Kirjad kodust

Juba neljandat aastat toimub Naiskodukaitse eestvedamisel jõuluaegne  kinda- ja sokiprojekt missioonil teenivate eesti kaitseväelaste pühade natuke rõõmsamaks muutmiseks.  Osalen traditsiooniliselt, kuna tunnen, et just see ettevõtmine kõnetab mind enim. Loomulikult tuleb üleskutseid kellelegi midagi teha enne jõule uksest ja aknast, aga just see on see MINU projekt. Oma ja südamelähedane.
Sellel aastal otsustasin teha käpikud oma kodukihelkonna mustriga. Nii saigi kinnastesse kootud Lüganuse kiri. Valikul sai otsustavaks vaid mustri väline meeldivus ja suures tuhinas jäi tähelepanuta tõsiasi, et ülejooksud on pikad ja seega vaja töö vasakul poolel lõngu põimida, mis on ajakulukas ja tüütu. Oleks ma seda enne mõelnud, ega siis ilmselt see muster kinnasteks saanud ei oleks. Aga läks teisiti. Ju siis oli niimoodi vaja.
Kudumise käigus aga hakkasin ma seda mustrit hoopis teise pilguga vaatama. Kas pole need tähekesed sinisel taustal koledasti lumehelbekeste moodi? Ja seesama sinine taust- kas ei meenuta see teile Eestimaa talveõhtust taevast?
Loodan, et need käpikuisse kootud helbed toovad kinnaste uuele omanikule palju rõõmu, meenutavad kodu ja eesti talve ning hoiavad käed ja südame soojad. Neisse kinnastesse on pandud vaid parimad soovid  ja kaitsvad mõtted.

Piltide tegemine on üks ooper.
Alati ei taha ju ka pargipingipiltidega teid tüüdata. Samavõrd igavad on aknalaua valgel taustal tehtud kiirklõpsud. Seda enam, et ega täna ju päris valgeks ei läinudki.
Aga kui on vaja väga häid pilte, siis on mu viimaseks lootuseks kudusõber Kersti poeg Martin, kes suudab ka minu seebikaga imepilte teha. Tegelikult on tal muidugi ka väga uhke päris kaamera, aga täna ajasime asja minu seebikaga.
Martin, hea poiss, klõpsis keldris (!!!!) suurepäraseid kunstfotosid mu paduseebikaga mis hirmus ;)

 Minuarust väga sümboolne foto kodust ja ootusest

Kersti aga otsustas mulle natuke kultuurat näidata ja viis mu kõigepealt Karnaluksi (kus toimusid hullumaja suvepäevad), siis Tartu mnt lõngapoodi ning lõpuks Rannarahva muuseumi, kus oli peenikese pesu näitus (ja mingid laste üritused) Kuna lapsed lõugasid kõrvulukustavalt ja näituse nautimine oli natsa raskendatud, siis ma otsustasin meeleheitest teha veel mõned kindapildid. Kriminaalne isiksus nagu ma olen. Enese õigustuseks pean ma aga ütlema seda, et kusagil ei olnud ühtegi silti, mis sellise tegevuse ära keelaks.

Panin kindad sängi ka...

Kogu selle ilupildinduse lõpuks aga natuke ka tavapärast tehnilist juttu- varras tavapärane 1,25. Lõnga kulutasin 112 gr Kokku kulu 853gr, mõtelge!
Muide Solarise Pulloveri poes on Prymi 1,25 ja 1,5 vardaid ;) Mul jäi noorukese müüjatariga kokkulepe, et kui kõveraks koon esimese kindaga, siis viin tagasi. Eks ta natuke ebalev oli selle kokkuleppe juures, aga sihuke jutt jäi ;)
Lõng 8/2, ringil 96 silma. Esimest korda proovisin pöialt mustrisse kududa ja kohe tekkis ka küsimus. Väljapoole jääv pöial läheb mustrile vastavalt ja polegi muret, aga see osa, mis jääb vastu pihku? Kuidas te selle koote? Kas mustrile vastavalt või sätite ka jooksma? Mina kudusin mustrile vastavalt ringselt.

PS Sõber Kerstilt läks missioonisõdurite kingikotti teele üks kaunis paar sokke, aga need jäid üldises tuhinas kahjuks pildistamata...

Miks kokkuhoidlik meel hää on

Vaieldamatult on ju. Sest juba kooli kohustuslikust kirjandusest on meie peaajju istutatud erinevaid mõttestampe- elu peabki keeruline olema; vaene=ilus ja hea, rikas=kole ja kuri; tee tööd, siis (muidu) tuleb armastus jne. Pole ka mina erand- ikka see geneetilise mälu ja seljaaju tasandist pärit mõttemall, et varusid peab olema. Varud on head, sest mine sa tea millal algab kaubandusblokaad, jääaeg, sõda ja siis on ju umbe hää varutut võtta. Tõsi küll- jääajal on nutuselt vähe kasu mu ca kolmkümmend aastat kapis seisnud Ilusatest Käterättidest.
Ilusad Käterätid olid kohe nii ilusad, et neid ei ole sobinud kasutusele võtta. Nii nad seal kapis siis seisid ja oleks siiani seisnud (sest sobilikult ilusat hetke ei ole ju tulemas nagunii) kui mind ei oleks tabanud ootamatu isu midagi mingi lapikese ümber heegeldada. Heegeldamise oskustega on nagu on, st ega eriti ei ole, aga kuna teen seda lappheegeldust ainult ja ainult enda kodu tarbeks, siis keda see ikka nii väga huvitama peaks. Oluline on, et mu enda kriitikameel selle tulemi kasutuskõlbulikuks tunnistaks.

Teine ääristatud lapike pärineb Haapsalu sekkarist, kus ehedast kangastelgedel kootud käterätikangast rätik(?), ääristatud kangajupp(?), linik (?) vedeles õige kurva olemisega mingil alumisel Unustatud Asjade Riiulil. Rikkad rootslased olid nimelt talle mingi klaasiga pleki peale teinud ja otsustanud, et katse rätikut pesta on ilmselgelt liig mis liig ja keskkonnale korvamatu kahju tekitamine. Nii sattuski uhiuus aga väikese iluveaga käterätik minu kätte. Minu loogika oli lihtne- kui plekk pesus välja tuleb, on äge ja ma saan endale imeilusa triibulise laualina, kui ei tule, siis lõikan asjakese keskelt pooleks ja teen kööki kaks pisikese plekiga rätikut. 50 sendi eest kaupa nii mis hirmus, kas pole.
Kus plekk kõige kahtlasem, seal Fairy kõige lähem (Püssi vanasõna) Isegi pesumasinat polnud vaja tarvitada- plekk haihtus juba pesuvahendi pudelit kaugelt näidates. Rikkad rootslased...jeah!

Aga mina olen rahul ;) See lapipitsitamine kulutas natuke niiti ikka ka. Nii tubli 62 gr. Kokku materjalikadu 731 gr. Uskumatu, eksju!
Üks näide veel- minu jõulukaktus, mis vaagub lakkamatult elu ja surma vahel, õitseb niimoodi hullunult. Elu on ikka jube naljakas- kui sa armastad ja poputad ja möllad nigu hull, et teisele meele järele olla- siis on tänuks ainult kiun, ving ja metssigadused. Kui sa oled rohkem või vähem mõõdukalt mõrd ja koletis, juua annad ainult siis, kui karjed enam magada ei lase- siis on tulemus selline

Juttudeni, kallid sõbrad!