Gurmaanide rännakud II

Võtan endale veelkord õiguse veidi toiduteemalist juttu puhuda, sest kogemused tahavad jagamist.
Kodukoha partioodina olen ma juba kesksuvest saati õnnest rõngas, et lõpuks ometi on leidunud inimesed, kes Purtse kindluse potensiaali on ära kasutama asunud. Ilmselgelt on headest söögikohtadest alati puudus, nii et olgu neid kohti niipalju kui neid on- hingega tehtud asjadele on alati turul ruumi.
Alustada tuleb tõdemusest, et ma KEELDUN Purtse kindluse kohvikut nimetamast kohvikuks. See on restoran. Üheselt restoran. Vähemalt minu jaoks.
Aga alustame algusest ;) Aastaid tagasi oli uhke kindluselamu, siis päris pikalt Tondiloss, kus ilmtingimata pidi kummitama ja siis, alates 1990 aastast on see Tõeline Pärl. Tõsi, uue Eesti Vabariigi alguses kutsus minu ema seda Maasikaks Solgiämbris (viidates lossi ümbritsevale lagale). Aga see on ajalugu.
Täna on seal lossis lisaks kontserdisaalile kõige kõrgemal korrusel näitusepind ja  imeline söögikoht
Isutekitamiseks mõned vaated näituseruumi akendest

Aga ärgem kaldugem kõrvale põhilisest- ehk siis gurmaansest rännakust. Ehk siis läheme uuesti ukse taha ja alustame ;)
Ärge laske ennast kohutada faktist, et tammine välisuks on kinni. Muljuge uksekella ja lahke pererahvas lippab teile avama.

Huviline saab ka majaekskurssiooni, lausa tasuta, kui ta süüa ka tahab. Armas. Tõeliselt armas. Ja eriti tore on see, et maja tutvustab kohviku peremees, kes on maja ajaloo endale kenasti selgeks teinud. Samas ei tunne külaline ennast kohustatud olema seda ekskurssiooni võtma- kõik on nii pingevaba kui üldse olla saab. Ühesõnaga- ei mingit survet, aga ma tõesti soovitan maja ajalugu kuulata. Te ei pettu ;) Ei puuudu siin põnevus, salakäigud ega randröövlidki.
Restorani viib teid trepp, mis on ikka tõeline TREPP. Treppide Kuningas. Ja kui te nüüd vaimusilmas kujutasite pilti, kuidas te ronite vanas kindluses taeva poole, siis te eksite- te ronite trepist alla. Ja see ei ole mitte kõige lihtsam ülesanne. No tegelikult üles saada (sest teie kõht on head ja veel paremat täis) on vist veel hullem. Mina allaminekul treppi pildistada ei saanud, peate leppima pildiga, mille ma tegin enne ülesronimist :P
Ma üldiselt klaustrofoobik ei ole, aga vot siin tabab mind alati kerge paanika, kui ma seda trepiauku kasutama pean.

Kõik mis edasi tuleb on puhas nauding, et mingeid foobiaid ega pettumusi ;) Nautige teie ka, koos minuga.

Eriteema muusikavalik. On ikka tõeline piin, kui söögikoha raadiost või plaadimasinast lõugab kogu hingest Ott Lepland või mõni muu staar või staarike. Linnuses oli muusikaks valitud tasa taustaks mängiv keskaegne muusika ja jumal tänatud, mitte mingi Gregorian ;)
Stiilne värk algusest lõpuni- käsitööklaasid, savinõud ja ikka nii edasi.  Õllekaart oli samuti muljetavaldav. Väga huvitavad (ja maitsvad!) kloostriõlled ning majavein polnud ka mingi turvaline ega igav valik. Läbitöötatud kontseptsioon paistis välja kõigest- sinnani välja, et õlut serveeriti originaalklaasidest ja omanik rääkis valitud õllede juurde ka legendi. Mis võiks olla lihtsam, kui võtta müüki Saku ja A le Coq ja asi tahe aga näe, on veel inimesi, kes viitsivad vaeva näha.

Te kindlasti küsite nüüd, et kaua võib ja millal sa jõuad toidu juurde. Jõuangi. Kohe.

Mõisasalat- mitte mingi peotäis rohelist ja selle rohelise kuhja otsas ilutsev kild kanaliha. Oh ei.

Siiacarpaccio (mis on tegelikult minu jaoks lihtsalt värskeltsoolatud siig) viib mul juba teist korda keele alla. No on kohe hea! Muidugi on hea- minu vend püüab  neid kalu, mida kohvik pakub ;)

Eelroad on igatahes nii suured (ja lausa kriminaalselt maitsvad!), et koos magustoiduga on enam kui küll, et kõht saaks täis ja meel heaks.
Isetehtud kamajäätis koos sooja vaarikamoosiga...

 ...ja pirni-õuna tarte tatin, mis lõhnas ja maitses niimoodi, et meie rahulolev mõmin kostus ka teenindajate kõrvu, nõnda et küsimata toodi lauda juurde kahvleid ja nuge, et jagamine oleks ikka võimalikult mugav.

Muide, see karvane jublakas magustoidu peal ei ole mitte friteeritud tõuk vaid piparmündiõis. Vahva ja lõbus leid, mis tekitas elevust nii sööjates kui ka teenindajates :D
Kui ma nüüd püüaks selle kogemuse paari sõnasse kokku võtta siis on need märksõnad pererahva lahkus ja kirg ajada asja, mis jääb meelde ja kutsub tagasi. Mina küll lähen. Kindlasti kohe!
Ja saadaolevatest 10 punktist saab see koht minu käest 12.

Ah, ma hakkan nüüd hoopis turismi- ja toidublogijaks :P

Toidublogid ja -pildid on viimasel ajal ikka pööraselt popiks saanud ja mina nagu loll ikka ainult koon ja koon.
Aitab, hakkan ka moodsaks ja noortepäraseks ja kirjutan kudumisejuttude vahele hoopis paar toidupostitust.  Tegelikult inspireeris mind see artikkel ja eriti kommentaariumisse kirjutatud tarkusetera, et "sellises kloaagis(!!!!) nagu ida-virumaa mina ei söö"
 Nojah. Alati on võimalus a) kloaaki mitte üldse sattuda ja siis langeb söömise küsimus iseenesest ära , b) osta Tallinnast Selverist saiakesed kaasa ja nosida neid ning juua kokakoolat peale või c) siiski proovida ära ka meiekandi avalikud söögikohad.
 Muljed võivad olla kindlasti seinast seina aga proovida tasub alati.
Minu avalikes söögikohtased tuuritamise põhjuseks oli mu kallite sõprade tradistsiooniks saanud (kaks aastat järjest on juba vaieldamatult traditsioon!) Ida-Virumaa tuur. Kui me eelmisel aastal võtsime ette Põhjaranniku vanad mõisad ja Kuremäe kloostri, siis sellel aastal oli meie eesmärk kodumaa kirdenurk. Nurk kohe selle kõige otsesemas tähenduses ;) Ehk siis Narva-Jõesuu ja Narva. Sinimäed ka loomulikult.
Sinimäed on kahtlemata Eesti ajaloos märgilise tähendusega koht. Ja kuna meie maal elavad erineva maailmavaatega kodanikud siis see märk on eritähenduslik. Iseeneset on sinimägede memoriaal kenasti korras aga keegi inim-taoline olend oli oma suhtumist väljendanud sittumisega mälestuskivini viiva trepi kõrvale. Arusaadav muidugi, mis loomal ikka muud üle jääb, kui jõuetu viha viimse aruraasu röövib ja soolestikus pinge üles kerib. Anname andeks, nagu me anname andeks ka oma kehva iseloomuga kassiraisale, kes sussi sisse hunniku teeb. Mul on sellest loomast küll kahju...

Järgmisena jõudsime me oma vahva reisisseltskonnaga Narva-Jõesuusse, mille saksaaegne nimi oli Hungerburg (Näljalinn!) Kõlas ohtlikult meie korisevatele kõhtudele ;) Loomulikult on endisaegne kuurortlinn elanud üle tõelise Uue Tulemise. Tänavad on kenasti korras, SPAsid ja kuurorthotelle on igal nurgal  ja üsna loomulikult ei tule ka söögikohtadest puudust. Aga nagu vanas lauluski oli - "aga see pole see, pole see..." Ühesõnaga- ei tahtnud me minna ohutut ja turvalist rada ning einestada mõnes steriilses restoranis. Meie tahtsime ekstreemi :D Sellisel puhul tuleb küsida kohalikelt. Peatasime tänaval ühe proua, kes juhatas meid söögikohta nimega Lemmik. Ajamasin. Aastasse 1983 nagu naksti. Ilmselt oleks toit olnud hea ja maitsev. Aga natuke liiga Nõukogude Liit oli see asi.
Kuskilt oli jäänud meie kõrvu nimetus Kaluri Talu, mis kõlas kutsuvalt ja piisavalt "ohtlikult" :D Viidamajandusega on nagu on - st kui sa juba õige teeotsa peal oled (tee Narva Jõesuust Narva) , siis on asi suht selge. Ühesõnaga- Kaluri Talusse jõudmiseks pead sa keerama vanade mahajäetud tööstushoonete taha.  Ja siis jälgi silte. Ühel hetkel on su silme ees võpsik, kuhu on suhteliselt kaootiliselt pargitud autosid ja garaažide vahele suunduva tee peal on ette tõmmatud šlagbaum kirjaga OTKRÕTO.
Nagu te arvata võite oli selleks hetkeks meeleolu muutunud peaaegu hüsteeriliseks (mina olin külili tagaistmel ja röökisin naerda, Kersti sügeles üle keha jne) aga uudishimu ei lasknud rahus ära ka sõita.

Gurmaanide teekond naudinguni ei peagi lihtne olema.

 Kõik oli ehtne je ehe. Muide- taustaks mängis eestikeelne raadio...

 Oi kuidas mulle meeldivad ausad ja hingega tehtud asjad! Mis siis, et lauanõud ei ole portselanist ja kahvlid-noad peen lauahõbe. Lihtne ja lööv ja rahvast vooris sisse kogu aeg

 Ilmselt ühe eksootilisema vaatega söögikoht Eestis- Narva jõgi ja otse üle jõe Venemaa piiritulbad ja piirivalvetorn. Ma usun, et piirikas vaatas binokliga mulle taldrikusse :D
 Ja ega väga tihti silmu-kapsasuppi ning tuura ei pakuta ka kuskil. Kusjuures need tuurad ei ole mitte mingid külmutatud jurakad vaid ujuvad paadisilla kõrval sumbas rõõmaslt ringi. Värske värk noh!
Igatahes - nõrkadele see kogemus ei ole aga midagi metsikult kohutavat ka ei ole- kõhu saab täis ja vaated on ilusad. Lisapunktid meestele ettevõtlikkuse eest!

Segadust tekitav on muidugi sõna "hutor" tõlge eesti keelde: on jah tõlge "talu" aga tähenduslikult on "talu" eesti keeles siiski natuke põhjalikum majapidamine. See "hutor" on pigem tähenduses onnike või osmik vms aga see kõik on filosoofia ;)
Järgmine toidubloogerdamiseteemaline postitus tuleb õige pea ;) Püsige lainel!