"SEDA ma küll tegema ei hakka!" ütles MB sügava veendumusega

Jutt käib tikkimisest. Ja nii ongi, nagu ütleb üks staarstilist televiisorikastis.
Elasin ma selles veendumuses, et tikkimine pole kohe üldse minu jaoks- no tubli 30 ja pluss aastat. Jah, mulle meeldib tikandit vaadata, ma imetlen inimesi, kes suudavad seda teha, aga enda jaoks pidasin ma seda raketiteadusest veel mõned levelid kõrgemaks pilotaažiks. Et ma ise tikiks midagi enamat, kui pisipisike ristpistes asjake- no ei! Lihtsalt neljandas klaasis kokkukäkerdatud nõelapadi on mul veel liiga värskelt meeles - seda enam, et ta, kuramus, on tänase päevani mu ema nööbisahtlis nagu elav mõnitus. Ühesõnaga- liialt traumaatilised mälestused pole lasknud selle käsitööliigiga tegelema hakatagi.

Aga nagu te arvata võite, ei tulnud ma ju pühapäeva hommikul teile pajatama oma traumaatilisest šokist neljandas klassis tikkimise tunnis.

Pika sissejuhatuse mõte on alljärgnevas, ehk siis KUIDAS MB NÕELA OTSA SATTUS.

Asi algas täiesti süütust viltimise õpitoast, mida tuli meile andma käsitöömeister Eve Burmeister. Tema asjatab sellises kohas  http://wegawrk.wordpress.com/inimesed. Muide, tegemist on vapustava õpetajaga!
Kõik oli ilus ja kena (ja kontrolli all) selle hetkeni, kui ta tõmbas kotist välja näidistööd. Eesti sõlgedest ja preesidest inspireeritud vildist ehted, rikkaliku tikandkaunistusega.
Ja siis oligi otsas! Martaberta istus laua taga, maniakaalne läige silmis, ja viltis ning TIKKIS endale kuhiksõlge. Kindlasti saavad nüüd päristikkijad naerust tilgad püksi aga mulle mu tikitud sõlg meeldib! Tõsi, hetkel töötab ta ajutiselt nõelapadjana...

Et õpitut kinnistada, siis tegin endale hiljem, kodus, veel ühe sõle. See sai pikalt laagerduda ja mulle endale meeldib ta oluliselt rohkem.
Silmadega prees  ehk kärniline sõlg on Eesti aladel üsna levinud kaunistuselement. Lappasin hulgaliselt pilte netis, aga lõplikuks eeskujuks oli ikka "Meite Muhu mustrites" lk 221 olev prees. Minu silmadega prees hakkab kaunistama mu musta mantli kraed ;)

Karta on, et selliseid (või natuke teistmoodi) sõlgesid-preese tuleb veel. Ja ema saab kiiremas korras endale uue, tikitud, nõelapadja kah (vana viskan ahju ja istun põlev ahju kõrval niikaua, kuni mu tikk-käkk on lõplikult otsa saanud!)
Ja viltsaabaste otsingud on ka alanud. Oh isver, mul on nii suured plaanid!
Ja teate, mis ma pean ütlema- tikkimine ON mõnus!