Aasalised või haasulised või narmalised või narmastega kindad

Viimasest postitusest on möödas aega nagu merd. Viimasest kudutööst oluliselt vähem aga mida ma neist ester-sokkidest ikka näitan, eks neid ole ju elus kootud kah juba mõnigi paar.
Aga täna näitan ma teile lumelükkamise kindaid vol 2 ( või juba 3?) Kuna meie peres on lumelükkaja minu isa, siis ilmselgelt on need kindad talle kootud. Vana inimene, käed külmetavad, seega oli selge, et teha tuleb need kindad eriti soojad. Juba ammu isutas mul neid lapsepõlvest tuttavaid seest aasadega hirmpakse käpikuid kududa, sest ma polnud seda varem teinud ja iga uus oskus on ju kulda väärt.

Kindatellimust papilt kätte saada oli terve ooper :D Ikka see vana laul, et "oh, mul pole midagi vaja" ja "mul on kindaid küll" ja "mul sõrmed nii külmetavad..." ja "ma ei taha sind kuidagi tüüdata, sul on niigi palju tööd" Ehk siis selgemast selge oli, et kindaid on vaja ja need oleks meelepärane aastalõpukingitus küll. Võtmefraasiks sai minu poolt pillatud, et " ma tahan neid kududa, sest ma tahan PROOVIDA" ja et " saa aru, mina kududes puhkangi".
Kindatellimus käes algas keerulisem osa- KUIDAs kurat need aasad siis sinna kinda sisse ikkagi saavad ja ka jäävad?
Sõber Pille-Riin koob neid aasalisi iga  aasta aga tal ei ole aasad jäigad, st võivad lahti joosta ja töökinnastel ma seda ei tahtnud. Otsisin netist aga muud ma targemaks ei sdaanud, kui et lisaks aasalistele kutsutakse neid kindaid ka haasulisteks ;)
Kuna selget õpetust polnud kuskilt võtta, siis otsustasin kasutada vana ja head "katse-eksituse-meetodit"
Kudusin oma loogikat jälgides ja tulemuseks olid sellised miniatuursed miljon jänest aga mulle sihuke lahendus päris meeldib ;)
Hiljem selgus muidugi, et ma ei ole mingit uut tehnoloogiat leiutanud vaid tegin täpselt nii nagu targad raamatud on ammu enne mind kirja pannud. Aljasmetsa III-VI klassi kudumise ja heegeldamise õpik näiteks ja ka vana ja hea 1953 aasta Silmuskudumine. Seega katse midagi uut leiutada kukkus seekord läbi. Rõhk sõnal "seekord" ;)
Vardad seekord 2,0, lõng mingi nimetu maavillane, mille jämedus kaldub jämmemaks kui 8/3. Randmes 15 silma, labaosas 18 silma vardal. Ehk siis ühed tummised tükid on need papi kindad. Proovis, ma lasin tal neid ikka paar korda kätte ka proovida, et kliendi hinnangut saada, ütles paps kuldsed sõnad: "Need on täpselt parajad kindad vanainimesele" Mina lisasin sinna juurde, et või väikelapsele. Mis iseenesest ei olegi ju suur vahe. Igal juhul tundub, et minu paps ootab oma uusi kindaid päris hea meelega kohe.
Panen paar pilti ka, et teie ka jäneseid näksite ;)

Ja pidage meeles, et ka kõige pimedama (ja karvasema) tunneli lõpus paistab alati valgus, saagu mis saab :D

Ilusta vana aasta lõppu teile ka kõike kaunist algaval aastal! Kudumisteni, kallid!

Labakud isale

Alles ma siin suplesin kampsukiga meres :D Neli kuud läinud nagu nipstigi.
Novembris tuli lumi maha (et katk ja koolera seda võtaks!) ja lumelükkamine on igapäevane tegevus. Isal siis. Mina olen looder ja käin päevatööl. Aga isal sõrmed külmetasid, kolm aastat tagasi kootud sõrmikud on tänaseks juba ka lumelükkamise töö ligi lastud, nii et progress on ilmne.
Teatava kauplemise tulemusena oli isa nõus, et ma koon talle lumelükkamiseks labakindad. Lõng pidi olema supersoe ja päris-päris. Selline jäme ja torkiv noh.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ma Kuressaare turult mingit imelikku (väidetavalt) kitselõnga. Lõng on tõestanud ennast materjalina, mis on ülisoe ja tavatalvel, tavaoludes selliseid kindaid kätte ei saa panna sest liiga palav on. Ehk siis sobilik materjal. Lõng on soojusele lisaks muidugi imelikust imelikum- keerdu justkui nagu polegi ja jämedad osad vahelduvad niitpeentega. Ühesõnaga natuke nagu praak või nii. Aga väga soe :D
Ülipeenust neile kinnastele muidugi ette heita ei saa. Tavalised jämedad töökindad on need. Nagu vaja oligi. Muster kah, on nagu on, ehk siis see tavaline kärbsekiri. Neile labakutele pidi olema omane tihedus ja sitkus ja seda annab minu arust kõige kindlamalt võimalikult väike ja lihtne kiri, kus ülejooksud on max 3 silma pikad.
Novot nii siis ongi. Homme saab isa oma kindad kätte, varase isadepäevakingina või nii :)

Kanaperse, tuituss ja kuldtäht, ehk "Lootust on!"

On lootust, on! Kõigi eelpoolnimetatud lillede õitsema hakkamiseks ja laiemas plaanis siis kevadeks.
Just kevad vemmeldas mu südames, hinges ja lihaskonnas, kui ma neid käpikuid kudusin. No niiii kevadised olid nad!
Aga alustame algusest, ehk siis kust saab inimene inspiratsiooni ja innustust. Kohe nii palju, et küll saab ja rahutuks teeb. Minuga juhtus  just nii, kui ma  Anneli täiesti hunnituid meestesõrmikuid nägin. Hullupööra ilusad kindad olid ja kohe oli selge, et midagi sellelaadset pean ma kuduma.  Lugege kindlasti Anneli kinnaste saamislugu ka, see on nii tore. Ja siis selgus, et ka Anneli sai kuskilt innustust, eks ikka MUISist.
Kui on vajadus kududa, siis on alati kuskil keegi, kellel on vajadus kootut omada. Ehk siis kohtuvad nõudlus ja pakkumine.
Tellija talveriided olid rohekas-kollastes toonides ja mul lõi kohe peas lambikese põlema- et mul on just sellist lõnga ja just need kihnu-uuema-aja-labakud tahavad kudumist. Õnneks sobis pakutud valikust Katrinile just see minu lemmikmuster, nii et kõik oligi korras.
Kudumine on tüsilik :)

Nööp läheb puhta hulluks, kui kuskil lõnga näeb. Nagu mingi koi, kohe on vaja seda närida ja nätsutada...Ma arvan, et see on lõnga lõhnast.
Valvekass positsioonidel :)

Aga hoolimata Nööbi pingutustest said need kindad siiski valmis. Ja mulle meeldivad nad kohe väga :) (ütlen ma enesekriitika täieliku puudumisega)

Vardad 1,25, varreosas 18 s vardal, labaosas 20 ja tulemus sobib kitsamale naisekäele. Lõng eesti ja leedu 8/2, tihked ja kuulikindlad said need kindad mu meelest.
Loodame, et Katrinile ka meeldivad ja kindad leiavad aastateks tema garderoobis koha. Tuult nad igatahes läbi ei lase.

Varastatud hetked

Ma ei tea isegi, kuidas mul õnnestus need labakud valmis kududa. Ikka ilmselt niimoodi, et kudukotiga sai hiilitud magamsituppa ja seal natukesehaaval kootud.
Kindad saab endale kolleeg Mirge, kes kaebas ühel hommikul, et ta sõrmed külmetavad. Uuris veel kindlameelse häälega, et kas ma kindaid koon ja kas ma koon kindaid ikka päris lõngast. Oi ma armastan inimesi, kes teavad, et käpik käib päris lõngast, ikka sellest natuke torkivast lambavillast, et lõhnaks nagu päris ja tunduks käes ka nagu päris.
Ega muid piiranguid polnudki, isegi värvid lubas Mirge mul valida.  Ma siis valisin sellised natuke murtud toonid, et oleks selline tunne nagu oleks need kindad mitmeid talvi näinud ja nagu oleks neid pestud ja pestud...
Mirgel on nii väike käsi, et mulle need kindad kätte ei mahtunud, ma muidugi paar korda pressisin käe sisse ka, selleks, et pöidlaava kõrgus hea saaks. Loodetavasti siis sai.
Vardal on randmeosas 16 silma ja labaosas 18. Lõngades kõlab kokku tõeline Balti koostöö- esindatud on eesti, läti ja leedu lõng :)
Novot siis niimoodi.

Üldiselt on elu kiire ja tormiline. Just lõppes sanuuzeli (no sihuke koht, kus on miksitud vets ja pesukoht ;) ) remont. Remont oli ok, aga suurem osa ajast kulus kassiräbala värvist ja muust heast-paremast puhastamisele. Aquastop on siiamaani kõhu all klimpis, ära ka ei lase lõigata neid kamakaid... Elu esimene jooksuaeg vist tabas ka Nööpi, igatahes kuidagi muudmoodi ei oska ma seda märatsemist ja tujutsemist seletada. Ta oli ikka lihtsalt kohutavalt pahas tujus :D Naiste värk...
Järgmised kindad on varrastel, jälle koon nagu partisan luureretkel- hiilides ja varitsedes :) Aga tundub, et jaanuaris pikalt kestnud külm on inimeste mõttesse istutanud kindavajaduse. Mis mul ikka, ma koon ju hea meelega, kui ainult võimalust on. Tingimused pole muidugi kiita. Kui on midagi, mida Nööp pööraselt armastab, siis on see kudumise takistamine.

Koletu viirus on mu maha murdnud ja ma ootan iga hetk, et kohe-kohe kutsuvad naabrid politsei, et mu köhimisele mingigi piir panna, seni pole politsei veel tulnud...Eks neil on rahvast vähe ka, igale poole ei jõua.
aga sen

Uue aasta lubadused

Head uut aastat teile kõikidele mu armsad! Et lõng ei lõpeks ja ideid oleks kaugelt rohkem, kui teha jõuab, et vardad ei katkeks ja vill näppu ei tuleks ja et lõng värvi ei annaks ;)

Uue aasta alguses on ikka tavaks lubadusi anda. Mina olen sellest senini ikka hoidunud, et aasta lõpuks poleks vaja nentida:"Ei saanud lubatuga hakkama..."

Aga selle aasta alguses luban vähemalt kahte asja:
1. Edaspidi teen rohkem proovilappe ja arvutan ka paremini, et ei oleks "huvitavaid avastusi", kui mõni kudutöö valmis saab...
2. Edaspidi katsetan lõngade värvikindlust ENNE, kui nendest lõngadest kirjuid kindaid koon

Eelpooltoodud lubadused on otseselt tingitud mu viimasest kudutööst.
Kolleeg kaebas hommikul bussipeatuses, et nahkkinnastega on sõrmedel külm ja et ta tahaks kirjuid sõrmikuid. Mina kade tüdruk ei ole ja lubasin kindad kududa.
Kindaid pole ma kudunud umbes aasta aega, peale Kristi Jõeste kindakursust oli kindakudumise isu kohe täitsa kadunud. Kursus iseenesest ei ole selles mingilgi moel süüdi ja oli ikka väga äge ja arendav. Soovitan kõikidele! Aga mul oli peale seda kursust aastane kinda-paus, mis nüüd siis otsa sai.
Sõrmikutellimusel oli ainuke tingimus, et kindad on oma põhitoonilt hallid. Ma igaksjuhuks tooni sügavust ei täpsustanud ;), muud toonid olid kõik puha minu omal valikul. Unistus, mitte tellimus!

Mõned ajad tagasi ostsin ma suurepärase raamatu "Eesti kirivööd" plaaniga nende imekaunite vööde järgi mõned kindad kududa. Seekord jõudis kindakirjaks Pühalepa vöö.

Siin on kõik veel korras ja tuju vägagi laes...
Uue aasta öösel oli mul aga vaja neid kindaid pesema ja natuke tihkemaks viltima hakata.
Uue aasta hommikul aga ootas mind karm reaalsus, kus see kaunis kirsipunane lõng oli värvi andnud. Ainult see, et uut aastat ei ole sünnis alustada ebatsensuursustega hoidis ära vägagi "reljeefse väljenduslaadi". Järgmine tagasilöök tabas mind siis, kui võtsin kätte mõõdulindi ja selgus, et kindad on vajalikust tubli kolm sentimeetrit laiemad.
Aga õnneks on maailmas lahendused olemas, kui neid vaid leida oskad. Kallil sõbral Anul on sünnipäev tulemas ja ma palusin teda kindamodelliks (hoiatasin ka muidugi, et värv on laiali). Endamisi mõtlesin, et oleneb mida ta kinnaste kohta ütleb. Kui arvab, et värv on nõmedalt laiali ja kindad on koledad, siis jätan need endale, aga kui ta arvab, et need on OK kätte panna, siis kingin sõrmikud talle sünnipäevaks.

Anule kindad meeldisid ja nii ta need endale saigi. Lõpp hea, kõik hea, eks!
Stella saab oma hallid sõrmikud lihtsalt pisut hiljem. Hea ikka, et nüüd on kindakudumise isu tagasi!

Tehnilised andmed ka: Vardad 1,25, lõng erinevate tootjate 8/2, ringil 84 silma

Berliini lõngapoodidest, vol 2

Kirjutasin mõni aeg tagasi oma Berliinis lõngapoodisest tuuritamise muljetest siin. Siis jäid mõned poed üle vaatamata, aga siinkohal saan "aru andeid" jätkata.
Töö viis Berliini ja vabad hetked kulutasin sedapuhku kahele südamelähedasele asjale- muuseumite külastamisele ja loomulikult kruiisimisele mööda lõngapoode.
Minu absoluutne lemmik on Die Woll-Lust. Tõeline leid! Tegemist on peene asutusega, kus müüakse tõelisi gurmeelõngu. Valge, avar, adekvaatsed müüjad ja omanikud, oeh... Super. Ostsin seal 70% siidi- 30% kashmiiriseguse sallilõnga. Maksin ja oigasin, aga ma ju elan ainult korra... Woll-Lusti pääseb väga kenasti U7-ga, peatus Gneisenaustrasse, väljumine Mittenwalderstrasse poole. Ja siis tuleb jalutada ca 100 meetrit.
Sellesse poodi sattusin koguni kaks korda, sest ostetud lõnga hulk tundus vähene ja otsustasin kohe materjali juurde hankida.  Laupäeva hommikul kihutasin poodi ja seal selgus et tööpäev algab hoopis kell 11. Ehk siis ca tund aega oli vaja ära sisustada. Jalutasin ringi ja sattusin ühele kenale väikesele ja vanale surnuaiale. Mulle surnuaiad meeldivad. Päriselt ka. Lisaks imeilusatele hauatähistele

nägin ma ka täiesti rahulikult surnuaia müüril magavat ja norskavat (!!!!) rebast. Kui ma olin tükk aega kotist fotokat ostinud ja muidu sahistanud, tegi unimüts ühe silma lahti...

Teine külastatud pood, mis mulle sümpaatne oli, on Kreutzbergis asuv Fadeninseln. Väike, pime ja ülerahvastatud, aga ikkagi tore.. Valik oli suur ja uhke, hullult kallid hinnad ka ei olnud. Tegelikult ma ei saa aru, miks lõngapoe omanikud arvavad, et pime = mugav ja hubane?
Ja siis tuleb tõeline pettumus. Knit-Knit Lilienstrassel. Pime, väike, imeväikese valikuga- ühesõnaga KÕIK oli valesti. Sinna ma rohkem ei lähe (kui peaksin veel Berliini sattuma).
Aga muidu oli kõik väga tore. Ma armastan muuseume- tõeliselt ja kirglikult.

Muuseumides tuuritades selgusid ka huvitavad faktid. Arvasin kogu senise elu, et Vana Egiptus on üks lahe asi ja mulle meeldiks artefakte vaadata. Ei ole nii, kohe üldse ei olnud huvitav.  Küll aga panid mul silmad särama ja südame põksuma vanad germaani hõimud ja nende eluolu. Otsatutes kogustes ambsõlgi ja relvi ja muud nodi. Paaris kohas meenutati ka meid. Kellest muudest, kui meist käib jutt, kui jutt käib Aestii`dest või Balts`idest ;) Ühesõnaga- kusagil idas elavad ühed hullud paganad :D
Ja alati on jube kurb vaadata, mida sõda teeb kultuuriväärtustega- rusuhunnikuteks muudetud lossid ja kirikud, känkraks sulanud tuhat aastat vanad relvad ja mündid, keraamikakillud... Ma saan aru, et asjad ei olegi määratud igavesti kestma, aga kurb ja kahju on ikka.
Ja veel üks huvitav fakt, mille üle ma varem mõelnud ei olnud- ajas muutub inimeste kujutamine kunstis ja skulptuuris. Kui Kreeka kujud olid suhteliselt rõõmsate ja isegi natuke kelmikate nägudega, siis Rooma inimene muutub kuidagi hirmus otsusekindlaks ja tõsiseks ja mis edasi seda hullemaks, keskaeg oli ikka üks kole tõsine värk ilmselt. Aga mis jääb järgi meist? Kakapurk ja klaasist vabadussammas? Või Kangro kivinägudega Suured Tõllud ja masajalgsed Piretid?

Et jutt ei jääks vaid profaani kultuuriliseks heietuseks, siis näitan ära ka eelmises postituses jutuks olnud mütsi, kindad ja Toru

Elas kord üks tüdruk, keda tema ebatavalist värvi peakatte pärast kutsuti Punamütsikeseks...
Huviline leiab juristide kirja pandud Punamütsikese loo siit
Meie Punamütsike oli aga noh selline natuke nagu probleemne nooruk...Ahistas metsas elavat (mees)kodanik Hunti jne. Vot sihuke tüdruk oli see meie Punamütsike

Patuse Punamütsikese pildi idee on pärit kunagisest vestlusest Üllega ja sellest kudukaardist siin :D
Tegelikult on Liisa üks armas tüdruk ja minu blogi stammmodell. On ikka hea küll, kui ilus inime on käepärast võtta :D

Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.

Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.

Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)

Sõrmitud ja Läti kudumisraamat

Ega ma ei suuda teid ka täna millegagi pahviks lüüa. Ikka tavapärased väikevormid- mis teha, kui kolleegidel-tüdrukutel on kohe (juba eile oli tegelikult :D) vaja igasugust lisandi/aksessuaarikaupa. Ons mul kahju?! Ma tahan ju nagunii kududa ja kui kohtuvad pakkumine ja nõudlus, siis on ju olukord enam kui tore.
Seega- taas kord sõrmitud. Mitte mingit imelist gunsti ja muud woodood.
Muster lätlaste 1957 aastal Läti Riiklikus Kirjastuses välja antud Rubene ja Ivanova "Vjazanije i evo tehnika" Igavene uhke raamat. Puust ette ja punasena- kindad, sokid, mängupüksid ja ujumistrikood (!)ja bikiinid(!!!) ja sekka mõni suusakampsun ka. Kõik vormistatuna ausast villasest lõngast. Uhke!

Muster nimega Berjozovõje listja (a). Muster iseenesest on laialt tuntud, aga suskasin ta igaks juhuks siia ka, ehk on kellelgi abiks.

Kudusin viimasel ajal palju tähelepanu saanud Laurin villalankast. Lihtsalt selline oli eelistus.  Sest värv oli just see õige ja ainumas. Varras Addi nr 2,0, 12 silma vardal.
Vaateid valmistööle :D
 Palusin kolleegil kindad kätte tõmmata ja "teha , nagu sa töötaks" Tema, kullakene asetas oma kätukesed klaviatuurile nagu murtud randmega mõisapreili. Pika piinamise peale saime siiski enamvähem reaalsed pildid.
Värv on päriselus natuke rohkem roheline ja natuke vähem halva kõhuhaiguse värvi.
Mingil mulle arusaamatul põhjusel see toon noortele meeldib... Miks, seda teab ainult jumal taevas...

Linke erinevate kindamustritega

"Surnt ma 'i põle" nagu on moes öelda, kui inimesed pole sinust pikka aega midagi kuulnud. Käsitööd näidata kah "ei põle", sest suur asi on valmimas ja pisikesi pole aega teha.

Aga et oma eksistentsi kuidagigi õigustada olen noppinud netist mõningaid kindamustreid, mida siis saab blogikülastaja soovi korral kasutada. Teinekord on õige asja leidmine internetist kohutavalt vaevarikas...
Läti etnograafilised kirikindad
Tõeliselt uhke kollektsioon erinevaid etnograafilisi mustreid.
Tuntud Eesti mustrid
Kindakirjad
Verpini kindakogu
Vanad kindamustrid NN mustrikogudest
Eriti rikkalik kindakogu
Vanad kindamustrid
Kindakirjad maakondade kaupa
Hea lühiülevaade roosimisest ja kirjamisest
Tõeliselt rikkalik kogu Läti(?) kindamustreid
Veel kindamustreid
Veel Läti kindamustreid
Hiiumaa kindakirjad aitäh, Egater :)

Loodetavasti on abiks.
Ja kollane sall saab ka mingil ajahetkel äärepitsi ning ehk ka venitatud...

PS. Loodan seda postitust aeg-ajalt täiendada, kui midagi huvitavat silma jääb- seega olgu lugejad julged ja lahked mulle kommidesse linke lisama!

Retro ja nostalgia, feat Mithgariel ja Triine

Enne kui alustame siis- TOIMEKAT JA TEGUSAT, IDEEDEST KUBISEVAT, ARMASTUST, VÕIMALUSI JA TERVIST TÄIS ALANUD AASTAT!

Isetegija neiu Mithgariel nakatus lõngavärvimise pisikusse ja on nakkust eduliselt levitanud. Kuna mul puudub igasugune immuunsus kõige suhtes, mis on kasvõi servapidi villa, lõnga ja varrastega seotud, siis haigestusin ka mina. Mitte et ma nüüd kaebleks või midagi...
Ühesõnaga, peale pikka lihtkiibitsemist Mithgarieli blogis, mis asub siin http://kasitoopodin.blogspot.com/ tellisin ma endale roosakat lõnga, mis oli oma hunnitu värvi omandanud košenilli ja sandlipuu koosmõjus. Sain oma lõnga kätte, aga ideed nagu polnudki. Tahtsin salli kududa, aga ei olnud sallilõnga nägu need nunnud potsakad. Lõng rändas mu üüratusuurde lõngakonteinerisse oma aega ootama.
Ja siis! Järsku! BAPAHHH! Selge teadmine.
Kuna see lõng meenutas mulle kogu aeg midagi, siis saabus selgus- see on täpselt sama värv, milline nägi välja lapsepõlves ema tehtud mannakreem. Puhas nostalgia. Ja veel sekund hiljem meenusid mulle ühed hunnitud pitsilised kindad, mis ema mulle kunagi ühe tädi käest ostis. Oi kuidas ma neid pitskindaid armastasin! Aga suure kandmise tulemusena kulusid kallisasjad õite niruks. Muster oli kaunis, aga sellel ajal minu jaoks ilmselgelt ülejõukäiv. Niru kinnas rändas täiesti teadlikult kappi ootama aega, et ehk kunagi, kusagil, keegi jagab kirja raiutud kujul seda mustrit... Aastad kulusid, aga muster jäi saamata. Meelest ära aga ei kadunud soov endale veelkord sellised peened villased iludused saada. Muidugi oli aegajalt sellise mustriga kindaid turgudel müügil. Aga need ei olnud need õiged. Olid jämedamast lõngast ja jämedamate varrastega ja armastuseta tehtud...
Aga mõni aeg tagasi näitas sellise mustriga tehtud sokke Triine http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=9243&postdays=0&postorder=asc&start=60 ja lahke inimesena jagas ta ka kauaotsitud mustriskeemi.
Nüüd sai kokku lausa kolme isetegija looming- Triine (mustrita pole midagi), Mithgarieli (lõngata ei saa läbi) ja Martaberta (teostus on oluline ka).

Minu jaoks on kuidagi sümboolne fakt, et blogi uue aasta tegemised algavad koostööga. Loodame, et veel palju kordi saan ma kirjutada siltide alla märksõnaks KOOSTÖÖ. ;)
PS. Paberile sai minu esimene päris omaloominguline käpikumuster!
Kohtumisteni!