reede, 26. juuni 2015

Rätikust linikuks, linikust kleidiks

Täna räägin ma teile loo mitmefunktsionaalsest esemest.
Kunagi ostsin ma Balti jaama turult nn vene roosidega rätiku. Oli kohe selline tunne, et vot oh kus ma nüüd sellega ikka käin. Käisin täpselt null korda. Sest ei suutnud kuidagi aru saada, miks ma olin täitsa normaalsest valikust (sinised, punased, mustad) välja valinud sellise kahtlaselt pruuni taustaga roosiräti. Inimese mõtted on vahel ikka täitsa hoomamatud, eriti minu omad.
Ühesõnaga- mul oli rätik, millega ma ei käinud aga ära anda/ära visata ma seda ka ei täidinud. Ehk läheb tarvis, teate ju küll. Räti tegi minuga vapralt kaasa kolimised ja kapikoristamised ja jäi ikka mingil põhjusel alles. Ehk läheb tarvis...
Mõnda aega tagasi sain ma väga selgelt aru, et sihtotstarbeliselt ma seda kandma ei hakka. Mida teha rätikuga, mis kaela ei jõua- loomulikult saab temast ühel hetkel laudlina. Mul on selliseid rätikuid hulgim, mis on kasutusel laudlinana. No aga ärgem unustagem, et rätiku värv oli ausalt öeldes ikka päris kole...
Ja siis tuli jaanilaupäeva õhtu. Ma suhtun massüritustesse ikka väga pika hambaga. Seega istusin ma jaaniõhtul suures rahus kodus ja jaanitasin soojas toas.  Ja siis juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub. Plaks ja peas hakkasid lambid põlema- mul on ju suurepärane kleidimodell Mia!
Pikalt mõtlemata, loomulikult ühtegi mõõdistust tegemata tuli kohe käärid rabada ja kleiti asuda disainima.
Voltisin rätiku neljaks ja enda arvates lõikasin salli keskossa väikese ava. Salli lahtivoltimisel selgus, et auku on küll ja veel :D Kodus oli sobilikku tooni heegelniiti ja nii see kleit tulema hakkas.
Eile sai noorpreilile kleiti selga proovitud ja et rätikunurgad kippusid jalge alla jääma ja segama tuli otsus nurgad maha lõigata. Ilmselt oleks olnud tavapärasem üritada rätik ümmarguseks lõigata ja saavutada klassikaline ratasklošš. Aga siis saab kaduma ju rätiku kujundus... Nii et - nurgad maha!
Mia arvas et pisike pits kleidi sabas teeb asja veel paremaks. Ega ta minuga proovi tegemise ajal ei rääkinud mitte ühtegi sõna, aga vahest on kehakeel palju- palju informatiivsem, kui miski muu. Igatahes oli "kriips kõrvadeni", millest mina loen välja puhast rahulolu. Kleidi seljast kättesaamine oli ka üsna keeruline.

Igatahes keerutuspotensiaali on sellel kleidil küll ja veel. Ja mis võiks olla ühe poole viiese jaoks veel olulisem, kui see, et "kleit keerutab" :D
Ma tõesti loodan, et varsti saan ma näidata pilte kleitidest, kus Mia ka sees on.

Ah jaa- täpselt täna, neli aastat tagasi, tegin ma siia oma esimese postituse. Tänan teid selle ilusa aja eest kui ma olen saanud teiega oma tegemisi ja mõtteid jagada.  Aitäh!

teisipäev, 23. juuni 2015

Navy-stiilis kleit Miale

Eesti keeles on see "meremehestiilis" ikka hirmus pikk ja lohisev termin. Ja miks mereMEHE, kui kleit on hoopis tütarlapsele? Ühesõnaga- leppige laensõnaga- navy.
Mia on see laps, kes loodetavasti kunagi oma lapsepõlvest kirjutades ei märgi ära ühte natuke hullumeelset tädi, kes oma lõpmatute kudumitega tegi lapsepõlve peaaegu et talumatuks :D Lohutav on muidugi see, et tänapäevased lapsed on piisavalt iseteadlikud, et asjades kohta lõplikke ja vastuvaidlemisele mittekuuluvaid avaldusi teha. Seega on siiski lootus, et kleidikesed Miale meele järgi on.
Eelmine, Maikellukesemets on juba päris peaaegu liiga väikeseks jäänud, seega oli viimane aeg uus kleit ette võtta. Sedapuhku langes mu valik mereteemale, seda enam, et Mia arvas ka, et kleit võiks sinine olla. Kohe, sekund hiljem, arvast ta muidugi, et see kleit võiks olla lilla. Ma lasin selle lilla-jutu oskuslikult kõrvust mööda.
Niit oli kodus ootamas, idee kah võttis päris selgeid piire ja seega jäi vaid kudumise meeldiv töö.
Kleit sai valmis ilma mingite draamade ja harutustalguteta. Tubli inimesena pesin kleidikese läbi, venitasin ära ja jäin ootama.
Järgmisel hommikul ootas mind selline pilt
Ehk siis punane niit oli värvi andnud. Ma olin marus, ausalt ka. Eriti vihane olin ma enda peale- et no kui mitu korda peab see jura juhtuma ja et kas tõesti ei jõua kohale, et eriti punase värvikindlust tuleb kontrollida. Ja ikka nii edasi. Aga samas, mis meremehestiilis kleit see on, kus pole punase-valge triibulist detaili. Aga teadmiseks ülejäänud inimkonnale, et Selverites müüdavasse Puppets Lyric'u lõnga tuleb suhtuda väga kahtlustavalt.
Väga armas ja südantsoojendav oli minu FB sõprade, eriti meesinimeste siiras reakstioon juhtunule- soovitati värvipüüdmislappe  ja puha. Aga ma valisin siiski harutamise , tundus kuidagi ohutum lahendus.
Natuke nikerdamist ja voilaa! Siin tema nüüd siis on
Eks õige pildi saab ette siis, kui kleidi sees ikka plika ka on aga hetkel pole Miat kuskilt võtta, seega jääb loota, et ta lapsevanemad plikast koos kleidiga mõne klõpsu teevad.
Tuleb tunnistada, et ümbertehtud kleit sai esialgsest natuke kenamgi ;)
Lõngaks Alize Bella, varras 2,5.

pühapäev, 14. juuni 2015

Kurvikas Klafira

Big is beautiful, isn't she?! Kurvid on muutunud põhiliseks jututeemakas, kohe peale taimetoitluse, kepphobususe ja igasuguse öko-möko. Minul on kurvidega hästi, see tähendab et neid on ;) Mina olen kohe nii kurviline nagu Gruusia mägitee. Aga täna ei räägi me mitte minu kurvidest.
 Inspiratsioon varitseb inimest igal pool. Ta on nagu mingi kuri gripiviirus või naabri napakas koer. Mind ründas inspiratsioonipisik seal, kus ma seda kõige vähem oodata oleksin osanud. Nimelt vaatasin ma vene realistlikke maale, mulle kohe meeldib vahest selline lihtne ja siiras kunst.

Boriss Kustodiev
Popov
Neis emandates on hoogu ja enesekindlust, kas pole. Neist lausa õhkub eluga hakkama saamist
Ja otse loomulikult mäletavad vanemad inimesed Salvo Puupäid kes kohakaasluse alusel töötasid ka kohvikannusoojendajatena.
Ja oligi korras- mul tekkis lausa füüsiline vajadus teha üks kohvikannusoojendaja. Oli vägagi selge, et mul on seda soojendajat sama palju vaja nagu kalale jalgratast aga teha oli teda vaja.  Ja sama selge oli ka see, et kohvikannu- tädi saab olema üsna lopsaka olemisega  ning et tema nimeks saab Klafira. Ehk siis seekord oli tüpaaž  ja nimi heal lapsel enne olemas, kui lapsuke ise ilmavalgust nägi. Kaltsukastis ootas oma aega mingi idamaise vurfiga siidst sall ja nimetatud aeg saabus saada seelikuks, Soojenduskihiks sai  vana kampsun, kehaosaks kulunud niit oli ka lõngakastis olemas- seega 100% null-projekt.


Vot sihuke natuke napaka olemisega Klafira on mul nüüd. Muide- see naivistlik nägu on taotluslik ;)

neljapäev, 11. juuni 2015

Roosa Sebra seiklused sirelivõpsikus

On üks pisike pilka Marta, kes kohe-kohe saab kaheseks.  Tänasest on Martal aga just Roosa sebra ja sirelivõpsikuga kleit. Ma ei tea mis värk on pisikestel plikadel lilla ja roosa värviga, aga mingi teema on, sest enamvähem 90 % tüdrukutest nimetavad lemmikvärvina lillat ja/või roosat. Nende emadel lähevad tavaliselt sellise avalduse peale silmad suureks ja hakatakse rääkima roosa komponendi minimeerimisest lõpptulemis. Kasutatakse lausa selliseid termineid nagu rõveroosa ja rämeroosa :D Loodetavasti sellesse kleiti rämeroosat tooni ei sattunud. Küll on aga see kleidike tiine sirelivärvidest- ja mis seal imet- sirelid lõhnada ja õitsevad ju peadpööritavalt.
Aga mis ma ikka seletan- las pildid räägivad enda eest. Aitäh Marta emmele vahvate hetkede tabamise eest.

"Vaata Sebra, siin on mingi sinu pisike sugulane. Anna talle musi!"



"Ah, kas pole ma mitte kõikse kaunim maailma peal?"
Mis ma siis veel räägin sest kleidist? Noh et kudusin vardaga 2,5, alt üles türklaste Alize Bella lõngast (100% puuvilla), mis on imepehme ja ülimõnus lõng. Kuuldavasti pidi ka hästi kestma ja taluma trööpamist, mis sellises vanuses daamedel ikka ette tuleb. Ja seda tuleb ka tunnistada, et nimetatud kleidi tegin ma asjaosalistele täitsa vägisi, st lihtsalt nõudsin mõõte ja värvieelistusi, mis olid siis puun, kolla ja lilla. Kuna lillakirju lõng ootas oma aega juba eelmisest suvest saati, kui ta ka peaaegu kleidiks sai, siis oli valik loogiline. Ma väga loodan, et Marta, Sebra ja Roosa Sebra seiklevad koos väga põnevatel radadel.

Kudumisteni
PS Õhus on merelisi tuuli tunda ;)