esmaspäev, 28. oktoober 2013

Niisama tühitähi

Ma ei tea, kas ma olen miskitpidi imelik või mis, aga juba pikka aega ei tule mu näpu vahelt mitte midagi väga uhket ja erilist (mitte et sealt tavaliselt tuleks kõrgpilotaažlikku süvakunsti). Ikka sihuke pisividinlik sodipodi.
Tavalistest sokilõngast triibusokkidest ei ole peenemas (käsitöö)seltskonnas kõlbulik isegi mitte kõnelda. A ma ikka koon- see on sihuke ajutegevust mittevajav käeline toimetamine. Õige kena ette võtta, kui sõidad punktist A punkti B või lihtsalt oled. Lõngakulutamise lisaboonus veel pealekauba. Kulutamisest rääkides- sokkidesse kulus 78 grammi kokkuahnitsetut. Asi seegi kehval ajal. Varras ikka 2,5 ja mälu uskudes 17 silma vardal.
Üks sulnis õhtupilt presenteerit sokkide, pooliku kudutöö ja muidu kena olemisega. Ööpiltidelt me liigset kunstilisust ei oota, eksole.
Tegelikult olid need sokid juba suht ammu valmis, isegi pildistatud olid nad. Aga fotokas, va sunnik, oskas tehtud pildid kuidagi ära kaotada ja nii tuligi uued klõpsud teha.

Kirjutasin mõni aeg tagasi pööningukoristamisest ja sellest, et seal leidus ohtralt kaltsuvaiba materjali.  Ja lubasin, et kui olen kunagi väga tubli, siis heegeldan suvilasse 1,5 m läbimõõduga vaiba. No selgub, et ma vist siis olingi tubli ja tegin poole rehkenduse asemel tervelt kaks.
 Tundlikuma värvitajuga inimene saab ilmselt seda vaipa vaadates nägemisnärvi  (ja mitte ainult!) kahjustuse aga mulle päris meeldib see kakofoonia. Kuigi tuleb tunnistada, et siin ma veel natuke klappisin olemasoleva materjali värve.
Edasi läheb hullemaks...
Ma tegin teise vaiba veel. Nii mõnus töö oli noh. Läbimõõt 1,4 m, tehnika "Pista käsi kotti"
Kuna materjal hakkas otsa saama ja värvivalik oli nagu oli, siis tegingi nii nagu tehnika nimetus ette ütles- Võtsin mida võtta oli. Sai suht äkiline... aga mulle meeldib...
Hetkel leidsid hullud vaibad endale koha minu köögis, kuigi ma ei välista ka muid lahendusi.
Ja boonuseks on see, et alati võib juba lõpetatud vaibakese otsa lahti kakkuda ja paar-kolm-kümme ringikest lisada. MMMMMõnus!!! Kahjuks ei osale kaltsuvaibad materjali kulutamise aktsioonis. Oh mis rõõm oleks lisada lõngakulutusse lõdval randmel paar kilo...Aga! Ausus eelkõige!

Tegelikult teen ma pärisasju ikka ka. Umbes eelmisest talvest on mul üks tellimus. Punane kampsun (mäletate, ma lubasin, et ei iial enam ka ei koo ühtegi tellimuskampsunit), pinginaabri tütreke külmetas eelmisel talvel koledasti ja tellis endale kampsiku. Mina, naljahammas, ütlesin, et kätte saab hiljemalt järgmisteks jõuludeks... Sõnal on kole jõud ja nüüd kipub niimoodi minemagi. Tegelikult on kampsunist tehtud ca 2/3.
Üks piilupilt ka, no nii enda motiveerimiseks või nii ;) Tehniline idee on teha kõik detailid nö ühe soojaga ja ei mingit õmblemist. Näis, kas see ka toimib niimoodi nagu plaanitsetud.
Tänaseks kõik, hakkan nüüd tubli(mak)s ja katsun Punase valmis kududa...

pühapäev, 20. oktoober 2013

Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.
Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.


Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)




pühapäev, 13. oktoober 2013

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et
  1. Berliin on kole linn
  2. Berliin on igav ja pime linn
  3. ...ja et nõme on ta nagunii.
Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 
Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.



Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 
Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom



Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife
 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.
Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas
 Kas natuke kalasuppi ka läheks?
 Kaldale uhutud
See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib



Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"
 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.
Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.
 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)
Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.
Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 
Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.
Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!