Nädalavahetus rebastega

Vahest on väga vaja teha midagi muud, et oleks motti teha seda põhilist asja ;) Põhiline asi on ikka see Punane Kapsun.  Kududa on enamvähem  natuke ühe varruka otsa ja nööbiliistud, ilmselt põhiosa tuleb natuke pikemaks ka kududa. Ja siis teha minimaalsed ühendusõmblused. Ühesõnaga- lõpp paistab.
Aga kuna ma ilmselt olen siiski kähkukate (väikevormide) kuduja, siis pikkade distantside läbimiseks on mul vaja natuke dopingut ehk siis väikeseid sapsakaid (meenutades ühe kunagise hurmurlaulja sõnakasutust kõrvalehüpete kohta) "vasakul". Seekord oli "vasakul" natuke villaloori.

Rebased on mind pikalt kummitanud. See on üks tore loom. Ilmselt oleks ma teisel arvamusel, kui mul oleks kanad ja reinud käiksid mu karjast matti võtmas, aga mul ei ole- ei kanu ega ka negatiivset kokkupuudet rebastega.

Rebaseprosside plaan tekkis Berliinis. Ilma mingi seose või mõjutuseta. Lihtsalt ühel hetkel oli pilt silma ees, koos teadatuntud tundega "Ma pean selle saama".
Eile toksisin valmis Rebaseprossi Kanaga. Ausõna ma ei tea, miks see rebane omandas tööprotsessi käigus süütu Lassie või natuke ullikese šaakali näo. Pole aimugi. Lihtsalt nii läks. See see on, kui püütakse jäljendada looduslikku värvigammat. Mida rohkem toksisisn, seda kaugemaks loomake rebasest kaugenes. Aga ma kavatsen sellest hoolimata seda prossi oma mantlirevääril kandma hakata. Aga võibolla toksin uue rebase ka, ei tea veel.

Arusaadavatel põhjustel jäi aga rahulolu rebasest saamata, seega oli vaja üritust korrata.
Selle tulemusena toksisin täna valmis Rebasekotleti ek Tudurebase.
Alustasin plaanist :D

Tänase tulemusega olen palju rohkem rahul, kui eilse üllitisega

Materjali kulutasin ka- Lassie kanaga kaalub 18 gr ja Tudurebane 15 Kokku kulu 347 gr. On jah piinlik arvutada kümne ja viieteistkümne grammi kaupa aga abiks ikka kehval ajal ;)
 Nüüd on süda rahul ja lähen koon oma Punast rahumeeles edasi.
Juttudeni!

Geneetilised kukerpallid

Kui üks kiikhobu ja mingit tundmatut madalajalgset tõugu koer pärinevad ühest esivanemast, siis on tegemist geneetilise müsteeriumiga.
Nimetatud tegelaste esivanemaks on kiikhobusekujuline piparkoogivorm. Ma eriline küpsetaja ei ole (pehmelt väljendudes) aga tõelisele naisele omaselt mõni vorm ikka kodus varuks on, sest mine sa isahane tea...
Ühesõnaga vorm oli ja mind kummitas juba ammu tahtmine selle vormi abil midagi viltida. Viltimise isu tabab mind suhteliselt harva, kui aus olla. Sellest johtuvalt hoian ma kodus minimaalseid villavarusid (sealt ehk siis ka napp värvivalik). Nojah, aga oli tahtmine, idee, vill ja viltimisnõel.  Isegi vajadus justkui nagu oli. Meie uus kolleeg nimelt tahtis, et ma talle sinise prossi teeksin, mis kampsunihõlmu koos hoiaks.
Nii ma siis eile õhtul-öösel need tegelased valmis toksisin.
Tegelikult pidid nad mõlemad kiikhobused olema. Lihtsalt protsessi käigus muteerus üks neist koeraks. Miks see nii läks- ausõna, mina ei tea.
Täna päeval lisasin mõned helmed ja muid kulinaid (see "briljatidest" vidin hobuse kõhu peal on näiteks mingi seebipakendi pealt).
Valmis asjandusi vaadates tuli meelde sihuke lauluke ;)
Aga pilti ka, kuigi ega see pilkases pimedas pildistamine mingeid imelisi tulemusi ei luba.

Niimoodi vaadates võib see koeramoodi olend ju ka lammas olla...

Lubatud nõelapadi

Tänagi on jutt lühike, sest enamvähem kõik olen ma tikkimise kohta juba öelnud. On jah keeruline...ja muster ei taha kuidagi saabaste peale minna...ja sõrmeotsad on ka hellad... aga hoolimata eelpoolloetletud jamadest on see siiski  imeliselt meditatiivne tegevus.
Istusin täna peale tööd "natukeseks" laua taha ja lõpetasin kolm tundi hiljem. Nõelapadja toorik oli ammu valmis, aga kuidagi ei tulnud vajalikku mõtet ja plaani. Täna siis tuli.
Tulemus on siin.

Mustrit viksisin natuke maha "Eesti tikand 1"-st, aga  asja arenedes lisasin omaloomingut :)
Vabandan pildi kvaliteedi pärast. Elektrivalguses pildistamine on natuke probleemne...

Kuljustega edevusasi

Nagu ma ütlesin, et nüüd läheb lahti.Vildist prosse ja preese saate te ilmselt mõnda aega näha õite tihedasti.
Mõned kuud tagasi tuunitud kampsun vajas hädasti kinnituselementi ja kuna nööpide etteajamine ei ole mu lemmiktegevus (üldiselt olen ma nõelaga suhteliselt abitu), siis tundus preesi viltimine ja tikkimine just paras :)
Kampsun ise on siin

ja tema uus kinnituselement siin

Nüüd käin ja kõlisen uhkesti nagu Muhu pruut ;)
Lahe töö see preesiviltimine- saab oma möllavat fantaasiat täielikult rakendada. Eelmise postituse punane oli suht täpselt kopeeritud raamatust. Sinise juures oli oluline kuljuste olemasolu, ülejäänu tuli töö käigus.
Järgmine asi on ilmselt ema nõelapadi, toorik on valmis ja ootab ainult kaunistusi ja tikandit.
Loomulikult on poolikuid töid veel- mu pisisugulane Mia (7 kuud) saab ilmselt enne mehele, kui ta kootud suvekleidike valmis saab.Teha polegi eriti midagi, aga no ei hakka kätte...
Tellimustöö kootud kott on ka valmimisjärgus ja üks pajulehesall on varrastel ja üks kampsun ootab oma aega ja... no ja nii edasi.
Aga loodame parimat :D

"SEDA ma küll tegema ei hakka!" ütles MB sügava veendumusega

Jutt käib tikkimisest. Ja nii ongi, nagu ütleb üks staarstilist televiisorikastis.
Elasin ma selles veendumuses, et tikkimine pole kohe üldse minu jaoks- no tubli 30 ja pluss aastat. Jah, mulle meeldib tikandit vaadata, ma imetlen inimesi, kes suudavad seda teha, aga enda jaoks pidasin ma seda raketiteadusest veel mõned levelid kõrgemaks pilotaažiks. Et ma ise tikiks midagi enamat, kui pisipisike ristpistes asjake- no ei! Lihtsalt neljandas klaasis kokkukäkerdatud nõelapadi on mul veel liiga värskelt meeles - seda enam, et ta, kuramus, on tänase päevani mu ema nööbisahtlis nagu elav mõnitus. Ühesõnaga- liialt traumaatilised mälestused pole lasknud selle käsitööliigiga tegelema hakatagi.

Aga nagu te arvata võite, ei tulnud ma ju pühapäeva hommikul teile pajatama oma traumaatilisest šokist neljandas klassis tikkimise tunnis.

Pika sissejuhatuse mõte on alljärgnevas, ehk siis KUIDAS MB NÕELA OTSA SATTUS.

Asi algas täiesti süütust viltimise õpitoast, mida tuli meile andma käsitöömeister Eve Burmeister. Tema asjatab sellises kohas  http://wegawrk.wordpress.com/inimesed. Muide, tegemist on vapustava õpetajaga!
Kõik oli ilus ja kena (ja kontrolli all) selle hetkeni, kui ta tõmbas kotist välja näidistööd. Eesti sõlgedest ja preesidest inspireeritud vildist ehted, rikkaliku tikandkaunistusega.
Ja siis oligi otsas! Martaberta istus laua taga, maniakaalne läige silmis, ja viltis ning TIKKIS endale kuhiksõlge. Kindlasti saavad nüüd päristikkijad naerust tilgad püksi aga mulle mu tikitud sõlg meeldib! Tõsi, hetkel töötab ta ajutiselt nõelapadjana...

Et õpitut kinnistada, siis tegin endale hiljem, kodus, veel ühe sõle. See sai pikalt laagerduda ja mulle endale meeldib ta oluliselt rohkem.
Silmadega prees  ehk kärniline sõlg on Eesti aladel üsna levinud kaunistuselement. Lappasin hulgaliselt pilte netis, aga lõplikuks eeskujuks oli ikka "Meite Muhu mustrites" lk 221 olev prees. Minu silmadega prees hakkab kaunistama mu musta mantli kraed ;)

Karta on, et selliseid (või natuke teistmoodi) sõlgesid-preese tuleb veel. Ja ema saab kiiremas korras endale uue, tikitud, nõelapadja kah (vana viskan ahju ja istun põlev ahju kõrval niikaua, kuni mu tikk-käkk on lõplikult otsa saanud!)
Ja viltsaabaste otsingud on ka alanud. Oh isver, mul on nii suured plaanid!
Ja teate, mis ma pean ütlema- tikkimine ON mõnus!