Alguses oli Abakhani Pärnu mnt pood ja kaalukauba kast. Ja seal oli selline natuke idamaise vurfiga kangas, mustritrükk puha kunstipäraselt natuke untsu läinud ja puha. Pure Art, ühesõnaga! Täitsa palju oli seda puhast kunsti, no oma 8 meetrit.
Mina, kodukaunistaja, mõtlesin kohe, et vot sellest saavad kaunid kardinad. Ostsin kanga ära, kauplesin naabrinaiselt õmblusmasina ja vurasin kolm kardinat valmis. Polnudki väga hull.
Aga! Point alles tuleb! Kuna kangas oli natsa nagu määrdunud vms, no selline laos olnud olemisega, siis ma mõtlesin, et pesen kardinad enne ülesriputamist läbi ka. Noh et saaks kenasti sirgeks ja muu sihuke jutt. Pesin, käsipesu programmiga, väga kerge pesuvahendiga... Ja nüüd on siis see legandaarne "enne ja nüüd" olukord.
Ehk siis enne oli nii
Aga nüüd, peale pesu on mul kolm täiesti neitsilikult valget palakat :D
Ilma MINGI vihjeta mustrile :DDD
Nii naljakas on, et ma ei suuda vihastada ka. Kuigi, kui ma mõtllen, kuidas ma eile, lõõskava päikese käes õmblesin, siis tahaks... no vägivaldseks muutuda vms ;)
Ehk on seee vihje, et ma peaks pigem ikka kudumise juurde jääma?
