi vilistlane! Kujutage ette mu pinget ja vastutust kudumise vältel...) tahtis Lüganuse käpikuid. Ise ei saa ta hetkel peent kudutööd ette võtta aga kodukihelkonna kindaid tahaks. Meil oli just toimunud naturaalmajanduslik tehing, seega kindakudumine tundus täiesti loogiline jätk sellele. Kuna tegemist on muuseumitöötajaga siis tundus ainuvõimalik tee võtta ette ühed muuseumikindad ja katsuda neid siis võimalikult originaalitruult järgi kududa.
Ma olin neid ristilisi ju enne ka näinud aga lausa pimesi neist mööda vaadanud. Kuidagi liiga ristilised tundusid need mu jaoks...
Aga nagu ikka-õige asja jaoks tuleb õige aeg just siis, kui on õige aeg.
Nii mul siis ongi nüüd peaaegu koopiakindad. Silma järgi tundub, et silmi ringil on enamvähem sama palju, kui muuseumikindalgi (meil siin Lüganusel ei hiilatud imepeenikese kudutööga)

Avastasin enda jaoks huvitava asjaolu- kui tahad kududa Lüganuse kindaid, siis otsi MuISist pilt välja (ega valikut palju pole, ainult näpuotsakesega), tee endale selgeks muster, siis võta riiulist Mulgi kirikinnaste ja kirisukkade raamat, otsi samasugune muster üles ja anna aga varrastele valu. Miks see nii on, et Mulgi ja Lüganuse kirjad on sarnased- vot seda ma ei tea aga oleks väga tänulik, kui keegi selle mulle ära seletaks. Mingil müstilisel moel on meil siin ka puusarätti ja roositud kindaid kantud/leitud kui uskuda Eesti rahvarõivaste raamatut.
Sama lugu juhtus ka nende kinnastega. Üsna sarnane  muster (ämblikukirja nime all) on olemas ka Mulgi raamatus. Mul oli vaja ainult paari täpikese asukohta nihutada.

Varras 1,25. Lõngaks Leedu Teksrena sinakas-rohekas-määratlematu toon (Allikamaja käsitööpoest)
ja tundmatut päritoli valge.
Varreosas 17 silma vardal, labaosas kasvasin küljelt igal vardal ühe silma juurde.
Aga nüüd on juhtunud sihuke lugu, et need kindad on väga ja päriselt minu omad. Täditütar saab oma lüganused ka kindlasti aga natukese aja pärast :)

Lüganuse vöökirjalised sõrmikud, vol 2, Kajale

Aasta on alanud üsna üheülbaliselt, juba kolmas paar sõrmikuid aga minu käsitöödele ongi omane teatav tsüklilisus :) Kui salle, siis salle, kui kindaid, siis kindaid.

Seekordsed kindad on oma looga otsapidi eelmistes, Stellale kootutes. Facebooki suur jõud on ilmselgelt selles, et rohkem rahvast näeb ja nende hulgas on ka neid inimesi, kes mõnda asja endale ihkavad ehk rohkem. Mis on ju omakorda väga positiivne.

Minu vaimusilmas on Kaja just selline naine, kes kannab välja Punasemast Punased sõrmikud, kuid nii punane mõte ei tundunud ilmselt talle väga vastuvõetav. Nii saigi varrastele kompromiss sinisest ja punasest pirekese helehalliga. Põhimotiiv on Eesti kirivööde raamatust, ikka Lüganuse vöö järgi.

Vardad 1,25, 21 silma vardal labaosas, kindavars on sedapuhku kootud vinguliselt 18 silmaga. Ma polegi vist vingulist vart enne kudunud... Lõngadeks Leedu 8/2 villane, koos Raasiku erinevate toonidega.
Hämmastav oli seekord "materjali vastupanu", kui tavaliselt läheb mustri kudumine ludinal, siis seekord allus vöökiri loogikale ikka väga raskelt :) aga teise kinda lõpuks hakkas juba minema :)

Mulle tundub, et ma ikka pean need Punasemast Punased Vöökirjadega sõrmikud ikka ära kuduma, kasvõi endalegi
Aga need sini-puna-kompromissised ehk on Kajale meele järgi ja hoiavad kange eesti naise sõrmed soojad

Lüganuse vöökirjaga sõrmikud

Katse kaks Stellale sõrmikuid kududa. Tundub, et sedapuhku läks pisut paremini ;)

Lõngad ikka erineva päritoluga (Raasiku, Jõgeva, jumal-teab.kust) 8/2, varrastel naljakalt vähe silmi (ainult 17),vardad ikka 1,25, mustriinspiratsioon Lüganuse kirivöölt (" Eesti Kirivööd")
Kudumisel olid mul mõnusalt vabad käed, ainuke kokkulepitud tingimus oli, et kinnaste põhitoon on hall.
Nii saigi kinnastesse kootud kahte tooni halli ja mahedalt maalähedasi toone, mida dikteeris Lüganuse voo. Kindavarred said pisut kelmikamad ja ka värvilisemad aga need jäävad ju nagunii mantlivarrukasse peitu. Las see olla siis kandja pisuke saladus ;)

Küll mul on vedanud- ikka ja jälle ümbritsevad mind ilusad noored inimesed, kes ei pea paljuks mulle aegajalt modelliks tulla. Lahe!

Uue aasta lubadused

Head uut aastat teile kõikidele mu armsad! Et lõng ei lõpeks ja ideid oleks kaugelt rohkem, kui teha jõuab, et vardad ei katkeks ja vill näppu ei tuleks ja et lõng värvi ei annaks ;)

Uue aasta alguses on ikka tavaks lubadusi anda. Mina olen sellest senini ikka hoidunud, et aasta lõpuks poleks vaja nentida:"Ei saanud lubatuga hakkama..."

Aga selle aasta alguses luban vähemalt kahte asja:
1. Edaspidi teen rohkem proovilappe ja arvutan ka paremini, et ei oleks "huvitavaid avastusi", kui mõni kudutöö valmis saab...
2. Edaspidi katsetan lõngade värvikindlust ENNE, kui nendest lõngadest kirjuid kindaid koon

Eelpooltoodud lubadused on otseselt tingitud mu viimasest kudutööst.
Kolleeg kaebas hommikul bussipeatuses, et nahkkinnastega on sõrmedel külm ja et ta tahaks kirjuid sõrmikuid. Mina kade tüdruk ei ole ja lubasin kindad kududa.
Kindaid pole ma kudunud umbes aasta aega, peale Kristi Jõeste kindakursust oli kindakudumise isu kohe täitsa kadunud. Kursus iseenesest ei ole selles mingilgi moel süüdi ja oli ikka väga äge ja arendav. Soovitan kõikidele! Aga mul oli peale seda kursust aastane kinda-paus, mis nüüd siis otsa sai.
Sõrmikutellimusel oli ainuke tingimus, et kindad on oma põhitoonilt hallid. Ma igaksjuhuks tooni sügavust ei täpsustanud ;), muud toonid olid kõik puha minu omal valikul. Unistus, mitte tellimus!

Mõned ajad tagasi ostsin ma suurepärase raamatu "Eesti kirivööd" plaaniga nende imekaunite vööde järgi mõned kindad kududa. Seekord jõudis kindakirjaks Pühalepa vöö.

Siin on kõik veel korras ja tuju vägagi laes...
Uue aasta öösel oli mul aga vaja neid kindaid pesema ja natuke tihkemaks viltima hakata.
Uue aasta hommikul aga ootas mind karm reaalsus, kus see kaunis kirsipunane lõng oli värvi andnud. Ainult see, et uut aastat ei ole sünnis alustada ebatsensuursustega hoidis ära vägagi "reljeefse väljenduslaadi". Järgmine tagasilöök tabas mind siis, kui võtsin kätte mõõdulindi ja selgus, et kindad on vajalikust tubli kolm sentimeetrit laiemad.
Aga õnneks on maailmas lahendused olemas, kui neid vaid leida oskad. Kallil sõbral Anul on sünnipäev tulemas ja ma palusin teda kindamodelliks (hoiatasin ka muidugi, et värv on laiali). Endamisi mõtlesin, et oleneb mida ta kinnaste kohta ütleb. Kui arvab, et värv on nõmedalt laiali ja kindad on koledad, siis jätan need endale, aga kui ta arvab, et need on OK kätte panna, siis kingin sõrmikud talle sünnipäevaks.

Anule kindad meeldisid ja nii ta need endale saigi. Lõpp hea, kõik hea, eks!
Stella saab oma hallid sõrmikud lihtsalt pisut hiljem. Hea ikka, et nüüd on kindakudumise isu tagasi!

Tehnilised andmed ka: Vardad 1,25, lõng erinevate tootjate 8/2, ringil 84 silma

Kirjad kodust

Juba neljandat aastat toimub Naiskodukaitse eestvedamisel jõuluaegne  kinda- ja sokiprojekt missioonil teenivate eesti kaitseväelaste pühade natuke rõõmsamaks muutmiseks.  Osalen traditsiooniliselt, kuna tunnen, et just see ettevõtmine kõnetab mind enim. Loomulikult tuleb üleskutseid kellelegi midagi teha enne jõule uksest ja aknast, aga just see on see MINU projekt. Oma ja südamelähedane.
Sellel aastal otsustasin teha käpikud oma kodukihelkonna mustriga. Nii saigi kinnastesse kootud Lüganuse kiri. Valikul sai otsustavaks vaid mustri väline meeldivus ja suures tuhinas jäi tähelepanuta tõsiasi, et ülejooksud on pikad ja seega vaja töö vasakul poolel lõngu põimida, mis on ajakulukas ja tüütu. Oleks ma seda enne mõelnud, ega siis ilmselt see muster kinnasteks saanud ei oleks. Aga läks teisiti. Ju siis oli niimoodi vaja.
Kudumise käigus aga hakkasin ma seda mustrit hoopis teise pilguga vaatama. Kas pole need tähekesed sinisel taustal koledasti lumehelbekeste moodi? Ja seesama sinine taust- kas ei meenuta see teile Eestimaa talveõhtust taevast?
Loodan, et need käpikuisse kootud helbed toovad kinnaste uuele omanikule palju rõõmu, meenutavad kodu ja eesti talve ning hoiavad käed ja südame soojad. Neisse kinnastesse on pandud vaid parimad soovid  ja kaitsvad mõtted.

Piltide tegemine on üks ooper.
Alati ei taha ju ka pargipingipiltidega teid tüüdata. Samavõrd igavad on aknalaua valgel taustal tehtud kiirklõpsud. Seda enam, et ega täna ju päris valgeks ei läinudki.
Aga kui on vaja väga häid pilte, siis on mu viimaseks lootuseks kudusõber Kersti poeg Martin, kes suudab ka minu seebikaga imepilte teha. Tegelikult on tal muidugi ka väga uhke päris kaamera, aga täna ajasime asja minu seebikaga.
Martin, hea poiss, klõpsis keldris (!!!!) suurepäraseid kunstfotosid mu paduseebikaga mis hirmus ;)

 Minuarust väga sümboolne foto kodust ja ootusest

Kersti aga otsustas mulle natuke kultuurat näidata ja viis mu kõigepealt Karnaluksi (kus toimusid hullumaja suvepäevad), siis Tartu mnt lõngapoodi ning lõpuks Rannarahva muuseumi, kus oli peenikese pesu näitus (ja mingid laste üritused) Kuna lapsed lõugasid kõrvulukustavalt ja näituse nautimine oli natsa raskendatud, siis ma otsustasin meeleheitest teha veel mõned kindapildid. Kriminaalne isiksus nagu ma olen. Enese õigustuseks pean ma aga ütlema seda, et kusagil ei olnud ühtegi silti, mis sellise tegevuse ära keelaks.

Panin kindad sängi ka...

Kogu selle ilupildinduse lõpuks aga natuke ka tavapärast tehnilist juttu- varras tavapärane 1,25. Lõnga kulutasin 112 gr Kokku kulu 853gr, mõtelge!
Muide Solarise Pulloveri poes on Prymi 1,25 ja 1,5 vardaid ;) Mul jäi noorukese müüjatariga kokkulepe, et kui kõveraks koon esimese kindaga, siis viin tagasi. Eks ta natuke ebalev oli selle kokkuleppe juures, aga sihuke jutt jäi ;)
Lõng 8/2, ringil 96 silma. Esimest korda proovisin pöialt mustrisse kududa ja kohe tekkis ka küsimus. Väljapoole jääv pöial läheb mustrile vastavalt ja polegi muret, aga see osa, mis jääb vastu pihku? Kuidas te selle koote? Kas mustrile vastavalt või sätite ka jooksma? Mina kudusin mustrile vastavalt ringselt.

PS Sõber Kerstilt läks missioonisõdurite kingikotti teele üks kaunis paar sokke, aga need jäid üldises tuhinas kahjuks pildistamata...

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!