Kui kaugele võib originaalist triivida tulemus?

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olen aastaid (aastakümneid tegelikult) kiibitsenud roositud sõrmikuid ja kui veel päris aus olla siis tegelikult olen ma tatti niristanud nende sõrmikute juures. Väga kaunid ja karged ja Püssi mõisast kogutud ilusasjad. Etteruttavalt võin öelda, et tänaseks päevaks see muster mulle ennast veel kätte andnud ei ole. Veel mitte...

Umbes kuu või natuke kauem aega tagasi jõudsin ma sinna, et enam ei kannatanud ja uusi kindaid oli juba eile vaja. Eks need eelmised roositud on juba ära ka kantud ja tänaseks päevaks käin ma nõelutud ilukinnastega...
Pidasin FBs Koopiaklubi tarkade naistega nõu, sest kindel oli see, et kantavaid kindaid ma valgeid teha ei saa ega taha. Nõu ma sain.
Kindategu sai ette võetud. Kudusin ja harutasin ja kudusin jälle ja harutasin jälle. Ringil 80 silma. Lõngad erinevast allikast pärit 8/2 , Leedu ja Eesti toodang, osad neist taimvärvitud. Valisin enda arvates leebeid ja murtud toone, mis omavahel hästi kokku kõlaksid. 

Pöial sai roosimustri, et peopesapool ka midagi ikka oleks;)


Kindakudumine saab nüüd veel toredam olema, sest just täna jõudis minuni varane sünnipäevakingitus Purtse Vineerikojalt, sõrmikuliistud, mis on lihtsalt NIIIII head. Soovitan soojalt;)

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.

Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.

Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D

Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.

Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.

Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.

Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.

Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.

Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D

Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D

Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

Lüganuse vöökirjalised sõrmikud, vol 2, Kajale

Aasta on alanud üsna üheülbaliselt, juba kolmas paar sõrmikuid aga minu käsitöödele ongi omane teatav tsüklilisus :) Kui salle, siis salle, kui kindaid, siis kindaid.

Seekordsed kindad on oma looga otsapidi eelmistes, Stellale kootutes. Facebooki suur jõud on ilmselgelt selles, et rohkem rahvast näeb ja nende hulgas on ka neid inimesi, kes mõnda asja endale ihkavad ehk rohkem. Mis on ju omakorda väga positiivne.

Minu vaimusilmas on Kaja just selline naine, kes kannab välja Punasemast Punased sõrmikud, kuid nii punane mõte ei tundunud ilmselt talle väga vastuvõetav. Nii saigi varrastele kompromiss sinisest ja punasest pirekese helehalliga. Põhimotiiv on Eesti kirivööde raamatust, ikka Lüganuse vöö järgi.

Vardad 1,25, 21 silma vardal labaosas, kindavars on sedapuhku kootud vinguliselt 18 silmaga. Ma polegi vist vingulist vart enne kudunud... Lõngadeks Leedu 8/2 villane, koos Raasiku erinevate toonidega.
Hämmastav oli seekord "materjali vastupanu", kui tavaliselt läheb mustri kudumine ludinal, siis seekord allus vöökiri loogikale ikka väga raskelt :) aga teise kinda lõpuks hakkas juba minema :)

Mulle tundub, et ma ikka pean need Punasemast Punased Vöökirjadega sõrmikud ikka ära kuduma, kasvõi endalegi
Aga need sini-puna-kompromissised ehk on Kajale meele järgi ja hoiavad kange eesti naise sõrmed soojad

Lüganuse vöökirjaga sõrmikud

Katse kaks Stellale sõrmikuid kududa. Tundub, et sedapuhku läks pisut paremini ;)

Lõngad ikka erineva päritoluga (Raasiku, Jõgeva, jumal-teab.kust) 8/2, varrastel naljakalt vähe silmi (ainult 17),vardad ikka 1,25, mustriinspiratsioon Lüganuse kirivöölt (" Eesti Kirivööd")
Kudumisel olid mul mõnusalt vabad käed, ainuke kokkulepitud tingimus oli, et kinnaste põhitoon on hall.
Nii saigi kinnastesse kootud kahte tooni halli ja mahedalt maalähedasi toone, mida dikteeris Lüganuse voo. Kindavarred said pisut kelmikamad ja ka värvilisemad aga need jäävad ju nagunii mantlivarrukasse peitu. Las see olla siis kandja pisuke saladus ;)

Küll mul on vedanud- ikka ja jälle ümbritsevad mind ilusad noored inimesed, kes ei pea paljuks mulle aegajalt modelliks tulla. Lahe!

Uue aasta lubadused

Head uut aastat teile kõikidele mu armsad! Et lõng ei lõpeks ja ideid oleks kaugelt rohkem, kui teha jõuab, et vardad ei katkeks ja vill näppu ei tuleks ja et lõng värvi ei annaks ;)

Uue aasta alguses on ikka tavaks lubadusi anda. Mina olen sellest senini ikka hoidunud, et aasta lõpuks poleks vaja nentida:"Ei saanud lubatuga hakkama..."

Aga selle aasta alguses luban vähemalt kahte asja:
1. Edaspidi teen rohkem proovilappe ja arvutan ka paremini, et ei oleks "huvitavaid avastusi", kui mõni kudutöö valmis saab...
2. Edaspidi katsetan lõngade värvikindlust ENNE, kui nendest lõngadest kirjuid kindaid koon

Eelpooltoodud lubadused on otseselt tingitud mu viimasest kudutööst.
Kolleeg kaebas hommikul bussipeatuses, et nahkkinnastega on sõrmedel külm ja et ta tahaks kirjuid sõrmikuid. Mina kade tüdruk ei ole ja lubasin kindad kududa.
Kindaid pole ma kudunud umbes aasta aega, peale Kristi Jõeste kindakursust oli kindakudumise isu kohe täitsa kadunud. Kursus iseenesest ei ole selles mingilgi moel süüdi ja oli ikka väga äge ja arendav. Soovitan kõikidele! Aga mul oli peale seda kursust aastane kinda-paus, mis nüüd siis otsa sai.
Sõrmikutellimusel oli ainuke tingimus, et kindad on oma põhitoonilt hallid. Ma igaksjuhuks tooni sügavust ei täpsustanud ;), muud toonid olid kõik puha minu omal valikul. Unistus, mitte tellimus!

Mõned ajad tagasi ostsin ma suurepärase raamatu "Eesti kirivööd" plaaniga nende imekaunite vööde järgi mõned kindad kududa. Seekord jõudis kindakirjaks Pühalepa vöö.

Siin on kõik veel korras ja tuju vägagi laes...
Uue aasta öösel oli mul aga vaja neid kindaid pesema ja natuke tihkemaks viltima hakata.
Uue aasta hommikul aga ootas mind karm reaalsus, kus see kaunis kirsipunane lõng oli värvi andnud. Ainult see, et uut aastat ei ole sünnis alustada ebatsensuursustega hoidis ära vägagi "reljeefse väljenduslaadi". Järgmine tagasilöök tabas mind siis, kui võtsin kätte mõõdulindi ja selgus, et kindad on vajalikust tubli kolm sentimeetrit laiemad.
Aga õnneks on maailmas lahendused olemas, kui neid vaid leida oskad. Kallil sõbral Anul on sünnipäev tulemas ja ma palusin teda kindamodelliks (hoiatasin ka muidugi, et värv on laiali). Endamisi mõtlesin, et oleneb mida ta kinnaste kohta ütleb. Kui arvab, et värv on nõmedalt laiali ja kindad on koledad, siis jätan need endale, aga kui ta arvab, et need on OK kätte panna, siis kingin sõrmikud talle sünnipäevaks.

Anule kindad meeldisid ja nii ta need endale saigi. Lõpp hea, kõik hea, eks!
Stella saab oma hallid sõrmikud lihtsalt pisut hiljem. Hea ikka, et nüüd on kindakudumise isu tagasi!

Tehnilised andmed ka: Vardad 1,25, lõng erinevate tootjate 8/2, ringil 84 silma

Roosid, roosid, roosid

Sain valmis oma Roosipeenra-sõrmikud. Nimi on valitud täiesti meelevaldselt, seega olgu nad tinglikult võttes siis Roosipeenra-sõrmikud.
Ma pean kohe ütlema, et ega roos mu lemmiklill ei ole. Looduses siis. Aga kudumiskirjades näeb ta patuselt hea välja.
Neid sõrmikuid ootas tellija pikalt. Väga pikalt kohe, no nii umbes aasta. Aga kuna eelmised kindad, kah minu tehtud Kuldsõlekirjalised kestsid veel täitsa kenasti (ja kestavad tänagi), siis oli ta kannatlik ja lasi mul mõtteid koguda. Mõtteid kogunes tasapisi, aga seda õiget otsa justkui ei olnud. Teada oli, et tulevad roosid, aga millised, kui suured ja kuhu...
Laupäeval sähvatas siis lõpuks. Lõin  krabinal silmad vardale(1,5 või 1,25, ma tõesti täpselt ei tea, pigem siiski 1,5) ja kuduma. Kui aus olla, siis läkski ludinal, lõpuni välja. Kõik klappis.  Sõrmedki jäid terveks, isegi vardad on sirged, minu suureks imestuseks :D
Loodetavasti ei ole see heegeldatud servake liiga  magus, aga mulle tundus, et see nö lõpetas asja loogiliselt ära.  Eks nad sellised mmmmmmagusad ole, aga see on taotluslik. Elu ei peagi liiga tõsiselt võtma, eksole!

 Mul oli plaan teha Kopli pargis ilupilte, no teate küll: kindad, mis on "ununenud" pargipingile, kindad siin ja seal.
No ega ei tee ikka ilupilte küll, kui romantiline pargipink on kirjatud  tekstidega, mis erinevates dialektides annavad teada, et Vasja oli ka seal. Lumehunnikus ka pilti ei tee, sest seal on käinud Muki kakal. Ühesõnaga- te peate romantilise ilupildi puhul leppima sellega siin. Sammaldunud pargivärav, kus kevadine jäine tuuleiil on kohe-kohe minu kindakesi minema viimas. Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et mõned korrad viiski.

No vot sihuke lugu siis ;)
Pildid ei tulnud täna väga head, aga ehk mõni muu päev on selles suhtes parem.

Tegin (endale) linnu!

Eelmises postituses süngete meeleoludega ette-ennustatud kudumispaus oli täpselt ühe öö pikkune. Nagu lapsepõlves- öö tuli ära magada ja kõik saigi korda. Selgus lihtsalt karm tõde- tööd teha ma ei saa (lõnga kerida siis) aga kudumise vastu ei ole mu organismil midagi ;)
 FBs on tore grupp, millel nimeks Kirikindake, kus usinad naised Mimmi eestvedamisel kirikindaid koovad. Lubasin alguses, et ei võta kindakudumisest osa ja elan tegijatele raja kõrvalt kaasa, aga nagu ikka sekkub õigel ajal saatus. Seekord oli saatuse nimi kolleeg Anneli, kes kurtis, et tal talvekülmas näpud külmetavad, aga käpik pole just unistuste kinnas. Selge- kududa tuleb sõrmikuid. Värvivalik, kasutatavad ornamendid ja ka kõik muu oli vaba. Unistuste tellimus!
Asi algas NN mustrilehtedes kaevandamisega. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas teha ornamenditriipe, kududa mingit stiliseeritud lillemustrit või veel midagi muud. Ka tellijaga nõupidamisest kasu polnud- tee mida tahad, aga tee ruttu!
Kahtlusi nagu ei olnudki, aga kõhklused vaevasid ;). Vaevasid hetkeni, kuni mu silma alla sattus see linnupilt (NN okt/1980). Hetkega oli kõik otsustatud.

Siis algasid lõngavalimise vaevad. Seekord oli asi õige hull. Ma lõin lugematuid kordi silmi varrastele ja harutasin. Sest värve ei saanud klappima. Hiljem selgus põhjus- õigeid lõngu ei olnudki. Asja parandas käik Raasikule ja üks korralik lõngakerimisõhtu.
Väike vahevaade.

Märgadest kinnastest tegin ma ka pilte, sest kudusõber Kersti nõudis neid vastuvaidlemist mittevõimaldaval moel, aga säästan teid nendest  ;)

Päriskindal ma seda pruunikat laiku ei näinud (järsku mingi valguse-puudumise-apsakas), aga et asi kindel oleks, siis pesin ma nad uuesti üle. Ehk homme on parem .
Lõng Raasiku 8/2, varras nõukaaegne 1,5 ja 1,75 vahel. Peopessa ma enam teise mustrisse ei koo, ei meeldi mulle see nõks, aga et seekord linnud ära mahtunud ei oleks, siis läks nii.

Poolteist paari Lumeroose

Isale kootud sõrmikud avaldasid minus mu tumedama poole, nimelt kadeduse. Mul oli ka kohe sõrmikuid vaja- kirjatud sõrmedega, edevaid ja sooje.
Kui kinnast kududa ja kogu tähelepanuga olla telekas, siis võib juhtuda, et pöidlaava tuleb ilmselgelt liiga kõrgele. Minuga juhtus just nii- muster oli loogiline ja kergelt omandatav, kudumine läks ludinal ja enne, kui ma arugi sain, oli pool kinnast valmis kootud. Ilma pöidlaavata, loomulikult. Arvasin oma lõputus laiskuses, et nii on ka hea (teate seda multika-jänest, kes lõbusalt hõiskas, et käib kah).
Kudusin oma roosilised sõrmikud valmis ja siis selgus, et mis liig, see liig. Pikkust siis. Ebamugav oli ja kotitas ja ei istunud käes nagu kummikinnas...
Küpses plaan kasutada kääre. Alguses plaanisin eraldada ainult randmeosa, aga õnneks ma mõtlesin pisut pikemalt (seekord ma mõtlesin ka) ja võtsin liigse osa maha peale esimest mustrikorda.
 Sain sellise koosluse.

Kudusin valmis esimese kinda, proovisin ja olin rahul (aga mitte liiga)
Kudusin valmis ka teise lühendatud kinda. Selgus, et parandused on tehtud erinevalt. Harutasin esimese  üles. Kudusin uuesti ja oh imet- saidki sarnased!

Värv tundub esimesel pildil olevat reaalsem. Kindad on kirgassinised ja mulle väga meelejärgi. Roosimotiiv on pärit mingist 1982 aasta NN mustrilehest, kõik muu minu peast. Lisaks valmis kinnastele on mul veel kuni pöidlani valmiskootud teinegi paar :D Voh milline rats! Erilist rõõmu teeb aga asjaolu, et nimetatud toorik-kinnastele tekkis täna juba ka tahtja.
Pisut ka tehnilisi andmeid- lõng 8/2 , sinine Looduskera indigoga värvitud (sörts äädikat pesuvette on hea mõte) ja valge ilmselt Raasiku päritoluga. Varras veneaegne 1,5-1,75(vist, ega ma täpselt ei tea, aga alla 2,0 igal juhul)
MMMMMMõnus kudumine oli! Aga nüüd on mul kinnaste juurde vaja sinist mütsi..

PS Vahest koon ma mõne asja valmis ka ilma eriliste sekeldustata, ausõna, seda tuleb ette. Blogi lugedes võiks arvata, et ma olen mingi Kudu-Šveik...