Kirjad kodust

Juba neljandat aastat toimub Naiskodukaitse eestvedamisel jõuluaegne  kinda- ja sokiprojekt missioonil teenivate eesti kaitseväelaste pühade natuke rõõmsamaks muutmiseks.  Osalen traditsiooniliselt, kuna tunnen, et just see ettevõtmine kõnetab mind enim. Loomulikult tuleb üleskutseid kellelegi midagi teha enne jõule uksest ja aknast, aga just see on see MINU projekt. Oma ja südamelähedane.
Sellel aastal otsustasin teha käpikud oma kodukihelkonna mustriga. Nii saigi kinnastesse kootud Lüganuse kiri. Valikul sai otsustavaks vaid mustri väline meeldivus ja suures tuhinas jäi tähelepanuta tõsiasi, et ülejooksud on pikad ja seega vaja töö vasakul poolel lõngu põimida, mis on ajakulukas ja tüütu. Oleks ma seda enne mõelnud, ega siis ilmselt see muster kinnasteks saanud ei oleks. Aga läks teisiti. Ju siis oli niimoodi vaja.
Kudumise käigus aga hakkasin ma seda mustrit hoopis teise pilguga vaatama. Kas pole need tähekesed sinisel taustal koledasti lumehelbekeste moodi? Ja seesama sinine taust- kas ei meenuta see teile Eestimaa talveõhtust taevast?
Loodan, et need käpikuisse kootud helbed toovad kinnaste uuele omanikule palju rõõmu, meenutavad kodu ja eesti talve ning hoiavad käed ja südame soojad. Neisse kinnastesse on pandud vaid parimad soovid  ja kaitsvad mõtted.

Piltide tegemine on üks ooper.
Alati ei taha ju ka pargipingipiltidega teid tüüdata. Samavõrd igavad on aknalaua valgel taustal tehtud kiirklõpsud. Seda enam, et ega täna ju päris valgeks ei läinudki.
Aga kui on vaja väga häid pilte, siis on mu viimaseks lootuseks kudusõber Kersti poeg Martin, kes suudab ka minu seebikaga imepilte teha. Tegelikult on tal muidugi ka väga uhke päris kaamera, aga täna ajasime asja minu seebikaga.
Martin, hea poiss, klõpsis keldris (!!!!) suurepäraseid kunstfotosid mu paduseebikaga mis hirmus ;)

 Minuarust väga sümboolne foto kodust ja ootusest

Kersti aga otsustas mulle natuke kultuurat näidata ja viis mu kõigepealt Karnaluksi (kus toimusid hullumaja suvepäevad), siis Tartu mnt lõngapoodi ning lõpuks Rannarahva muuseumi, kus oli peenikese pesu näitus (ja mingid laste üritused) Kuna lapsed lõugasid kõrvulukustavalt ja näituse nautimine oli natsa raskendatud, siis ma otsustasin meeleheitest teha veel mõned kindapildid. Kriminaalne isiksus nagu ma olen. Enese õigustuseks pean ma aga ütlema seda, et kusagil ei olnud ühtegi silti, mis sellise tegevuse ära keelaks.

Panin kindad sängi ka...

Kogu selle ilupildinduse lõpuks aga natuke ka tavapärast tehnilist juttu- varras tavapärane 1,25. Lõnga kulutasin 112 gr Kokku kulu 853gr, mõtelge!
Muide Solarise Pulloveri poes on Prymi 1,25 ja 1,5 vardaid ;) Mul jäi noorukese müüjatariga kokkulepe, et kui kõveraks koon esimese kindaga, siis viin tagasi. Eks ta natuke ebalev oli selle kokkuleppe juures, aga sihuke jutt jäi ;)
Lõng 8/2, ringil 96 silma. Esimest korda proovisin pöialt mustrisse kududa ja kohe tekkis ka küsimus. Väljapoole jääv pöial läheb mustrile vastavalt ja polegi muret, aga see osa, mis jääb vastu pihku? Kuidas te selle koote? Kas mustrile vastavalt või sätite ka jooksma? Mina kudusin mustrile vastavalt ringselt.

PS Sõber Kerstilt läks missioonisõdurite kingikotti teele üks kaunis paar sokke, aga need jäid üldises tuhinas kahjuks pildistamata...

Miks kokkuhoidlik meel hää on

Vaieldamatult on ju. Sest juba kooli kohustuslikust kirjandusest on meie peaajju istutatud erinevaid mõttestampe- elu peabki keeruline olema; vaene=ilus ja hea, rikas=kole ja kuri; tee tööd, siis (muidu) tuleb armastus jne. Pole ka mina erand- ikka see geneetilise mälu ja seljaaju tasandist pärit mõttemall, et varusid peab olema. Varud on head, sest mine sa tea millal algab kaubandusblokaad, jääaeg, sõda ja siis on ju umbe hää varutut võtta. Tõsi küll- jääajal on nutuselt vähe kasu mu ca kolmkümmend aastat kapis seisnud Ilusatest Käterättidest.
Ilusad Käterätid olid kohe nii ilusad, et neid ei ole sobinud kasutusele võtta. Nii nad seal kapis siis seisid ja oleks siiani seisnud (sest sobilikult ilusat hetke ei ole ju tulemas nagunii) kui mind ei oleks tabanud ootamatu isu midagi mingi lapikese ümber heegeldada. Heegeldamise oskustega on nagu on, st ega eriti ei ole, aga kuna teen seda lappheegeldust ainult ja ainult enda kodu tarbeks, siis keda see ikka nii väga huvitama peaks. Oluline on, et mu enda kriitikameel selle tulemi kasutuskõlbulikuks tunnistaks.

Teine ääristatud lapike pärineb Haapsalu sekkarist, kus ehedast kangastelgedel kootud käterätikangast rätik(?), ääristatud kangajupp(?), linik (?) vedeles õige kurva olemisega mingil alumisel Unustatud Asjade Riiulil. Rikkad rootslased olid nimelt talle mingi klaasiga pleki peale teinud ja otsustanud, et katse rätikut pesta on ilmselgelt liig mis liig ja keskkonnale korvamatu kahju tekitamine. Nii sattuski uhiuus aga väikese iluveaga käterätik minu kätte. Minu loogika oli lihtne- kui plekk pesus välja tuleb, on äge ja ma saan endale imeilusa triibulise laualina, kui ei tule, siis lõikan asjakese keskelt pooleks ja teen kööki kaks pisikese plekiga rätikut. 50 sendi eest kaupa nii mis hirmus, kas pole.
Kus plekk kõige kahtlasem, seal Fairy kõige lähem (Püssi vanasõna) Isegi pesumasinat polnud vaja tarvitada- plekk haihtus juba pesuvahendi pudelit kaugelt näidates. Rikkad rootslased...jeah!

Aga mina olen rahul ;) See lapipitsitamine kulutas natuke niiti ikka ka. Nii tubli 62 gr. Kokku materjalikadu 731 gr. Uskumatu, eksju!
Üks näide veel- minu jõulukaktus, mis vaagub lakkamatult elu ja surma vahel, õitseb niimoodi hullunult. Elu on ikka jube naljakas- kui sa armastad ja poputad ja möllad nigu hull, et teisele meele järele olla- siis on tänuks ainult kiun, ving ja metssigadused. Kui sa oled rohkem või vähem mõõdukalt mõrd ja koletis, juua annad ainult siis, kui karjed enam magada ei lase- siis on tulemus selline

Juttudeni, kallid sõbrad!

Kalad on mu saatus

Kalakudumid on muutunud üsna tavapäraseks mu kudukausis. Meesinimestele meeldivad mingil põhjusel sellised natsa naljakad kudumid. Ise ma väga hästi ette ei kujuta, et ma kõnnikisn mööda linna , surnud kala peas. Aga maitsed on erinevad ;)

Kasutasin kõrdmaokirja, mis muudab kudumi mõnusalt paksuks ja soojaks. Lõnga kulutasin oma vanadest varudest kokku 125 gr (kokku kulutatud 669gr!) Lõng sinine Laurin Villalanka, valge lõngavöö on kadunud, aga arvatavasti on tegemist 100% villasega.

 Kunagi krabasin Hemtexist kaasa toredaks allahinnatud linikukese, millele ma siis nüüd heegelpitsi ümber genereerisin (ignoreerides kangelaslikult fakti, et ma heegeldada ei oska)

Oi kuidas mulle igasugused trükitekstiga tekstiilid meeldivad.

Lugu sellest, kuidas Marie terve aasta enda kampsunit ootas

Aasta on möödunud nagu nipsti päevast, kui pinginaabri tütreke Marie kurtis, et külm teeb liiga ja tal on vaja roosat kampsunit. Jah, te lugesite õigesti-roosat.  Aga kuna inimeste värvitaju on väga erinev, siis minu kojutoodud roosa ei olnud seda üldse mitte Marie arvates. Lahendasime olukorra nii, et läksime koos Kiviõli lõngapoodi ja tõime sealt ära... punase. Lõng oli Linate Hobby, 100% merino. Lõnga ainuke viga seisnes selles, et õiget tooni tokke ei olnud piisavalt. Nii tuligi lisaks osta nõksuke tumedamat sama sorti lõnga. Kudumisel sai kasutatud varrast 2,5-3 Lõnga kulus kokku päris ohtralt- nõksuke üle 600 gr (varrukad said pikavõitu, aga neid saab ju alati lühemaks kududa)

Eeltööd said tehtud kiiresti- lõng oli olemas, mõõdudki võetud, joonis paberile sihkerdatud. Võiks ju arvata, et mida muud, kui anna aga varrastele valu ja uha kududa. Aga! Ei midagi sellist. Teostus muudkui venis ja venis ja venis... Tegelikult nüüd saan ma aru küll, milles asi oli. Puhas julguse puudumine ja ebakindlus, argus, kui soovite. Ma ei armasta kudumit, kus peab mingeid tükke kokku õmblema. Tänu sellele olin ma kindlalt otsustanud, et sellele kamsile õmblusi ei tule. Või peaaegu ei tule. Valik langes sellele võttele (vajab sisselogimist) . Tundus lihtne ja hea. Tegelikult oligi mõnus kududa, kui lõpuks julgus kogutud sai. Aga alustamine oli raske...
Kõige kahtlasem koht on varruka kasvatamine- siin on lugejale tulevikuks kaks soovitust. Alusta varruka kasvatamist umbes selle koha pealt, kus on rinnahoidja pael ja tegelikult iseloomustab varruka kasvatusi kõige paremini Ravelryst laenatud pilt.

Tuleviku puhuks panen endale kõrva taha teadmise, et varrukakaar peaks olema natuke lühem.

 Aga muidu on see viis kampsi kududa lihtsalt imemõnus, teen seda ilmselt üsna varsti veel mõni kord.

Kudumisel on veel üks väga oluline asi- mannekeen peab olema käepärast. Siinkohal tahan ma tänada häid sõpru Liisat, Anut, Ankat ja Pillet, kes käsu peale sõnalausumata mu üllitise endale selga lubasid ajada. Ilma teieta olks kampsuni asemel tekkinud üks kole käkk, sest peale neid proovimisi sai ikka harutatud ka ;)

Nüüd jääb loota, et Mariele tema kaua oodatud kehakate meeldib. Kuigi mulle tundub, et Liisakene, kes lahkelt kampsuni inimsisulise presenteerimise modelliks tuli, on nimetatud kehakattele silma visanud ;) Sest ei saa salata- Liisale see kamps sobib.

PS Kampsun istus Mariele nagu selga valatud ja seega sai Marie täieõiguslikult oma kampsuni endale. Isegi varrukad, mis Liisale ilmselgelt liiga pikad olid, olid omaniku seljas päris parajad. Pildi tegemisest ei tahtnud aga Marie mitte midagi kuulda ;)

Lihtsat reisikudumist

Vahest kohe ON vaja mingeid kiireid reisikudumise asju nokitseda. Ei istu mulle rongis suuri kampsuneid või mitme lõngaga kirikindaid kududa. Kindaid olen küll teinud, aga... No ühesõnaga- praegu on kiirete ja lihtsate asjade periood.
Minu lemmiklapsed ei väsi mind üllatamast. Nõustuge, see on ikka anomaalne küll, kui kuueaastane on õnnest rõngas, et saab villased sokid, sest jalalaba mõõtmine ei saa lihtsalt mitte midagi muud tähendada :D Keskmisel õel on nagunii sokke vaja, sest väike venna ju saab ja keskmise kõige suurem tragöödia on see, et ta millestki potensiaalselt võib ilma jääda. Olgu need siis kasvõi villurid :)

Väiksemad sokid sisaldavad endas kolme toki lõppe, aga kokkukõla sai päris hea. Varras 2,5, vardal 13 silma
Susanna sokid on kootud sellest Saksamaalt kokkukrabatud lõngalaadungist. Superba bamboo, 420m/100gr. (sokilõng, nagu ikka) Hullult pehme ja mõnus lõng, koob ennast täitsa ise :)

Superba Country, 400gr/100m, sokilõng. Kukkusid välja täits tavalised naistekad, 17 silma vardal. Sokid nagu sokid ikka. Pole nende kudumisestki midagi erilist kirjutada. Aga töö on mõnus ja rongis tegemiseks paras. Ju toodang endale ka omaniku leiab, kunagi pole kätte jäänud, ei jää ehk needki mitte.

Salli tahtsin ma endale juba ammu kududa. Sellist lihtsat ja lahedat närakakest.
Lõnga , Eisaku Noro Flower Bed, toon nr 1274 tõin Berliinist. No ma lihtsalt ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja lasin endale 102 gr kerida. Koostis oli udupeen-siidi 35 %, mohääri 35 % ja villa 30%. Tuleb tunnistada, et nii peene koostisega lõnga polnud minu kätte veel juhtunud. Kudumisel oli küsimusi ikka päris palju. Kuidagi kole karm ja karune tundus kogu see kraam näpu vahel. Etteruttavalt tuleb äelda, et pesu teeb asja ikka palju paremaks.
Aga lõng lõngaks. Põhiline küsimärk oli salliõpetus. Ma olen korduvalt ja korduvalt rääkinud, millises "vaimustuses" ma olen kirjutatud õpetustest. Neid lugedes tunnen ma ennast nagu mingi tasandusklassi viiendat korda istumajäetud debiilik. Vaatan salli pilti ja saan aru, et see ei saa keeruline olla aga alustada ei oska, sest EI SAA ARU!!! Lisaks sellele et Jumal lõi "writted instructions" lõi ta ka interneti ja targad sõbrad ja eriline tänu talle muidugi FB eest. Good Bless!!! Kus häda hakkab muutuma juba väljakannatamatuks seal tuleb asuda klahve klohmima ja FBsse hädapalveid kirjutama. Kirjutasin igaks juhuks kohe kaks tükki. Ühe Muhvile ja teise Susale ja nende kudugeeniuste ühiste jõupingutuste tulemusena ma saingi aru, kuidas seda salliniru kootakse. Kudumine ise on lihtsalt piinlikult lihtne (mis viga on nüüd laiata, eksole!)
Tasuta õpetuse leiate siit Mul kulus kudumiseks enamvähem kaks päeva ja õnneks saab lõnga viimase jupikeseni ära kasutada. Seda muidugi juhul, kui te peale esimest mustrikorda/sakki unuste kogu õpetuse. Mul jäi lõnga järgi 3 cm :D

Kohtusime eile Telliskivi Revali kohvikus Heli ja Kerstiga et tutvus viia pärisellu, natuke kududa, lobiseda ja uusi plaane teha. Nii tore oli! Kohtumise tulemusena lähen ma nüüd Harjumaa Muuseumi õppima nõelkudumist ja roosimist ja aasta alguses ka Jõeste kindakursusele. Lahe onju! Ja hoolimata sellest, et me hoidsime kohvikus kinni aknaalust lauda, tootsime otsatus hulgas ebemeid ja olime ilmselt tibiklientuuri taustal ka väga ebaesteetilised- välja meid ei visatud ja paha pilguga ei vaadatud ka. Mis tähendab vaid ühte- sinna läheme me tagasi!
Lisaväärtusena sai sall ka õhtuks valmis ja nagu tellitult saabus Norra-Soome juurtega torm Hilda või Eino või kuidas iganes ta nimi siis on. Stromkal tormutas päris kenasti.

 Panen siia pisut rahulikuma pildi ka, sest egas see männioksas tormlev nartsuke ju ennast kergesti pildistada ei andnud.

Lõngabilansist ka natuke. Kokku olen ära kudunud/kinkinud 397 grammi. See teeb kokku 744gr
Tõsi- sattusin eelmisel nädalal Novita poodi ja ostsin sealt 200 gr sokilõnga. Aga asi on ikkagi plussis, tervelt 544 grammiga!
Aga nüüd olen ma tubli ja lähen lõpetan Punase ära ;) Ausalt, enam ei ole palju jäänud.

Nädalavahetus rebastega

Vahest on väga vaja teha midagi muud, et oleks motti teha seda põhilist asja ;) Põhiline asi on ikka see Punane Kapsun.  Kududa on enamvähem  natuke ühe varruka otsa ja nööbiliistud, ilmselt põhiosa tuleb natuke pikemaks ka kududa. Ja siis teha minimaalsed ühendusõmblused. Ühesõnaga- lõpp paistab.
Aga kuna ma ilmselt olen siiski kähkukate (väikevormide) kuduja, siis pikkade distantside läbimiseks on mul vaja natuke dopingut ehk siis väikeseid sapsakaid (meenutades ühe kunagise hurmurlaulja sõnakasutust kõrvalehüpete kohta) "vasakul". Seekord oli "vasakul" natuke villaloori.

Rebased on mind pikalt kummitanud. See on üks tore loom. Ilmselt oleks ma teisel arvamusel, kui mul oleks kanad ja reinud käiksid mu karjast matti võtmas, aga mul ei ole- ei kanu ega ka negatiivset kokkupuudet rebastega.

Rebaseprosside plaan tekkis Berliinis. Ilma mingi seose või mõjutuseta. Lihtsalt ühel hetkel oli pilt silma ees, koos teadatuntud tundega "Ma pean selle saama".
Eile toksisin valmis Rebaseprossi Kanaga. Ausõna ma ei tea, miks see rebane omandas tööprotsessi käigus süütu Lassie või natuke ullikese šaakali näo. Pole aimugi. Lihtsalt nii läks. See see on, kui püütakse jäljendada looduslikku värvigammat. Mida rohkem toksisisn, seda kaugemaks loomake rebasest kaugenes. Aga ma kavatsen sellest hoolimata seda prossi oma mantlirevääril kandma hakata. Aga võibolla toksin uue rebase ka, ei tea veel.

Arusaadavatel põhjustel jäi aga rahulolu rebasest saamata, seega oli vaja üritust korrata.
Selle tulemusena toksisin täna valmis Rebasekotleti ek Tudurebase.
Alustasin plaanist :D

Tänase tulemusega olen palju rohkem rahul, kui eilse üllitisega

Materjali kulutasin ka- Lassie kanaga kaalub 18 gr ja Tudurebane 15 Kokku kulu 347 gr. On jah piinlik arvutada kümne ja viieteistkümne grammi kaupa aga abiks ikka kehval ajal ;)
 Nüüd on süda rahul ja lähen koon oma Punast rahumeeles edasi.
Juttudeni!

Niisama tühitähi

Ma ei tea, kas ma olen miskitpidi imelik või mis, aga juba pikka aega ei tule mu näpu vahelt mitte midagi väga uhket ja erilist (mitte et sealt tavaliselt tuleks kõrgpilotaažlikku süvakunsti). Ikka sihuke pisividinlik sodipodi.
Tavalistest sokilõngast triibusokkidest ei ole peenemas (käsitöö)seltskonnas kõlbulik isegi mitte kõnelda. A ma ikka koon- see on sihuke ajutegevust mittevajav käeline toimetamine. Õige kena ette võtta, kui sõidad punktist A punkti B või lihtsalt oled. Lõngakulutamise lisaboonus veel pealekauba. Kulutamisest rääkides- sokkidesse kulus 78 grammi kokkuahnitsetut. Asi seegi kehval ajal. Varras ikka 2,5 ja mälu uskudes 17 silma vardal.
Üks sulnis õhtupilt presenteerit sokkide, pooliku kudutöö ja muidu kena olemisega. Ööpiltidelt me liigset kunstilisust ei oota, eksole.

Tegelikult olid need sokid juba suht ammu valmis, isegi pildistatud olid nad. Aga fotokas, va sunnik, oskas tehtud pildid kuidagi ära kaotada ja nii tuligi uued klõpsud teha.

Kirjutasin mõni aeg tagasi pööningukoristamisest ja sellest, et seal leidus ohtralt kaltsuvaiba materjali.  Ja lubasin, et kui olen kunagi väga tubli, siis heegeldan suvilasse 1,5 m läbimõõduga vaiba. No selgub, et ma vist siis olingi tubli ja tegin poole rehkenduse asemel tervelt kaks.

 Tundlikuma värvitajuga inimene saab ilmselt seda vaipa vaadates nägemisnärvi  (ja mitte ainult!) kahjustuse aga mulle päris meeldib see kakofoonia. Kuigi tuleb tunnistada, et siin ma veel natuke klappisin olemasoleva materjali värve.
Edasi läheb hullemaks...
Ma tegin teise vaiba veel. Nii mõnus töö oli noh. Läbimõõt 1,4 m, tehnika "Pista käsi kotti"
Kuna materjal hakkas otsa saama ja värvivalik oli nagu oli, siis tegingi nii nagu tehnika nimetus ette ütles- Võtsin mida võtta oli. Sai suht äkiline... aga mulle meeldib...

Hetkel leidsid hullud vaibad endale koha minu köögis, kuigi ma ei välista ka muid lahendusi.

Ja boonuseks on see, et alati võib juba lõpetatud vaibakese otsa lahti kakkuda ja paar-kolm-kümme ringikest lisada. MMMMMõnus!!! Kahjuks ei osale kaltsuvaibad materjali kulutamise aktsioonis. Oh mis rõõm oleks lisada lõngakulutusse lõdval randmel paar kilo...Aga! Ausus eelkõige!

Tegelikult teen ma pärisasju ikka ka. Umbes eelmisest talvest on mul üks tellimus. Punane kampsun (mäletate, ma lubasin, et ei iial enam ka ei koo ühtegi tellimuskampsunit), pinginaabri tütreke külmetas eelmisel talvel koledasti ja tellis endale kampsiku. Mina, naljahammas, ütlesin, et kätte saab hiljemalt järgmisteks jõuludeks... Sõnal on kole jõud ja nüüd kipub niimoodi minemagi. Tegelikult on kampsunist tehtud ca 2/3.
Üks piilupilt ka, no nii enda motiveerimiseks või nii ;) Tehniline idee on teha kõik detailid nö ühe soojaga ja ei mingit õmblemist. Näis, kas see ka toimib niimoodi nagu plaanitsetud.

Tänaseks kõik, hakkan nüüd tubli(mak)s ja katsun Punase valmis kududa...

Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.

Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.

Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!