Võitluseta ma alla ei anna

Umbes nii võiks iselomustada minu käsitöist tegemist- kogu aeg on üks draama ja tagaajamine ja kisma, et natukenegi kududa saaks.
Sparringupartneriks muidugi minu kassiräbal Nööp, kes on veninud teismeliseks teismelise kommetega. Ainult näriks ja kiusaks ja krutskitaks, sest kudumisele kulutatud aeg on ju aeg, kus kogu tähelepanu pole temal ja see on täiesti ilmvõimatu olukord.
Seega arvestades olukorda tuleb sügavasti imestada asjaolu üle, et kaks ja pool paari sokke on siiski valmis saanud. Ei kudunud öösel, öösiti mina magan- kudusin magamistoas, kinnise ukse taga, kui kassi kasvatada oli vaja- st kaks ühes.

Pealmistesse sokkidesse, mis paistavad, sai kootud lausa 8 eri sorti lõnga- ikka otsade lõpetamise eesmärgil, nüüd on nutsakud otsas ja meel hea. Sokke sarnasuses süüdistada muidugi ei saa. Aga mulle meeldib.
Teine tegemine on hoopis teisest ooperist. Mul oli juba pikka aega südamel üsna ära lagunuenud Reimanni Pitsiliste koekirjade raamat. Te kindlasti teate seda 1986 aastal ilgelt viletsas liimköites kehvade kaantega raamatut. Ohtra kasutamise tulemusena oli raamatust saanud kogumik lahtisi lehti, mida hoidis tinglikult koos äranärunud kaas. Olukord vajas sekkumist ja ma olin otsinud mingit köitefirmat, kes asja korda ajaks. Aga polnud sobivat leidnud.
Nüüd, saanud julgustust märkmiku tegemise koolitusest haarasin ise härjal sarvist sõjahüüatusega "Kui keeruline see ikka olla saab?!"
Paberitöö eeldab suure hulga abivahendite olemasolu ja mul neid loomulikult polnud. Seega- aitab välja pööning, kus pesitseb suur hulk kümneid aastaid vanu tapeete ja kaste ja muud mudru. Valik langes ca kolmkümmend viis aastat vanale köögitapeedile. Mitte et see nüüd hirmusilus oleks olnud aga sellel on teatav võime ilmselt kesta pikemalt, kui viiskümmend aastat vanal pabertapeedil.
Seega, tapeet, jõupaber, vana pappkast, PVA liim, käärid, vaibanuga ja lendasime peale.

 Halliku 1973 aasta silmuskudumine sai uue kuue nö kaasuvana.
Ma jäin peris rahule, targad raamatud said palju parema väljanägemise, mina tarkust juurde. Ja mis kõige olulisem- raamatud käivad lahti ka ;), ei liiminudki kõike üheks kamakaks kokku. Kuigi töö oli keerukas, kui kogu aeg on mingi vuntsiline asjapulk juures. Juhtus sedagi, et raamatusse sai kass kleebitud. Hiljem tuli ta siiski sealt lahti võtta. Liimijälgede pesemisest ma ei räägigi ;)
Need raamatud ootavad hetkel veel kaanenurki ja üsna mitu närakat tahavad ka uusi kaasi saada. See on tore töö, ausõna. Ma teen seda kindlasti veel ja veel

Kõik ei saa olla geeniused, keegi peab normaalne ka olema

Paberitöö on mind seni üsna külmaks jätnud. Teha on muidugi väga tore, eriti, kui õpetaja on hingega asja juures. Seega ei olnud mingit võimalust jätta kasutamata võimalust minna Püssi Kultuurimajja šokolaaditaskut ja klapiga märkmikku tegema.
Šokolaaditaskud on maailma kõige asjalikum pisikink, kuhu saab peita nii šokolaadi, raha, kinkekaarte kui ka näiteks pileteid. Ja mõistusevastaselt keeruline ka ei ole. Olen seda varem ka õppinud ja asjast püsivas vaimustuses.
Keerulisem oli minu jaoks mõista ideed, et ma teen ise, algusest lõpuni, valmis märkmiku. Müstika! Piltide pealt vaadates on alati teiste omad nii imeilusad ja kolekeerulised tundunud, et kujutleda ennast sama asjaga valmis saada see tundus kuidagi müstiline.
aga nii tema läks. Õmblesime märkmikulehti, liimisime ja kleepisime ja valmis need märkmikud said- üks ilusam ja huvitavam kui teine. Mul kahjuks seda pilti pole, kus kõikide õpitoas osalejate näputöö korraga peal on  ja seega tuleb leppida minu märkmikuga. Ma kavatsen hakata sinna kirja panema eriti ägedaid ideid... Loodetavasti neid ikka on tulemas...

Kui teie tahate ka hästi ja toredasti aega veeta, siis kutsuge Valijana õpetama. Valijana leiate siit. Mina näiteks tean täpselt, et oma sünnipäeva pean ma sellel aastal hoopis teisiti...