reede, 28. november 2014

Edev Elsa

Elas kord neiu Elsa, kes oli väga kena ja tasane ja hea iseloomuga ja töökas ja...vanatüdruk.
Elsa töötas raamatukoguhoidjana ja see teatavasti pööraste suhete loomiseks just hea stardiplatvorm ei ole. Sest raamatukogus ei käi (tavaliselt) testosteroonist tilkuvad alfaisased vaid pigem ikka tasased koduperenaised ja nohikud, kes naise laenutatud raamatuid tagasi toovad ja ise tasase häälega, põrandapragusid piiludes, paluvad ulatada kõrgemalt riiulilt raamatu, mille pealkiri on näiteks "Raadioamatööri sada suurimat väljakutset"
Elsa oli, nagu eelnevalt öeldud sai, tasane tütarlaps (kelle "parim enne" oli kriitiliselt mööda saamas) aga Elsas oli ka pöörane saladus. Poleks uskunudki, mis?! Elsale peale vaadates poleks tõesti arvanud, et Elsakene on koduste seinte vahel, tihedasti kinnikistud kardinate taga kohutavalt edev.
Elsa armastas igasugust ehtevärki ja Elsakese eriline armastus kuulus kõrvarõngastele. Kuna aga looja oli Elsale ainult kaks kõrva andnud, siis oli kõrvarõngaste kandmise võimalus kriitiliselt väike.
Lisaks kõrvarõngavarudele oli Elsal veel nõrkus ilusate ja romantiliste järjehoidjate vastu, mida siis tasane raamatukoguhoidja vargsi raamatute vahele poetas ja mõni järgmine lugeja sealt leidis...



Kui te nüüd küsite, et mis jama ta ajab mingist Elsast, siis...  Nojah, ongi Pisividinate Pood "Edev Elsa" ;)
Miks mitte vahest natuke tembutada?

PS Siit saab edevaid jõulukinke ;)

kolmapäev, 26. november 2014

Liblikaparv talves

Mõned ajad tagasi tuli suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul palju huvitavaid tellimusi või kudusoove. Suhteliselt pirtsaka kudujana praakisin mõned neist välja. Ei ole mõtet ette võtta asja, mida ilmselt keegi teine teeb minust paremini või oluliselt suurema lustiga kui mina. Nii jäid minust kudumata anatoomiliselt-täpsed-luulised sõrmikud. Ega ma seal anatoomialoengus nüüd kõige tublim ka polnud ja üldse...
Küll aga kõnetas mind tellimus sokkidele, kus oli märksõnaks "liblikad". Ma ARMASTAN tellimusi (ja kliente!), mis/kes annavad ainult märksõna ja rohkesti vabadust aga samas on ka mingi piir, mille ulatusse tuleb ära mahutada oma märatsev fantaasia. Sokitellimuse kaks tingimust oli, et need sokid peavad olema valged ja liblikased. Pisut pikema säärega ka. Ja tarbe-, mitte poosesokid ;)
Mõnda aega pommitasin ma Triinu piltidega erinevatest mustritest, mis minu arust olid liblikased. Failivahetus kestis hetkeni, kui ta nägi pilti Estheritest (ravelrys täitsa vabalt saadav muster) ja ma sain lakoonilise vastuse "Sobib. Ma rohkem näidiseid ei soovi" :D Jumaldan konkreetseid, kiire mõtlemisega inimesi!
Lõngavalikus küsimust ei olnud. Ikka Laurin Villalalnka, no on hea sokilõng. Pehme nagu pilveke, ilusad värvid, koob ennast ise. Mida sa hing veel ihkad! Vardad tavapärased 2,5.
Eks ma ole neid Esthereid ju enne ka kudunud, aga iga kord on emotsioon uus ja ikka hea. Ilus muster on, mis muud.



Novot, sedapuhku siis sedamoodi ;)

teisipäev, 25. november 2014

Sõnatu

Vahest pole sõnu vaja, sest pilt ütleb rohkem kui ükski sõna seda suudaks...


Aitäh, kallis Kaspar
Aitäh, Liis ja Ergo


esmaspäev, 10. november 2014

Pisikese pitsiga tavaline willur

 Dagmar tellis oma roosa kampsuni tuules endale ka tavalised villurid. Ainuke tingimus oli, et need võiksid olla pisut pikema säärega ja pisut pitsilisemad, kui üks tavaline kummarisokk. Tellija soov on minule seaduseks (kui ma seda seadust just rikkuda ei taha...)
Lõngavarudest leitud üks tokk Laurin Villalanka Kanerva (kanarbiku-) toonilist sokilõnga kohe tahtis saada pisut pitsilisteks sokkideks. Varras 2,5, vardal 16 silma ja muster, mida tuli igal real kududa. Vot see igal real kootav muster on minu jaoks natuke äkiline. Tavaline, üle rea kootav muster on kuidagi rahulikum ja leebem, niimoodi, igal real paugutamine on natsa närviline. Aga võibolla kujutan ma seda endale ette ka. Ma ei tea.

Sokid said valmis ja kuna ilma ja valgust nagunii ei ole, et normaalseid pilte teha, siis klõpsasin sellised dokumentalistlikud võtted. Noh et oleks olemas. Statistika mõttes või nii.
 Sokk nagu sokk ikka, eksole. Mis seal suurt rääkidagi.
Aga siis tuli Dagmar oma sokkidele järele...
Ja juhtus nii:
... ja nii ka:

Mulle tundub, et esemete inimsisuline eksponeerimine tuleb neile ainult kasuks. Isegi täiesti tavalised willurid võivad niimoodi päris seksikad välja näha. Loomulikult on 99,9% siin ikkagi modelli teha, aga ikkagi :)
Issake, kuhu ma olen jõudnud oma eluga- villased sokid tunduvad seksikad...

neljapäev, 6. november 2014

Viiluke arbuusi?

Internet on täis erinevaid huvitavaid ja vähemhuvitavaid kudumudeleid ja netis surfajad kudukauged inimesed satuvad neid vaatama ning mõnikord on nähtu nii suure mõjuga, et tahaks ka ise sellist sokki või kinnast omada. Noh teist sokki või kinnast ikka ka, mitte ainult ühte.
Nii juhtus ka mu noore kolleegiga, kes olla kunagi netist leitud arbuusisokkide pildi endale arvutisse salvestanud, seniks, kuni "Leian kellegi, kes neid teha oskab"
FB vestluse ajal selgus, et ma põhimõtteliselt ju natuke kududa oskan. Kuna mu eelmised sokid olid just varrastelt maha saanud ja kudutööd käsil polnud ning esimene pilk arbuusisokkidele ei lubanud suurt vaimuvaevamist, siis sai käed löödud, et sokid tulevad.
Noh eks ma natuke ikka haltuuritasin ka. Originaalpildid oli "viljaliha" kootud mulle mingil arusaamatul põhjusel mustriline, selline vasak-parem sigrimigri, aga mulle see variant ei meeldinud. Nii sai minu kolleega endale natuke teistsugused "arbuusid".

Pildid on tehtud sõna otseses mõttes jooksu pealt, sest kunagi pole ükski töö mu juurest nii kiiresti lahkunud, kui see ;) Loodetavasti toovad need rõõmsad sokid oma omanikule rõõmu.




esmaspäev, 3. november 2014

Luksuslõnga vääristamisest

Alati on küsimus, et kust läheb see peenike piir, mismaalt alates on üks või teine lõng luksuslik. Et kas asi on koostises- peenike kašmiir ja siid ja muu vinge värk on kahtlemata luksuslikkuse tunnus. Või on asi hinnas- et kui maksad ja tahaks nutta, siis on lukslõng aga kui maksad ja nutta (väga ) ei taha, siis on tavaline? Ühesõnaga- keeruline värk.
Noro Flower Bed kuuluks justkui lukslõngade hulka mitme mõõdiku alusel- et peenike koostis ja nutmaajav hind.
Läksin minagi kord poolililutseva Noro õnge ja ostsin 102 grammi (hea et mitte rohkem!) ning kudusin nimetet lõngast salli aga kuna ta torkis ja kraapis nii kohutavalt, et kanda oli suhteliselt võimatu, siis harutasin ma selle salli üles, sest kole isu oli sellest lõngast hoopis müts teha. No ütle lolli- kui sall kraabib, siis müts kraabib ju kuus korda rohkem...
Aga abi on ju fatseebuki näol kohe käest võtta. Kaeblesin seal ja sain mitmeid soovitusi, mille läbivaks jooneks oli siiski soovitus unustada  mõte, et selle lõnga pehmeks saada võiks. Ma muidugi pesin seda lõnga villa- ja niisama šampooniga, töötlesin seda juuksepalsamiga ja hoidsin muidu ka pöialt aga ei mütsigi...
Nii siis saigi ülesharutet Norost koos bambusesisaldusega sokilõngast voodritriibu ja peenikesele luksusele lisaks jooksma võetud mohäärilaadsele tootele hoopis palmikutega müts, mis on taotluslikust sihuke suur ja lötakas, et a) ei pigistaks ja b) vähendaks kandja riski välja näha nagu munapea.
Tulemus on see, et müts on soe, ei kratsi ja munapäisust kah liiga pole. Seega võib vist  loo õnnestumiste hulka kategoriseerida, mis siis, et ca aastase viivitusega.
Pildid on erakordselt halvad. Kohe kohutavad. Ma ei mõista mette, kuidas need inimesed selfisid teevad... aga noh, mütsist ehk ettekujutuse ikka saab.