Tekk otsib titte

Ma pole kaugeltki mitte mingisugune heegeldaja aga sellest hoolimata ma vahest natuke libastun ja ikkagi heegeldan. Sedapuhku siis tabas mind kohutav isu teha üks motiividest titetekk. Mitte midagi erilist, selline lihtsakene- kärusse või turvatooli või veel kuhugi.
Ega mul suuri lootusi õnnestumiseks polnud. Ma nimelt ei oska väga hästi ühesuguseid asju teha. Ikak kipuvad nad tegemise käigus omanäolisteks kätte ära minema :)
aga sedapuhku siis oli titeteki isu. Lõnga justkui ka nagu oli ja seega oli tarvis juurde osta vaid natu-natuke, vanadest varudest ära kulutasin igal juhul rohkem, kui juurde tuli neid varusid. Seega igapidi kiiduväärne tegevus. Muster on Pinterestist, äärepits sündis suisa ilma mustrita, lihtsalt tuli nagu tuli.
Minu piirituks üllatuseks said kõik 36 motiivi üsna ühesugused ja ka ühesuurused. Teki mõõdud on ca 73x73 cm, seega üsna paras kärusse.
Ühesõnaga- mul on nüüd titetekk, millega mul absoluutselt mitte midagi teha pole. Kui kuskil on olemas üks titt, kes tekki igatseb, siis teadke, et mul on jälle üks tekk, mis titte otsib ;)
Pilte ka, loomulikult.
Asi algas niimoodi- ma olen alati öelnud, et supitirinast paremat kudukaussi olemas ei ole :)

Motiividest sai tekk ja tekki oli vaja pildistada. Ilma Nööbita sain ma tehtud ühe pildi :) aga see ei tulnud hea välja nagunii. Seega- Nööp ja tekk

Viis minutit hiljem... kohtusid tekk ja titt. Happy end!

Dokumentaalselt tõestatud

Et te ei arvaks, et ma lihtsalt suusoojaks ütlen, et " tundus, et modellile ka meeldis" näitan täna mitte uusi asju vaid hoopis vanu kleite tegevuses ja kasutuses. Otsustage ise, kas kandjale meeldib või ei.
Aitäh Marjele ja Siretile piltide eest!
Siin on vanaema käsikinud " korralik nägu ette teha ja olla ilusti"

Kohutav, kuidas mulle see pilt meeldib! Ehe eesti tüdruk võrkkiiges-tõeline suveidüll

Rätikust linikuks, linikust kleidiks

Täna räägin ma teile loo mitmefunktsionaalsest esemest.
Kunagi ostsin ma Balti jaama turult nn vene roosidega rätiku. Oli kohe selline tunne, et vot oh kus ma nüüd sellega ikka käin. Käisin täpselt null korda. Sest ei suutnud kuidagi aru saada, miks ma olin täitsa normaalsest valikust (sinised, punased, mustad) välja valinud sellise kahtlaselt pruuni taustaga roosiräti. Inimese mõtted on vahel ikka täitsa hoomamatud, eriti minu omad.
Ühesõnaga- mul oli rätik, millega ma ei käinud aga ära anda/ära visata ma seda ka ei täidinud. Ehk läheb tarvis, teate ju küll. Räti tegi minuga vapralt kaasa kolimised ja kapikoristamised ja jäi ikka mingil põhjusel alles. Ehk läheb tarvis...
Mõnda aega tagasi sain ma väga selgelt aru, et sihtotstarbeliselt ma seda kandma ei hakka. Mida teha rätikuga, mis kaela ei jõua- loomulikult saab temast ühel hetkel laudlina. Mul on selliseid rätikuid hulgim, mis on kasutusel laudlinana. No aga ärgem unustagem, et rätiku värv oli ausalt öeldes ikka päris kole...
Ja siis tuli jaanilaupäeva õhtu. Ma suhtun massüritustesse ikka väga pika hambaga. Seega istusin ma jaaniõhtul suures rahus kodus ja jaanitasin soojas toas.  Ja siis juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub. Plaks ja peas hakkasid lambid põlema- mul on ju suurepärane kleidimodell Mia!
Pikalt mõtlemata, loomulikult ühtegi mõõdistust tegemata tuli kohe käärid rabada ja kleiti asuda disainima.
Voltisin rätiku neljaks ja enda arvates lõikasin salli keskossa väikese ava. Salli lahtivoltimisel selgus, et auku on küll ja veel :D Kodus oli sobilikku tooni heegelniiti ja nii see kleit tulema hakkas.

Eile sai noorpreilile kleiti selga proovitud ja et rätikunurgad kippusid jalge alla jääma ja segama tuli otsus nurgad maha lõigata. Ilmselt oleks olnud tavapärasem üritada rätik ümmarguseks lõigata ja saavutada klassikaline ratasklošš. Aga siis saab kaduma ju rätiku kujundus... Nii et - nurgad maha!
Mia arvas et pisike pits kleidi sabas teeb asja veel paremaks. Ega ta minuga proovi tegemise ajal ei rääkinud mitte ühtegi sõna, aga vahest on kehakeel palju- palju informatiivsem, kui miski muu. Igatahes oli "kriips kõrvadeni", millest mina loen välja puhast rahulolu. Kleidi seljast kättesaamine oli ka üsna keeruline.

Igatahes keerutuspotensiaali on sellel kleidil küll ja veel. Ja mis võiks olla ühe poole viiese jaoks veel olulisem, kui see, et "kleit keerutab" :D
Ma tõesti loodan, et varsti saan ma näidata pilte kleitidest, kus Mia ka sees on.

Ah jaa- täpselt täna, neli aastat tagasi, tegin ma siia oma esimese postituse. Tänan teid selle ilusa aja eest kui ma olen saanud teiega oma tegemisi ja mõtteid jagada.  Aitäh!

Kurvikas Klafira

Big is beautiful, isn't she?! Kurvid on muutunud põhiliseks jututeemakas, kohe peale taimetoitluse, kepphobususe ja igasuguse öko-möko. Minul on kurvidega hästi, see tähendab et neid on ;) Mina olen kohe nii kurviline nagu Gruusia mägitee. Aga täna ei räägi me mitte minu kurvidest.
 Inspiratsioon varitseb inimest igal pool. Ta on nagu mingi kuri gripiviirus või naabri napakas koer. Mind ründas inspiratsioonipisik seal, kus ma seda kõige vähem oodata oleksin osanud. Nimelt vaatasin ma vene realistlikke maale, mulle kohe meeldib vahest selline lihtne ja siiras kunst.

Boriss Kustodiev

Popov
Neis emandates on hoogu ja enesekindlust, kas pole. Neist lausa õhkub eluga hakkama saamist
Ja otse loomulikult mäletavad vanemad inimesed Salvo Puupäid kes kohakaasluse alusel töötasid ka kohvikannusoojendajatena.
Ja oligi korras- mul tekkis lausa füüsiline vajadus teha üks kohvikannusoojendaja. Oli vägagi selge, et mul on seda soojendajat sama palju vaja nagu kalale jalgratast aga teha oli teda vaja.  Ja sama selge oli ka see, et kohvikannu- tädi saab olema üsna lopsaka olemisega  ning et tema nimeks saab Klafira. Ehk siis seekord oli tüpaaž  ja nimi heal lapsel enne olemas, kui lapsuke ise ilmavalgust nägi. Kaltsukastis ootas oma aega mingi idamaise vurfiga siidst sall ja nimetatud aeg saabus saada seelikuks, Soojenduskihiks sai  vana kampsun, kehaosaks kulunud niit oli ka lõngakastis olemas- seega 100% null-projekt.

Vot sihuke natuke napaka olemisega Klafira on mul nüüd. Muide- see naivistlik nägu on taotluslik ;)

Suvi, lõpuks ometi

Võiks ju virisema hakata, et küll on palav ja hingata pole midagi ja et  pappel tolmab... Aga ma ei vingu, sest ma tean, et see pikalt oodatud eesti suvi on  nii kriminaalselt lühike, et selle kaebusega võiks vabalt Euroopa Kohtusse minna ja võita.
Suve konserveerimiseks võtsin ette ka järgmise käsitöise tegemise.
Täiesti ootamatult ja planeerimatult jäi mu teele Hemtexi pood- ilusad, karged ja põhjamaised tekstiilid, aga no need hinnad... Õnneks oli suve algamise puhul kaunis suvine laudlina alla hinnatud päris mõistliku tasemeni ja nii ma ta soetasin. Juba poes tekkis plaan, et sellist lilleilu peaks heegeldisega veidi väärtustama.
Nii ma siis nokkisin ilmselge naudinguga äärt heegeldada ja minu imestusel pole siiani piire- heegeldamine on osutunud täiesti jõukohaseks tegevuseks. Tõsi, mustrit ma lugeda ei viitsi, ikka teen nii nagu tuleb.

 Vot sihuke vahelugemine siis heegeldusest ;) Konks 1,5, niidiks Maxi, mille ma sain Kersti käest, kui lubasin suure suuga fileekardinat heegeldama hakata. Kus mu aru küll oli?
Ah jaa-ma ju lubasin kleidisaagal sõrme pulsil hoida. Kleit edeneb kenasti, käsil on kolmas tokk ja hakkan kohekohe jõudma seelikuosa lõpetamiseni, ehk siis enamvähem rinna alla.

Lugudeni ;)

Kurb Kukeke ja väikekodanlik idüll

Taaskasutus on tore asi. Ikka see ökoloogiline jalajälg ja kõik-ja-puha-jutt. Mulle sekkarid meeldivad, kullaaugu potensiaal on neist enamikus olemas. Loomulikult unustavad müüjad vahel ära, et nad ei müü mitte cabannat ja dolcet peenes butiigis vaid parimal juhul külmas angaaris või mingis keldriurkas. A vat hinnad on nagu neil cabalcedel ja dolbannadel ;) Aga see selleks. Sihukesed poed minu käest raha ei saa. Ma mõtlen raha tootmisel/teenimisel astutud jalajälgedele, sh minu isiklikele ja personaalsetele. Kugi tuleb tunnistada, et mitte kõik sekkar-poodnikud ei taha ratsatraavis rikkaks saada. Ja neid asutusi mina armastan kirgliselt ja palavalt. Raha viin sinna ka, regulaarselt.
Sedapuhku soetasin endale Mareti Kaubamajast täiesti hingematvaid linikuid. No kuidas saab jätta poodi linikukasti igatsusest uue kodu järele kaeblema Kurva Kukekese??? Egas ma mingine sadist pole! Kurb Kukeke sai endale uue kodu, uue äärepitsi ja ka uue töökoha.

Kukekese on ilmselt loonud vene kergetööstuse kunstnikud umbes seistmekümnendatel, trükkides selle ilu kartulikotiriidele mingite jäledalt pudisevate värvidega. Ma mäletan küll, et veel ca kümme aastat tagasi oleks ma tõenäoliselt olnud valmis pigem ohverdama oma väikese sõrme kui et sellist õudust oma kodus sallima. A näe- kõik muutub-kõik areneb. Kukeke tundub täna päris cool ;) Ah jaa- see pildiservas paistev pitspussak on valmiv kampsik. Mulle. Nuppudega ;)

Teine leid linikukastist oli täiesti hunnitu riideresti ots. Kuna hetkel kuulub mu armastus pikkadele ja kitsastele palakatele, millega laudu katta, siis pikalt mõtlemata sai kangatükk laiuti pooleks käristatud ja nüüd on mul mu köögiga ideaalselt sobituv lauakate. Teist pitsitab igavuses vaevelnud töökaaslane ;) Aga linik saab ikkagi minu omaks :P

Heegeldises kasutatud niit on Madam Tricote Daphne 10, pitsil mustrit polegi, tegin nagu tuli.

Ja kolmas on mingil mulle arusaamatul põhjusel sekkarisse sattunud tuliuus ilupildiga käterätik. Pits külge ja suvila köögilauale, mis muud.

Eks see linikutele äärepitside genereerimine mõistlike inimeste jaoks üks väikekodanline tilulilu ole, aga mis siis- hetkel mulle see sobib ;) Ega ma heegeldada ei oska jätkuvalt, ma niisama pusin.

Üks sekkarileid on veel mida teile näidata tahaks, aga selle jaoks oleks vaja, et keegi minust mingi enamvähem mõistlikult tunduva pildi klõpsaks. Jääme lootma, et mõni kolleeg selle raske töö ette võtaks.
Seniks aga- jäägem moodsaks :P
PS Leia pildilt sipelgas.

Miks kokkuhoidlik meel hää on

Vaieldamatult on ju. Sest juba kooli kohustuslikust kirjandusest on meie peaajju istutatud erinevaid mõttestampe- elu peabki keeruline olema; vaene=ilus ja hea, rikas=kole ja kuri; tee tööd, siis (muidu) tuleb armastus jne. Pole ka mina erand- ikka see geneetilise mälu ja seljaaju tasandist pärit mõttemall, et varusid peab olema. Varud on head, sest mine sa tea millal algab kaubandusblokaad, jääaeg, sõda ja siis on ju umbe hää varutut võtta. Tõsi küll- jääajal on nutuselt vähe kasu mu ca kolmkümmend aastat kapis seisnud Ilusatest Käterättidest.
Ilusad Käterätid olid kohe nii ilusad, et neid ei ole sobinud kasutusele võtta. Nii nad seal kapis siis seisid ja oleks siiani seisnud (sest sobilikult ilusat hetke ei ole ju tulemas nagunii) kui mind ei oleks tabanud ootamatu isu midagi mingi lapikese ümber heegeldada. Heegeldamise oskustega on nagu on, st ega eriti ei ole, aga kuna teen seda lappheegeldust ainult ja ainult enda kodu tarbeks, siis keda see ikka nii väga huvitama peaks. Oluline on, et mu enda kriitikameel selle tulemi kasutuskõlbulikuks tunnistaks.

Teine ääristatud lapike pärineb Haapsalu sekkarist, kus ehedast kangastelgedel kootud käterätikangast rätik(?), ääristatud kangajupp(?), linik (?) vedeles õige kurva olemisega mingil alumisel Unustatud Asjade Riiulil. Rikkad rootslased olid nimelt talle mingi klaasiga pleki peale teinud ja otsustanud, et katse rätikut pesta on ilmselgelt liig mis liig ja keskkonnale korvamatu kahju tekitamine. Nii sattuski uhiuus aga väikese iluveaga käterätik minu kätte. Minu loogika oli lihtne- kui plekk pesus välja tuleb, on äge ja ma saan endale imeilusa triibulise laualina, kui ei tule, siis lõikan asjakese keskelt pooleks ja teen kööki kaks pisikese plekiga rätikut. 50 sendi eest kaupa nii mis hirmus, kas pole.
Kus plekk kõige kahtlasem, seal Fairy kõige lähem (Püssi vanasõna) Isegi pesumasinat polnud vaja tarvitada- plekk haihtus juba pesuvahendi pudelit kaugelt näidates. Rikkad rootslased...jeah!

Aga mina olen rahul ;) See lapipitsitamine kulutas natuke niiti ikka ka. Nii tubli 62 gr. Kokku materjalikadu 731 gr. Uskumatu, eksju!
Üks näide veel- minu jõulukaktus, mis vaagub lakkamatult elu ja surma vahel, õitseb niimoodi hullunult. Elu on ikka jube naljakas- kui sa armastad ja poputad ja möllad nigu hull, et teisele meele järele olla- siis on tänuks ainult kiun, ving ja metssigadused. Kui sa oled rohkem või vähem mõõdukalt mõrd ja koletis, juua annad ainult siis, kui karjed enam magada ei lase- siis on tulemus selline

Juttudeni, kallid sõbrad!

Kalad on mu saatus

Kalakudumid on muutunud üsna tavapäraseks mu kudukausis. Meesinimestele meeldivad mingil põhjusel sellised natsa naljakad kudumid. Ise ma väga hästi ette ei kujuta, et ma kõnnikisn mööda linna , surnud kala peas. Aga maitsed on erinevad ;)

Kasutasin kõrdmaokirja, mis muudab kudumi mõnusalt paksuks ja soojaks. Lõnga kulutasin oma vanadest varudest kokku 125 gr (kokku kulutatud 669gr!) Lõng sinine Laurin Villalanka, valge lõngavöö on kadunud, aga arvatavasti on tegemist 100% villasega.

 Kunagi krabasin Hemtexist kaasa toredaks allahinnatud linikukese, millele ma siis nüüd heegelpitsi ümber genereerisin (ignoreerides kangelaslikult fakti, et ma heegeldada ei oska)

Oi kuidas mulle igasugused trükitekstiga tekstiilid meeldivad.

Niisama tühitähi

Ma ei tea, kas ma olen miskitpidi imelik või mis, aga juba pikka aega ei tule mu näpu vahelt mitte midagi väga uhket ja erilist (mitte et sealt tavaliselt tuleks kõrgpilotaažlikku süvakunsti). Ikka sihuke pisividinlik sodipodi.
Tavalistest sokilõngast triibusokkidest ei ole peenemas (käsitöö)seltskonnas kõlbulik isegi mitte kõnelda. A ma ikka koon- see on sihuke ajutegevust mittevajav käeline toimetamine. Õige kena ette võtta, kui sõidad punktist A punkti B või lihtsalt oled. Lõngakulutamise lisaboonus veel pealekauba. Kulutamisest rääkides- sokkidesse kulus 78 grammi kokkuahnitsetut. Asi seegi kehval ajal. Varras ikka 2,5 ja mälu uskudes 17 silma vardal.
Üks sulnis õhtupilt presenteerit sokkide, pooliku kudutöö ja muidu kena olemisega. Ööpiltidelt me liigset kunstilisust ei oota, eksole.

Tegelikult olid need sokid juba suht ammu valmis, isegi pildistatud olid nad. Aga fotokas, va sunnik, oskas tehtud pildid kuidagi ära kaotada ja nii tuligi uued klõpsud teha.

Kirjutasin mõni aeg tagasi pööningukoristamisest ja sellest, et seal leidus ohtralt kaltsuvaiba materjali.  Ja lubasin, et kui olen kunagi väga tubli, siis heegeldan suvilasse 1,5 m läbimõõduga vaiba. No selgub, et ma vist siis olingi tubli ja tegin poole rehkenduse asemel tervelt kaks.

 Tundlikuma värvitajuga inimene saab ilmselt seda vaipa vaadates nägemisnärvi  (ja mitte ainult!) kahjustuse aga mulle päris meeldib see kakofoonia. Kuigi tuleb tunnistada, et siin ma veel natuke klappisin olemasoleva materjali värve.
Edasi läheb hullemaks...
Ma tegin teise vaiba veel. Nii mõnus töö oli noh. Läbimõõt 1,4 m, tehnika "Pista käsi kotti"
Kuna materjal hakkas otsa saama ja värvivalik oli nagu oli, siis tegingi nii nagu tehnika nimetus ette ütles- Võtsin mida võtta oli. Sai suht äkiline... aga mulle meeldib...

Hetkel leidsid hullud vaibad endale koha minu köögis, kuigi ma ei välista ka muid lahendusi.

Ja boonuseks on see, et alati võib juba lõpetatud vaibakese otsa lahti kakkuda ja paar-kolm-kümme ringikest lisada. MMMMMõnus!!! Kahjuks ei osale kaltsuvaibad materjali kulutamise aktsioonis. Oh mis rõõm oleks lisada lõngakulutusse lõdval randmel paar kilo...Aga! Ausus eelkõige!

Tegelikult teen ma pärisasju ikka ka. Umbes eelmisest talvest on mul üks tellimus. Punane kampsun (mäletate, ma lubasin, et ei iial enam ka ei koo ühtegi tellimuskampsunit), pinginaabri tütreke külmetas eelmisel talvel koledasti ja tellis endale kampsiku. Mina, naljahammas, ütlesin, et kätte saab hiljemalt järgmisteks jõuludeks... Sõnal on kole jõud ja nüüd kipub niimoodi minemagi. Tegelikult on kampsunist tehtud ca 2/3.
Üks piilupilt ka, no nii enda motiveerimiseks või nii ;) Tehniline idee on teha kõik detailid nö ühe soojaga ja ei mingit õmblemist. Näis, kas see ka toimib niimoodi nagu plaanitsetud.

Tänaseks kõik, hakkan nüüd tubli(mak)s ja katsun Punase valmis kududa...

Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.

Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.

Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)

Pisiasjad ja kultuurikiht

Olen jätkuvalt pisiasjade nikerdamise lainel.
Triibusokkides ei ole tõepoolest mitte midagi erilist ja kohati on lausa naljakas neid ilmarahvale näidata. Aga midagi tuleb ka siis teha, kui vapustavad ideed on natukeseks ära läinud.

Alize Mississipi (akrüül ja vill enamvähem pooleks) MMMMMõnus lõng, vetruv ja "mahe" Sokid sai isa endale.

Fortissima Mexico (tüüpiline sokilõng). Ma pidin ikka täitsa segi olema, kui selle lõnga koju tarisin... No ei ole normaalne maksta sokilõnga eest 12 EURi. Lõng on muidugi väidetavalt imeline- ei kulu, ei näksi, ei topita, saab pesta pesumasinas jne jne Aga no see hind! Tegelikult näevad need sokid täitsa normaalsed välja, ma ei tea miks ma neid sellise lolli nurga alt pildistasin...
Ja triibulõngast sokke kududes tekkis mul assotsiatsioon üllatusmunaga. Sa lähed poodi, näed uut sorti üllatusmuna (tokki), kujutad eredalt ette, mis imeasi sealt seest välja võiks tulla. Unistad ja loodad. Lähed koju, kisud fooliumi ümbert ja asud plastmassmuna muukima. Ja siis läheb nagu läheb- võib saada ihaldatud imevidina (sulle meeldiva mustri ja värvilahendusega sokid) või läheb nagu tavaliselt- saad kummalise vidina, mille peale isegi pettuda ei jaksa. Mitte et ma väga pettunud oleks või midagi, aga... Tokk (üllatusmuna) oli kuidagi paljulubavam.
Lõngabilanss -185 (kokku -585. Oi, ma olen tubli!)

Aga nüüd pööningule! Meie kodus on PÖÖNING, st pole ta päris pööning ega midagi, ta on rohkem sihuke sodituba, kus on ema kangasteljed üleval (isegi lõim on peal, veidikese korrastamise peale peaks kududa saama!), ohtralt igasugu jumala mõttetut jama ja kottide kaupa väga huvitavat riidekraami... Ema kudus kunagi tublisti kaltsuvaipu ja sellest ajast on järgi palju kudumiseks vajalikku. Minu suht esimesed mälestused kangakudumisest seostuvad ema kõrval kangapingil istumisega ja mingi hiirepere luuletuse õppimisega. Vahest jäi tagumik pingi tappide vahele ka ja siis ma karjusin :D
Pööning oli hullusti segamini ja ma võtsin pikalt hoogu, et see korda teha. Lapsepõlves sain ma tavaliselt hiljemalt pööningukoristusepäeva õhtuks vitsa ka (ärateenitult, tuleb tunnistada) :D Aga täiskasvanueal on omad eelised.
Ühesõnaga läksin pööningut koristama ja võtsin endale aega kaltsukottides surfata.  Ja arvake mida ma leidsin?!

Need on "ruudukardinad" nagu mu ema neid nimetas. Ilmselt olen ma rääkinud, et mu vanemad kohtusid ja abiellusid Siberis, kus nad oma kulaklikku meelt parandasid.
Need kardinad joonistas emale üks kohalik tüdruk (kellele ema hullusti meeldis) kingituseks. Joonistas tušiga tavalise sulepea ja sulega tavalisele voodilina riidele 1950 aastal. Kujutage ette! Hoolimata kõigest tahtsid inimesed enda ümber ilu luua ja seda hinnati. Miks muidu jõusid need kardinad Eestisse. Ma isegi ähmaselt mäletan, et needsamad kardinad olid pööningul akna ees.
Need on 63 aastat vanad käsitöökardinad. Ja ma leidsin nad kaltsukotist. Nüüd ma ei teagi, kus oleks nende õige koht. Kasutamiseks on nad liiga haprad ja õrnad, aeg ei ole olnud just liiga säästev. Ehk on teil häid ideid?

 Ilus, onju!?
Ema kleite oli seal ka, kah nii umbes 50 aastat vanad...
Kuna pööning oli tuubil täis kangakudumiseks vajalikku , siis proovisin teha ühe proovilapi. No et kas on võimalik kaltsu heegeldada ja kuidas see käele tundub ja kuidas näeb välja tulemus. Käele (randmetele, kui täpne olla) tundus see kole...

Proovilapist sai ema-isa koju trepimademele vaibake. Mul on alati õigel ajal peatumisega probleeme olnud... ;) Aga tõenäoliselt olen ma ka tulevikus tubli ja heegeldan näiteks suvila kööki 1,5 m läbimõõduga vaiba. Kunagi. Siis kui ma tubli olen.

PS. Aru ma ei saa, kuidas tehakse imekauneid pilte nöörile riputatud esemetest???? Riputatakse alumise serva külge tellis???

Puhkus läbi

Puhkus avaldab läbisaamise märke. Jäänud on napi töönädala jagu priiusepäevi ja neist kavatsen ma viimast võtta.
Kuna kodualevis olles hoidsin targu netist eemale, siis nüüd, tagasi olles, on aeg tehtut näidata. Ega näidata midagi üüberimelist ei olegi. Käsitöötamine oli sellle puhkuse ajal kuidagi kõrvaline tegevus. Aga mõned asjakesed ikka valmis said ka.
Mõningased väikevormid-
 kudusin ühe pitslina, sest vaja oli just valget linikut ja olemasolev oli remondi ajal kuhugi lahkunud. Linik on tegelikult ovaalne, kuigi pilt seda väga hästi edasi ei anna. Muster "Sirjest". Ajakirja hetkel käepärast ei ole, aga soovi korral võin numbri välja uurida . Niit ema pööningult pärit nõukaaegne Pingviin (vist?) Päriselus see linik nii loppis ei ole... ;)

Siis heegeldasin oma retroremondi läbinud magamistuppa lainelise uksega riidekapi käepidemete külge rippuma südamed. Mina, kes ma üldiselt ei heegelda... Aga need südamekesed kummitasid pikalt. Tegelikult tegin ma neile peale veel lopsakad Iiri roosid, aga ei saanud hea. Sedapuhku oli vist vähem hoopis rohkem.
Niidiks vanadest varudest Nika ja mustad helmed.

 Seinal näha olev kummalise kujuga lamp on üks neist Haapsalust tooduist. Natuke liivapaberit ja peitsi tegi asjast asendamatu lugemislambi. Enamvähem samast ajastust riidekapi ja trümooga. Ei saa jätta kekutamata, et riidekapi panin ise kokku , isa natuke aitas muidugi.

Nojah, mis siis järgmiseks.
 Ah jaa. Kudusin sokid. Tegelikult neid sokke kudusin ma kuid. Tegin poolteist sokki valmis ja muudkui arutlesin, et miks ometi üks on teisest NII palju kitsam. Loomulikult on kitsam, kui igal vardal on neli (!!!!) silma vähem, kui peaks.Mida ma mõtlesin, kui neid sokke tegin teab vaid jumal taevas. Ühesõnaga- oli vaja harutada. Aga nüüd said nad valmis ja on juba ka omaniku leidnud. Lõng Novita Kesakimppu, vardad nr 2,0
Lillevaasi taga on näha ka natuke selle toa remonti...

Et magamistoa remont lõpuks ometi lõpeks ja kaoksid need jubedad mustad kotid, mis sisaldasid kogu mu riidekraami tuli ennast kokku võtta ja minna sellele legendaarsele ema pööningule vana kappi kraamist tühjendama, et saaks kapi koost võtta ja uues kodus uuesti kokku panna. See protsess oli potensiaalselt tülikas ja seega venis koledasti. Aga kuna kappi oli väga vaja, siis ma ühel päeval ikka läksin. Kapp sai tühjaks ja näe imet, muu sodinodi seest leidsin tuttuue padjapüüri, mida ma kunagi olin tikandiga kaunistama asunud (mälu järgi nii umbes 15 aastat tagasi vist). Valgel riidel valge tikand. Väga fäntsi :D Aga töö oli millalgi pooleli jäänud. Arvake, kui palju mul tegemata oli? Õige vastus on- ühe linnukese tiivatipus olevad sakid, üks lillevarreke ja kuskil mingi lillekese küljes olev üks karvake :D Ühesõnaga tegin paari minutiga vajalikud täiendused ja padjapüür saigi valmis. Kohe nagu natuke näotu on seda selle aasta tegemisena esitleda...

Jummal, kuidas ma võimlesin selle valge padja pildistamisega. Hea ei ole, aga aimu saab, millega tegemist oli.
Ja vist viimane asi (kui nüüd midagi ära ei ununud) on Reesi lõngast kootud pitssall. Ohtrate nuppudega  (1922, kui nüüd väga täpne olla), päris haapsalu sallist kõvasti suurem ja külgekootud servapitsiga. Kõik ikka nii nagu minu sallide puhul tavaline.

 Muster on pärit Pitsilistest Koekirjadest, 1986. Muster XIV, kuhu ma oma tarkusest nuppe juurde uhasin.

 Siin aga on näha lisaks sallile ka minu korda tehtud trümoo ja teine Haapsalust koju toodud lamp, mis samuti kohtus liivapaberi ja peitsiga. Ja veel on näha naabrimehe puuriidast koju taritud pesukurikas (maksin kahe kurika eest ausad 3 EURi), millest osav meistrimees vormis teeküünlahoidiku.

Nüüd on vist tõesti kõik, sest ohtrast remondijärgsest koristamisest ja uue ahju kivide pesemisest pole ei pilte ega ka suurt midagi kõnelda.
Natuke nagu niru saak mitme nädala kohta...

Tühine pisiasi (tõestamaks, et ma teen vähemalt natuke käsitööd)

Nagu pealkirigi ütleb, on tänases postituses tegemist tühise pisiasja ilmarahva ette toomisega. Nii väga, kui ma ei tahaks näidata mingeid hinge-kinni-võtvaid-imetegusid, siis kahju küll, reaalsus on täitsa teine... Reaalsus on lausa sihuke, et näidata pole midagi. Tõsi küll- palmikuline/pitsiline kampsun on varrastel, umbes kolmandik vist ka valmis, aga päris valmis ei ole midagi. Kalur Kalmeri kindad on kah varrastel, aga no valmis ei ole nad mitte, sest seda õiget tunnetust ei ole. Loodetavasti milllagi tuleb.
Aga täna on mul teile näidata imetilluke heegeldustöö, mida ma ei võtnud ette mitte kirglikust armastusest heegeldamise vastu vaid elust tingitud vajadusest. Alanud on rannahooaeg ja kuskile mingi lapikese peale pean ma ju oma pinnalaotuse parkima, kui rannas peesitan.

Vajalik "lapike" ei tohi olla:

1.  Liiga väike- ma vihkan, kui rannas vedeledes saavad sääred liivaseks. Ja tõele au andes on mu pinnalaotus suht suur...
2. Liiga raske
3. Liiga haakuvast materjalist
4. Liiga torkiv
5. Ilmselt ka mitte liiga suur
6. Ja liiga palju ei tohi ta maksta, parim, kui keegi mulle peale maksaks...

Ühesõnaga- potensiaalsele rannalinale oli mitmeid nõudmisi. Ega mul ausalt öeldes suurt usku ei olnud, kui poeretkele suundusin, et vajalike parameetritega asi kaubandusest saada on. Aga näe- oli täitsa olemas. Ootas mind Uuskasutuskeskuses., maksis oma ca 150 X 150 mõõmete juures, arvake ära?- 1.50. Loogiline, eksole. Ma arvan, et tegemist on mingi nõukaajal kappi igaks juhuks ostetud kardinaga. Igal juhul oli tegemist uue riidetükiga.
Minu rõõmu tumestas ainult fakt, et õmmelda ma ei oska (kohe ÜLDSE ei oska) ja õmblusmasinat mul ka ei ole. Ja narmendava rannalinaga ma randa minna ei saa, see oli ka ilmselge. Jäi üle ainuke lahendus- heegeldusserv. Pitsiks on seda ilmselge pillamine nimetada- olgu siis tegemist natuke lopsakama palistusega. Ma ähmaselt mäletan, et õmblemises on mingi sellelaadne termin.

Ühesõnaga- materjal Uuskasutuskeskusest, heegelniit Kangadžunglist ja nii ta tuli.  Ei mingit imet, ainult puhas vajadus.

Suvitusvälisel hooajal võib seda lina kasutada kardinana või laualinana (aga ma vist ikka nii multifunktsionaalseks ei lähe)

PS Ma ei oska mitte ainult õmmelda, ma ei oska heegeldada ka ;)

Juveelide tuunimine

Tõeline daam mina ostis endale kunagi hirmuhked pärlid. No tõele au andes ja enda ning teie vastu kristalselt aus olles ostsin ma nimetet juveelid koguni Koduekstra poest, mis ei ole ju juveeliostmisel just esimeseks valikuks, eksole. Aga mina hoolimata inimkonna eelarvamustest seda ometi tegin. Isegi kaks rida oli neid pärleid.Ühed lillakas-punased, teised roosad, mis roosad. Juveelid teenisid ausalt küünlavõruna. Kõik olid rahul, isegi mina.

Hetkeni, mil ma leidsin, et küünlavõru periood on läbi saanud ja ehteasja tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Disainer oli loonud nimetatud iluasja nii, et plastmassist pärlimummude vahele jäi pireke vaheruumi, mis lausa kutsus seda täitma mingi heegeldisega (jah, ma heegeldasin!) Kogu kasutatud sodipodi on kodustest varudest ja läheb täie rauaga taaskasutuse alla. Lillekese heegeldasin kavala, tal on haaknõel taga mis võimaldab tekitada pärlireast kelmikalt vonkleva lõnksu. Niit ja fimoroos oli kah olemas ja ootas oma aega. Selline ta siis sai, see taaskasutatud juveelilugu. Punane pärlikee ootab oma Hullu Ideed ;)