Siga Pintsakus ehk lambiloll

Siga Pintsakus oli koodnimetus, millega minu kadunud ema märkis (mees)ametnikke, kes olid rumalad, ennasttäis, ja halvastiistuvas, korstunud ülikonnas. Just see Siga Pintsakus hüppas mulle pähe, kui ma sekkaris nägin täiesti lollakat kuju, mis kujutas paksu ametnikku (ilmselt maksuametnikku!). Jõudsin veel mõelda, et miks keegi peaks tahtma endale sellist kujukest koju kapipeale. Ja veel sekund hiljem ma teadsin, et sellest kujust saaks teha lambi...

Kujukese materjal tekitas minus pisukest küsimust ja esimese hooga jäi Siga minust poodi... aga rahu ma ka ei saanud. Kui nüüd keegi mäletab mu eelmist lambilugu, siis augu uuristamine keraamilise kuju sisse osutus palju lihtsamaks, kui ma iialgi oleksin osanud arvata. Sealt kogunes julgus...
Ostsin kuju ära (7.50!!!) ja juhtme koos lülitiga ka (0.50)
Läksin koju, uuristasin Ametnikule augu pähe ja tagumikku ja vedasin juhtme läbi. See osa oli kökimöki. Sprayvärviga sai Ametnik hõbedaseks ja töö võis alata. Siit edasi läks keerulisemaks. Kuidagi peab juhtme otsa saama lambisokli ja sellest omakorda veel keerulisem oli sokli avamine :D. Küüned olid tagurpidi aga tehtud see kõik sai, isegi lamp hakkas põlema. Oi ma olin uhke!

Vedasin juhtme ja kõik oli ok senini, kuni istutasin pirni otsa lambivarju. Tasakaal kadus ja kogu efekt ka. Olin natsa norus lausa. Kuni tuli mõte, et koksiks Ametnikule päge sügavama augu, kuhu sokkel uputada. Tehtud- mõeldud. Koksisin tasakesi ja siis jooksis järsku krõginaga pragu kaelani välja. Issake, hinge võttis korraks kinni :D 
Ja siis sähvatas, et kui pea maha võtta, siis saab ju pea asemele sokutada lambisokli koos pirniga ja see näeb välja nagu ametnik oleks mingi helge pea vms
Ühesõnaga, dekapitatsioon mõjus väga hästi, pea maha ja kõik asjaolud olid korraga korras


Mumusi vaatas seda taiest täiesti lootusetu pilguga ja võttis asja kokku ühe sõnaga :"Lambiloll"
 Ei saanud ma sotti kas lambiloll on see Siga Pintsakus või hoopis mina ;) Nüüd mõneks ajaks on vist lambitegemise isu täis ka saanud, mõneks ajaks, ma rõhutan ;)

Blogimine on puhta meelest läinud ehk kuidas sealamp laineid lõi

Põhimõtteliselt ma muidugi mäletan, et mul on blogi. Arvatavasti mõni isegi loeb. No kui tal on igav või kui ta kogemata midagi asjalikku otsides siia satub.Mul on põhimõtteliselt meeles isegi paroolid, et uusi postitusi kirjutada (mitte nii nagu Nööbilugudega juhtus...). Põhimõtteliselt ma isegi teen mingit käsitöölaadset tegevust, seega postitada nagu ju võiks aga... postitusi pole, pilte pole ja aega ka pole...Võibolla on need kõik ainult ettekäänded, mine sa tea.
Aga vat nüüd juhtus sihuke lugu, et mult küsiti, kas ma mitte blogimise peale ei ole mõelnud ja see koputas üsna jõuliselt mu musta südametunnistuse pihta.

Seega, saagu postitus sealambist :D
Mul on kreisi maitse, mõni peenema meelelaadi ja tugemavama kunstimeelega inimene võiks seda nimetada kergelt segoks või isegi maitsetuseks või veel millekski aga mulle päriselt ka meeldib, kui asjadel on mingi vint sees, selline "viie minuti pärast päris pöörane"- elul peab olema värvi ja vunki, kurat küll. Mina muidu ei mängi!
Nett kubisseb igasugustest lollakatest "teeisesitastsaia" projektidest. Mõnda vaadates tekib mul küsimus ka, et inimene, kas sa tõesti oma ajaga midagi muud teha ei mõista aga vat kujudest lampide tegemine oli teine tera, hoopis teine tera, ma ütlen. Ma olen aastaid vaadanud kõiki kujukesi (ka Tarmo Kangro monumentaalteiseid, muide) vaadanud mõttega, et kuidas selle sisse auk uuristada ja sellest teha lamp :D
Oli seakuju ja oli lambijalg ja oli tahtmine nendest paaritamise teel tekitada lamp, mis oleks sulnis ja kena ja veel sadatuhat kaunist omadussõna. Kõigepealt oli Siga, auguga mudel, rahakassa eelmises elus. Pildil olev auk on juba natuke suuremaks uuristatud . Vanal neandertaalllaste viisil, haamrikese ja naelakese abil. Töötav võte, muide.

 Lõpuks oli auguke nii suur, et lambijalg läks suhteliselt vabalt läbi selle augukese (sea kõhu all oleva augukese ka, loomulikult).

Järgmisel päeval tõin kohalikust poest spray-värvi (hõbedane) ja superatakki. Värvisin koridoris ja kogu majarahvas oli huvitavas tujus ja natuke jokkis ( ;) ) aga nagu on öelnud keegi Salomon, kuningas: " Kõik läheb mööda". Läkski, hais läks mööda ja toksikoloogiline joove ka. Siga kuivas ära ja sai aetud lambivarre otsa. Tilk liimi sõrakeste alla ja oligi korras. No öelge ometi, kas pole see Siga nunnu näoga???

Omahind kokku ma rvan, et max 12 eur (värv, raibe, maksab peaaegu 8!). Rõõmu mitmesaja eest. Sekkarisse jäi kujusid ja lambijalgu veel...Musu ütles muidugi, et kudugu ma talle parem mõni müts, selle asemel, et lollustega tegeleda. Aga tegelikult kumas läbi uhkuselaadne emotsioon, et ma olengi võimeline tegema peedist pesumasina (mitte ainult mingi viletsa trumli)...
Seega on ehk arusaadav, et ma ei vaeva teid tavaliste triibusokkidega, mida sai kootud jõulupuhkuse ajal, sest varbad külmetasid :)

Põhimõtteliselt on blogis näitamata kaks kampsunit, kolm mütsi ja vist veel midagi, mis esimese hooga meeldegi ei tule... Laisk naine noh...

Kas maailmas on äraviskamiseks piisavalt asju?

Selge vastus on, et on jah.
Koguja ja Varuja minus aga mässab äraviskamise vastu kõvasti- asi on ju valmis tehtud ja kui ta just kõigist külgedest ei narmenda ega lagune siis suure tõenäosusega on temast võimalik midagi teha. Sama loogikat järgides sattusid oma aega ootama minu kätte ka mõned lipsud sekkarist. Nüüd on neid õige tore võtta, kui tekib vastupandamatu tahtmine neist midagi tekitada. Eks mõni on sellest lipsulaarist veel alles ka, seega ju tuleb lipsutuuningut ehk veelgi.
Nii juhtuski, et mõningase nõelatöö ja helmetikkimise tulemusena on mul nüüd kaks uut lips-kaelaehet

See väike helklev rada on moodustatud kuldsetest litritest mis omakorda on kinnitatud pisikese seemnehelmega. Lips ise on kirjasõna uskudes puhas polüester ;)

Selle lipsu elu oli enne minu kätte jõudmist ilmselt väga tormiline. Järeldan seda sellest, et vaeseke oli üsna räsitud olemisega. Aga materjal jälle puhas siid ;). Nii saigi ta mustrit rõhutama mõned helmemotiivid ja voltimisjoont rõhutama samuti.

Kolmas kaeleehe aga sündis kotikaubana ostetud puupärlite lahutamisest tekkinud materjali paelale ajamise tulemusena. Ei midagi erilist, aga soe (puu elusa materjalina on ikka soe) ja mõnus kaelas kanda.

Ps Modell ei saanud isegi jalgu märjaks, kui ta Paljassaare rannas kivile otsustas ronida ;)

Hipipalitu

Jätkame taaskasutuslainel.
Mareti Kaubamaja on üks kuramuse kena koht Kuressaares. No on kohe kena. Üks väheseid kohti, kust ma endale alati midagi leian. Loomulikult kehtib siingi sekkarikammimise kuldreegel: tuleb minna ja olla avatud võimalustele. Ehk siis ideega, et nüüd lähen ja valin endale kuueteistkümne karakullkasuka vahel mulle imehästi sobiva isendi ei tasu läheneda ühelegi taaskasutusasutusele. Lähed kasuka järele aga ole valmis, et lahkud sealt brokaatkleidiga. No või siis vastupidi- tahab kampsunit, saad diivani.
Mina ei läinud tollel veebruaripäeval Maretisse sugugi mitte mantli järele.  Tegelikult ei tahtnud ma tol korral üldse midagi, ma ainult kulgesin kolleegi sabas.
Aga näe-saatus tahtis teisiti. Tema tahtis, et mulle hakkaks näppu ( ja isegi selga!) see kummalise fassongiga palitu. Lühikese varrukaga mantlid on mul alati küsimusi tekitanud. Noh et kas poosemisel ka mingi piir on vms. Et mantli funktsioon on ometi soojendada ja lühikesed varrukad on selles osas ehk kahtlane valik. Aga inimene mõtleb, Jumal (juhus) juhib.
Ma ei saanud nagu suurt arugi, kui olin nimetet lühivarrukalise vidina endale ostnud.
Eks ta oli ikka keskmisest koledam küll... Värv oli kahtlane, kakapruunid kandid veel kahtlasemad, pikkus kummaline. Kole asi oli. Aga kui ma silmad kinni panin, siis oli ses asjatükis justkui mingit ainest.
Kahjuks ei taipa ma kunagi neid "Enne ja pärast"- pilte teha. Ikka ainult see "Pärast" versioon.
Natuke rätsepakääre (pikkusest kadus ca 20 cm), tõhus kuivpuhastus Pesupandas, eriliselt koledad plastmasspöörad vahetatud puust kinnituselementide vastu ja natike nõelaga vehkimist ning tulemus sai justkui sutike parem ;) Ilmselge on see, et selle riidetükiga on lõbus käia. Isegi tänase lumesajuse ilmaga oli päris tore.

Kõik võimalikud (oletatavad) sarnasused ja kokkulangevused muhu tikandiga on juhuslikud ja tahtmatud. Ja kõikide muude teadaolevate tikanditüüpidega samuti. Mina lihtsalt natuke susisin nõelaga.

 Tegin endale linnu ka :D Üks Sinilind elus ikka ära kulub, kas pole. Lind tuli ka kuidagi ise. Ei olnud ja ei olnud asjalik aga nii kui tekkisid sinised ripsmed- nii oli asi paigas.

Ja tore on see, et seda peleriiniosa, kuhu soovi korral mingeid botaanilisi ja zooloogilisi imeelukaid lisada- no seda ikka jätkub. Kui tikkimisesõrme otsa uus nahk kasvab, siis ma ei välista, et mingeid lisandusi tekib aga kindel ma pole ;) Olgem avatud ja kulgegem koos loovusega. Või midaiganes need zen-tegelased sellisel puhul ütlevadki
Täna viisin oma palitu esimest korda õue jalutama, st käisin sellega (kuidagi naljakas on selle kohta SEE öelda ;)) tööl. Minu meesülemus tuli riidenagitoast ja ütles, et kellegi uhke hipimantel ripub seal. :D Nii et ka hipiasjandusest (hipiasjandus on meil  kõik mis seondub käsitööga) kaugemal seisvad kodanikud märkasid mu näputööd. See on ju iseenesest tore, kui kellegi meel mind ja Sinilindu nähes rõõmsamaks muutub.

Kurb Kukeke ja väikekodanlik idüll

Taaskasutus on tore asi. Ikka see ökoloogiline jalajälg ja kõik-ja-puha-jutt. Mulle sekkarid meeldivad, kullaaugu potensiaal on neist enamikus olemas. Loomulikult unustavad müüjad vahel ära, et nad ei müü mitte cabannat ja dolcet peenes butiigis vaid parimal juhul külmas angaaris või mingis keldriurkas. A vat hinnad on nagu neil cabalcedel ja dolbannadel ;) Aga see selleks. Sihukesed poed minu käest raha ei saa. Ma mõtlen raha tootmisel/teenimisel astutud jalajälgedele, sh minu isiklikele ja personaalsetele. Kugi tuleb tunnistada, et mitte kõik sekkar-poodnikud ei taha ratsatraavis rikkaks saada. Ja neid asutusi mina armastan kirgliselt ja palavalt. Raha viin sinna ka, regulaarselt.
Sedapuhku soetasin endale Mareti Kaubamajast täiesti hingematvaid linikuid. No kuidas saab jätta poodi linikukasti igatsusest uue kodu järele kaeblema Kurva Kukekese??? Egas ma mingine sadist pole! Kurb Kukeke sai endale uue kodu, uue äärepitsi ja ka uue töökoha.

Kukekese on ilmselt loonud vene kergetööstuse kunstnikud umbes seistmekümnendatel, trükkides selle ilu kartulikotiriidele mingite jäledalt pudisevate värvidega. Ma mäletan küll, et veel ca kümme aastat tagasi oleks ma tõenäoliselt olnud valmis pigem ohverdama oma väikese sõrme kui et sellist õudust oma kodus sallima. A näe- kõik muutub-kõik areneb. Kukeke tundub täna päris cool ;) Ah jaa- see pildiservas paistev pitspussak on valmiv kampsik. Mulle. Nuppudega ;)

Teine leid linikukastist oli täiesti hunnitu riideresti ots. Kuna hetkel kuulub mu armastus pikkadele ja kitsastele palakatele, millega laudu katta, siis pikalt mõtlemata sai kangatükk laiuti pooleks käristatud ja nüüd on mul mu köögiga ideaalselt sobituv lauakate. Teist pitsitab igavuses vaevelnud töökaaslane ;) Aga linik saab ikkagi minu omaks :P

Heegeldises kasutatud niit on Madam Tricote Daphne 10, pitsil mustrit polegi, tegin nagu tuli.

Ja kolmas on mingil mulle arusaamatul põhjusel sekkarisse sattunud tuliuus ilupildiga käterätik. Pits külge ja suvila köögilauale, mis muud.

Eks see linikutele äärepitside genereerimine mõistlike inimeste jaoks üks väikekodanline tilulilu ole, aga mis siis- hetkel mulle see sobib ;) Ega ma heegeldada ei oska jätkuvalt, ma niisama pusin.

Üks sekkarileid on veel mida teile näidata tahaks, aga selle jaoks oleks vaja, et keegi minust mingi enamvähem mõistlikult tunduva pildi klõpsaks. Jääme lootma, et mõni kolleeg selle raske töö ette võtaks.
Seniks aga- jäägem moodsaks :P
PS Leia pildilt sipelgas.

Englishman in New York

Sir Theodor Filipp Bear astus  JFK lennujaamas oma eralennukist maha ja avastas " ... .... ..., ma olen (il)legaalne võõras, ma olen inglane NY-s, ..., ..., .... Mind ümbritseb kari eufooriliste nägudega MikiHiiri"
Umbes nii võiks alata söör Theodor Karu seiklustest pajatav kolmeosaline romaan ;) Aga Sir Theodor Filipp peab endast pajatavat raamatut ilmselt veel kaua ootama.

Käsitööikaldus kestab, aga näitab mõningast taandumise märki, seega hoidkem hinge kinni ja lootkem parimat.
Väikeseks aperitiiviks aga lugu lipsust, T.P.B-st, Haapsalu sekkarist ja kuumalainest.
Asjaoludel, mille ma jätan siikohal mainimata sattusime me kolleegidega Haapsallu. Linn nagu Bullerby, pavlova tort ja lapsepõlv (kõik teavad seda ilmselt ;)) Erilist kuulsust on aga piiskopilinnuse, Promenaadi ja haapsalu salli kõrval kogunud Haapsalu maailmakuulsad sekkarid. Neid me kammisimegi. Saak oli suur- mina sain kaks täiesti vapustavat ja hunnitut puidust lampi, mida ma teile kindlasti ühel hetkel näitan. Aga mitte täna :D
Ühes poes lappas mu noor kolleeg Liisa lipse. Te ilmselt teate mu natuke ebaadekvaatset suhtumist sekkari lipsudesse- nad tuleb koju tarida ja neist tuleb midagi TEHA. Mida jõledam muster, seda parem.
Ja mida ma näen (silmanurgast, peaaegu nahanägemisega!!!)- Liisa laseb täiesti rahulikult näpuvahelt läbi Miki Hiirtega lipsu!!! Ma ilmselt jätsin müüjale (ja ka kolleegidele) täiesti arutu mulje, kui ma röögatasin Liisale, et OSTA see ära!!!! OSTA SEE KOHE ÄRA!!!! Liisa üritas veel teemat arendada, et miks ja milleks ja kus ma taga käin jne, aga müüja oli proff ja ilmselt ennegi hulludega kokku puutunud. Lips maksis 30 senti ja ma peaaegu röövisin Liisa rahakotist selle raha :D Lubasin sealsamas poes, et Liisa saab oma mikid tagasi prossi kujul. Müüja lohutas veel Liisat, et lips on nii suur, et kui veab, siis saab ta endale ka kõrvarõngad. (hea, et ta talle vesti ei lubanud)
Ühesõnaga. Mul oli Miki Hiirtega Taiwanis valmistatud mingite arusaamatute plekkidega polüesterlips (Fairy aitab alati ) ja karp  väga vanu nööpe. Ja pilt Pinterestist
Lips sai kiiresti tükkideks hakitud, uuesti kokku lapitud ning stiliseertud Vene kahepäist kotkast kujutav nööpki ette aetud. Aga ei olnud justkui SEE... JA siis tuli mul meelde eilne pooljuhuslik vestlus, mille üks teema oli Liisa kaisukaru (Sir Theodor Filipp Bear, ofkoors!) sekund hiljem kõmatas mu ajju teadmine, et mul on ju karunööpe!!! ja veel sekund hiljem kaikus mu peas see laul  Ja kõik komponendid oli korraga omadel kohtadel. Kahepäine suleline sai prossilt harutatud ja söör Karu selle asemele ette aetud.  Ja minu süda  jäi rahule ;)
Lubage presenteerida:
Sir Theodor Filipp Bear (vahetult peale jõudmist NY-i)

Ja siin Taiwani riidetööstuse, nööbivabrikantide ja muusikute koostöö tulemus elik rosolje lipsu ja karunööbiga. On küll kõvasti tagasihoidlikum kui tema prototüüp Pinterestis, aga küll tulevad ka kunstkivid ja brillud ja muu blingbling. See pross sai selline. Minu arust sobib jakireväärile või koti külge või salli kinnitama või kuhu iganes.

Ah jaa, üks asi veel- täpselt kaks aastat ja üks päev tagasi alustasin ma blogipidamist. Ja mulle ikka veel meeldib seda teha.
Suur tänu kõikidele, kes viitsivad mu lugusid lugeda, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele kaasa elada ja lihtsalt kulgeda minuga koos käsitöörütmis.  Aitäh teile.
Nagu Sting laulab  " Ole see, kes sa oled-vahet pole, mida nad ütlevad..." Vanuse kogunemisega mina katsun üha rohkem kuulata ennast ja veidi vähem teisi. Ja teate- see toimib nii pagana hästi!
Te olete mulle väga kallid ja olulised!

Kasutust kasulikuks

Kuna aegajalt on tõusnud teemaks mu piltide tavaline taust kirjaga, et tegemist on väga ja väga "explosives"
olukordade või esemetega, siis otsustasin asjale veidi valgust valada.
Pean kohe ütlema, et asi on küll enda tehtud aga mitte eile või üleeile valminuga. Kasutanud olen ma oma multifunktsionaalset riiul-pink-kohvilauda ikka juba aasta ja veidi peale ka, ma arvan. Ehk siis asi on ennast praktikas tõestanud.
Väikeses ruumis on iga sentimeeter arvel ja seega vajasin ma lauda, mis kannaks endas mingit lisaväärtust näiteks raamaturiiuli näol.  Algmaterjal oli mulle ka ammu silma jäänud. Tegemist on paukmoona kastidega, mis tavaliselt lõpetavad oma maise teekonna lõkkes (milline raiskamine, eksole). Peaaegu kõik kasutatud detailid on pärit algmaterjali küljest (va mööblirattad, mis muudavad üldiselt raske konstruktsiooni oluliselt mobiilsemaks). Kasutasin kuut kasti ja muutsin ainult köiest sangade asukohta. Ongi kogu lugu.
Loomulikult puhastasin ja lihvisin ma algset materjali veidi liivapaberiga, aga kuna oli oluline mitte kahjustada erinevaid tekste ja silte, siisolin ma selle nühkimisega tagasihoidlik. Paar kihti lakki ka ja saigi varsti raamatud riiulisse laduda.

Laual aga võib vaataja näha vinüülplaadist koolutatud kaussi, kust piiluvad mu järgmised sokid.

Juveelide tuunimine

Tõeline daam mina ostis endale kunagi hirmuhked pärlid. No tõele au andes ja enda ning teie vastu kristalselt aus olles ostsin ma nimetet juveelid koguni Koduekstra poest, mis ei ole ju juveeliostmisel just esimeseks valikuks, eksole. Aga mina hoolimata inimkonna eelarvamustest seda ometi tegin. Isegi kaks rida oli neid pärleid.Ühed lillakas-punased, teised roosad, mis roosad. Juveelid teenisid ausalt küünlavõruna. Kõik olid rahul, isegi mina.

Hetkeni, mil ma leidsin, et küünlavõru periood on läbi saanud ja ehteasja tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Disainer oli loonud nimetatud iluasja nii, et plastmassist pärlimummude vahele jäi pireke vaheruumi, mis lausa kutsus seda täitma mingi heegeldisega (jah, ma heegeldasin!) Kogu kasutatud sodipodi on kodustest varudest ja läheb täie rauaga taaskasutuse alla. Lillekese heegeldasin kavala, tal on haaknõel taga mis võimaldab tekitada pärlireast kelmikalt vonkleva lõnksu. Niit ja fimoroos oli kah olemas ja ootas oma aega. Selline ta siis sai, see taaskasutatud juveelilugu. Punane pärlikee ootab oma Hullu Ideed ;)

Taaskasutusest

Lubasin mõned ajad tagasi, et ideed käsitöö tegemiseks kindlasti tulevad. Tulidki, aga pisut teistmoodi ja ootamatult. Kuskilt netist jäi mulle silma vanast (no ega ma ju ei tea, võibolla oli tuttuus?) lipsust tehtud kaelakaunistus. Geniaalselt lihtne ja lööv.
Kohe nii lööv, et ma ei suutnud tööpäeva lõppu kuidagi ära oodata, et minna kammima sekkareid.  Humanas maksid suhteliselt inetud isendid 3 EURi (need jäid minust poodi), ühes teises Kalamaja kaltsukas oli olukord juba parem- lips maksis ainult euri, aga valik koosnes ca viiest lipsust, millest pea pooled ma omandasin. Aga... hing ei laulunud ikka veel. Te teate seda tunnet küll, kui on selge teadmine, et vot NÜÜD on asi õige. Minul seda tunnet ei olnud, lisaks hakkas vaikselt pead tõstma paanika, et egas ometi lipsumüük ole majanduslikult eba(t)rentaabliks kuulutatud (no mida ta ilmselt on, eksole). Päeva päästis Balti jaama turg, kus ausalt öeldes oli kauplemine juba enamvähem lõppenud selleks päevaks, ainult paar kaltsukatädi asjatas veel oma konkudes. Sealt sain ma lipse kohe mitu ja päeva parima hinnaga.  Ma igaks juhuks neid enne-pilte ei näita, näitan hoopis oma uut lipsu või kaelaehet või mis iganes see asi ka ei oleks.

Oluline on fakt, et tegemist on 100% taaskasutusega. Isegi nööp on näpsatud (aga mitte varastatud!) naabrinaise nööbikarbist, kui ta mu kunagi selle kallale lasi.
Mina ise olen hirmus rahul oma uue lipsuga. Rahul ei ole ma sellega (no tegelikult ikka olen), et nüüd näen ma öösiti lipse unes, eriti seda, mida lipsudest teha annaks. Ideid on üsna palju ja lipse ka. Kahjuks ei ole mul õmblusmasinat, aga ehk õnnestub mõnele tuttavale auk pähe rääkida ;)

Seniks aga uute lipsudeni ;)
PS Tuhnisin netis ja leidsingi üles algse idee allika :http://westermanfam.blogspot.com/2011/07/upcycled-tie-necklace-tutorial.html
PPS Kolleeg nõustus palmi all lipsuga poosetama.

 Hiljem pilti vaadates tundus mulle, et justkui nõksu liiga pikk on ta kaelas, seega on praeguseks hetkeks üks volt lisandunud ja pikkus päris õigeks saanud.