Võitluseta ma alla ei anna

Umbes nii võiks iselomustada minu käsitöist tegemist- kogu aeg on üks draama ja tagaajamine ja kisma, et natukenegi kududa saaks.
Sparringupartneriks muidugi minu kassiräbal Nööp, kes on veninud teismeliseks teismelise kommetega. Ainult näriks ja kiusaks ja krutskitaks, sest kudumisele kulutatud aeg on ju aeg, kus kogu tähelepanu pole temal ja see on täiesti ilmvõimatu olukord.
Seega arvestades olukorda tuleb sügavasti imestada asjaolu üle, et kaks ja pool paari sokke on siiski valmis saanud. Ei kudunud öösel, öösiti mina magan- kudusin magamistoas, kinnise ukse taga, kui kassi kasvatada oli vaja- st kaks ühes.

Pealmistesse sokkidesse, mis paistavad, sai kootud lausa 8 eri sorti lõnga- ikka otsade lõpetamise eesmärgil, nüüd on nutsakud otsas ja meel hea. Sokke sarnasuses süüdistada muidugi ei saa. Aga mulle meeldib.
Teine tegemine on hoopis teisest ooperist. Mul oli juba pikka aega südamel üsna ära lagunuenud Reimanni Pitsiliste koekirjade raamat. Te kindlasti teate seda 1986 aastal ilgelt viletsas liimköites kehvade kaantega raamatut. Ohtra kasutamise tulemusena oli raamatust saanud kogumik lahtisi lehti, mida hoidis tinglikult koos äranärunud kaas. Olukord vajas sekkumist ja ma olin otsinud mingit köitefirmat, kes asja korda ajaks. Aga polnud sobivat leidnud.
Nüüd, saanud julgustust märkmiku tegemise koolitusest haarasin ise härjal sarvist sõjahüüatusega "Kui keeruline see ikka olla saab?!"
Paberitöö eeldab suure hulga abivahendite olemasolu ja mul neid loomulikult polnud. Seega- aitab välja pööning, kus pesitseb suur hulk kümneid aastaid vanu tapeete ja kaste ja muud mudru. Valik langes ca kolmkümmend viis aastat vanale köögitapeedile. Mitte et see nüüd hirmusilus oleks olnud aga sellel on teatav võime ilmselt kesta pikemalt, kui viiskümmend aastat vanal pabertapeedil.
Seega, tapeet, jõupaber, vana pappkast, PVA liim, käärid, vaibanuga ja lendasime peale.

 Halliku 1973 aasta silmuskudumine sai uue kuue nö kaasuvana.
Ma jäin peris rahule, targad raamatud said palju parema väljanägemise, mina tarkust juurde. Ja mis kõige olulisem- raamatud käivad lahti ka ;), ei liiminudki kõike üheks kamakaks kokku. Kuigi töö oli keerukas, kui kogu aeg on mingi vuntsiline asjapulk juures. Juhtus sedagi, et raamatusse sai kass kleebitud. Hiljem tuli ta siiski sealt lahti võtta. Liimijälgede pesemisest ma ei räägigi ;)
Need raamatud ootavad hetkel veel kaanenurki ja üsna mitu närakat tahavad ka uusi kaasi saada. See on tore töö, ausõna. Ma teen seda kindlasti veel ja veel

Sokifabriik

Sokivabrik töötab sihukese ajuga, et kui seal oleks korsten, siis pahviks sealt ööd kui päevad paksu suitsu.
Täna näitan pika säärega seksikaid pitssokke, mida saab kanda poolsaabastega.
Kuna tegemist on alltöövõtuga Jõuluvanale, siis liiga palju ma lobiseda ei saa ;)

Novita Seitse Venda(150 gr-300 m), kulus pireke üle ühe toki. Vardad ikka 2,5, et asi saaks tihke je kestev. 15 silma vardal.
Polegi midagi pikalt rääkida...
PS ausõna, ma usun, et teil on täiesti kõrini sellest viimaste postituste piltide taustast. Omavahel öeldes- mul endal ka, aga kust ma seda paremat tausta võtan, kui lund ja valgust ei ole ja töölt koju jõudes on sügav öö... Seega palun katsuge välja kannatada .

Sokke, mida's muud ;)

Mida muud, kui sokke koob kuduja enne jõule. Ja koob ikka nii, et vardad on tulised :D
Tegelikult pole neist sokkidest just suurt juttu välja pigistada. Sokid nagu sokid ikka

Sokid Seitsmesele, et oleks satsi ja pitsi ja noh plikakad... Jätkuvalt olen ma hämmingus, et lapsed (seitsmeaastased!!!!) tahavad saada villaseid sokke kingituseks.
Sokid on Laurin Villalankast, 2,5 vardaga, 13 silma vardal. Mõnusad ja pehmed.

Teised sokid on meestekad ja jääb üle loota, et sokisaaja ei oska mu blogisse lugema tulla. Tellimus on seotud hiljuti kootud Arbuusisokkidega.  Lihtsalt väikese naljaga väljavisatud mõte kududa Porgandid jäi Tulevase Sokiomaniku sõbratarile kõrva ja nii see läks.

Porgandid said kootud Hot Socks Neon lõngast. Kaks otsa koos, et enamvähem normaalse jämeduse välja annaks. "Pealsed" Raasiku 8/2 rohelisest. Varras 2,5, 16 silma vardal. Ma tõesti loodan, et need on nüüd piisavalt porgandid, prototüübid on küll üsna lähedase välimusega või mis ;)

Liblikaparv talves

Mõned ajad tagasi tuli suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul palju huvitavaid tellimusi või kudusoove. Suhteliselt pirtsaka kudujana praakisin mõned neist välja. Ei ole mõtet ette võtta asja, mida ilmselt keegi teine teeb minust paremini või oluliselt suurema lustiga kui mina. Nii jäid minust kudumata anatoomiliselt-täpsed-luulised sõrmikud. Ega ma seal anatoomialoengus nüüd kõige tublim ka polnud ja üldse...
Küll aga kõnetas mind tellimus sokkidele, kus oli märksõnaks "liblikad". Ma ARMASTAN tellimusi (ja kliente!), mis/kes annavad ainult märksõna ja rohkesti vabadust aga samas on ka mingi piir, mille ulatusse tuleb ära mahutada oma märatsev fantaasia. Sokitellimuse kaks tingimust oli, et need sokid peavad olema valged ja liblikased. Pisut pikema säärega ka. Ja tarbe-, mitte poosesokid ;)
Mõnda aega pommitasin ma Triinu piltidega erinevatest mustritest, mis minu arust olid liblikased. Failivahetus kestis hetkeni, kui ta nägi pilti Estheritest (ravelrys täitsa vabalt saadav muster) ja ma sain lakoonilise vastuse "Sobib. Ma rohkem näidiseid ei soovi" :D Jumaldan konkreetseid, kiire mõtlemisega inimesi!
Lõngavalikus küsimust ei olnud. Ikka Laurin Villalalnka, no on hea sokilõng. Pehme nagu pilveke, ilusad värvid, koob ennast ise. Mida sa hing veel ihkad! Vardad tavapärased 2,5.
Eks ma ole neid Esthereid ju enne ka kudunud, aga iga kord on emotsioon uus ja ikka hea. Ilus muster on, mis muud.

Novot, sedapuhku siis sedamoodi ;)

Pisikese pitsiga tavaline willur

 Dagmar tellis oma roosa kampsuni tuules endale ka tavalised villurid. Ainuke tingimus oli, et need võiksid olla pisut pikema säärega ja pisut pitsilisemad, kui üks tavaline kummarisokk. Tellija soov on minule seaduseks (kui ma seda seadust just rikkuda ei taha...)

Lõngavarudest leitud üks tokk Laurin Villalanka Kanerva (kanarbiku-) toonilist sokilõnga kohe tahtis saada pisut pitsilisteks sokkideks. Varras 2,5, vardal 16 silma ja muster, mida tuli igal real kududa. Vot see igal real kootav muster on minu jaoks natuke äkiline. Tavaline, üle rea kootav muster on kuidagi rahulikum ja leebem, niimoodi, igal real paugutamine on natsa närviline. Aga võibolla kujutan ma seda endale ette ka. Ma ei tea.

Sokid said valmis ja kuna ilma ja valgust nagunii ei ole, et normaalseid pilte teha, siis klõpsasin sellised dokumentalistlikud võtted. Noh et oleks olemas. Statistika mõttes või nii.

 Sokk nagu sokk ikka, eksole. Mis seal suurt rääkidagi.

Aga siis tuli Dagmar oma sokkidele järele...

Ja juhtus nii:

... ja nii ka:

Mulle tundub, et esemete inimsisuline eksponeerimine tuleb neile ainult kasuks. Isegi täiesti tavalised willurid võivad niimoodi päris seksikad välja näha. Loomulikult on 99,9% siin ikkagi modelli teha, aga ikkagi :)

Issake, kuhu ma olen jõudnud oma eluga- villased sokid tunduvad seksikad...

Viiluke arbuusi?

Internet on täis erinevaid huvitavaid ja vähemhuvitavaid kudumudeleid ja netis surfajad kudukauged inimesed satuvad neid vaatama ning mõnikord on nähtu nii suure mõjuga, et tahaks ka ise sellist sokki või kinnast omada. Noh teist sokki või kinnast ikka ka, mitte ainult ühte.
Nii juhtus ka mu noore kolleegiga, kes olla kunagi netist leitud arbuusisokkide pildi endale arvutisse salvestanud, seniks, kuni "Leian kellegi, kes neid teha oskab"
FB vestluse ajal selgus, et ma põhimõtteliselt ju natuke kududa oskan. Kuna mu eelmised sokid olid just varrastelt maha saanud ja kudutööd käsil polnud ning esimene pilk arbuusisokkidele ei lubanud suurt vaimuvaevamist, siis sai käed löödud, et sokid tulevad.
Noh eks ma natuke ikka haltuuritasin ka. Originaalpildid oli "viljaliha" kootud mulle mingil arusaamatul põhjusel mustriline, selline vasak-parem sigrimigri, aga mulle see variant ei meeldinud. Nii sai minu kolleega endale natuke teistsugused "arbuusid".

Pildid on tehtud sõna otseses mõttes jooksu pealt, sest kunagi pole ükski töö mu juurest nii kiiresti lahkunud, kui see ;) Loodetavasti toovad need rõõmsad sokid oma omanikule rõõmu.

Kurja suuga ehk Lugu sellest, kuidas asjad vahest algusest saati kriiva kisuvad

Tegelikult mõtlesin ma pikalt, kas seda postitust üldse kirjutama hakata. Lasin asjal natuke settida ja seda puha lootuses, et ehk läheb üle. No ei lähe.
Kunagi aasta alguses tuli Fookus Meediast pakkumine kirjutada kamba peale kokku üks sokiraamat. Noh, pole ju paha plaan. Kõik justkui sujus ja ideid oli ja ikka nõnda edasi. Ja siis lajatas (minu jaoks lajatas, ilmselt ülejäänutele oli see tingimus OK) teadmine, et sokimuster peaks olema rahvuslik. Ja mul plaksti blokk peal! Tee või tina- mida pole, seda pole. Ideeikaldusele lisandus elu gripp, mis murdis mu maha kuuks ja natsa pealegi. Põdesin ja ikka ei ideepoegagi. Aga mustriesitamise tähtaeg muudkui lähenes.
Ühesõnaga- keeruline oli ja mingit ahaaakuivägevasi- tunnet ei tekkinud. Kusjuures kududa oli päris mõnus ja minu arust sai muster ka täitsa rahuldav. Selline tagasihoidlik ja lihtne.
Varras 2,0, lõng 8/3, vardal 16 silma

Sokid said valmis ja ammuilma äragi saadetud ja siis ilmus raamat.
No kui ma ütlen, et ma olen pettunud, siis ma ei ütle suhteliselt mitte midagi... Või noh, minge poodi ja vaadake ise. Ja võrrelge sokiautorite enda tehtud pilte profifotograafi tööga... Ja siis otsustage...
Ma ei salli seda, kui lubadused ongi vaid lubadused. Ah... :(

"On fakt, et läbi kootakse..." ja "ma teadsin enne ka, et mingi..."

Nojah. Nüüd tuleb sihuke postitus, mida ma olen alati püüdnud vältida. Aga televaatajate tungivale soovile vastu tulles... Voilaa!!!
Kudusin sokke. Tavalisi, tüüpilisest sokilõngast, jõulukingipakkidesse. Loodan, et täna, just praegu, on kõik nad uute omanike varbaid soojendamas.

Neid kudusin ma Inglismaal, praktiliselt igal vabamal hetkel. Sealhulgas ka meie kuttidega koos pubis istudes :D Arvasin, et võtan kasvatuslikul eesmärgil soki välja, kui poisid oma nokkimisega väga hoogu läksid aga tulemus oli risti vastupidine. Noori mehi ei häirinud mitte üks põrm, et ma lauas istudes kudusin. Vastupidi, üks asjaosalistest teatas, et tal on vaja kootud kombekat :D No midagi umbes sellist, mida FBs näitatud on... Hullud lapsed :D
Aga sokkidest kõneldes- need suured meestekad väärivad tähelepanu lõnga osas.  Austermann Step 6, Irish RAinbow Colours. MMMMMM kui hea lõng.

Lillad on sellest Saksamaa lõngalaadungist, aga sellest lõngast olen ma tüdinenud- üldse vormi ei hoia need sokid :S Sinised on päris titekad, aga neid oli mõnus teha :)

Olen oma blogi statistikal ikka silma peal pidanud, et milliste märksõnadega inimesed siis minu blogisse satuvad.
Üsna ootuspärased tulemused, kui aus olla- Martaberta- st otsitaksegi (tõenäoliselt) mind. Kindakirjad, sokikirjad, pitskirjad, vitsad- kah suht loogiline, enamuse ajast olen ma ju ikka kindakuduja ;) Ja siis kaks täielikku tippu.
"On fakt, et läbi kootakse"- otsingusõnana suht ootamatu, eksole? Aga kõikidele selle otsisõnaga minu juurde sattujatele ütlen, et On fakt, et läbi kootakse kõik ülesloodud silmad näiteks ;)
ja minu teine lemmik- "ma teadsin enne ka, et mingi..." Enne ma teadsin jah mõnda asja, aga seda, et blogimine võib nii kuramuse lahe olla, vot seda ma ei teadnud mitte :D
Ma olen lõpmata rõõmus, et mu blogisse satub nii palju lahedat ja ootamatut rahvast ja et mu blogi oluliseks peetakse. Näe, isegi blogi nime sundisid televaatajad vähem pretensioonika vastu vahetama ;) Ja et Lüganuse valla lehe toimetaja palus mul kirjutada valla uude lehte blogi mõjul väikese nupukese kinnastest ja et sellest nupukesest tekkis mõte korraldada vallas sügisel kindanäitus...
Eh, elu on ikka pagana ilus!

PS. Ikka ei tulnud puhas kahelauseline sokipostitus välja, ikka muu loba ka :D

Lihtsat reisikudumist

Vahest kohe ON vaja mingeid kiireid reisikudumise asju nokitseda. Ei istu mulle rongis suuri kampsuneid või mitme lõngaga kirikindaid kududa. Kindaid olen küll teinud, aga... No ühesõnaga- praegu on kiirete ja lihtsate asjade periood.
Minu lemmiklapsed ei väsi mind üllatamast. Nõustuge, see on ikka anomaalne küll, kui kuueaastane on õnnest rõngas, et saab villased sokid, sest jalalaba mõõtmine ei saa lihtsalt mitte midagi muud tähendada :D Keskmisel õel on nagunii sokke vaja, sest väike venna ju saab ja keskmise kõige suurem tragöödia on see, et ta millestki potensiaalselt võib ilma jääda. Olgu need siis kasvõi villurid :)

Väiksemad sokid sisaldavad endas kolme toki lõppe, aga kokkukõla sai päris hea. Varras 2,5, vardal 13 silma
Susanna sokid on kootud sellest Saksamaalt kokkukrabatud lõngalaadungist. Superba bamboo, 420m/100gr. (sokilõng, nagu ikka) Hullult pehme ja mõnus lõng, koob ennast täitsa ise :)

Superba Country, 400gr/100m, sokilõng. Kukkusid välja täits tavalised naistekad, 17 silma vardal. Sokid nagu sokid ikka. Pole nende kudumisestki midagi erilist kirjutada. Aga töö on mõnus ja rongis tegemiseks paras. Ju toodang endale ka omaniku leiab, kunagi pole kätte jäänud, ei jää ehk needki mitte.

Salli tahtsin ma endale juba ammu kududa. Sellist lihtsat ja lahedat närakakest.
Lõnga , Eisaku Noro Flower Bed, toon nr 1274 tõin Berliinist. No ma lihtsalt ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja lasin endale 102 gr kerida. Koostis oli udupeen-siidi 35 %, mohääri 35 % ja villa 30%. Tuleb tunnistada, et nii peene koostisega lõnga polnud minu kätte veel juhtunud. Kudumisel oli küsimusi ikka päris palju. Kuidagi kole karm ja karune tundus kogu see kraam näpu vahel. Etteruttavalt tuleb äelda, et pesu teeb asja ikka palju paremaks.
Aga lõng lõngaks. Põhiline küsimärk oli salliõpetus. Ma olen korduvalt ja korduvalt rääkinud, millises "vaimustuses" ma olen kirjutatud õpetustest. Neid lugedes tunnen ma ennast nagu mingi tasandusklassi viiendat korda istumajäetud debiilik. Vaatan salli pilti ja saan aru, et see ei saa keeruline olla aga alustada ei oska, sest EI SAA ARU!!! Lisaks sellele et Jumal lõi "writted instructions" lõi ta ka interneti ja targad sõbrad ja eriline tänu talle muidugi FB eest. Good Bless!!! Kus häda hakkab muutuma juba väljakannatamatuks seal tuleb asuda klahve klohmima ja FBsse hädapalveid kirjutama. Kirjutasin igaks juhuks kohe kaks tükki. Ühe Muhvile ja teise Susale ja nende kudugeeniuste ühiste jõupingutuste tulemusena ma saingi aru, kuidas seda salliniru kootakse. Kudumine ise on lihtsalt piinlikult lihtne (mis viga on nüüd laiata, eksole!)
Tasuta õpetuse leiate siit Mul kulus kudumiseks enamvähem kaks päeva ja õnneks saab lõnga viimase jupikeseni ära kasutada. Seda muidugi juhul, kui te peale esimest mustrikorda/sakki unuste kogu õpetuse. Mul jäi lõnga järgi 3 cm :D

Kohtusime eile Telliskivi Revali kohvikus Heli ja Kerstiga et tutvus viia pärisellu, natuke kududa, lobiseda ja uusi plaane teha. Nii tore oli! Kohtumise tulemusena lähen ma nüüd Harjumaa Muuseumi õppima nõelkudumist ja roosimist ja aasta alguses ka Jõeste kindakursusele. Lahe onju! Ja hoolimata sellest, et me hoidsime kohvikus kinni aknaalust lauda, tootsime otsatus hulgas ebemeid ja olime ilmselt tibiklientuuri taustal ka väga ebaesteetilised- välja meid ei visatud ja paha pilguga ei vaadatud ka. Mis tähendab vaid ühte- sinna läheme me tagasi!
Lisaväärtusena sai sall ka õhtuks valmis ja nagu tellitult saabus Norra-Soome juurtega torm Hilda või Eino või kuidas iganes ta nimi siis on. Stromkal tormutas päris kenasti.

 Panen siia pisut rahulikuma pildi ka, sest egas see männioksas tormlev nartsuke ju ennast kergesti pildistada ei andnud.

Lõngabilansist ka natuke. Kokku olen ära kudunud/kinkinud 397 grammi. See teeb kokku 744gr
Tõsi- sattusin eelmisel nädalal Novita poodi ja ostsin sealt 200 gr sokilõnga. Aga asi on ikkagi plussis, tervelt 544 grammiga!
Aga nüüd olen ma tubli ja lähen lõpetan Punase ära ;) Ausalt, enam ei ole palju jäänud.

Niisama tühitähi

Ma ei tea, kas ma olen miskitpidi imelik või mis, aga juba pikka aega ei tule mu näpu vahelt mitte midagi väga uhket ja erilist (mitte et sealt tavaliselt tuleks kõrgpilotaažlikku süvakunsti). Ikka sihuke pisividinlik sodipodi.
Tavalistest sokilõngast triibusokkidest ei ole peenemas (käsitöö)seltskonnas kõlbulik isegi mitte kõnelda. A ma ikka koon- see on sihuke ajutegevust mittevajav käeline toimetamine. Õige kena ette võtta, kui sõidad punktist A punkti B või lihtsalt oled. Lõngakulutamise lisaboonus veel pealekauba. Kulutamisest rääkides- sokkidesse kulus 78 grammi kokkuahnitsetut. Asi seegi kehval ajal. Varras ikka 2,5 ja mälu uskudes 17 silma vardal.
Üks sulnis õhtupilt presenteerit sokkide, pooliku kudutöö ja muidu kena olemisega. Ööpiltidelt me liigset kunstilisust ei oota, eksole.

Tegelikult olid need sokid juba suht ammu valmis, isegi pildistatud olid nad. Aga fotokas, va sunnik, oskas tehtud pildid kuidagi ära kaotada ja nii tuligi uued klõpsud teha.

Kirjutasin mõni aeg tagasi pööningukoristamisest ja sellest, et seal leidus ohtralt kaltsuvaiba materjali.  Ja lubasin, et kui olen kunagi väga tubli, siis heegeldan suvilasse 1,5 m läbimõõduga vaiba. No selgub, et ma vist siis olingi tubli ja tegin poole rehkenduse asemel tervelt kaks.

 Tundlikuma värvitajuga inimene saab ilmselt seda vaipa vaadates nägemisnärvi  (ja mitte ainult!) kahjustuse aga mulle päris meeldib see kakofoonia. Kuigi tuleb tunnistada, et siin ma veel natuke klappisin olemasoleva materjali värve.
Edasi läheb hullemaks...
Ma tegin teise vaiba veel. Nii mõnus töö oli noh. Läbimõõt 1,4 m, tehnika "Pista käsi kotti"
Kuna materjal hakkas otsa saama ja värvivalik oli nagu oli, siis tegingi nii nagu tehnika nimetus ette ütles- Võtsin mida võtta oli. Sai suht äkiline... aga mulle meeldib...

Hetkel leidsid hullud vaibad endale koha minu köögis, kuigi ma ei välista ka muid lahendusi.

Ja boonuseks on see, et alati võib juba lõpetatud vaibakese otsa lahti kakkuda ja paar-kolm-kümme ringikest lisada. MMMMMõnus!!! Kahjuks ei osale kaltsuvaibad materjali kulutamise aktsioonis. Oh mis rõõm oleks lisada lõngakulutusse lõdval randmel paar kilo...Aga! Ausus eelkõige!

Tegelikult teen ma pärisasju ikka ka. Umbes eelmisest talvest on mul üks tellimus. Punane kampsun (mäletate, ma lubasin, et ei iial enam ka ei koo ühtegi tellimuskampsunit), pinginaabri tütreke külmetas eelmisel talvel koledasti ja tellis endale kampsiku. Mina, naljahammas, ütlesin, et kätte saab hiljemalt järgmisteks jõuludeks... Sõnal on kole jõud ja nüüd kipub niimoodi minemagi. Tegelikult on kampsunist tehtud ca 2/3.
Üks piilupilt ka, no nii enda motiveerimiseks või nii ;) Tehniline idee on teha kõik detailid nö ühe soojaga ja ei mingit õmblemist. Näis, kas see ka toimib niimoodi nagu plaanitsetud.

Tänaseks kõik, hakkan nüüd tubli(mak)s ja katsun Punase valmis kududa...

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!

Reisimehe sokitegu

Reisidel on hea sokke kududa. St siis on hea, kui sa teed südame julgeks ja viid vardad lennukisse (kui sul muidugi äraantavat pagasit pole). Mina peale pikka väristamist tegin selle tüki ära (lennukis küll ei kudunud) ja kokkuvõte on üks nelja-viiepäevane reis ja sokid valmis nagu niuhti.
Võiks ju küsida, et kuna ma olen pea kogu sügise sokke vuhkinud teha, et kas nagu küll ei saa. Ei saa, mul on sokikastil auk sees-kulub tühjaks kiiremini, kui ma seda täita jõuan. Aga mulle meeldib sokke kinkida ja mu sõpradele meeldib neid kingiks saada.
Sedapuhku oli tegemist puhtalt isikliku lõbu ja turismiga. Kallis sõber elab ja toimetab Saksamaal ja vahetult enne puhkusele tulekut tabas teda koduigatsus. No mis muud, kui kohale minna. Kasud vastastikused.
Ilus linn on see Hanau. Õigem oleks vist öelda, et oli, kuna II MS ajal pommitasid inglased selle linna praktiliselt maatasa. Imede ime, et Philipsruhe loss terveks ja alles jäi

Varuge kannatust, sest selles postituses on palju pilte

Nüüd oleme saanud lossile enamvähem 360 kraadi peale.
Hanau on trillermuinasjutumeistrite vendade Grimmide sünnilinn. Kui Anderseni muinasjuttudest õhkub  ehedat spliini ja deprekat, siis Grimmid on põnevusemeistrid. Lahe. Mulle meeldivad nende lood. Linnarahvale ilmselt ka. Selline on Hanau linna märklause (no nagu meie need heade mõtete linnad jne) Stiilne, mu meelest.

 Ja selline mälestusmärk kõrgub linna Markplatzil. Naljakas poos on sellel seisval Grimmi-vennal, natuke nagu ähvardav või süüdistav. Uskuge, päriselus oli see taju veel selgem, pildile mul ei õnnestunud seda tunnet püüda. Mind segasid linnajooksuks harjutavad Jaapani sportlased, kes vastavasisuliste karjete saatel harjutasid  kuus tundi enne jooksu algust karatelööke (paduvihmas, muide)

Kõik liiklejad, kes te olete kurjad erinevate rahvajooksude tõttu linnas olevate ummikute pärast, siis teadke, et Hanau linnajooksu pärast seisati TERVE liiklus linnas kaheks tunniks. Lihtsalt. Tähelepanuta jäeti aga fakt, et 25 km eemal on Frankfurdi rahvusvaheline lennujaam... Ma ei taha teadagi, kui palju inimesi lennukist maha jäi. Linnaliini buss tegi rahulikult ca 30-40 km ringi ja sõitis sinna, kuhu rahvas tahtis (aga mitte sinna, kuhu vaja oli sõita ;) Saksa ordnung.
Et aga jutt muidujuraks päris ära ei läheks, siis natuke sokke ka (muud ma ju hetkel ei koo)
Sõber Anu sai endale varbaid soojendama sokid, mis olid valmis, aga pildistamata. Seega pidin ma Anu sokid laenuks võtma ja pilte tegema lippama

Vahest jooksevad ka magavale lõvile sokid otse suhu

Puhkuste ei saa aga ainult ringikolamise peale ära raisata, seega vabadel hetkedel nokkisin natukese haaval kududa. Suur enamik sai aga tehtud Frankfurdi pearaudteejaams edasiliikumist oodates (ühiskondlik transport, kudumine ja garanteeritud tähelepanu a la Vormsi praam toimis ka seal ;))
Nii et selle reisi suur saak- mulle sokid, Üllele kudukaardid. Ja, ka kaameliga on kudukaart! Kaamelivillast tehakse ka lõnga :P

Tegelikult on mööda raamatupoode ajada ja kudukaarte otsida vähemalt sama lõbus, kui lõngapoes hullata.
Tunnistan, nagu ausale ja mitteanonüümsele lõngahoolikule kohane, et seekord oli tagasilangus. Ostsin sokilõnga [punastan!!!!!], 8 (!!!!!!) tokki [punastan veel sügavamalt], ainuke kergendav asjaolu on see, et ma annan kaks neist Kerstile ära. Aga ilus lõng on, palju peal- 420 m, Eestis seda lõnga ei ole (või ei ole mina näinud), hea hind oli ka. Ühesõnaga- mina olen rahul.
Lõngabilansiga on asjad nadid. Eelmises postituses oli see - 585 gr. Sinise lõnga ostsin juurde ja kudusin ära, seega tulemus 0, kirjut kulus ca 85 gr, seega tulemus- 670. Juurde ostsin endale kuus tokki, seega ´pluss 600. Bilanss - 70. No isegi hästi, et plussi ei läinud...

Selgunud on vist sihuke lugu, et ma nagu natuke kogun (peale lõnga muidugi) vist ka järjehoidjaid. Ma ei jõvva rohkem nende invasioonile vastu seista. Nad tulevad peaaegu ise mu juurde ja las siis tulevad. Kui teie käite kuskil ja teile tahetakse jagada järjehoidjaid, siis tooge need mulle, mina annan neile kena kodu. Lasen raamatute vahele tööle ja puha.
See on ainult osa neist, mis täna pilti tehes näppu puutus. Muide, neid vasakult teisi on mul kaks tükki üle, vahetame, kui keegi huvi tunneks.

Mustad roosimustriga labakud on ka lõpusirgel, teha on ainult pöidlad ja ühe kinda kokkuvõtmine. Oi selle musta lõnga kudumine on nöök...
Aga see kord siis jälle sedamoodi. Sajas postitus tehtud nagu naksti. Natuke hüplev ja kaootiline see postitus on, aga andke andeks- magamata öö teeb oma töö. Muljeid tahaks aga jagada värskelt.

Ah jaa, suhkruhuvilised võivad mulle ka märku anda ;)