Otsing sellest blogist

kolmapäev, 25. juuni 2014

Nupuline aastapäev

Ilmselt järjekindlamad blogilugejad mäletavad Naabrinaisele kootud nupulist eraeluboosterit. Kudumise ajal nööris kibe kadedus mu kõri ja oli selge, et ka minu elu vajab turgutamist (eeldusel, et üks kampsikutükk sellise Mission Impossiblega ikka hakkama peaks saama)
Kuna lõnga on varutud eeldusel, et saabub igavene jääaeg, lammaste krooniline kiilasus, kaubandusblokaad ja maailmalõpp, siis materjalipuudus mind ei kimbutanud. Isegi kampsiku värvis polnud mingit kahtlust- valge pidi see nupuline asjatükk saama.
 Kududa oli mõnus, harutama ei pidanud ja kaubandusvõrgust leidsin isegi täiesti sobivad nööbid. Nõustuge- harva tuleb ette hetki, kus kõik muutujad võrrandis laskuvad oma kohtadele vastupanu osutamata ;)
Naabrinaine tegi mõned pildid ka
Ilmselt ei oleks see mina, kui ma ei tahaks teha pilte mingite kõduhoonete taustal. Tegelikult on meil korralikke maju ikka ka. Ausõna.
Selle pildi tegemiseks kamandasin ma Naabrinaise sauna (see kauniskoledate seintega maja on nimelt eelmise sajandi viiekümnendate alguses ehitatud saun) ümber roomama parima ajateenija kombel, sest " Ma tahan pilti, kus ma paistan läbi kõrte! Ja ära unusta pildile saada ka seda koledat seina"
Eks sellisele loosungile ole ka raske vastu vaielda ;)
 Kampsik on kootud Linate Smyrna Platinumist. Lõngakulu on kahtlaselt väike, arvestades 9-kordseid nuppe ja kaugeltki mitte XXS suuruses valmisprodukti. Ega ma kampsi ju kaalunud pole, aga ma arvan, et kahe ja poole tokiga sain ma lõdvalt hakkama. Varras ikka traditsiooniline 2,5. Mõnus oli- nagu ikka. Mulle vist sobib selliseid pitsilisi asjatükke kududa...

Jaanipäev möödus kududes ja lihtsalt tšillides. Ei mingit villastes sokkides ja talvejopes lökke ääres kügelemist.
 Hoopis nii oli ;) Pojengide lõhn oli lihtsalt hullutav...

Ja kui roheline pussak valmis sai, siis oli nii...
Rohelise lõngaga on nii, et ostsin ma selle kaalukaubana kodanik Elmar Lepa sisustuskauplusest. Kindlasti olete te lugenud FBs Käsitööjuttude grupis seda pikka ja kohati karmiks kiskuvat arutelu tehasejääkide müümisest.  Lõnga koostis on mulle tänaseni saladuseks jäänud, sest ka kaupmees on seda infot jagama napisõnaline. Aga vähemalt mingi protsent on seal loomset kiudu (arvatavasti ca pool), sest põletusproov andis naturaalse villa põletamise haisu küll. Sall sai karvane ja soe, kuigi juba kudumise ajal kippus alguse ots ära viltuma. Ikkagi naturell värk ;) Raamile venitamise ajal oli mul ikka nutuvõru ümber suu, aga tegelikult pole pirisemiseks suurt põhjust. Isegi vormi hoiab. Seega võib eksperimendi õnnestunuks lugeda.
salli saab endale Anu, mu armas sõbranna, kes oma eelmise rohelise salli on üsna ära kandnud ;)

Aga et mis aastapäevajuttu ma ajan? Nihuke lugu on juhtunud, et juba kolm aastat olen ma teid oma juttudega tüüdanud, et nagu blogi sünnipäev või midagi sihukest...Seeasjaolu tingib aga lugejatele kingituste jagamist- kolm aastat-kolm kingitust. Loogiline ju, eksole ;)
Pisikese kingituse saamiseks kirjuta palun kommentaaridesse, mis sulle selle blogi juures meeldib ja mis mitte (seda osa ootan ma eriti!), mida muuta võiks ja mida just SINA siit tulevikus leida loodad. Ja see ka, et kuidas sa mind leidsid. Loosiratas läheb käima 30.06 kl 20.00 :)

Ette tänades,
ikka teie grafomaan MB



laupäev, 7. juuni 2014

Kas maailmas on äraviskamiseks piisavalt asju?

Selge vastus on, et on jah.
Koguja ja Varuja minus aga mässab äraviskamise vastu kõvasti- asi on ju valmis tehtud ja kui ta just kõigist külgedest ei narmenda ega lagune siis suure tõenäosusega on temast võimalik midagi teha. Sama loogikat järgides sattusid oma aega ootama minu kätte ka mõned lipsud sekkarist. Nüüd on neid õige tore võtta, kui tekib vastupandamatu tahtmine neist midagi tekitada. Eks mõni on sellest lipsulaarist veel alles ka, seega ju tuleb lipsutuuningut ehk veelgi.
Nii juhtuski, et mõningase nõelatöö ja helmetikkimise tulemusena on mul nüüd kaks uut lips-kaelaehet
See väike helklev rada on moodustatud kuldsetest litritest mis omakorda on kinnitatud pisikese seemnehelmega. Lips ise on kirjasõna uskudes puhas polüester ;)

Selle lipsu elu oli enne minu kätte jõudmist ilmselt väga tormiline. Järeldan seda sellest, et vaeseke oli üsna räsitud olemisega. Aga materjal jälle puhas siid ;). Nii saigi ta mustrit rõhutama mõned helmemotiivid ja voltimisjoont rõhutama samuti.

Kolmas kaeleehe aga sündis kotikaubana ostetud puupärlite lahutamisest tekkinud materjali paelale ajamise tulemusena. Ei midagi erilist, aga soe (puu elusa materjalina on ikka soe) ja mõnus kaelas kanda.
Ps Modell ei saanud isegi jalgu märjaks, kui ta Paljassaare rannas kivile otsustas ronida ;)

reede, 6. juuni 2014

Peame järge ehk lugu sellest, kuidas ma eesti käsitööd osta tahtsin ja mis edasi sai

Nüüd järgneb lugu sellest, kuidas puhas vajadus ajab härjad kaevu ja täiesti tavalise kompulsiivkuduja ehetetegemise maailma.
Mulle on alati pööraselt meeldinud klaaskameedega kõrvarõngad. Nad on kohe sellised... no nummikad, noh.  Ühed sellised nummikad jäid mulle silma ka facebookis ringi kolades, või no mis ma nüüd ikka kolasin nii väga. Käsitööjuttudes jäid silma.
Tegin tegijaga kaupa. Kolleeeg oli minemas Gruusiasse ja ma väga tahtsin oma sealsetele sõpradele (tumedatele gruusia mehepoegadele) kaunist eesti käsitööd saata. Tellisin kolm komplekti lipsunõelast ja mansetinööpidest (kolmest komplektist jäi lõpuks kaks ja pool), rukkililledega ja puha ja mulle endale meeleheaks ühed tihasekõrvarõngad.
Ma pean kohe ütlema, et esemete kvaliteedile ja kaunidusele pole mul midagi ette heita, aga no asjaajamine... Anna kannatust! Mul aga on teatavasti kannatusega kitsavõitu...
Nutt ja kiun oli saatmas kogu protsessi. Alates hindadest, mis genereeriti jooksu pealt ja ilmselt mu potensiaalset maksuvõimekust hinnates (mille järgi küll?), lõpetades segadusega tellimuse täitmises ja komplekteerimises. Ja kui ma, vana pahalane, julgesin hakata küsimusi küsima- siis läks asi kurjaks. Tegija süüdistas mind selles, et ma olen tekitanud talle hävingu, kuna saanud kauba kätte liiga madala hinnaga. No ma usun siiralt, et kauplemise juures on tingimisel täitsa koht olemas. Ja mina tingin, eriti, kui tegemist on juba natuke suurema tellimusega, kui üks asi. Tingisingi aga ei peksnud ju ometi tegijat, et ta talle sobimatu hinnaga nõustus... Tipp koogi otsas oli aga tegija idee tellimuse eest (tasutud kõrvakad) veelkord nende eest raha sisse kasseerida. Siis ma läksin pöördesse, tuleb tunnistada...  Jah, ma ei saanud minna kokkulepitud kohtumisele- sellel lihtsal põhjusel, et rebestasin oma hüppeliigese sidemed. Vahest juhtub noh. Aga asjad said ikkagi lõpuks aetud.
Tegija nime ei avalda ma siin ainult ühel põhjusel- ma loodan, et ta õppis sellest jamast midagi.
Aga pole ometi ju halba heata ( ja ka vastupidist olukorda tuleb harva ette). Kogu see jura pani mulle pähe mõtte, et no kui keeruline see värk siis saab olla.  Veidi uurimustööd netis, pisuke kodushopping ja voilaa!

Edasi teen ma endale kõrvakaid ise, prosse ja ripatseid ka, kui tuju tuleb :D Ja võin teilegi teha, kui tahate ;)

siintoodu on suhteliselt juhuslik ja mitte sugugi lõplik valik tehtust.
Selle blogi pisut järjekindlamad lugejad ilmselt teavad mu mitte päris tervet kirge järjehoidjate vastu. Sõltuvus (nagu iga sõltuvus) on suhteliselt raskesti seletatav ja ega ma väga ei ole püüdnud sellele mingit selgitust leida ka. Las ta olla. Ma ju ei kimu narkotsi ja ei tee muud kriminaalset- seega on mu hobi suhteliselt süütu.
Ühesõnaga- lappasin netis ja tuulasin siin-seal ning komistasin kuidagi käsitööna valminud järjekatele.
Oh seda silmanuumanise pidu ja orgiat! No kus ma siis sain enam isegi kõrvale jääda...

Ma südamest loodan, et see väike tüdruk, kes punase sametpaela küljes on, et talle päriselt ka meeldis raamatuid lugeda ja et ta mu raamatu vahel nüüd õnnelik on. See on ju kunagi päriselt elanud inimene, kelle pilt tõenäoliselt netist leituna kamee külge on pandud.
 See tüdrukujärjekas sobib minu arust "Jane Erie"- tüüpi raamatu vahele ;)
Ja üldse oleks nii äge, kui raamatut kinkides pandaks sinna vahele ka kaunis käsitööjärjehoidja... Või mis teie arvate? Kas teie kingiksite sellist käsitööd oma kallile inimesele? Emale? Sõbrannale?