pühapäev, 19. jaanuar 2014

Berliini lõngapoodidest, vol 2

Kirjutasin mõni aeg tagasi oma Berliinis lõngapoodisest tuuritamise muljetest siin. Siis jäid mõned poed üle vaatamata, aga siinkohal saan "aru andeid" jätkata.
Töö viis Berliini ja vabad hetked kulutasin sedapuhku kahele südamelähedasele asjale- muuseumite külastamisele ja loomulikult kruiisimisele mööda lõngapoode.
Minu absoluutne lemmik on Die Woll-Lust. Tõeline leid! Tegemist on peene asutusega, kus müüakse tõelisi gurmeelõngu. Valge, avar, adekvaatsed müüjad ja omanikud, oeh... Super. Ostsin seal 70% siidi- 30% kashmiiriseguse sallilõnga. Maksin ja oigasin, aga ma ju elan ainult korra... Woll-Lusti pääseb väga kenasti U7-ga, peatus Gneisenaustrasse, väljumine Mittenwalderstrasse poole. Ja siis tuleb jalutada ca 100 meetrit.
Sellesse poodi sattusin koguni kaks korda, sest ostetud lõnga hulk tundus vähene ja otsustasin kohe materjali juurde hankida.  Laupäeva hommikul kihutasin poodi ja seal selgus et tööpäev algab hoopis kell 11. Ehk siis ca tund aega oli vaja ära sisustada. Jalutasin ringi ja sattusin ühele kenale väikesele ja vanale surnuaiale. Mulle surnuaiad meeldivad. Päriselt ka. Lisaks imeilusatele hauatähistele
nägin ma ka täiesti rahulikult surnuaia müüril magavat ja norskavat (!!!!) rebast. Kui ma olin tükk aega kotist fotokat ostinud ja muidu sahistanud, tegi unimüts ühe silma lahti...
Teine külastatud pood, mis mulle sümpaatne oli, on Kreutzbergis asuv Fadeninseln. Väike, pime ja ülerahvastatud, aga ikkagi tore.. Valik oli suur ja uhke, hullult kallid hinnad ka ei olnud. Tegelikult ma ei saa aru, miks lõngapoe omanikud arvavad, et pime = mugav ja hubane?
Ja siis tuleb tõeline pettumus. Knit-Knit Lilienstrassel. Pime, väike, imeväikese valikuga- ühesõnaga KÕIK oli valesti. Sinna ma rohkem ei lähe (kui peaksin veel Berliini sattuma).
Aga muidu oli kõik väga tore. Ma armastan muuseume- tõeliselt ja kirglikult.
Muuseumides tuuritades selgusid ka huvitavad faktid. Arvasin kogu senise elu, et Vana Egiptus on üks lahe asi ja mulle meeldiks artefakte vaadata. Ei ole nii, kohe üldse ei olnud huvitav.  Küll aga panid mul silmad särama ja südame põksuma vanad germaani hõimud ja nende eluolu. Otsatutes kogustes ambsõlgi ja relvi ja muud nodi. Paaris kohas meenutati ka meid. Kellest muudest, kui meist käib jutt, kui jutt käib Aestii`dest või Balts`idest ;) Ühesõnaga- kusagil idas elavad ühed hullud paganad :D
Ja alati on jube kurb vaadata, mida sõda teeb kultuuriväärtustega- rusuhunnikuteks muudetud lossid ja kirikud, känkraks sulanud tuhat aastat vanad relvad ja mündid, keraamikakillud... Ma saan aru, et asjad ei olegi määratud igavesti kestma, aga kurb ja kahju on ikka.
Ja veel üks huvitav fakt, mille üle ma varem mõelnud ei olnud- ajas muutub inimeste kujutamine kunstis ja skulptuuris. Kui Kreeka kujud olid suhteliselt rõõmsate ja isegi natuke kelmikate nägudega, siis Rooma inimene muutub kuidagi hirmus otsusekindlaks ja tõsiseks ja mis edasi seda hullemaks, keskaeg oli ikka üks kole tõsine värk ilmselt. Aga mis jääb järgi meist? Kakapurk ja klaasist vabadussammas? Või Kangro kivinägudega Suured Tõllud ja masajalgsed Piretid?

Et jutt ei jääks vaid profaani kultuuriliseks heietuseks, siis näitan ära ka eelmises postituses jutuks olnud mütsi, kindad ja Toru

Elas kord üks tüdruk, keda tema ebatavalist värvi peakatte pärast kutsuti Punamütsikeseks...
Huviline leiab juristide kirja pandud Punamütsikese loo siit
Meie Punamütsike oli aga noh selline natuke nagu probleemne nooruk...Ahistas metsas elavat (mees)kodanik Hunti jne. Vot sihuke tüdruk oli see meie Punamütsike



Patuse Punamütsikese pildi idee on pärit kunagisest vestlusest Üllega ja sellest kudukaardist siin :D
Tegelikult on Liisa üks armas tüdruk ja minu blogi stammmodell. On ikka hea küll, kui ilus inime on käepärast võtta :D




reede, 10. jaanuar 2014

Polaaröö

Polaaröö kohta räägiti koolitunnis, et sihuke asi valitseb kaugel põhjas, kus kuude kaupa ongi kõikseeaeg pime ja inimesed on selle tõttu kurvad, kurjad ja napsised (et mitte öelda, et maani täis), kuni lõpuks ommetigi läheb valgeks ja polaarpäev võtab ohjad üle. Ja kõik see aeg on valge ja inimesed on vastavalt siis rõõmsad, õnnelikud, kained (vist?) ja unetud. Igal juhul tundus koolitunnis õpitu üks jubeduse tipp, aga nüüd on sama asi meiega juhtunud. Kohale on saabunud polaaröö. Ma selle teise poole (PP)saabumisse väga ei panustaks.

Ühesõnaga- kudunud ma olen. Täitsa palju isegi. Ja mitte mingeid triibusokke ;) aga pilte mul ei ole, sest ega öösel väga pilt ei tule.
Seega peate te mu sõnu uskuma (või vähemalt püüdma seda teha), et ma olen valmis saanud Linate Smyrna tokilõpust tehtud peenpitsilise Toru, mis idee järgi on torusall soojemal talveilmal kandmiseks ja mis kenaste peaks kokku kõlama mu sinise nahkjakiga. Torusse kulus ca 50 grammi materjali ja kududa oli teda tore. Pesu mõjus nuppudele ka hästi ja seega on asi päris kantav.
Teine tegemine on punasest angoora ja akrüülisegusest (no kes paneb kokku kaks sellist komponenti???) natuke karvasest lõngast käpiku ja mütsikomplekt. Kindad tellis mu käest armas pinginaaber, kes nägi samast lõngast sama mustriga sõrmituid, ja asi oligi hoobilt selge. Et just selliseid ja just sellest lõngast aga ainult käpikuid. Tellitud-tehtud. Käpikute juurde tekkis lodumüts kuidagi täitsa ise. Aga ka neist pilti pole.
Plaanis on palmikutega valge müts ja fileepitsist kaladega linik ja veel ühtteist ;)
Käsitööpilte mul küll ei ole, aga selle eest on mul näitamata-jagamata mõned pildid ja muljed Inglismaal käigust.
Ühel vihmasel-vesisel pühapäeval käisin linnas kolamas ja leidsin täitsa toredaid ja põnevaid paiku.
Leatherheadi St Mary ja St Nicholausi kirik, mis oli jõulude ootuses seest suisa ehtimata, mis meie advendiaegsete kirikutega võrreldes oli mulle täiesti ootamatu. Küll aga oli kirik teenistuse järgselt rahvast täis ja melu käis täie hooga. Päris mitu memme tulid minuga rääkima ja kuulnud, et ma olen kaugelt, soovisid mulle kena koju jõudmist ja jumala õnnistust ja õnne ja tervist. Nii armas ja ilus oli see kõik.
Kohustuslikud luuderohupildid ;)...

Tüüpiline külakõrts, kus väidetavalt on isegi kuninganna Elizabeth I ööbinud, kui ta üleujutuse tõttu üle jõe ei pääsenud. Mina küll tahan seda legendi uskuda ;) Kõrvaoleval pildil potensiaalselt üleujutuv jõgi. Issver, kuidas mulle meeldivad sellised sillad!

Ja lõpetuseks pilt kohalikust raamatupoest, mille peremees mulle peotäie järjehoidjaid kinkis, kui ma ta poest uurisin järjekate valikut ja talle ütlesin, et ma neid kogun.
Neil jagatavatel järjehoidjatel oli kirjas 11 põhjust, miks eelistada oma kohalikku raamatupoodi. Väga mõistlikud mõtted olid sinna kirja pandud- kohalikud töökohad, päris suhtlus päris inimestega päris raamatute vahel jne
Kõik sellised põhjused, miks ma eelistan käia raamatupoes päris raamatuid katsumas, vaatamas ja nuusutamas. Järjehoidjad nõuavad millalgi päris oma juttu ja pildipostitust.

Aga et pikk jutt ei jääks täitsa ilma käsitööta, siis näitan asjakesi, mille ma tõin ära kohalikest heategevuspoekestest. Imeline fileepitsiline linikuke, mis kohe nuttis poest pääsemise järele, lõvipäine serveerimisnõu ja ajaloohõnguline supitirin. Kõikidega oli ilmselge, et ilma ma koju minna ei saa, kui ma ei taha kogu järelejäänud elu ostmatajätmist kahetseda. Nii ma siis reisisingi, tirin kotis, rõõmsalt kodu poole.

Minu näputööd jäävad aga ootama hetke, kus õues pilti teha kannatab.
Seniks aga- juttudeni, mu kallid!


esmaspäev, 6. jaanuar 2014

"On fakt, et läbi kootakse..." ja "ma teadsin enne ka, et mingi..."

Nojah. Nüüd tuleb sihuke postitus, mida ma olen alati püüdnud vältida. Aga televaatajate tungivale soovile vastu tulles... Voilaa!!!
Kudusin sokke. Tavalisi, tüüpilisest sokilõngast, jõulukingipakkidesse. Loodan, et täna, just praegu, on kõik nad uute omanike varbaid soojendamas.
Neid kudusin ma Inglismaal, praktiliselt igal vabamal hetkel. Sealhulgas ka meie kuttidega koos pubis istudes :D Arvasin, et võtan kasvatuslikul eesmärgil soki välja, kui poisid oma nokkimisega väga hoogu läksid aga tulemus oli risti vastupidine. Noori mehi ei häirinud mitte üks põrm, et ma lauas istudes kudusin. Vastupidi, üks asjaosalistest teatas, et tal on vaja kootud kombekat :D No midagi umbes sellist, mida FBs näitatud on... Hullud lapsed :D
Aga sokkidest kõneldes- need suured meestekad väärivad tähelepanu lõnga osas.  Austermann Step 6, Irish RAinbow Colours. MMMMMM kui hea lõng.
Lillad on sellest Saksamaa lõngalaadungist, aga sellest lõngast olen ma tüdinenud- üldse vormi ei hoia need sokid :S Sinised on päris titekad, aga neid oli mõnus teha :)

Olen oma blogi statistikal ikka silma peal pidanud, et milliste märksõnadega inimesed siis minu blogisse satuvad.
Üsna ootuspärased tulemused, kui aus olla- Martaberta- st otsitaksegi (tõenäoliselt) mind. Kindakirjad, sokikirjad, pitskirjad, vitsad- kah suht loogiline, enamuse ajast olen ma ju ikka kindakuduja ;) Ja siis kaks täielikku tippu.
"On fakt, et läbi kootakse"- otsingusõnana suht ootamatu, eksole? Aga kõikidele selle otsisõnaga minu juurde sattujatele ütlen, et On fakt, et läbi kootakse kõik ülesloodud silmad näiteks ;)
ja minu teine lemmik- "ma teadsin enne ka, et mingi..." Enne ma teadsin jah mõnda asja, aga seda, et blogimine võib nii kuramuse lahe olla, vot seda ma ei teadnud mitte :D
Ma olen lõpmata rõõmus, et mu blogisse satub nii palju lahedat ja ootamatut rahvast ja et mu blogi oluliseks peetakse. Näe, isegi blogi nime sundisid televaatajad vähem pretensioonika vastu vahetama ;) Ja et Lüganuse valla lehe toimetaja palus mul kirjutada valla uude lehte blogi mõjul väikese nupukese kinnastest ja et sellest nupukesest tekkis mõte korraldada vallas sügisel kindanäitus...
Eh, elu on ikka pagana ilus!

PS. Ikka ei tulnud puhas kahelauseline sokipostitus välja, ikka muu loba ka :D

pühapäev, 5. jaanuar 2014

Ma olen olnud pai

...sest pahad lapsed ei saa nii ilusaid ja südamlikke ja toredaid jõulukinke. Mõelge ise- imeilusa kaladega kudumiskoti (aitäh Alleraa!!!) ja sokilõnga (tänud, Ülle!!!)ja šokolaadi ja kommi ja ....ja....maailma kõige ilusamad jõulukaardid, kus on peal nii tuttavad kaunid tööd ja VOKI ning imekauni küünlajala põrandale (kallida ja musid, Tiina)!!!!
Nummerdatud...
 ...ja dateeritud.
Mu isa vaatas mind üsna lootusetu näoga ja küsis, et mida ma vokiga tegema hakkan. Mina nagu elukutseline ketraja teatasin, et ketrama, loomulikult. Mille peale paps arvas, et sellest on lammaste võtmiseni vaid kukesamm ;) Pole vist vaja ära mainidagi, et ketramisest ei tea ma ööd ega mütsi, aga vokk on niiiiii ilus!
Sokke kudusin ka peaaegu pulsikaotuseni, seega pehmed pakid olid selgi aastal väga popid (üha popimad aasta-aastalt, kui aus olla) Lõnga sai sokkideks punutud ümbes poole kilo jagu, seega saan ma ka oma "ühekiloärakudumiseprojekti" õnnelikult lõppenuks lugeda. Aga enesedistsipliini mõttes on see lõnga arvutamise ikka väga kena asi, kavatsen seda ka uuel aastal teha.
Nüüd peaks tulema otsatu hulk sokipilte, aga vot ei tule. Mis neist tavatriibikuist ikka näidata. Mulle tundub, et sokikudumise isu on mul nüüd mõneks ajaks üle läinud.
Aga siiski-siiski. Ühtesid sokke ma ikka näitan. Tiina andis mulle sügisel kaks tokki mingit imelikku värvi ja jämedusega lõnga sõnadega, et ta ei oska sellega midagi teha ja kui mina ei taha, siis ta viskab selle lõnga minema. No kas saab sellel juhtuda lasta???  Pesin lõnga puhtaks ja kudusin sellest Mariele sokid.  Marie rääkis lihtsalt nii imeilusasti kadunud vanaema kunagi kootud pitsilistest sokkidest, "mis olid kohe nii ilusad, et mine või ballile" :D No nüüd saab Marie siis ballile minna :D
Aga sokkidega on selleks korraks kõik.
Uuel aastal uued tuuled ja tegemised. Aga nendest juba mõnel järgneval korral. Näiteks  viimasest Inglismaal käigust või mu järjehoidjakarbist või pitssalli "lellepojast" Torust või angoorakäpikuist.
Ilusat ja uut ja uhket ja lennukate ideedega aastat teile mu kallid!