Siga Pintsakus ehk lambiloll

Siga Pintsakus oli koodnimetus, millega minu kadunud ema märkis (mees)ametnikke, kes olid rumalad, ennasttäis, ja halvastiistuvas, korstunud ülikonnas. Just see Siga Pintsakus hüppas mulle pähe, kui ma sekkaris nägin täiesti lollakat kuju, mis kujutas paksu ametnikku (ilmselt maksuametnikku!). Jõudsin veel mõelda, et miks keegi peaks tahtma endale sellist kujukest koju kapipeale. Ja veel sekund hiljem ma teadsin, et sellest kujust saaks teha lambi...

Kujukese materjal tekitas minus pisukest küsimust ja esimese hooga jäi Siga minust poodi... aga rahu ma ka ei saanud. Kui nüüd keegi mäletab mu eelmist lambilugu, siis augu uuristamine keraamilise kuju sisse osutus palju lihtsamaks, kui ma iialgi oleksin osanud arvata. Sealt kogunes julgus...
Ostsin kuju ära (7.50!!!) ja juhtme koos lülitiga ka (0.50)
Läksin koju, uuristasin Ametnikule augu pähe ja tagumikku ja vedasin juhtme läbi. See osa oli kökimöki. Sprayvärviga sai Ametnik hõbedaseks ja töö võis alata. Siit edasi läks keerulisemaks. Kuidagi peab juhtme otsa saama lambisokli ja sellest omakorda veel keerulisem oli sokli avamine :D. Küüned olid tagurpidi aga tehtud see kõik sai, isegi lamp hakkas põlema. Oi ma olin uhke!

Vedasin juhtme ja kõik oli ok senini, kuni istutasin pirni otsa lambivarju. Tasakaal kadus ja kogu efekt ka. Olin natsa norus lausa. Kuni tuli mõte, et koksiks Ametnikule päge sügavama augu, kuhu sokkel uputada. Tehtud- mõeldud. Koksisin tasakesi ja siis jooksis järsku krõginaga pragu kaelani välja. Issake, hinge võttis korraks kinni :D 
Ja siis sähvatas, et kui pea maha võtta, siis saab ju pea asemele sokutada lambisokli koos pirniga ja see näeb välja nagu ametnik oleks mingi helge pea vms
Ühesõnaga, dekapitatsioon mõjus väga hästi, pea maha ja kõik asjaolud olid korraga korras


Mumusi vaatas seda taiest täiesti lootusetu pilguga ja võttis asja kokku ühe sõnaga :"Lambiloll"
 Ei saanud ma sotti kas lambiloll on see Siga Pintsakus või hoopis mina ;) Nüüd mõneks ajaks on vist lambitegemise isu täis ka saanud, mõneks ajaks, ma rõhutan ;)

Lihavõttemunade värvimine siidilipsudega

Kudunud olen ma küll, sokke näiteks aga no mida ma näitan tavalisi triibikuid, mille eesmärk on olla tavaline sokk :)
Tahtsin jagada hoopis oma kogemust lihavõttemunade värvimise kohta. Ma usun, et te olete näinud netis küll ja küll neid uhkeid ja kirjuid pühademune. Mina mõtlesin esimest korda siidilipsudega värvimise peale umbes aasta tagasi, kui mulle sekkaris jäid näppu meeste lipsud sildiga Pure Silk. No pure silki ei saa ju jätta poodi :D Itsitasin sõbrannale, et järgmise aasta munad saavad olema väga morbiidse meeleoluga, kuna meeste lipsud on tavapäraselt üsna tagasihoidliku olemisega.
Lipse kogusin ma peaaegu terve aasta ja lipsukogumise käigus tekkis mul veel üks plaan- teha neist siidilipsudest ka mingi kleidi ja seeliku vaheline asi(sinna ma veel jõudnud ei ole aga see kõik on protsessis)
Nüüd munavärvimisest.
Sa vajad 100% siidilipse (polüester ei sobi!), valget riiet, nt mingit vana voodilina, et vältida värvide segunemist potis. See on olulisem, kui sa praegu arvad ;), niiti või kummirõngaid, et riie muna ümber tõmmata (mida tihkemalt, seda paremini värvid munale üle kanduvad). Potti loomulikult, võimalikult laia põhjaga, vett ja äädikat (ca 100 ml nt)
Nüüd pole muud, kui lipsud lõigata parajateks tükkideks nii, et muna lahedasti sinna sisse ära mahub. Sama moodi tee valge riidega. Paki munad kõigepealt siidilapikese sisse, nö õige pool vastu muna, siis paki need kirjud kompsukesed omakorda valge riide sisse ja pane nad tasakesi potti nii, et soovitavalt oleks mune üks kiht, lase vesi potti ja lisa äädikas. Pane pott tulele ja keeda kogu seda kraami nii umbes tunnike( ära ehmata, vee keema minemine võtab ka aega, seega mingeid kivikõvasid siniseid mune ei tule). Oluline on alguses munad vee alla vajutada, kompsukestes on ohtralt õhku, mis kullakesed veepinnale tõstab, seega on siin abiks puust pannilabidas.

Niikaua, kuni munad värvi vahetavad, tee midagi head, koo sokki või loe raamatut või paita kassi :)
Kui sul need munad nüüd umbes tunni pärast uuesti meelde tulevad, siis tõsta kogu pott jahtuma. Las nad ligunevad veel- mida kauem, seda kirkam värv tuleb.
Nüüd, kui kogu keedus on piisavalt jahtunud algab kõige põnevam osa- pakikeste lahti harutamine. Ole valmis üllatusteks. Lips, mis oli pehmelt öeldes kahtlase mustriga avab ennast munal imeliselt. Ja vastupidi- mõni lipskaunitar ei mõju munal üldse mitte kuidagi.

Et munad kenasti läigiksid poleeri nad toiduõliga üle. Mina olen oma katsetusega rahul ja mõte liigub hetkel kahte rada pidi- kust ma saan ca 20 valget muna ja kust ma saan kiiresti uued lipsud.
aa, see asi ka veel, et ühte siidilapikest saab kasutada korduvalt. Vali välja need mustrid, mis sulle kõige rohkem meeldisid ja korda protsessi.
Häid saabuvaid pühi ka!

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.

Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.

Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D

Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.

Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.

Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.

Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.

Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.

Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D

Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D