Häbinägu peas

See on ikka päris kole, kuidas ma selle käsitöö tegemise olen unarusse jätnud. Lihtne on öelda, et mu kass ei lase midagi teha. No ega ta lase ka muidugi, aga ülejäänud inimesed ju saavad kududa oma kasside kõrvalt.  Ju ma siis olen kas saamatu või kudulaisk. Sest kududa oleks väga vaja- pruudi ema kleit ootab valmimist hiljemalt juuli lõpuks (ja seda on kootud natu-natuke kaela ümbert- sorry, Leili!) ja kaks pisitillukest kaksiktüdrukut ootavad oma titetekke (sest võrdse kohtlemise printsiipi järgides vanemal õel on sihuke tekk ja pisiõed on põhjendatud ootuses...) aga minul on kass ja konspekti kirjutamine :).
Eelmises postituses ma kirjutasin, kuidas ma karpi käisin tegemas ja mis sest kõik edasi sai.
Sai kaks kaanega karpi ja kaks avatud teekarpi ja veel üks teekarp, mida ma siis täna näidata kavatsen.
Idee oli uhke. Noh et karbi allosast saab teepakke välja sikutada ja et muidu on ka uhkemast uhkem.
Mõõtsin ja mõõtsin veel ja jooonistasin tooriku tavalisele paberile ja ikka nii edasi. Kuulete jah? Mina mõõtsin ja tegin lõikeid ja mõõtsin veel. Uskumatu, endale ka on uskumatu, aga nii see värk oli.
Tegin karbi tooriku valmis ja siis selgus karm tõsiasi. Teekarp nägi välja nagu mererannas sada viiskümmend aastat seisnud vintaaz-peldik. Ausalt, päris kole oli see pettumus. Ja nii see karp siis seisis kapipeal ja ootas mingeidki katseid kaunistuste läbi oma olemust pisut parandada. Ja täna see päev oligi. Natuke siia, natuke sinna ja nii ta läks.
Natsa sai justkui parem küll :)

 Ja ega kohustuslikest kassipiltidestki pole pääsu :)

Vot nii me siis elame

Karbikesi, kuhu kallisasjad peitu saab panna

Kudumine on hetkel kuidagi tahaplaanile nihkunud aga mingisugust peenmotoorset tegevust inimene ju ikka vajab. Nii ma siis paberitrenni sattusingi. Valijana oli taaskord käimas Virumaa tuuril, et soovijaid pisut paberimaailma juhatada.
Teemaks oli sedapuhku kaanega karp. Ma mingi eriline karbifänn pole ja kaalusin päris tõsimeeli, et kas ma ikka õpituppa kohale lähen. Aga läksin ja küll on tore, et ma seda tegin ;)
Valijana on sündinud õpetaja ja karbitegemine oli väga lahe ja arendav tegevus. Kohe nii arendav, et õpitoast tulles sai ühe hooga nikerdatud valimis avatud teekarp aga seda ma hetkel ei näita, liiga primitiivne kukkus ta välja. Mitte paha aga liiga tavaline. On küll mu köögis kasutusel aga ju ta tahab mingil hetkel tuunimist...
Karbitegemise isu aga ei kadunud veel kuhugi. 3 mm pappi olin ma ka kunagi koju ostnud, ikka mõttega, et las ta olla, ehk läheb tarvis. Läkski.
Mul on nüüd tööle lauapeale karp, kuhu ma saan igasugu vajalikku tavaari sisse peita, mälupulki ja pastakaid ja stikkereid ja muud mudru.

See mereteemaline lopsakate vintaaz-kaunitaridega karp on õpitoas tehtud, hõbedane linnupuuridega sündis eile öösel köögis :) Kuna see hõbedane tapeet oli nii edev, siis sellele karbile kaunistusi ei tulnudki. Tundus kuidagi hea ilma mingi lisa-blingita. Aga ma olen sügavalt imestunud, et ma täitsa ise need karbid valmis nikerdasin.
Ja kui juba läks papitööks, siis täna sündis teekarp töö juurde. Parem ikka, kui igav papist karp, milles teed müüakse.

 Tagumine külg võiks ju ka huvitav välja näha ühel lauapeal presenteeritaval karbil, kas pole ;)

Loodetavasti lubavad kolleegid karbi kapile sättida :)

Kõik ei saa olla geeniused, keegi peab normaalne ka olema

Paberitöö on mind seni üsna külmaks jätnud. Teha on muidugi väga tore, eriti, kui õpetaja on hingega asja juures. Seega ei olnud mingit võimalust jätta kasutamata võimalust minna Püssi Kultuurimajja šokolaaditaskut ja klapiga märkmikku tegema.
Šokolaaditaskud on maailma kõige asjalikum pisikink, kuhu saab peita nii šokolaadi, raha, kinkekaarte kui ka näiteks pileteid. Ja mõistusevastaselt keeruline ka ei ole. Olen seda varem ka õppinud ja asjast püsivas vaimustuses.
Keerulisem oli minu jaoks mõista ideed, et ma teen ise, algusest lõpuni, valmis märkmiku. Müstika! Piltide pealt vaadates on alati teiste omad nii imeilusad ja kolekeerulised tundunud, et kujutleda ennast sama asjaga valmis saada see tundus kuidagi müstiline.
aga nii tema läks. Õmblesime märkmikulehti, liimisime ja kleepisime ja valmis need märkmikud said- üks ilusam ja huvitavam kui teine. Mul kahjuks seda pilti pole, kus kõikide õpitoas osalejate näputöö korraga peal on  ja seega tuleb leppida minu märkmikuga. Ma kavatsen hakata sinna kirja panema eriti ägedaid ideid... Loodetavasti neid ikka on tulemas...

Kui teie tahate ka hästi ja toredasti aega veeta, siis kutsuge Valijana õpetama. Valijana leiate siit. Mina näiteks tean täpselt, et oma sünnipäeva pean ma sellel aastal hoopis teisiti...

Tehted kolmega, "palju on üks kord kuus?" ja filosoofiline arutlus keskpärasusest

Noniinoniinonii!
Hüüavad pasunad, põrisevad trummid ja nii edasi... (loodetavasti oli piisavalt intrigeeriv algus?)
Kõigepealt muidugi suured tänud kõikidele blogipäeva õnnitlejatele ja kaasaelajatele. Tänu teile ongi minu jaoks see bloogerdamine nii paganama nauditav ja mõnus tegevus. AITÄH!, et olemas olete, et viitsite kuidagimoodi siia sattuda ja mu lugulaule lugeda ja erilised tänusõnad neile, kes ka kommentaari kirjutamist liiaseks vaevaks pole pidanud.
Väike sotsioloogiline uurimus eelmises postituses andis mulle kindlalt teada, et kirjutada tuleb tihemini.
 Tihedamini kirjutamine ei oleks probleem (juttu mul jätkuks!) kuid, oh häda!, käsitöölaadsed esemed ei taha vajaliku kiirusega valmida... Ehk siis vanast anekdoodist teada-tuntud küsimus" Kui palju on üks kord kuus?" (õige vastus on "Liiga vähe!!!!") annab vähemalt hetkel siin välja vastuse "parasjagu". Teisisõnu- püüan (ma vähemalt püüan!) kirjutada midagi umbestäpselt korra kuus. Kui mingi asjatükk valmis saab, selle pildistamine läheb enamvähem talutava kvaliteediga, siis annan endast kõik, et aruanne jõuaks ka minu kallite lugejateni.
Teine moment, mis mulle kommentaaridest silma ja südamesse jäi oli teie lahke arvamus mu kirjutamisoskuse kohta.
Kirjutada on mulle alati meeldinud ja vastutavaks pean ma siin oma kallist kadunud kirjandusõpetajat, kes aegajalt mu kirjandeid lugedes ütles, et see, mida ma hetkel paberile panen, on mög(GGG)a. :D Et mitte mö(GGG)a kirjutada pingutasin ma ilmselt rohkem... Raamatulugemine on ilmselt ka kaasa aidanud- Kivirähk ja Pratchett teevad teie keelekasutusega imet ;) Kunagi üks hea sõber ütles mulle, te ma kirjutavat FBs umbes samamoodi nagu ma ka elus räägin. Ei oska kommenteerida, aga suure tõenäosusega see nii on. Aga jah, kõige alus on ikkagi kohutav logorrhöa gradus gravis ja protsessi nautimine ;)
Kolmas moment, mis on kallites televaatajates pahameelt tekitanud on blogi nimes figureeriv omadussõna ;)
See on tegelikult päris pikk lugu, miks see sõna seal on. Asi algas tõesti Kristi Jõeste arutelust autentsuse ja koopia teemal, mida ma siinkohal kohe päris kindlasti ei taha uuesti üles tõmmata. Tol korral sai emotsiooni pealt blogi nimi ära muudetud ja üsna pikalt oli minu virtuaalpesa nimi "MB kehvapoolne käsitööblogi" Minu poolest oleks võinud see nii jäädagi, sest juba Raja Teele ütles, et "nimiamet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austusvääriline", aga blogi lugejad tõstsid ühel päeval nagu kokku lepitult mässu ja teatavasti tuleb vähemusel mokk maas hoida ja enamuse survele järele anda. Nii ma siis muutsingi "kehvapoolse" "keskpäraseks". Kusjuures selles epiteedis pole mitte vähimatki poosi või mingit manifestaalsust. Mul ongi täiesti keskpärane blogi.  Üsna keskpäraste tegemiste ja töö kvaliteediga. Jalgratast leiutada pole õnnestunud, mingeid meeletuid "ahh-faktoriga" asju teha ka mitte, aga ma ei mata lootust mitte maha ;) Nii et, blogi nimesse jääb "keskpärane" sisse :P Ole loll ja vaene, aga ole aus, eksole!
Kõik need kallid käsitöised virtuaalsõbrad, kellega ma tahaks päriselus kohtuda- maailm on vahest hämmastavalt väike ja ümmargune. Mine sa tea, kus me trehvame, grillime, tšillime, hängime ja mängime. Usun raudkindlalt, et ma naudikes teiega veedetud iga hetke sajakahekümnega!
Nüüd natuke ka lubatud loosimisest. Kõigepealt sai välja lubatud kolm kingitust, nagu te ehk mäletate. Protsessi käigus sai kolm korrutatud kahega, aga lõpuks juhtus nii, et kolm korda KOLM on ju igal juhul kenam nummer, kui kolm korda KAKS, eksole. Ühesõnaga posti läks kolm korda kolm ümbrikku pisitillukeste kingitusekestega (no see üheksas läheb posti siis, kui neiu Tumevalge mulle oma aadressi teatab). Loosivõitjate nimesid ma siin ei ütle :P Las Eesti Post või see uue nimega
Omni[voori]a teeb teile üllatuse
Et te ei arvaks, et ma niisama udu ajan, mingeid pakke pole posti pannud ja ei kavatsegi seda teha, siis vastupidise tunnismärgiks mõned pildikesed



Loosimisega läks sellel korral ka nii, et ei mingeid süütuid lapsukesi Fortuuna saadikuteks. Ikka tuleb kõik endal teha- voltida nimesilte, ühe käega sedeleid krabada ja teisega püüda kunstkaadreid tabada. Välja kukkus nii nagu kukkus, oodatult, tuleb tunnistada. Ehk siis pildi kvaliteet on oodatult halb, loosimistulemused on mulle vägagi meelepärased ;)

 Et kogu postitus ei oleks ainult mingi kuiv jurajutt, siis panen siia mõned pildid mu viimastest käsitöölistest tegemistest ka.
Veidike kameedega mässamast...,

 

...natuke järjehoidjandust...,

 

...ja minu ülimaks imestuseks ka natuke paberivärki...

 



See paberiasi paneb mind ennast ka väga imestama, kui aus olla. Olen alati igasugusesse paberitöösse suhtunud pehmelt öeldes jahedalt. Noh et on tore, kui on inimesi, kellele see sobib aga mina see kindlasti ei ole. Aga võta näpust!  Väikese korraldatud õpitoa käigus nautisin ma iga sekundit sellest ja valmis sai kaks šokolaadiümbrikku... Ma ei julge enam mitte ühegi asja kohta arvamust avaldada, et "see minu jaoks küll ei ole" :D Aga võib-olla peaks seda kõva häälega rääkima õmblemise kohta? Ehk hakkan siis isegi mina õmblema?
Eelmises postituses kurdetud riistvara vastu maad viskamine on olnud nii edukas, et vanast massinast enam elulooma pole ja tänase jutu tipin juba uuel ratsul. Me alles katsume üksteise kapriisidega harjuda, seega peate ka teie kannatust varuma, et näiteks pildid saaksid pisut suuremaks timmitud ;)
Tänaseks tundub, et saigi kõik. Äärepitsistatud laudlina näete siis, kui a) ma olen talle uuesti kaubandusliku välimuse andnud ja b) leidnud lina presenteerimiseks sobiliku laua. Ja kuuldavasti toimuvad ühe tüdruklapse mõõdistamised, et tädi Ivi saaks talle sinise kleidi kududa ;)
Teate küll- üks kord kuus on liiga vähe ! ;)